Nõusolekuseadusest

Elise Rohtmets

Arutelu nõusolekuseaduse ehk selle üle, kuidas muuta seksuaalvägivalla õiguslik regulatsioon nõusolekupõhiseks, on Eestis sporaadiliselt käinud alates 2021. aastast.[1] Reformi sisu on lihtsalt öeldes järgmine: suguühe, mis toimub mõlema osapoole vabalt väljendatud nõusolekuta, on vägistamine, ja sellisena tuleb see ka seaduses määratleda. Esialgu süütuse presumptsiooni küsimusele keskendunud diskussioon[2] muutus 2023. aasta suveks sisulisemaks.[3] Avalikult toetab reformi Lõuna Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Toomas Liiva[4] ning vastav punkt on pandud ka koalitsioonileppesse.[5] Siin põhjendan, miks nõusolekupõhine regulatsioon võimaldab tõhusamalt kaitsta inimeste õigust seksuaalsele enesemääramisele. Et ma olen loetlenud erinevaid nõusolekupõhise vägistamisdefinitsiooni sõnastusi ning kirjeldanud reformi ja rahvusvahelisi trende üldisemalt juba Feministeeriumis,[6] keskendun kahe kaasuse najal sisulisele vahele, mille reform võib kaasa tuua.

2023. aasta juulis lahvatanud diskussioon, mis tekkis Viljandi grupivägistamises süüdistatud meeste õigeksmõistmisest, on näidanud, et seksuaalvägivalla nõusolekupõhine käsitlus ei ole inimestele võõras – et tahtevastane seks on vägistamine, on meie ühiskonnas juba praegu, vähemalt noorte seas, tavapärane arusaam. Pigem väljendati sotsiaalmeedias imestust, et kas meil on siis vägistamine defineeritud kuidagi teisiti. Vägistamine ei ole praegu defineeritud kui suguühe, millele polnud kõik osapooled andnud nõusolekut, vaid kui tahtevastane suguühe, mis on saavutatud ohvri tahte murdmisega kas jõu abil (k.a ähvardades) või tema abitut seisundit ära kasutades. Puhtanalüütiliselt on siin tegu kitsendusega, sest nõusolekuta seksuaalakte on a priori rohkem kui selliseid nõusolekuta seksuaalakte, kus esineb abitusseisundi ärakasutamine või vastupanu vägivallaga mahasurumine. Niisiis peaks nõusolekupõhine käsitlus võimaldama rohkem olukordi käsitleda vägistamisena ning potentsiaalselt suurem arv ohvreid võiks näha õiglast õigusemõistmist.

Vastuargument sellele nägemusele on aga see, et kohtupraktikas on abitusseisundi tähendus tehtud nii laiaks, et sinna alla kuuluvad kõik vägistamise olukorrad. Nii on abitusseisundina käsitletud näiteks üllatus, magamine, sügav joove või „objektiivselt esinev füüsiline allajäämus“[7] – ja mis sinna alla ei kuulu, olevat kaetud teiste paragrahvidega, mis reguleerivad seksuaalse enesemääramise vastu suunatud süütegusid (mida juriidiliselt vägistamiseks ei nimetata, aga mis seda de facto on). Väidan, et puht kontseptuaalselt vägistamisdefinitsiooni hõlmavusele tähelepanu pööramine eksitab meid õigete küsimuste esitamise teelt, kuna see ignoreerib praegu kehtiva vägistamisdefinitsiooni protseduuriliselt kitsendavat efekti, sest isegi ideaalse rakendamise korral ignoreerib see kaasaegset seksuaaleetikat ja võimaldab ohvritele vähem kaitset kui vägistamisdefinitisioon, mis põhineb jaataval nõusolekul (affirmative consent).

Võtame näiteks Kirsti Vainküla intervjuu kohtunike Lea Pähkli ja Katre Poljakovaga, kes avavad nii praeguse kehtiva õiguse olemust kui ka (võibolla kogemata) eriti reljeefselt justiitssüsteemi hoiakuid ohvrite suhtes. Esiteks oli kohtunike intervjuudest näha, et võimalikud Riigikohtu nüansirikkamad tõlgendused jäävad varju ning kohtunike selge sõnum oli, et kui ei leita vägivallale osutavaid tunnusmärke või ainet verest, siis tõenäoliselt need teated politseist edasi ei liigu.[8] Siit ilmnebki praeguse vägistamisdefinitsiooni protseduuriliselt kitsendav mõju: esmareageerija (enamasti politseinik) peab lähtuma kuriteoteadet saades kriminaalmenetluse „perspektiivikuse“ hindamisel enda arusaamast, kuidas abitusseisund või vägivald õiguslikult sisustatud on. Mida laiemana Riigikohus abitusseisundi tähendust tõlgendab, seda enam nõuab kehtiv õigus esmareageerijalt kursisolekut Riigikohtu lahenditega ja mentaalset gümnastikat. Oletades, et lihtsalt „ei“ ütlemisest piisabki, et abitusseisundit sisustada, oleme ikkagi puhtinimliku probleemi ees, et niivõrd laiale tõlgendusele abitusseisundist ei tule keegi intuitiivselt. Küll aga kaoks selline mentaalne gümnastika ära, kui vägistamine oleks defineeritud nõusolekupõhiselt – väljendab ju „ei“ selgesti, et nõusolekut pole antud.

Seaduse halvast rakendamisest ei järeldu tingimata, et seda tuleb muuta, kuid üks olemuslik probleem säilib ka kehtiva õiguse täiuslikul või isegi sellisel viisil rakendamisel, kus pelgast „ei“ ütlemisest piisab: see seob vägistamise tahte murdmisega, mitte nõudmisega veenduda teise inimese nõusolekus seksuaalselt läbi käia.  Seetõttu ei parandaks ohvri olukorda oluliselt ka selline variant nõusolekuseadusest, kus ohver peab mingil nähtaval moel väljendama oma tahtevastasust. Tähtsam kui see, et vägistamine oleks seaduses defineeritud nõusolekupõhiselt, on mõnes mõttes hoopis see, kuidas nõusolek ise defineeritud on. Kui seadust tõlgendatakse nii, et ka vaikimine on nõusolek,[9] siis on Eestis muutuse potentsiaalne mõju tõenäoliselt väga väike või olematu. Kui aga nõusolek on defineeritud positiivselt ehk nõusolekut tuleb mingil viisil väljendada (mitte tingimata verbaalselt) ja teine osapool peab veenduma, et see oli vabast tahtest antud, nagu on nõutud enamikus nõusolekuseadusega riikides, siis on ohvri õigused paremini kaitstud.

Praeguse vägistamisdefinitsiooni puudus on, et see jaotab moraalse vastutuse seksuaalvägivalla eest ohvri ja vägistaja vahel, ehkki ohver pole kunagi süüdi. N-ö „ei tähendab ei“ hoiak eeldab juba olemuslikult, et midagi pidi toimuma, millele „ei“ öeldakse või millele abituse tõttu ei suudetud „ei“ öelda. Isegi ideaalse tõendatuse korral (keegi filmis asja algusest lõpuni) teeb praegune definitsioon ohvrile liiga, sest ohver peab vastu hakkama või põhjendama, miks ta ei suutnud vastu hakata, ja kohus hindab, kas ta ikka tegi seda piisavalt arusaadavalt või kas ta oli piisavalt abitu seda mitte tegema. Seksuaaltervise ekspert Olga Gerassimenko on tabavalt osutanud,[10] et sellises käsitluses peitub loomuvastane nõue, et ohver suruks oma ellujäämisinstinkti otseselt maha ning hakkaks vastu kellelegi, kes võib ägestuda ja veel rohkem haiget teha. Seksuaalvägivald ei alga hetkest, kus üks teeb teisele midagi, mida too ei taha, vaid hetkest, kus ühel osapoolel ongi õigus teise vajadusi mitte arvesse võtta ja oma tegude üle mitte reflekteerida, enne kui teine vastu hakkab.

Käsitlus, mis vähendab kahjusid ja annab ohvritele parema kaitse, on jah-mudel, mis lähtub juhtmõttest, et „vaikimine pole nõusolek“ või “jah tähendab jah”. Suguühe, kus puudus entusiastlik ehk positiivselt väljendatud nõusolek, on vägistamine. Siin on moraalne vastutus vägistamise eest täielikult vägistajal, sest ohvrilt ei nõuta a priori vastuhakkamist, selle jälgi või põhjendamist, miks ta ei suutnud vastu hakata, et selgitada välja näiteks „objektiivselt esinev füüsiline allajäämus“. Selles mudelis on inimesel, kes teise inimese keha seksuaalsel viisil puudutab, moraalne kohus enne välja selgitada, kas tema puudutused on tahetud. Kui ta seda välja ei selgitanud ja tema puudutused olidki teise tahte vastased, on tegemist teise inimese seksuaalse enesemääramise õiguse riivega. Kaitse stiilis „ma ei saanud aru, et ta ei taha, sest ta ei hakanud vastu või ei öelnud „ei““ ei anna enam alust kahelda vägistaja tahtluses, nagu see on praegu.[11]

Millised praktilised erinevused politsei, prokuröride ja kohtunike töös seaduse muutmisest tulevad, sõltub sellest, kas lisaks „jah tähendab jah“ käsitlusele võetakse kasutusele veel mingeid abinõusid, nagu ohvri seksuaalajaloo tõendina kasutamise piiramine.[12] Vähim, mis nõusolekupõhise seadusega muutub, on tõendamisese. Kui praegu tuleb vägistamise puhul tõendada, et ohvri tahte murdmiseks kasutati vägivalda või abitusseisundit, siis tulevikus tuleb tõendada, et seksuaalakt toimus nõusolekuta. Seejuures ei kao vägivalla või abitusseisundi tõendamine nõusolekuseaduse puhul ära, need jäävad üheks alternatiivseks tingimuseks mitmest, mille esinemine näitab, et nõusolekut ei antud. Nõusolekut ei ole antud ka olukorras, kus ohvrit, kes ei tahtnud seksida, on survestatud võimu või majanduslike vahenditega või kus ohver oli kogu aja passiivne ega andnud sõnade või kehakeelega märku, et ta seda tahab. Endiselt tuleb ka tõendada, et süüdistatav astus teise nõusolekuta temaga vahekorda tahtlikult, välja arvatud juhul, kui lisame Rootsi eeskujul karistusseadustikku ka hooletu vägistamise paragrahvi, kuid antud küsimus väärib eraldi diskussiooni. Olgu vaid öeldud, et tahtlust on seksuaalvägivalla kontekstis modifitseerinud ka angloameerika riigid.

Muutust saab selgitada näitega, mida kirjeldas Islandi endine prokurör ja üks nende nõusolekuseaduse vastuvõtmise eestvedajaid Þorbjörg Gunnlaugsdóttir.[13] Tema jaoks oli suurim muutus selles, et kui sunnipõhise seaduse korral esitas ta küsimusi, mis annaksid aimu, kas kahtlustatav manustas ohvrile ainet, kasutas jõudu või ähvardas, siis peale muudatust liikus teravik sellele, kuidas tegi kahtlustatav kindlaks, et ohver temaga magada tahtis. Ta rõhutas, et nõusoleku puudumise märkide otsimine võimaldab paremini vaadata suurt pilti – on praktiline vahe, kas sa otsid märke nõusoleku puudumisest või vägivalla ja abitus-
seisundi esinemisest.

Þorbjörg toob näite korteripeost, kus mees ja naine lähevad WC-sse, sest mees ütles naisele, et tal on vaja talle midagi privaatselt rääkida. Naine läheb kaasa, mees vägistab ta ja naine tuleb sealt pealtvaatajate sõnul räsitud välimusega omal jalal välja, nutab ja kaob peolt. Pärast saadab ta teistele sõnumi sellest, mis juhtus, ja nad ütlevad, et ta pöörduks politseisse. Þorbjörgi hinnangul ei oleks vägivallale või abitusele keskendudes süüdimõistvat otsust tulnud, sest inimene tuli omal jalal välja ning tema kehal vägivalla märke ei fikseerita, mis on tavaline. Küll aga viitavad tahtevastasusele lisaks ohvri tunnistusele teisedki märgid, nagu tema käitumine vetsust väljudes, sõnumid ja psühholoogi hinnang – peol olevad inimesed nägid tema reaktsiooni ja hindasid, et juhtus midagi halba. Ka süüdistatava hilisem vabandav sõnum ohvrile on kaalukas. Þorbjörg lisab, et argumentatsioon stiilis „ohver oleks saanud end ikkagi mingil hetkel aidata“ on nende praktikas minevik.

Þorbjörgi arvamus, et vägistamise nõusolekupõhine jah-mudel suunab kohtuid olukorda analüüsima terviklikumalt, on meie kontekstis ühelt poolt justkui põhjendamatu, sest Riigikohus on samuti rõhutanud, et tõendeid tuleb vaagida tervikuna ja kontekstis. See aga ei lükka ümber kriitikat, et meil praegu käibiv sunnipõhine mudel suunab esitama küsimusi ja argumenteerima viisil, mis reaalsusega ei haaku, kuid mis ometi enda seatud mängureeglite järgi on terviklik ja kõiki asjaolusid arvesse võttev argumentatsioon. Sellele probleemile saab osutada näiteks Riigikohtu lahendi abil, mida rahvasuus tuntakse hellitavalt kui koerakaasust [RKKK1-17-1629]. Nimelt tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse, et kasuisa vägistas enda vaimse puudega kasutütart, arutledes viisil, et tütre ütlusest selgub, et ta on varasemalt öelnud mehele „ei“, mille peale kasuisa on järele jätnud, või on ässitanud kasuisale koerad kallale, kui too talle läheneb. Riigikohtu otsuse põhjendusest leiab näiteks: „Seega järeldub kannatanu ütlustest, et mõningatel puhkudel oli ta võimeline osutama süüdistatavale vastupanu, mis võis osutuda ka edukaks. Kohtuotsustest tulenevalt ei sisalda kannatanu ütlused üksikasjalikumat teavet selle kohta, milline täpsemalt oli tema vastupanu süüdistatavale ja kas see lõpetas süüdistatava sugulise iseloomuga teod.”[14]

Samuti märkis Riigikohus, et kuigi kasutütar ütles, et püüdis meest ära lükata, ei ole tõendatud, et mees oleks teda kinni hoidnud või muul viisil pöördumatult tema vastupanu murdnud. Muuhulgas ilmneb ka antud lahendist mitmel korral, et on täiesti asjakohane hinnata ohvri võimalusi vastu hakata ja anda hinnang, kas tema vastuhakkamatus oli objektiivselt põhjendatud. Soovitan lugejal antud lahend läbi töötada ja küsida endalt, kas siin on küsimus väheses tõendatuses või selles, mida tõendama peab. Kui põhiküsimus oleks olnud entusiastliku nõusoleku puudumise tõendamine, siis muutuksid kaalutlused ohvri (pealegi veel alaealise) vastuhakkamise võimaluste kohta mõttetuks. Olles ohvri ütlused usaldusväärseks hinnanud, järeldub siit ühemõtteliselt, et suguühe oli ohvri nõusolekuta ehk teda vägistati.

Teaduskirjanduses pole täheldatud, et nõusolekuseaduse jah-mudeli vastuvõtmisega midagi ohvrite või justiitssüsteemi seisukohalt halvemaks läheks. Hirm, et see suurendab riski süütuid inimesi (loe: otsustajate poegi) vangi panna, ei ole empiiriliselt põhjendatud. Rootsi nõusolekuseaduse mõju-uuringu autori Stina Holmbergi ettekandest tuleb näiteks välja, et nn „halli ala“ juhtumite laviini ei tulnud, kuid tema uurimisrühma üllatas, et kohtusse jõudsid ja süüdimõistva otsuse said suuremal määral sellised kaasused, mis ka enne oleksid pidanud seadusega kaetud olema.[15] Niisiis langetas muudatus ka psühholoogilisi barjääre nii ohvrite kui ka juristide seas – vägistamisest teatamiste määr tõusis ja prokurörid julgesid ka rohkem kohtusse minna. Muutusega olidki enim rahul prokurörid ja kohtunikud. Politsei poolt jäi kõlama soov saada rohkem tuge ja juhiseid prokuratuurilt selle kohta, milliseid tõendeid koguda, ning enim rahulolematust õigusselguse puudumise üle väljendasid advokaadid.

Euroopas aset leidev muutus vägistamise defineerimises on tõukunud nii naiste ühiskondliku positsiooni paranemisest kui ka teadusliku teadmisega süvenenud mõistmisest, et õigus seksuaalsele enesemääramisele on põhiõigus, mida riivatakse juba ainuüksi siis, kui mistahes seksuaalne läbikäimine on toimunud osapoolte (vaba) nõusolekuta. Seda põhiõigust kaitseb efektiivsemalt see, kui tuua vabalt antud nõusolek ja kaasaegne arusaam seksuaalsest autonoomiast ka seksuaalvägivalda puudutavate sätete keskmesse.

[1] A. Jõgi, Tark Tartu. Naistearstid Kai Part ja Made Laanpere: Vägistamise definitsiooni tuleb muuta. Tartu Postimees, 18.06.2021.

[2] P. Randma, Kohtusaal magamistoas. ERR, 07.07.2021; S. Anton, Vägistamise kui kuriteo määratlemine. Postimees, 30.07.2021.

[3] G. Palm, Nõusoleku põhimõte lubaks vägistamisena käsitleda olukordi, kus ohver ei osutanud aktiivset vastupanu. Eesti Päevaleht, 27.07.2023; R. Berendson, Kas seksikiskjaid ohjeldaks jah-sõna nõue? Riigikohtunik: Selle seadustamine ei parandaks kohtus vägistamisohvri olukorda. Õhtuleht, 24.07.2023.

[4] K. Vainküla, Prokurör on veendunud, et seksiretkel viibinud pereisad vägistasid alaealise neiu. Kohus mõistis nad õigeks. Eesti Ekspress, 11.07.2023.

[5] Koalitsioonilepe 2023–2027. Valitsus.ee, 2023. https://valitsus.ee/valitsuse-eesmargid-ja-tegevused/valitsemise-alused/koalitsioonilepe.

[6] E. Rohtmets, K. Viik, Euroopa teekond seksuaalset nõusolekut arvestavate seadusteni. Feministeerium, 24.11.2022; E. Rohtmets, Nõusolekuseadus. Feministeerium, 2023. https://feministeerium.ee/dictionary/nousolekuseadus/.

[7] J. Sootak, P. Pikamäe, Karistusseadustik: Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2021, lk 526.

[8] K. Vainküla, Vestlus kohtunikega. „Pole hullemat asja kui alusetu süüdistus vägistamises või pedofiilias. See rikub kogu su ülejäänud elu“. Eesti Ekspress, 01.08.2023.

[9] Eraõiguses loetakse vaikimist või tegevusetust tahteavalduseks (üksnes siis), kui vaikimise või tegevusetuse lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 4).

[10] O. Gerassimenko, Keha puutumatust peaks õpetama juba lasteaias. ERR, 17.04.2023.

[11] J. Sootak, P. Pikamäe, Karistusseadustik: Kommenteeritud väljaanne, lk 528.

[12] L. Vandervort, Affirmative Sexual Consent in Canadian Law, Jurisprudence, and Legal Theory. Columbia Journal of Gender and Law, 2012, kd 23, nr 2, lk 395–442.

[13] Feministeerium. Avaldamisel.

[14] RKKK1-17-1629, lk 21.

[15] S. Holmberg, Nõusolekuseadus Rootsi näitel. Lähisuhtevägivallast lähedalt ja kaugelt. Ettekanne konverentsil, 24.–25.08.2021. https://www.youtube.com/watch?v=9Vmkjc_-PD8.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi