In situ de facto

Hando Runnel

Ilmunud Vikerkaares 1992, nr 5

Peeter Heina te ju tunnete, raadioajakirjanikku. Oli vast märtsiküüditamise aastapäeva paiku, kui Peeter Hein viis raadiomaja labürintlikke koridore pidi Hando Runneli, nii-öelda luuletaja, ühte üsna tühja ja hämarasse ruumi, mida kutsutakse stuudioks või foonikaks, ja ütles, et ajame nüüd juttu millestki, mis ei ole liiga poliitiline ega liiga kirjanduslik. Runnel kaebles, et tal on küll kolm teemat, millest võiks kolm väikest ja isegi humoristlikku lugu teha, kuid vaim ei ole ikka veel valmis. Need teemad on «Kommunistid ja koolipoisid», «Miks rahvas tahab riigipead valida» ning kõige tõsisem lugu «Rikkusest ja vaesusest». Ning Runnel hakkas Peeter Heinale seletama nende mõeldavate lugude tagapõhja, aga Peeter Hein, kavalpea, lükkas ühel hetkel ikkagi lindi käima. Linti üle kuulates selgus, et see oli päris terviklik mõtisklus elust ja äraelamisest praeguses Eestis. Kirjapildis võiks iga lauset ja paljusid märksõnu veel edasi arendada ja kommenteerida, aga olgu no niisama. Runneli hääl kõneles:

«Ma olen ennast naljatamisi nimetanud sünnipäraseks sotsialistiks ja ilmavaatelt — kuningriiklaseks /toim. märkus: mitte rojalistiks; vt H. Runnel, «Isamaavajadus», 1991/. Mis tähendab sünnilt sotsialist? See tähendab, et ma saan aru, et kui on tegemist riigiga või ühiskonnaga, siis on vaja ka elu juhtimiseks s o t s i a a l – p o l i i t i k a t, kindlasti kavandatud sotsiaalset programmi. Aga kui mina või mõni teine seda praegu räägib, siis mitmed inimesed hakkavad närviliselt värisema ja ütlevad kisendades, et meie ei taha enam s o t s i a l i s m i. Tähendab, et see sõnatüvi — sotsiaalne ja sotsialism — aetakse segamini ja loodetakse, et uues ühiskonnas uuel ajal võib riiki ehitada ilma sotsiaalse poliitikata, ilma kõiki rahvakihte silmas pidamata. Ja asendatakse see sotsiaalpoliitikaprogramm hoopis teise märksõnaga — turumajandus.

Mis on «turumajandus»? See on ka üks lihtne tõlkelaen praegu. Sest varem kasutati teda ka, aga kas rohkem või vähem reguleeritud majanduse tähenduses. See on turumajandus laiemas mõttes. Just see tähendab turu m a j a n d u s t. Aga meil on juhtunud nüüd niimoodi, et turumajanduseks peetakse seda kunagi nõukogude ajal ära kaotatud t ä i k a t, mida nimetati kõlvatuks asjaks nõukogude inimesele, ning uue aja tulles hakati taastama turumajandust, ja kõigil oli silme ees see ärakaotatud täika. Ja nüüd me olemegi jõudnud selle olukorrani, kus öeldakse, et sotsiaalprogramm on paha sotsialism, seda ei maksa enam meenutada, ja turumajandus on see — täika!

Minu meelest on eelmise valitsuse põhipahe olnud selles, et riigi majandust hakati seadma riigile mitteväärilise standardi järgi. See algas ammu. Siis kui lasti esimesed vabad ettevõtlused sündida. Noh näiteks, kui sa võisid oma autoga taksot sõitma ja teenima hakata. Aga väga kiiresti läks riigi rahabilanss tasakaalust välja, ja ühel hetkel hakkas riik võistlema ja oma majandust ja rahandust reguleerima /n-ö vaba ettevõtluse äärmuslaste ehk/ marodööride järgi, kes olid vallutanud «vaba» turu. Ja see põhiline rahvakiht, keda võibki nimetada «rahvas», jäeti siis riigi ja marodööride vahele. Ja mis on selle tulemus?

Selle tulemus on see, et need vähesed kapitalid, need rahalised hoiused, mis rahva põhilisel kihil (vaesel kihil) oli, (sest sotsialismi ajal ei saanud ju keegi hiiglarikkaks, vaid meie rikkus oli rahvusliku, kollektiivse rikkusena — siiski! — ladestunud tehastesse ja vabrikutesse, linnamajadesse. . . , see oli meie ühine omand — siiski! —, ja ainult erakäsutuses olev kapital oli — suuresti hoiuarvel), oli, aga nüüd mindi seda teed, et kiirendatud inflatsiooniga hävitati kogu selle «stagna-aja rahva» väikene varandus, potentsiaal.

Sellest ei oleks midagi, kui see asi oleks lahendatud nii, nagu pärast sõda lahendati Saksamaal, kus öeldi: me oleme koos sõdinud, koos kannatanud, olgem ühel hetkel k õ i k nullväärsed, kõigi varandused — võrdsustada. Aga ei, meie marodööride kapitalid kasvasid, aga teistel kahandatakse plaanikindlalt, ja see muudab selle rahvakihi, rahva, täiesti võimetuks. Võttes appi vanad pahad märksõnad, tuleks öelda, et sellise manipulatsiooniga on toimunud viimane — e k s p r o p r i e e r i m i n e! Õigluse sildi all on püütud sisendada mõtet, et ainukene sotsiaalne kohustus on likvideerida see ajalooline ebaõiglus, mis sündis 1940. ja 1950. aasta vahel, hüvitada need kadunud kinnisvarad ja varandused, mis tol ajal omanikelt ära võeti, aga samal ajal selle loosungiga pannakse …, uinutatakse meie tähelepanu, ja me ei näegi, kuidas «stagnaajal», tähendab sotsialismi ajal kogutud väikene varandus hävitatakse ära täpselt samal moel, sama «õigusega», nagu hävitati neljakümnendal aastal. Ja seda julgetakse teha sellepärast, et me oleme «stagna-aja rahvas» ja me oleme — vääritud!

See on uus kõlvatuse laine ja me oleme jõudnud sisuliselt analoogilisse olukorda, mis kaua aega oli Lõuna-Aafrika Vabariigis. Mis oli selle vabariigi olukorra märksõna? See oli väga keeruline sõna — apartheid?! Siin on nüüd «rahaline rassism». See algas ammu. Siis kui taksojuhid läksid ülbeks, vaatasid, kui sul ei olnud võõra riigi raha taskus, lükkasid sind taksost välja. See oli «apartheidi» algus. Ja seda ideoloogiat on nüüd jätkatud. See on väga skemaatiliselt seletatud, võibolla natuke hüperboolselt, ja selles mõttes võibolla tundub natuke ülekohtune mu jutt, aga see on siiski kujundlikult antud visand meie olukorra kohta.

Võiks veelgi ühte võrdluspilti kasutada ja öelda, et see olukord, mis meil on, on sisuliselt nõukogude vangilaagri analoogia. See, millest kirjutas Solženitsõn: kuidas vangilaagrites mängisid kokku kaks jõudu — administratsioon ja kurjategijad (blatnoid), ja kes siis rõhusid, noh, noid normaalsemaid vange, või eriti poliitvange, või ideevange. . . Ja praegu — selle majandusreformi või perestroika aktsioonid on väga analoogilised olnud. . . Ühe sõnaga: me elame laiendatud vangilaagris, kus võim, kelle käes on raha ja relvastus, mängib kokku täika hangeldajate ja marodööridega. See on klassikaline sõjajärgne seisund — alati tekivad marodöörid. Aga kui on välja kuulutatud (klassikaliselt!) sõja-aeg, siis marodööridega käiakse ümber pisut teisiti. Osa neist lihtsalt hukatakse. Sest seadused siiski kehtivad. Ka moraalsed seadused. — Aga praegu on meil ka need vanad, klassikalised sõjaaja seadused nurka visatud ja on üliinimesteles ja ainuõigeteks kuulutatud need tõepoolest marodöörlikku ideoloogiat ajavad inimesed. Ja see on meie praeguse riigifilosoofia ja -kõlbluse kõige rängem kokkuvõte, mida ma oskan nii piltlikult teha.»

«See oli siis Hando Runneli nägemus praegusest elust ja olust ja poliitikast, aga sa ajad siin Tallinnas praegu ka ise poliitikaasju mõnes mõttes?» küsis Peeter Heina hääl.

«Noh, kas me ajame? — Kui me oleme poliitilises jõuväljas, siis me kõik «ajame» ka poliitikat, tahes-tahtmata. Jah, ma võibolla peaksin ütlema, et hoolimata sellest skeemist, mis ma nüüd rääkisin, näen ma siiski ka suuri tendentse, mis ei lase mind väga kurvameelseks muutuda. Ma näen, et ikkagi koonduvad ka moraalsed jõud ja mingi ühispingutus kannab vilja. See, mis laseb mul head uskuda, on see kogemus, mis ma sain nüüd mõne kuu jooksul Põhiseaduse Assamblees tööd tehes. Ma nägin, kuidas silma all inimesed kasvavad. Kuidas nende riigifilosoofiline arusaam on täienenud, tihenenud ja konkreetsemaks muutunud võrreldes algusega; kuidas alguses pilvedel ja poris olevad inimesed on siiski ühte kohta koondunud; kuidas nende tolerantsus ja teineteise mõistmine ja samuti riigi mõistmine on süvenenud, ja kuidas see areneb edasi. . . See teeb vahel päris rõõmsaks, lootuslikuks, et me päris ära ei kao, et me jõuame kuhugi välja.»

(26.III.1992)

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi