Mõistus masinas

BRUNO MÖLDER

Kas inimese vaim ehk mõistus on olemuselt digitaalne? Või kui mitte, siis kas saab seda ilma oluliste kadudeta digitaliseerida ja arvutisse üles laadida ning sealt jälle teise kehasse alla laadida? Mis järeldub sellest võimalusest vaimu olemuse kohta? Tutvustan selles essees mõistuse üleslaadimise teemat vaimufilosoofia vaatenurgast. Essee lõpuosas võtan tähelepanu alla mõistuse üleslaadimise mõtestamise interpretivistlikust positsioonist.

Mõistuse üleslaadimine: fantaasiast tehnikani

Optimistlikumate tulevikustsenaariumide järgi osutub millalgi mitte väga kauges tulevikus võimalikuks inimmõistuse üleslaadimine arvutisse või mõnda teise tehiskeskkonda. Mõne filosoofi meelest on see stsenaarium lausa vältimatu, kui tahta, et inimkond üldse kestma jääks. Tehisintellekti üha kiireneva arengu kõige olulisemaks teetähiseks on tehnoloogiline singulaarsus ehk hetk, kui tehisintellektist areneb superintellekt, mille plaanid, huvid ja teod on inimestele hoomamatud ning täpselt ette ennustamatud. Filosoof David Chalmers on arutlenud inimese võimaluste üle singulaarsusejärgses maailmas ning leidnud, et põhimõtteliselt jääb meile vaid neli võimalust, millest kolm on selgelt ebameeldivad.[1] Esiteks võib inimkond lihtsalt välja surra, kas superintellekti otsese tegevuse mõjul või selle tõttu, et superintellekti eesmärkide sekka inimkonna püsimine ei kuulu. Teine võimalus on inimkonna isolatsioon – me jätkame eksisteerimist, kuid interaktsioon superintellektiga, kellest me aru ei saa, on minimaalne või puudub üldse. See kujutaks endast arengu aeglustumist või takerdumist, samas kui superintellekt liigub kiirete hüpetega edasi kuhugi, millest meil aimugi ei ole. Kolmas võimalus on alaväärsus superintellektiga võrreldes. Parimal juhul suhtub superintellekt inimestesse hästi, umbes nagu meie praegu suhtume oma lemmikloomadesse, kuid ka siis oleksime tema voli all. Neljas võimalus Chalmersi järgi on integratsioon superintellektiga. Inimmõistuse täiustamine, iseäranis mõistuse digitaliseerimine ja üleslaadimine võib tema meelest olla ainus viis, kuidas superintellektiga sammu pidada. Selleks võib olla tarvis inimmõistuse vaimseid protsesse täiustada ja kiirendada. Sisuliselt tähendab see seda, et muutume ka ise superintellektideks. Teisalt võib vaimu üleslaadimine ja täiustamine olla ka üks superintellekti loomise viisidest, mille puhul on ehk lootust, et tekkiv superintellekt jagab inimlikke väärtusi ja eesmärke, sest ta on kunagi ka ise inimene olnud.

Mõistagi pole superintellektiga sammu pidamine ainus põhjus mõtiskleda vaimu üleslaadimise väljavaadete üle. Üleslaaditud mõistust ei pea tingimata täiustama, vaid selle võib jätta võimalikult autentseks algse mõistusega võrreldes. Ka sel juhul tõotab vaimu üleslaadimise tegelikuks saamine muuta meie elu ja maailma väga suurel määral. Tarkvarainsener ja üleslaadimise entusiast Joe Strout kirjeldab praktilisi väljavaateid, mida vaimu üleslaadimine võib inimkonnale avada.[2] Eeldusel, et üleslaaditud vaimu saab omakorda alla laadida mõnda teise kehasse, osutub võimalikuks ulatuslik morfoloogiline vabadus. Kui finantsküsimus kõrvale jätta – oletame, et uute kehade tootmine ei ole ülemäära kallis, näiteks on neid võimalik kiiresti 3D-printida –, siis on võimalik vahetada oma vana ja väsinud keha noore ja ilusa vastu. Ent Strouti arvates tüdineksid inimesed sellest üsna kiiresti, sest kaunis välimus muutuks nõnda üsna tavaliseks. Seejärel hakataks tehiskehi vahetama vastavalt moevooludele, tekivad subkultuurid, mis on saanud mõjutusi filmidest ja raamatutest. Nõnda võivad meie keskel tulevikus kõndida kääbiku-, haldja- või mõne looma kehaga inimesed. Võidakse teha katsetusi uute meeltega, mis pole inimestele seni olnud kättesaadavad. Ehkki uute meelte ja kehadega harjumine nõuab aega, eeldab Strout, et see on põhimõtteliselt võimalik. Kehade vahetamine muudaks põhimõtteliselt ka reisimist. Reisimine kujutaks endast sellises olukorras pigem kehavahetust kui olemasoleva keha transportimist ühest punktist teise. See avaks inimesele tee kosmosesse, sest enam ei piira teda bioloogilise keha vajadused ja nõrkused. Reisijad kosmoselaevas ei peagi keha omama, vaid pikemale reisile võib saata mõistuse selle digitaalsel kujul, mis on kas ajutiselt välja lülitatud või veedab aega virtuaalreaalsuses.[3] Kohale jõudes laaditakse reisijad alla sobivatesse kehadesse, mis on kohandatud sihtkoha tingimustega, mis teistel planeetidel võivad olla hoopis erinevad ja seega vajada ka hoopis teistsugust keha. Lisaks jääb üleslaaditud mõistustele võimalus veeta oma elu täielikult virtuaalses reaalsuses, simulatsioonis, ilma uuesti kehastumata. Sellist stsenaariumi näitlikustab hästi Amazon Prime Video seriaal „Upload“ (Greg Daniels, 2020–2022), mille mõned tegelased veedavad oma päevi virtuaalses luksushotellis.

Mõistuse üleslaadimine pole hetkel tehniliselt võimalik, ent juba praegu arutatakse viiside üle, kuidas see võiks põhimõtteliselt aset leida. Näiteks Chalmers jagab üleslaadimise viisid kahte rühma üleslaadimise aja ja protsessi iseloomu alusel.[4] Need rühmad ei välista üksteist. Ajaliselt võib kujutada ette järkjärgulist, hetkelist ja hilisemat üleslaadimist. Järkjärgulisel puhul võiks kujutleda suurt hulka nanoroboteid, mis kaardistavad aju struktuuri ja tegevust närviraku tasemel. Rakk raku haaval asendatakse nende tegevus digitaalse simulatsiooniga, kuni lõpuks on üle kantud kogu närvitegevus. Protsessi käigus kantakse info arvutisse üle nii kiire ühendusega, et isik ise ei saagi aru, et osa tema ajutegevusest toimub arvutis digitaalsel kujul. Hetkelise üleslaadimise puhul toimub esmalt info skaneerimine ja seejärel simulatsiooni kohene aktiveerimine, hilisema üleslaadimise korral toimub aktiveerimine pärast teatud ajavahemikku, kas mõned tunnid või mõnisada aastat hiljem. Protsessi iseloomu alusel saab eristada hävitavat, mittehävitavat ja taastavat üleslaadimist. Hävitava üleslaadimise käigus aju hävib. Selle näiteks võib olla protsess, mille käigus aju esmalt külmutatakse ja seejärel analüüsitakse seda kiht-kihilt. Alles seejärel kantakse saadud informatsioon üle arvutisse. Mittehävitav üleslaadimine kasutab ilmselt mitteinvasiivset ajukuvamismeetodit, mis oleks praeguste kuvamismeetoditega võrreldes palju täpsem. Taastav üleslaadimine aga kujutab endast isiksuse profiili taastamist pärast tema surma, allesjäänud allikate – e-kirjade, sotsiaalmeedia postituste, kirjutiste jms põhjal. On selge, et viimane variant saab parimal juhul anda algse isikuga võrreldes üksnes ligilähedase tulemuse.

Filosoofilised arutelud mõistuse üleslaadimise üle eeldavad enamasti, et üleslaadimine on põhimõtteliselt võimalik, ning eriti pikalt sellel aspektil ei peatuta. Kuid mõned filosoofid jäävad skeptiliseks. Gualtiero Piccinini[5] toob välja mitmesuguseid kaalutlusi, mille tõttu vaimu üleslaadimine ei ole praktiliselt teostatav. Ta keskendub kahele võimalusele, kuidas saaks mõistust digitaliseerida – aju simuleerimine ning aju asendamine.

Aju simuleerimine toimub järgmiselt (roti ajukoort on sellisel viisil juba osaliselt simuleeritud): aju külmutatakse ja seejärel viilutatakse, neuronid ja nendevahelised seosed kaardistatakse ja seejärel luuakse saadud info põhjal matemaatiline mudel. Piccinini märgib, et selline meetod ei taga funktsionaalset samaväärsust simuleeritava ajuga. Külmutatud ajust on võimalik välja lugeda informatsiooni selle ülesehituse kohta, aga talitleva, aktiivse aju dünaamika kohta niimoodi informatsiooni saada pole võimalik. Lisaks tekivad suured mõõtmisvead, sest kaardistamist vajab sadu miljardeid neuroneid, mille vahel on sadu triljoneid seoseid. Ka ei tunne me veel piisavalt kompleksseid süsteeme ega aju, et luua toimivat mudelit. Piccinini rõhutab veel, et mudelid paratamatult lihtsustavad, mistõttu tekivad erinevused modelleeritavast süsteemist. Peale selle on meie arvutuslik võimsus liiga piiratud, et teostada seesuguseid simulatsioone.

Aju asendamine tähendab orgaaniliste ajuosade asendamist tehislike ajuosadega ehk proteesidega. Siin on peamiseks probleemiks asendamisele kuluv aeg. Piccinini arvutab, et kui ühe neuroni asendamisele kuluks üks sekund, siis 100 miljardi neuroni asendamiseks kuluks 3000 aastat. See muudaks sellise projekti juba eos mõttetuks. Peale selle kahjustab prosteetiliste neuronite lisamine ajukudet, nii et jällegi ei saa tagada funktsionaalset samaväärsust.

Kuid Piccinini kriitika, mis on kirjeldatud meetodite suhtes põhjendatud, ei puuduta otseselt järkjärgulist üleslaadimist, kus neuron neuroni haaval kantakse nende aktiivsus üle digitaalsele kujule. Chalmersi meelest on just see viis kõige lootustandvam variant mõistuse üleslaadimiseks. See võiks olla kiirem, kuna vajadust füüsilise proteesi järele ei ole. Ning võib loota ja eeldada, et suur hulk nanoroboteid saab digitaliseerimisega hakkama palju kiiremini kui 3000 aastaga.

Ent isegi kui mõistuse üleslaadimine jääb üksnes teoreetiliseks võimalikkuseks ja pole praktiliselt teostatav, pakub see siiski filosoofilist huvi. Võib küsida, kuidas tuleks mõelda mõistusest, et selle üleslaadimine oleks võimalik. See võimaldab tuua välja filosoofiliste positsioonide sidumusi ja seeläbi neid paremini hinnata. Lisaks vaimu üleslaadimise filosoofilistele eeldustele vaatlen allpool ka seda, kuidas võiks mõistuse üleslaadimist käsitada ja mõtestada interpretivistlikust vaatevinklist, sest minu teada pole seda varem tehtud ning see võimaldab heita valgust interpretivismi piiridele ja võimalustele.

Filosoofilised küsimused: teadvus ja isikusamasus

Kui panna end mõttes olukorda, kus tuleb valida üleslaadimise ja mitte-üleslaadimise vahel, siis osutub küsimus väga isiklikuks: kas ma elan selle protsessi üle? David Chalmersi[6] sõnul (ja temaga võib nõustuda) on see ühtlasi filosoofiline põhiküsimus üleslaadimise kohta. Sisuliselt koosneb see kahest eri küsimusest, mis on kumbki vaimufilosoofias fundamentaalsed ja tänini lõplikult lahendamata. Esiteks, küsimus teadvuse kohta: kas üleslaaditud mõistus on teadvusel? Teiseks, küsimus isikusamasuse kohta: kas üleslaaditud mõistus olen ikka veel mina? Vaatlen selles osas põgusalt mõlemat küsimust ning Chalmersi eelistatud vastuseid nendele, mida ta esitab mõtteliste eksperimentide abil. Nende tugitooli-eksperimentide üle on õpetlik mõtiskleda igaühel, keda antud teema huvitab.

Olendil, kes on teadvusel, on kogemused, mida kogeda on mingi tunne. Seda tunnet ehk kogemuste subjektiivset iseloomu peetaksegi teadvuse puhul keskseks, kuna see on miski, mis puudub teadvuseta olekus või teadvustamata vaimsete protsesside korral. Teadvuse puhul võib tunduda oluline vahetegu see, kas teadvuse olemus on funktsionaalne, st seisneb põhjuslikus rollis, või bioloogiline. Kui teadvus on olemuselt midagi bioloogilist, siis võiks järeldada, et mittebioloogiline süsteem nagu arvutisse üles või tehiskehasse alla laaditud mõistus ei saa olla teadvusel. Kuid Chalmersi hinnangul tuleks vaikimisi eeldada, et nii bioloogiline kui ka mittebioloogiline süsteem võib olla teadvusel, sest pole teada sellist erinevust nende süsteemide vahel, mille tõttu saaks teadvus olla omane vaid bioloogilistele süsteemidele.[7]

Chalmers jõuab järeldusele, et kõige tõenäolisemalt teadvus üleslaadimise protsessis säilib. Selle järelduseni jõudmiseks kasutab ta mõttelist eksperimenti, kus kujutab ette järkjärgulist üleslaadimist, tingimusel et inimesel, kelle mõistus järk-järgult arvutisse üles laaditakse (ning mille ühendus kehaga säilitatakse muutmatult), käitumine ei muutu. Sellise üleslaadimise käigus, millest süsteem ise ei pruugi olla teadlik, võib teadvus kas ühe hetkel täiesti kaduda, järk-järgult hääbuda või säilida. Chalmers leiab, et hetkeline kadumine ei ole usutav, kuna see eeldaks, et teadvuse sisse või välja lülitumine sõltub ühest väikesest komponendist, ent seni pole sellist „teadvuse neuronit“ avastatud. Teine võimalus ehk teadvuse järkjärguline hääbumine pole samuti tema meelest usutav, kui jääda truuks eeldusele, et inimene ise mingeid muutusi ei märka. Pole usutav, et inimene, kelle teadvus üha enam hääbub, jätkaks käitumist nii, nagu midagi poleks juhtunud. Seega on tema meelest kõige tõenäolisem variant teadvuse säilimine.[8]

Siinkohal võib lugeja kahelda, kas me ikka saame endale lubada eeldust, et üleslaaditava inimese käitumine jääb samasuguseks. Võib tunduda, et kui kõne all on teadvuse säilimine üleslaadimise käigus, siis ei saa lihtsalt eeldada, et üleslaaditud vaimu käitumine ei muutu. Kuid see eeldus kaasneb üleslaadimise võimalikkuse tunnistamisega. Kui kõik vajalikud komponendid asendatakse täpselt ja kadudeta, siis ei tohiks süsteemi käitumine muutuda. Meenutan, et vaatleme praegu varianti, kus neuron neuroni haaval asendatakse nende talitlus digitaalsete simulatsioonidega. Need simulatsioonid on seotud algse kehaga. Kõne all pole olukord, kus ka keha on virtuaalne ning asub mõnes simuleeritud ruumis. Küsimus on niisiis selles, et kui juba eeldada seesuguse üleslaadimise võimalikkust, siis – ja see on arutluse järgmine samm – kas sellisel moel üles laaditud mõistus on teadvusel? On tõsi, et empiirilist kinnitust käitumise muutumatusele ei ole. Ent see järeldub aprioorselt, kui eeldada, et digineuronid on igas muus suhtes samaväärsed bioloogiliste neuronitega, välja arvatud asjaolu, et nad on digitaalsed. Nendel tingimustel võib tõesti järeldada, et üleslaaditud mõistus on teadvusel, isegi kui me täpselt ei tea, kuidas teadvus tekib. Muidugi, kui simuleeritud digineuronid mingil põhjusel pole bioloogiliste neuronitega samaväärsed, siis variseb see mõtteline eksperiment kokku.

Isegi kui üleslaaditud mõistus jääb teadvusele, siis kas on tegu sama isikuga, mis enne üleslaadimist? See on küsimus arvulise samasuse kohta ehk selle kohta, kas tegemist on ühe ja sama entiteediga. Pelgast kvalitatiivsest samasusest ehk kõigi omaduste samasusest isikusamasuseks ei piisa, kuna sel juhul võib olla tegemist täiuslike koopiatega, keda on siiski kaks, mitte üks.

Isikusamasust seoses üleslaadimisega vaatleb Chalmers kahe mõttelise eksperimendi toel, mis tema meelest kallutavad meid eri suundades.

Esimene mõtteline eksperiment[9] toetab pigem eitavat vastust: minu üleslaaditud mõistus ei ole mina. Chalmers palub meil kujutleda mittehävitavat üleslaadimist, mille tulemuseks saame algse bioloogilise isiku ja digitaalse isiku. On selge, et sellisel juhul on tegemist pelga kopeerimisega ning algne isik kestab edasi bioloogilisena ja ei ole identne digitaalse isikuga. Aga kui nõnda on lood mittehävitava üleslaadimise korral, siis pole alust arvata, et hävitava üleslaadimise puhul, mille käigus algne isik hävib, kestaks ta digitaalse isikuna edasi. Sellest järeldub, et üleslaadimise puhul ei ole isikusamasus tagatud, ehk minu digitaalne järglane võib olla minuga küll igati sarnane, olemata mina.

Chalmersi järgi võib mittehävitavat üleslaadimist aga käsitleda ka isiku jagunemisena Derek Parfiti laadis. See mõiste on tuntud varasematest aruteludest isikusamasuse üle, kus murti pead küsimuse üle, et mis saab algsest isikust, kui tema aju poolitada ning kumbki poolkera asetada eri kehasse.[10] Parfiti järgi säilib sel juhul algne isik kahe isikuna, ehkki kumbki jagunenud mõistustest pole sama, mis algne isik. Parfiti meelest on nimelt võimalik säilida ilma samasuseta. Sarnaselt võib öelda, et algne isik elab mittehävitava üleslaadimise korral edasi kahe isikuna.

Teine mõtteline eksperiment käib järkjärgulise üleslaadimise kohta ja toetab Chalmersi meelest pigem optimistlikku hoiakut üleslaadimise väljavaadetele.[11] Ta palub kujutada ette, et asendame 1% ajust kuus digineuronitega. Isikusamasus säilib. Jätkame protsessiga, kuni isik on täielikult üles laaditud. On mõistlik eeldada, et kui isikusamasus protsessi igal astmel säilib, siis on ka täielikult üleslaaditud isiku näol tegemist sama isikuga. Pessimist võiks selle peale kosta, et tegemist on hoopis algse isiku järkjärgulise hävimisega, kuid Chalmers leiab, et antud protsessi analoogiaks on ajurakkude igapäevane uuenemine ja siis tuleks ka sel juhul tõdeda, et me sureme järk-järgult igapäevaselt, ka ilma üleslaadimiseta. Chalmersi enda seisukoht on, et kõige turvalisem üleslaadimine on järkjärguline ja et tõenäoliselt jäädakse selle käigus ellu.[12]

Samas on raske väita, et mittehävitava protsessi käigus üleslaaditud mõistuse puhul on tegu sama isikuga, sest algne isik jääb ju alles. Öelda, et tegu on säilimisega ilma samasuseta, ei ole veenev, sest miks peaks pelk mõistuse kopeerimine või üleslaadimine kaotama ära algse isiku samasuse? Intuitiivsem on öelda, et tekib juurde uus koopia. Kui originaali ka kopeerida, siis leidub ikka fakt selle kohta, kumb hilisematest eksemplaridest on uuel ajahetkel originaal ja kumb on koopia. Sel juhul aga jääb pessimistlik vastus kehtima – hävitava üleslaadimise puhul – nagu nimigi ütleb – on tegemist algse isiku hävitamisega ja selle asemel digitaalse koopia loomisega. Järkjärguline üleslaadimine, nagu Chalmers seda ette kujutab, on sisuliselt hävitav üleslaadimine, sest algsed ajuosad ei säili, vaid asendatakse. Siis aga ei saa väita, et isikusamasus säilib protsessi lõpuni. Inimene elab üle paari neuroni hävimise, kuid ilmselt tuleb tunnistada, et kui on asendatud piisavalt suur hulk neuroneid, on tegemist juba osalise koopiaga, mitte algse isikuga.

Seda näidet võib ka modifitseerida nii, et paralleelselt tehakse digineuronitest varukoopia, mida hoitakse sünkroniseerituna digineuronite infovahetusega, ent kui üleslaadimine on lõpetatud, siis sünkroniseerimine lõpeb ja varukoopia kas ühendatakse teise füüsilise kehaga või jätkab oma tegevust simulatsioonis. See teravdab küsimust, kummal juhul on tegemist algse isikuga – kas algset füüsilist keha juhtiva digimõistuse või selle varukoopia näol. On üsna intuitiivne väita, et mõlemal juhul on tegemist koopiaga, mitte algse isikuga.[13] Muidugi, kui olla seda meelt, et isikusamasusest olulisem on eluspüsimine, siis võib rahulduda sellega, et üleslaadimise puhul on võimalik elus püsida küll, kuid mitte algse isikuna, vaid sellega väga sarnase koopiana, kes ise ei pruugi erinevusest aru saadagi.

Üleslaadimise filosoofilised eeldused ja ihu

Senine arutelu on lähtunud ainuüksi ajutegevuse kaardistamisest, arvesse pole võetud keha rolli inimvaimu ja mõistuse talitluses. Samas on olemas nn ihulise vaimu teoreetiline lähenemine, mille järgi on ihu ehk elus keha vaimu konstitutiivne tingimus, ehk tingimus, mis teeb vaimust selle, mis ta on. Selle arusaama järgi ei saa me vaimu mõista ainuüksi ajutegevusele keskendudes, arvesse tuleb võtta ka seda, kuidas vaimseid nähtusi mõjutavad bioloogilised tõsiasjad ning organismi seosed keskkonnaga. Mõne versiooni kohaselt moodustuvadki vaimsed protsessid ihulise organismi ja keskkonna interaktsioonimustritest. Paistab, et mõistuse üleslaadimine sobib ihulisest käsitusest paremini funktsionalistliku vaimukäsitusega, mille järgi vaimuseisundid on olemuselt funktsionaalsed seisundid, mida kirjeldatakse põhjuslike seoste kaudu.

Kuid siin saab olla täpsem. Massimiliano Cappuccio on analüüsinud mõistuse üleslaadimise hüpoteesi vahekorda ihulise vaimu käsitusega ning toonud selle käigus esile mõistuse üleslaadimise võimalikkuse kolm tarvilikku tingimust. Need on järgmised:[14]

  1. Neurotsentrism: mõistuse üleslaadimiseks on tarvilik ajutegevust täielikult kirjeldada ja sellise kirjelduse andmine on võimalik.
  2. Formalism: ajutegevus seisneb formaalsetes mustrites, mille materiaalseid kandjaid on võimalik asendada ilma funktsionaalsete muutusteta mustrites.
  3. Ultrafunktsionalism: ajutegevuse formaalsete mustrite ülekandmisel ühest kehast teise säilib nende arvuline samasus.

Esimene tingimus rõhutab mõistuse üleslaadimisel aju kaardistamise olulisust, väitmata siiski, et vaimutegevus taanduks ajutegevusele. Teine tingimus märgib, et ajutegevuse juures on oluline selle formaalne aspekt, ehk nii-öelda tarkvaraline külg. Aju ise kui riistvara jääb üleslaadimisel maha. Kolmas tingimus tuleneb soovist säilitada üleslaaditud mõistuse isikusamasus. Cappuccio nimetab seda „ultrafunktsionalismiks“ kuna see on tavalisest funktsionalismist tugevam positsioon – see eeldab funktsionalismi, kuid ei järeldu ise funktsionalismist.

Cappuccio leiab, et esimesed kaks tingimust ei ole tegelikult vaimu ihulisusega vastuolus.[15] Neurotsentrism ei ütle, et mitteneuraalsed, kehalised protsessid pole vaimu jaoks olulised. See tingimus on ühitatav ihulisuse teooriaga, kui salvestada ja üle kanda ka aju, keskkonna ja ihu interaktsioonimustrid. Teise tingimuse kooskõlalisus sõltub ihulisuse teooria versioonist, ent kui uus keha, millesse mõistus ümber laaditakse, on materiaalselt samane vana kehaga, siis vasturääkivust pole. Ent kolmas tingimus ei ole ihulisuse teooriaga ühitatav.[16] Viimase järgi on keha-keskkonna interaktsioonimustrid konkreetse mõistuse jaoks unikaalsed ja neid ei ole võimalik asendada ilma mõistuse samasust kaotamata. Ultrafunktsionalismi järgi aga ei sõltu mõistuse samasus selle konkreetsest kehastusest. See tingimus sisuliselt lahutab mõistuse kehast ja keskkonnast.

Mida saaks üleslaadimise entusiast öelda ihu rolli kohta? On võimalikud vähemalt kolme tüüpi vastused, neist esimene vankumatu ja teised rohkem või vähem järeleandlikud. Esimene võimalus on lihtsalt eitada ihulisuse konstitutiivsust vaimu suhtes. See vastus seab kahtluse alla, kas ihulisus ikka on kogu mõistusele olemuslik, nagu ihulisuse teooria pooldajad väidavad. Isegi kui keha vahetades mõistus mõnevõrra muutub, jääb ta ikkagi samaks mõistuseks. Teatavasti ei eelda arvuline samasus läbi aja kvalitatiivset samasust. Ka tavaolukorras inimesed muutuvad, jäädes ikka samaks isikuks. Selle vastuse järgi on inimkeha kui kostüüm. Kostüüme vahetades võidakse käituda erinevalt, kuid käituja isikusamasus sellest ei muutu.

Teine võimalus on lisada kogu mõistusega seotud info sellesse infokogumisse, mis üles laaditakse. See tähendab, et keha ja keskkonna jooksvatele seostele tuleks lisada ka informatsioon isiku kehaliste harjumuste ja soodumuste kohta. Omaette küsimus on see, kuidas sellist informatsiooni koguda, ent kui on tegu infoga, mis on mingil viisil ajus või ihus esitatud, siis peaks see olema põhimõtteliselt võimalik. Ihulisuse teooria pooldaja on arvatavasti seda meelt, et kogu info harjumuste ja soodumuste kohta ei ole talletatud esitustesse, vaid selle kandjaks on aktiivne interaktsioon keha ja keskkonna vahel. Siin on tegu nende teooriate põhimõttelise lahknevusega.

Kolmas võimalus on nõustuda sellega, et ihusse puutuv ei ole ülekantav. Üleslaaditav on vaid mitteihuline osa mõistusest, nii-öelda puhas vaim. Kui ihulisus on isikusamasuse konstitutiivne tingimus, siis üleslaadimisel isikusamasus ei säili, kuid eksistentsi jätkab mõistus, mille puhul on kehalised piirangud ja vaevused üksnes mälestus. Tegelikult tekib samalaadne olukord ka neil juhtudel, kus üleslaaditud mõistus saab uue keha, mis erineb tema vanast kehast olulisel määral. Ka sel juhul ei leia vanad kehalised harjumused oma kohta uues kehas ning sellest, kas need on mõistuse samasuse suhtes olemuslikud või mitte, sõltub see, kas uues kehas on tegu uue isikuga või mitte.

Kuidas tõlgendada üleslaaditud mõistust?

Lõpetuseks vaatlen, kuidas paistab mõistuse üleslaadimise võimalikkus interpretivismi vaatepunktist. Intepretivism on seisukoht, mille järgi on tõlgendusel vaimu suhtes keskne roll. Interpretivistlikke seisukohti on esitanud Daniel C. Dennett ja Donald Davidson, kuid nad pole otseselt käsitlenud vaimu üleslaadimise küsimust. Mainimata ei saa jätta siiski Dennetti kunagist jutukest „Kus ma olen?“, mille fantaasialend tiirleb isikusamasuse teema ümber, piltlikustades kehade vahetuse stsenaariume.[17] Kuid too tekst ei käsitle neid stsenaariume interpretivismi vaatenurgast.

Interpretivistlikke positsioone on võimalik arendada mitmesugustes variantides. Mina lähtun siin interpretivismi versioonist, mille järgi mentaalsete omaduste omamine sõltub olemuslikult tõlgendusest.[18] See, kas kellelgi on mingi vaimuseisund, sõltub sellest, kas talle rakenduva parima tõlgenduse järgi tal on see vaimuseisund. Tõlgendust ei pea tegelikult toimuma, piisab sellest, kui isik on nõnda tõlgendatav. Tõlgendamine põhineb harilikult rahvapsühholoogiliste mõistete („uskumus“, „soov“, „tunne“, „mõte“ jne) raamistikul ning tõlgendamiseks vajalikud andmed pärinevad niinimetatud omistusallikatest, milleks on inimese käitumine ja teda mõjutavad stiimulid keskkonnas, teised omistatavad vaimuseisundid ja muu info isiklike iseärasuste kohta. Parim tõlgendus on see, mis annab tulemuseks omistuse, mis on teiste tõlgendustega võrreldes kõige paremas kooskõlas omistusallikatega.

Kuna interpretivism on vaade vaimuseisundite omamise tingimuste kohta ja mitte teadvuse või isikusamasuse teooria, siis ei tulene interpretivismist otseseid vastuseid Chalmersi küsimustele, kas üleslaaditud mõistus on teadvusel ja säilitab oma samasuse. Need küsimused saab lahendada interpretivismist sõltumatult, võttes arutelu huvides omaks teatud eeldused, nagu tegime eelnevas arutluses. Ent võib ka vaadelda interpretivismi suhet arutelu eeldustesse. Järgnevalt lähenengi teemale selle nurga alt.

Nagu eelnevast nägime, on mõistuse üleslaadimisel oluline salvestada ja üle kanda ajutegevus (ja kui ihulisust tõsiselt võtta, siis ka kehasse puutuvad esitused). Ent interpretivismi vaatepunktist sellest ei piisa, isegi kui see on üleslaadimiseks tarvilik. Aju ja ihu kohta käiv info ei hõlma nende suhtes väliseid tõlgenduslikke asjaolusid, mis vaimu määravad. Interpretivismi järgi pole vaim mingi asi, mida saaks nagu patareid ühest kohast teise tõsta. Kui vaimu omamine on olulisel määral tõlgenduse küsimus, siis on ka see tõlgenduse küsimus, kas üleslaaditu puhul on tegu vaimse olendiga ja millised vaimuseisundid on talle omistatavad. Intepretivismi puhul muutub niisiis keskseks küsimus, kuidas tõlgendada üleslaaditud mõistust. See on ühtlasi küsimus rahvapsühholoogiliste mõistete rakendumise kohta, kui tõlgenduse aluseks võtta rahvapsühholoogia. Osalt sõltub see kehast, mille üleslaaditud mõistus omandab. Kui see on küllaldaselt sarnane inimkehaga, siis ilmselt rahvapsühholoogiliste mõistete rakendamisel tõrkeid ei esine. Ent kui tegu on ilmselgelt tehisliku, robotliku kehaga, siis ei saa enam nii kindel olla, kas oleme valmis endiselt vaimuseisundeid omistama. Rahvapsühholoogiliste mõistete rakenduvuse piire on vaja uurida empiiriliselt, et selgitada, millistel tingimustel ja mis laadi kehade puhul me oleme valmis vaimuseisundeid omistama. Igatahes ei ole interpretivistlikust vaatepunktist küsimus selle kohta, kas ajutegevust kaardistades ja kopeerides on võimalik mõistus üles laadida, üksnes faktiline küsimus, vaid kätkeb endas ka ideoloogilist vaidlusruumi. See aga tähendab, et kui Cappuccio tingimuses (1) mainitud ajutegevuse täielik kirjeldamine pole piisav, siis kaotab oma tähtsuse ka tingimus (2). Isegi kui ajutegevuse mustrid on formaalsed ja mitmeti realiseeritavad, ei piisa sellest, et saaksime rääkida üleslaaditust kui mõistusest. Üleslaaditud mõistus peab olema ka tõlgendatav, et seda saaks pidada mõistuseks.

Sama saab öelda ka tingimuse (3) ehk ultrafunktsionalismi kohta. Ajutegevuse mustrid võivad jääda samaks, kui need kanda ühelt materiaalselt substraadilt teisele, kuid see, kas nende ajutegevuse mustrite näol on tegemist mõistuse või isikuga, pole täielikult faktiline küsimus, vaid sõltub tõlgendusest. Interpretivism seab niisiis mõistuse üleslaadimisele täiendava konstitutiivse tingimuse, mille täitmata jätmise korral ei ole üleslaaditud infokogumi näol tegemist mõistusega.

Mõistuse üleslaadimise stsenaarium kätkeb ka keerulist küsimust interpretivisti jaoks: kas üleslaaditud mõistus üldse on tõlgendatav? See küsimus ei puuduta rahvapsühholoogiliste mõistete ulatust ja piire, vaid omistusallikaid. Nimelt olukord, kus mõistus on uude kehasse alla laaditud, interpretivistile erilisi probleeme ei valmista, sest siis on sel mõistusel jälle keha, ta on võimeline käituma ning kui rahvapsühholoogilise taluvuse piire pole ületatud, saab talle omistada vaimuseisundeid tavalistele allikatele tuginedes. Interpretivistidele on keeruline küsimus see, mida kujutab endast nii-öelda vaheolekus üleslaaditud mõistus, mida pole veel kehasse laaditud. Kuna tal keha puudub, siis ei saa ta ennast väljendada ega käituda. Kuidas teda siis tõlgendada? Kui selline mõistus pole tõlgendatav ning samas me arvame intuitiivselt, et tegemist on mõistusega, milles toimub aktiivne vaimuelu, siis näitaks see justkui interpretivismi piiratust. Tuleb välja, et vaimuseisundite omistatavus polegi vaimuseisundite omamiseks tarvilik, kuna mõistus saab olla aktiivne ka siis, kui ta pole tõlgendatav.

Ma siiski ei arva, et siit saaks arendada tõsiseltvõetava vastuväite interpretivismile. Vastus sõltub sellest, millises olekus see „mõistus“ on. Kui tegu on pelga informatsiooni salvestusega mõnel tohutul kõvakettal, mis on passiivses vaikeolekus, siis seal polegi midagi tõlgendada, sest seal puudub igasugune vaimne tegevus. Teine võimalus on, et see mõistus on aktiivne mõnes simulatsioonis, mis talle endale tundub reaalse maailmana. Sellisel juhul aga on tal ilmselt ka virtuaalne keha ja ta käitub mingil viisil oma virtuaalses keskkonnas. Kui eeldada, et tõlgendaja omab infot virtuaalse keha ja virtuaalse käitumise kohta, siis on selline mõistus tõlgendatav ja talle saab vaimuseisundeid omistada. Selline eeldus pole sugugi lubamatu, sest ka tavajuhul eeldab interpretivist, et tõlgendajale on isiku kohta saadaval mõnevõrra rohkem informatsiooni, kui me igapäevaselt üksteise kohta teame. See ei tähenda, et tõlgendaja oleks kõiketeadja, sest kõiketeadja tõlgendustel puudub praktiline väärtus, kuivõrd need ei pruugi olla teistele inimestele arusaadavad. Oluline on, et see informatsioon oleks tavainimesele põhimõtteliselt käeulatuses.[19] Samamoodi ei peaks simulatsioonis asuva mõistuse tõlgendaja kõiketeadjana lähtuma koodist, mida programm töötleb, kui see üldse on inimesele mõistetav, vaid olema selle simulatsiooni võimalik osaline, kas selles avataarina kaasa lüües või seal toimuvat kõrvalt jälgides, nagu tegid klienditeenindajad juba mainitud seriaalis „Upload“. Kordan veel, et siin eeldatud interpretivismi versiooni jaoks pole tarvis vaimuseisundite tegelikke omistusi, piisab omistuste võimalikkusest.

Veel võib küsida, milline tähendus on sõnadel, mida üleslaaditud mõistus kasutab. See küsimus võib tekitada filosoofilisi raskusi, kui eeldada mingisugust eksternalismi vormi, mille järgi teatud sõnade tähendus sõltub keskkonnast ehk nende objektide materiaalsest ülesehitusest, millega nad on põhjuslikult seotud. Sel juhul tekib küsimus, kas simulatsioonis asuva mõistuse kasutatavad sõnad tähistavad füüsilisi või virtuaalseid objekte. Vastus sellele küsimusele on oluline ka interpretivismi jaoks, sest sellest sõltub, kuidas sellise mõistuse väljendusi tõlgendada. Oluline on rõhutada, et see küsimus tekib üksnes simulatsioonis asuva mõistuse puhul, sest üleslaaditud mõistus, mis on paigutatud uude kehasse, asub meiega samas keskkonnas ning tema sõnade tähendus ei erine tavapärasest.

Eksternalismi ning sõnade tähenduse ja osutuse aeglase nihkumise üle on filosoofias palju arutatud. Neid arutelusid ei ole võimalik siin tutvustada. Praeguses kontekstis piisab, kui tutvume Chalmersi lahendusega sarnasele küsimusele.[20] Chalmersi arutluskäik puudutab simuleeritud maailma ja selles paiknevaid simuleeritud mõistusi, kuid see on üle kantav ka üleslaaditud mõistustele. Ta väidab, et simulatsioonis üles kasvanud ja paikneva mõistuse kasutatavad sõnad, mille tähendus sõltub keskkonnast, osutavad virtuaalsetele objektidele simulatsioonis. Nii et kui selline mõistus mõtleb või räägib pingist puu all, siis peab ta silmas virtuaalset pinki virtuaalse puu all. Meie sõnad, kes me asume füüsilises maailmas, osutavad füüsilistele objektidele, füüsilisele puule ja pingile. Kui keskkonda muuta, näiteks kui simuleeritud mõistus paigutada ümber füüsilisse kehasse, siis juhul kui ta on ümberpaiknemisest teadlik, muutub tema sõnade tähendus niiviisi, et need hakkavad nüüd osutama füüsilistele objektidele. Kui ta aga ei ole ümberpaiknemisest teadlik, siis on teda eksitatud: väites, et siin on pink, osutab ta virtuaalsele pingile ja see väide on väär, sest tegemist on füüsilise pingiga. Ent kui ta on mõnda aega füüsilises keskkonnas viibinud, tema sõnade tähendus nihkub ja hakkab tähistama füüsilisi objekte. Chalmers arvab ka seda, et olukorras, kus pidevalt keskkonda vahetatakse, mõisted laienevad, hõlmates lõpuks nii virtuaalseid kui ka mittevirtuaalseid objekte. (Ta nimetab neid „virtuaalsust-hõlmavateks“ kategooriateks.) Sellises olukorras tähistab „puu“ lihtsalt puud, olgu ta botaaniline või virtuaalne.

Kui üleslaaditud mõistus on varem elanud füüsilises kehas, siis võib eeldada, et tema sõnad tähistavad füüsilisi objekte ja teevad seda mõnda aega ka siis, kui ta kolitakse enesele teadmata ümber simulatsiooni. Seega peaks tema lausungite tõlgendamisel arvestama, et alguses on mõned tema väidetest väärad. Tõenäolisem on siiski olukord, kus üleslaaditud mõistus on oma olukorrast teadlik, ja sel juhul tähistab „puu“ tema virtuaalses suus virtuaalset puud või lihtsalt puud, kui sõna tähendus on laienenud.

Samamoodi võib pärida ka vaimuseisundeid tähistavate sõnade järele. Näiteks, mida tähendab „uskumus“, kui seda rakendada üleslaaditud mõistuse uskumusele? Kas uskumust või virtuaalset uskumust? Jällegi, kui üleslaaditud mõistus asub meiega samas maailmas ja tal on keha, siis ei saa olla mingit erinevust – talle omistatavad seisundid on uskumused samas mõttes nagu tavalistele inimestele omistatavad uskumused. Ent kas selle sõna tähendus muutub, kui mõistus asub simulatsioonis? See sõltub asjaolust, kas vaimuseisundeid tähistavate mõistete tähendus sõltub keskkonna iseloomust samal moel, nagu sõltub keskkonnast eksternalistlikult käsitatavate sõnade tähendus. Chalmers väidab, et eksternalism ei rakendu sõnadele, mida määratletakse struktuurselt (ehk funktsionaal-formaalselt), keskkonnast sõltumatult. Selliste terminite näiteks on „tegevus“, „teadvus“, „arvuti“, „simulatsioon“ ja matemaatilisi mõisteid väljendavad sõnad. Sellesse ritta sobiksid ka vaimuseisundeid tähistavad terminid, kuivõrd nende tähendus ei sisalda viiteid füüsilisele koostisele. Näiteks ei kätke sõna „uskumus“ tähendus seda, et tegu oleks ajuseisundiga. Kui nii, siis ei erine simulatsioonis asuv mõistus selle poolest tavapärasest tõlgendussubjektist. „Uskumus“ on niisiis juba eos laiendatud tähendusega või Chalmersi terminoloogias virtuaalsust-hõlmav mõiste. Ning mida levinumaks virtuaalreaalsus ja simulatsioon meie keskkonnas saab, seda tõenäolisemalt laieneb ka meie kasutatavate eksternalistlike sõnade tähendus, nii et osutuse poolest pole erinevust, kas neid rakendatakse virtuaalsetele või füüsilistele objektidele.

Tutvustasin selles essees olulisemaid vaimufilosoofilisi küsimusi, mis kerkivad esile seoses vaimu üleslaadimisega. Nägime, et vastused nendele küsimustele sõltuvad eeldustest, mis me arutluse käigus omaks võtame. Nendest sõltub, kas üleslaaditud mõistus saab olla teadvusel ja kas tema isikusamasus säilib. Jõudsin seisukohale, et isegi kui selline mõistus on teadvusel, on tegu digitaalse koopiaga, mitte algse isikuga. Täiendavat keerukust lisab teemale ihu. Sellest, kui keskseks pidada ihu rolli isiku juures, sõltub, kas keha asendamisel isikusamasus säilib või mitte. Käsitlesin mõistuse üleslaadimise teemat ka interpretivistliku teooria vaatepunktist ning leidsin, et üleslaaditud mõistust on võimalik tõlgendada ja seega ei kujuta selline stsenaarium endast vastunäidet interpretivismile. Küll aga õõnestab interpretivism vaimu üleslaadimisega seotud küsimustele antavate vastuste faktilisust.

Artikli aluseks on ettekanne XV Eesti filosoofia aastakonverentsil Tallinna Tehnikaülikoolis 2019. aastal

 [1] D. Chalmers, The Singularity: A Philosophical Analysis. Journal of Consciousness Studies, 2010, kd 17, nr 9/10, lk 41.

[2] J. Strout, Practical Implications of Mind Uploading. Rmt-s: Intelligence Unbound: The Future of Uploaded and Machine Minds. Toim. R. Blackford, D. Broderick. Chichester, 2014, lk 201–211.

[3] Digitaalne objekt on andmete struktuur, mida töötleb näiteks arvuti. Üleslaadimise kontekstis on virtuaalsed objektid oma ülesehituselt digitaalsed, ent nende virtuaalsuse rõhutamine annab edasi ka seda aspekti, et nad on subjektile fenomeniliselt antud.

[4] D. Chalmers, The Singularity, lk 41–42.

[5] G. Piccinini, The Myth of Mind Uploading. Rmt-s: The Mind-Technology Problem. Toim. R. W. Clowes jt. Cham, 2021, lk 125–144.

[6] D. Chalmers, The Singularity, lk 42.

[7] Sealsamas, lk 45.

[8] Sealsamas, lk 46–47.

[9] Sealsamas, lk 51–52.

[10] D. Parfit, Reasons and Persons. Oxford, 1984.

[11] D. Chalmers, The Singularity, lk 52–54.

[12] Sealsamas, lk 55. Vt ka D. Chalmers, Reality+: Virtual Worlds and the Problems of Philosophy. London, 2022, lk 293.

[13] Samalaadse, kuid mõnevõrra keerukama mõttekäigu esitavad ka Joseph Corabi ja Susan Schneider. Oma vastuses neile peab Chalmers sellist olukorda kas põhjuslikult ülemääratuks või jagunemise näiteks. Vt J. Corabi, S. Schneider, The Metaphysics of Uploading. Journal of Consciousness Studies, 2012, kd 7/8, lk 41–42; D. Chalmers, The Singularity: A Reply to Commentators. Journal of Consciousness Studies, 2012, kd 19, nr 7/8, lk 160–161. Vt ka S. Schneider, P. Mandik, How Philosophy of Mind Can Shape the Future. Rmt-s: Philosophy of Mind in the Twentieth and Twenty-First Centuries. Toim. A. Kind. Abingdon, 2019, lk 311.

[14] M. L. Cappuccio, Mind-Upload. The Ultimate Challenge to the Embodied Mind Theory. Phenomenology and the Cognitive Sciences, 2017, kd 16, nr 3, lk 432.

[15] Sealsamas, lk 434–437.

[16] Sealsamas, lk 440.

[17] D. Dennett. Kus ma olen? Akadeemia, 2013, nr 7, lk 1155−1173.

[18] Selle kohta vt rohkem: B. Mölder, Mind Ascribed: An Elaboration and Defence of Interpretivism. Amsterdam, 2010; B. Mölder, Vaim ja tõlgendus. Akadeemia, 2021, nr 4, lk 693−696.

[19] Sel teemal vt veel B. Mölder, Mind Ascribed, lk 172–174.

[20] D. Chalmers, Reality+, ptk 20.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi