„Ideoloogia on inimese pidurõivas“. ZA/UM-i blogi ja selle jäljed Sirbis

JOHANNA ROSS

Üks viimaste aastate zaumolooge Eva Kinkar, kes siinses numbris annab detailsema ülevaate rühmituse tegutsemisest, on varem Müürilehes ZA/UM-i kirjanduslik-kultuurilise toodangu kokku võtnud nii: „Põhitekstideks on … blogid ZA/UM (2009–2016) ja Nihilist FM (2014–2017), Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn” (2013), Mudlumi „Tõsine inimene” (2014), Kaur Kenderi „Untitled 12” (2014), Siim Sinamäe koostatud „Nihilist.fm. Final cut” (2017), Mudlumi „Poola poisid” (2019), aga ka HAPKOMAHi „Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm’ist” (2016) ja digitaalse tekstina videomäng „Disco Elysium” (2019). Tegemist on ZA/UMi tegutsemisaastatel märgilisi etappe tähistavate teoste, digitaalsete tekstide koondpunktide ja zaumnike ideedeplatvormi enim lahti seletanud tekstidega.“[1]

Nii loetelu kui ka põhjendus on mõistlikud. Kõik see võrsub kuidagipidi ZA/UM-ist, on suures osas sealsete autorite looming ja välja antud ZA/UM-i nimemärgi alt (samanimeline kirjastus ning firma ZA/UM Studio). Ometi on ZA/UM-i kui kollektiivi kirjandusliku produktsiooni tuum minu jaoks alati tähendanud blogi. „Disco Elysium“ kui ühislooming võib ehk veel mõjuda blogi pärandina, seevastu muud teosed seonduvad pigem üksikute autorinimedega. Isegi „Püha ja õudne lõhn“, mida ühendavad blogitekstidega autori idiolektist pärit fraasid, on oma üsna traditsiooniliseks silutud ilukirjanduslikkuses midagi muud.

Blogi ennast pole aga eriti kirjeldatud, eks sellepärastki, et see on nüüd kättesaadav ainult eri internetiarhiivide kaudu ja kohatiste lünkadega. Heidangi pilgu sealsetele tekstidele: mida need endast kujutavad ja kuidas seostuvad hilisemaga? Eriti huvitav tundub nihe, mis leidis aset siis, kui hoo ja elaaniga sündinud looming sattus äkki sõbraliku virtuaalse ühisruumi asemel külma ja kõleda avalikkuse kätte – nagu juhtus kurikuulsa Sirbi visiooniteksti ning zaumnikute koostatud Sirbi-numbriga (22. XI 2013). Siin on teravama tähelepanu all blogi varasem periood.

Lahtiütluse korras märgin, et postitasin ZA/UM-i blogisse mõned korrad ka ise, kuid ei kuulunud rühmituse tuumikusse ja sestap vaatlen fenomeni pigem kõrvaltpilguga (lubades endale mõne üksiku isikliku mälestuskillu).

Blogi kui žanr

Nimetan mõned oma rõhuasetused. Kuigi blogis on tähtis koht muusikal ja visuaalkunstidel (maal, digimaal, joonistus, foto, aga ka näiteks käärilõige ja tikand) ning paljud zaumnikud on kunstitaustaga – „Kui sa oled kunagi kunstikoolis käinud (nagu kindlasti ca 90% ZA/UM’i lugejaskonnast seda teinud on)“ (Aleksander Rostov, 24.01.2011) –, huvitavad mind ennekõike kirjalikud tekstid. Ma ei räägi palju Mudlumist ehk Made Luigast, kelle looming on kirjandusväljal omaks võetud ja nii juba isegi saanud palju tähelepanu. Arvulist statistikat esitamata satuvad sedasi peamiste autorite, suuna- ja stiilimudijatena keskmesse Robert Kurvitz, Martin Luiga ja Aleksander Rostov, kuigi põnevaid tekste leiab ka mitmetelt teistelt.

Tundub oluline, et hoolimata eklektilisest kogumuljest on tegijatel olnud selge taotlus blogi mingil määral kureerida. Olemas on eraldi postitus küljendusjuhistega („Kuidas sünnib ilus zauma artikkel“, 06.05.2011), ka mujalt käib läbi motiiv pealkirja järele lisada tulevast tülikast tühjast reast – et ilusam oleks! –, mille vajadus küll mingil hetkel kaob. Peamine on lihtsalt üleskutse toota sisu, pidevalt midagi üles panna. Oluline on sisu ka illustreerida, juba mainitud visuaalkunstilise tausta tõttu, aga ka seetõttu, et see parandab veebiteksti loetavust. Kord lepitakse kokku kuuajalises „ilmumisplaanis“ („Iga päev üks!“, 01.04.2011), mis küll vähemasti veebiarhiivi järgi otsustades ei teostu, kuid ka muidu kooskõlastati postitamise aega teatud määral. Aeg-ajalt toimetatakse postitusi, lisatakse neile saatesõnu või koguni avaldatakse kamraadide sahtlisse jäänud tekste („Salaja avaldatud katkendid Martin Luigalt“, 28.01.2009). Leiab aset koguni nn tuusikuga loomepuhkusele saatmine – sõpruskonna avantüür, aga vähemasti vormiliselt just nimelt kaastöö saamise eesmärgil (vt „ZA/UMi Tuusik!“, 23.01.2011). Sellised taotlused tõmbavad põhimõttelise eraldusjoone ZA/UM-i blogi ja hilisema nihilist.fm-i vahele, mida on sageli loetud ZA/UM-iga üsna järjepidevaks või isegi selle jätkunähtuseks: Nihilisti alusprintsiip oli mäletatavasti anonüümne avaldamine ilma toimetamata ja üldse ilma igasuguse tsentraliseeriva instantsita.

Nagu rõhutab Ave Taavet, kes on ZA/UM-i fenomeni kohta mõndagi tabavat öelnud arvutimängu „Disco Elysium“ arvustuses: nad on varaseid sõpruskondi, kelle jaoks internet ei ole mitte teisene, vaid esmane suhtluskanal.[2] Blogi oluline osa on kommentaarium, mis kahjuks on säilinud märksa fragmentaarsemalt kui artiklid ise. Pole tavatu, et postitusel on mitukümmend kommentaari, kus avaldatakse kiitust, aga ka väideldakse täiesti sisuliselt autori mõtete üle. Omaette tore allžanr on teemaviidete või teemasiltide (label) loetelu – nood kujutavad enesest põhimõtteliselt bibliograafilisi märksõnu, aga hakkavad blogis toimima omaette huumoriallikana. Nagu Kurvitz seletab: „leibelsid ei tähenda nähtavuse mõttes midagi, nende (algne) idee blogspoti poolt on aidata blogi sees navigeerida. näiteks, kui meil oleks iga postitaja nimi ja ta posti all, võiksid sa sinna klikata ja näha kõiki selle autori poste. õnneks meil niimoodi ei ole ja me kasutame leibeleid eneseteadlikkuse demonstreerimiseks“ (Kurvitza kommentaar 14.04.2011 Luiga postitusele „Vaimsest korruptsioonist“, 26.05.2010).

Asi algab tasahilju, näiteks pikki tekstipostitusi hakkab iseloomustama viide „wall of text“ või koguni „The Great Chinese Wall Of Text“. Sageli on viited (enese)iroonilised, pilades näiteks postituse kõrgeid ambitsioone: „Euroopa tsivilisatsioon, film, igav ajalugu, kultuurianalüüs, lustlik huiamine, wall of text“ (Rostov, „„La Règle du jeu“ – Lustliku huiamise viimased päevad“, 01.02.2010). Edasi aga kohtab juba kombinatsioone nagu „Aleksander Rostov, joonistamine, kunst, läbiv erootiline alatoon, negatiivse ruumiga maalimine, no kui nüüd nilbeks minna siis“ (Rostov, „Joonistamisest ja maalimisest ja joonistamise ja maalimise vahekorrast“, 24.01.2011) või, kui postituse sisus on maalide ülespanemise kõrvale kurdetud, et keegi naabruskonnas niidab väga ebameeldivalt muru: „Aleksander Rostov, prrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr, rrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr, silmanämma, trimmeriga persevest võiks oma värgiga nüüd lõpetada, visandiraamat“ (Rostov, „Visandiraamat #09“, 02.07.2011). Nagu näha, on siin läbisegi sisulised ja pseudoteemaviited. Niisugune tulevärk käivitataksegi sageli just asjalike, ennast (muidu liiga?) tõsiselt võtvate postituste all; selle žanri kuningas näib olevat Rostov, kuigi seda viljelevad ka teised.

Nii on blogi suuresti küll ühe sõpruskonna kroonika, aga meenutab ka kunagisi unistusi ilukirjanduslikust hüpertekstist, mis kasutaks ära just internetile spetsiifilisi võimalusi tekstide struktureerimiseks ja esitamiseks. Kui nüüdseks on näiteks „säuts“ juba üsna tavaline naljaformaat, rääkimata „meemist“, siis üle kümne aasta taguses blogis mõjub selliste vormieripärade esile toomine uuenduslikuna.

ZA/UM-i algharidus

Mis tüüpi tekste blogist leiab? Nagu ka Kinkar esile toob, mitmesuguseid: arvustusi, esseistikat, pressiteateid. Traditsioonilist ilukirjandust, kus jutustataks väljamõeldud tegelastega lugu, leidub väga vähe ja üsna juhuslikult. Kõige ilukirjanduslikumad tunduvad paroodia või stiiliharjutuse tüüpi tekstid. Kuulsaim on ilmselt „„Eesti vaene“ – ajakiri kõige vaesemale“ (Kurvitz ja Luiga, 21.05.2010), mille avaldas hiljem ka Müürileht[3] ja mis kujutleb elustiiliajakirja vaestele inimestele: õpetataks vähese rahaga läbi tulema, antaks välja kuu vaese tiitlit ja niihästi kõigi loosimängude auhinnaks kui ka honorariks poolalasti pildi eest oleks sada krooni. Leidub aga ka näiteks karakterivisand „Rainis Kurzemest, Läti üliinimene“ (Luiga, 25.08.2010), mis kujutab igas mõttes lugejast paremat inimest. Leitud kunsti meetodil on valminud stiiliharjutus „Where’s my fucking money, Andy“ (16.11.2011): kokku on kuhjatud eufemistlikke fraase e-kirjadest, mida sõpruskond on olnud sunnitud saatma maksmata töötasu tõttu. „Asjad ei ole veel kahjuks makse koha pealt liikuma hakanud“…

Tänapäevaste kriteeriumide järgi mahuvad ilukirjanduse alla ka blogile kui veebipäevikule omased tekstid, mis kajastavad kirjutaja isiklikku elu. Kuulsaks on saanud Mudlumi koduloomi, töökohti jne registreerivad lood, aga oma elust kirjutavad ka teised. Tekste võib nimetada reisikirjadeks (kui juttu on kusagil käimisest) või olustikukirjeldusteks (kui juttu on igapäevasest). Vahel tuleb jutuks autori laiem suhe mingi nähtusega, näiteks spordi või pidutsemisega, misjuhul isiklik jõuab välja üldisse ja tekst kaldub juba selgemini esseistikasse.

Suures osas ongi blogi sisu tõlgendatav esseistika või väga laias mõttes tarbetekstidena. Järgmises, keele- ja stiiliteemalises peatükis keskendun küll rohkem selle kõige poeetilisele kvaliteedile, aga teatud mõttes on enamiku ZA/UM-i blogi tekstide eesmärk edastada infot. Keskseid žanre on arvustus ehk revu, millel võib olla eri eesmärke, aga mis ZA/UM-is toimib peamiselt selleks, et nii sõpradele kui ka ülejäänud maailmale meeldivatest asjadest teada anda: vaadake, mis mina leidsin! Tõsi, vahel võidakse leida ka midagi igavat, mida tutvustatakse siis kurioosumina. Tekste, kus mõnda nähtust eriti jõuliselt kritiseeritakse, märgib teemaviide „player hater“.

Hägus on arvustuse ja tutvustuse piir. Vahel tahetakse kirjeldada mõnd huvitavat loojat ja tema loomingut tervikuna, või koguni hoopis muust ooperist nähtust kui kultuuriobjektid – näiteks merikajakat, kohvi, juudi kogukonda, holotseeni jms. Sellisel juhul hakkab lugu žanriliselt lähenema referaadile vabalt valitud teemal. Helen Hindpere „Lahedad tüdrukud!“ tutvustab kahes osas ajaloolisi naisfiguure Clara Zetkinit ja Aleksandra Kollontaid (26.05.2011) ning Karl Marxi kolme tütart (26.06) – jättes kõrvale näiteks Simone de Beauvoiri ja Rosa Luxemburgi, sest „unfortunately, they lack in hipster cred.[4] Te juba teate neid“.

Silma torkavad n-ö üldhariduslikud, samas väga lõbusad esseesarjad, mille käigus jagab autor lugejale oma mõtteid mõnes laiemas küsimuses, samuti tutvustab midagi või annab nõu. Uuele ZA/UM-i huvilisele võibki alustuseks soovitada just neid. Kurvitza artiklisari „Filosoofiline stiilinõuandla“ koosneb kolmest postitusest: „Küünik“ (05.06.2010), „Weiningeriaan“ (15.06.2010) ja „Loogiline positivist“ (03.03.2011), ning avab filosoofilisi koolkondi moenõu formaadis: missuguse bleiseri ja missuguse maailmavaate valid sa täna õhtuks? Luiga samuti kolmeosalise sarja „Ära ole idioot“ võtab kõige paremini kokku autor ise: „individuaalsema lähenemisega lühike artikliteseeria sotsiaalse teadlikkuse vallast, ning seda võib lugeda ka debüüdiks minu moe- ja elustiiliteemaliste artiklite alal, mida laiem üldsus näha on soovinud. See on suunatud põhiliselt noortele inimestele, kuna ma eeldan, et neil on kõige raskem, aga siit võib leida kasutuskõlblikumaid ideid ka teistele sotsiaalsetele gruppidele“ (30.04.2010).

Esimene artikkel „puudutab finantsküsimust“, hoiatades laenu võtmise eest, olgu siis tegu õppelaenu või kodulaenuga. Teine (08.05.2010) arutleb kooseluvormide üle, peamiselt kritiseerides tuumikperet (autori kõnepruugis tuumaperet) ja otsides sellele alternatiive. Kolmas (22.12.2010) esitab elus ette tulevate probleemide tüpoloogia ning eritleb põhimõttelisi viise nende lahendamiseks.

Miks „elustiiliteemalised artiklid“, kui sama hästi võiks neid nimetada esseistikaks või koguni (lugejasõbralikuks) filosoofiaks? Fraas on paroodiline, aga ühtlasi paistab siit välja ZA/UM-i blogi üks olulisemaid sõnumeid: sisu ja stiil on lahutamatud; kõik, mida inimene teeb, on stiili küsimus. „The way you deal with a problem is a lifestyle choice, an aesthetic choice, if you will,“[5] deklareerib Luiga idioodi-sarja kolmandas artiklis. Sealt saab ühtlasi teada, et ilmutuse saamiseks meelega ebaõnnestunud enesetapukatset teha on just stiililine eksimus: „Sa teed sellega enesetapu nõmedamaks, just nagu halb kirjanik teeb kirjanduse halvemaks.“ „Ideoloogia on inimese pidurõivas!“ teatab vahepealkiri Luiga postituses „Fashion’s back!“ (18.09.2010), mis esitleb moejooniseid, täpsemini autori skitse Eesti Kunstiakadeemia rõivadisaini erialale astumiseks. „Ühelt poolt on Euroopa Liit muidugi võrdlemisi ebaesteetiline nähtus. Juba ainuüksi eesliide „euro-“ muudab kõik asjad natuke mannetumaks,“ arutleb HH postituses „Kuidas ma Euroopasse tööle ei läinud“ (18.03.2011). Kurvitz selgitab „Filosoofilise stiilinõuandla“ sissejuhatuses: „Peale oma riietumisstiili tõmbad sa endale peale ka oma elustiili. Need kaks on tihedalt seotud. … ära piirdu rõivaste, elustiili ja muusikaga … Tõmba endale peale ka koherentne filosoofiline maailmapilt.“ Välised atribuudid ja maailmapilt – mõlemad on osa inimese stiilist.

Edasi ärgitab Kurvitz lugejat aga ka üksnes pinnalisest „pealetõmbamisest“ kaugemale minema: „Ära jää üht ja sama ettejuhtunud juttu ajama, ära piirdu ainult igava ja laialivalguva sõnavaraga maailma asjades. Mine täpseks!“ Niisiis tuleb ennast harida, et olla stiilne inimene. ZA/UM-i blogi tundubki olevat väikestviisi isetehtud haridusprojekt. Seda tunnet toetavad teemaviide „ZA/UM primary education“ ning tõsiasi, et inimest, kellele parasjagu langes mõnes rühmituse ettevõtmises vastutav roll (näiteks ärgitada kaaslasi blogisse postitama), nimetati klassijuhatajaks. Neid silte kasutati omajagu irooniliselt, arvestades mõnede ZA/UM-i tuumliikmete endi okkalist suhet formaalse haridusega, kuid selle taga näib paistvat ka tõsine enese ja teiste harimise soov.

Eriti oluline tundub (enese)kasvatuslik lähenemine Luigale. Näiteks filmitutvustuse sissejuhatuses ei unusta ta märkida: „ma ei ole kunagi palju filme vaadanud ega pööranud neile märkimisväärset tähelepanu. See on muidugi vale“ („Kuidas ma filme vaatasin“, 13.02.2010). Luigalt pärineb ka artiklisari tingliku pealkirjaga „Škool“ I–III (05.09, 10.09, 01.10.2011), mis võtabki otsesõnu teemaks riikliku koolihariduse kitsaskohad ja selle, kas midagi saaks paremini teha. Kuna põhiautoriga polemiseerivad siin ka teised kirjutajad, jäävad lõpuks kõlama mõõdukamad seisukohad. Igatahes osutub aga hariduse küsimus blogijatele ootamatult tähtsaks.

Munasalat laua peal: keel ja stiil

ZA/UM-i on käsitletud avangardse ambitsiooniga rühmitusena[6] ja selliseid rühmitusi iseloomustab sageli eriline suhe keelega: uute mõtete väljendamiseks otsitakse uut keelt. Mingil määral kehtib see ka ZA/UM-i kohta. Kõige silmatorkavam on stilistilistel kaalutlustel inglise keele kasutamine. Mõni pikk tekst (peamiselt Kurvitza omad) on üleni inglise keeles, samamoodi autoritutvustused blogiserval. Selle ajend võiks olla ka praktiline, lootus püüda suuremat publikut, eriti arvesse võttes, et nagu nüüd teada, „Disco Elysiumiga“ õnnestuski jõuliselt siseneda rahvusvahelisele kultuuriväljale. Kuid mõnele eestikeelsele tekstile on lisatud näiteks lühike ingliskeelne saatetekst. Nagu ütleb Luiga ühe oma postituse sissejuhatuses: „This introduction, by the way, is in English, because the English language is the French of today. As it used to be in Imperial Russia“[7] (13.05.2010). Mudlumi võtmeromaanis „Poola poisid“ ongi selles rollis prantsuse keel. Kohati on inglise keelt ilmselgelt kasutatud valdkondlik-žanrilise motivatsiooni tõttu: kui muusikavideod juhatatakse sisse üleskutsega: „So take a trip down memory lane, rock out and relive the glitter!“ (13.08.2009), siis tarvis on olnud popkultuuri ühiskeelt, millele eesti keeles täpset stiilivastet ei olegi.

Põlvkondlikel põhjustel on inglise keel ZA/UM-i autoritele küll esimene võõrkeel, näiteks tsiteeritakse ka Mao Zedongi kommentaariumis inglise keeles (30.10.2010 kommentaar postitusele „A year in ZA/UM“, 29.10.2010), mis võib vanematele põlvkondadele mõjuda veidralt. Ometi on olemas ka võõritus – nad ei allu pimesi inglise diktaadile, vaid on sellest hästi teadlikud ja püsivad olukorra kõrgusel. Palju kasutatakse ingliskeelseid fraase eestikeelsete lausete sees või ka vastupidi, nautides koomilist efekti, mida see annab; sama lugu on otsetõlgetega. „Silmanämma on hea, pane oma teksti juurde silmanämmat!“ juhendab Rostov kaastöölisi postitamisel, kasutades napakalt mõjuvat otsetõlget fraasist eye candy (06.05.2011). Samuti Rostov kasutab postituse kommenteerimisel segakeelset fraasi „it should probably be a mustad silmalaud teemapidu“ (30.10.2010 kommentaar postitusele „A year in ZA/UM“, 29.10.2010). Muidugi on siin taga ingliskeelne foon, aga kindlasti ei ole asi selles, et ütleja ei oskaks kumbagi lausepoolt tõlkida või eesti keeles korrektset täiendfraasi moodustada, tema valik on stiililine.

Blogitekstides esile tõusvad manerismid ja kinnisfraasid peegeldavad küllap lihtsalt ühe sõpruskonna keelekasutust. Eriti Luiga tekstides on märgata, kuidas stilistilise vürtsi lisamiseks pikitakse abstraktsetesse filosoofilistesse aruteludesse kõnekeelseid väljendeid, näiteks „kui seda nüüd niimoodi vaatama hakata“; „sellega on niimoodi, et“; „sellega saab niimoodi, et“. Võidakse lõbutseda tuletistega, näiteks klassivõitluse mõistest sünnib ühendverb klassi võitlema ʻklassivõitluse problemaatikaga tegelema’.

Ilus keelemängu näide on see, kuidas Kurvitza tekst saab hoo sisse ühendverbist ära munama ʻära rikkuma’: „Alati oled sa palli maha pillanud, kõik ära munanud. Mitte ainult enda, vaid ka teiste jaoks. Oled olnud see tüüp, kelle puhul pelgast kohalolekust piisab, et pubi, bussipeatus, maailm veidi munasemaks kohaks muuta. Juba väiksena hakkasid sulle meeldima munad. Lemmiktoit on munavõileib, hommikul teed endale munaomletti. Sünnipäeval munasalat laua peal. Munasalat ja täidetud munad. Olgem ausad – sa sööd muna“ (03.03.2011, minu esiletõstud).

Minu mäletamist mööda sisenes adjektiiv munane sestsaati sõpruskonna idiolekti ja omandas seal püsiva koha, tuues aeg-ajalt kaasa termini vermija kinnituse, et mune kui selliseid ta kuidagi solvata ei taha, need olla tegelikult väga maitsvad.

Kasutatakse roppusi, ent nii-öelda stilistiliselt motiveeritud mahus, kindlasti mitte sidesõnadena. See kannab samuti teatavaid julguse ja avangardsuse konnotatsioone. Mulje põhjal on siin juhtfiguuriks Kurvitz, aga ropendada võivad ka teised. Nagu muud kõnekeelsust, näib ka ropendamist saatvat tugev metatasand. Näiteks teemaviide või label „mine putsi“ märgib kirjatükke, mis tutvustavad meeldivaid kultuurinähtusi, ja paistab olevat lühend väljendist „mine putsi kui kõva“ – kahtlemata pakub elliptilisusest tekkiv mitmetähenduslikkus (nagu öeldakski kellelegi halvasti) aga lisanaudingut. Leidub ka halvustavate roppuste n-ö terminina kasutamist, näiteks kui Martin Luiga kirjutab „pedeka leiutamisest“, refereerib ta ilma igasuguse halvakspanuta ideed, mida poliitiliselt korrektsemas keeles võiks kirjeldada „homoseksuaalsuse kui identiteedi konstrueerimisena 19. sajandil“. Samal ajal käibib mööndavasti pedene ka tähenduses ʻnõme, vilets, halb’; ja järjekordse metakihina, kui Kurvitz Terrence Malicki filmi selle sõnaga iseloomustab, märgib ta eneseteadlikult teemaviiteks „homophobe reviews“[8] (28.09.2011).

Kokku võiks ZA/UM-i stiili võtta kui väga teadlikku kirjakeele ja kõnekeele segamist, kusjuures viimane võib väljenduda peale tajutavalt argistiilsete fraaside ka näiteks inglise keele kasutamises või ropendamises. Teatud määral samamoodi võiks iseloomustada Made Luiga peavoolukirjanduse tekste, kuigi seal on komponentide osakaalud teised ja ka tekkiv kombinatsioon hoopis teistsugune.

Back to the USSR?

Mida kõige selle alusel arvata blogis ikka ja jälle väljenduvast armastusest Nõukogude Liidu vastu? Praegu on see Ukraina sõja tõttu märksa laetum küsimus kui kümme-viisteist aastat tagasi. Vene avangardistidelt pärineb rühmituse nimetus, zaum ehk mõistusetagune. Ave Taavet on rõhutanud, et zaumnikud on esimene põlvkond, kellel „on küll uued väljendusvahendid ja kultuuritarbimisharjumused, kuid kes tajuvad veel teravat sidet nõukogude aja pärandi ja idaeurooplusega selle paljudes avaldumisvormides“.[9] Viimase pisukesi deklaratsioone leidub blogis palju.

Nõukogude kultuurist on laenatud ka nimetus nn tuusikuprojektile, mille algideed tutvustavas postituses lisab Kurvitz kehatekstile post-post-skriptumi: „Nõukogude Liit – We liked some of it, so we’re bringing those parts back“ (23.01.2011). Ürituse ametlikuks maskotiks kuulutatakse ENSV rahvakirjanik Juhan Smuul, kelle foto postitust illustreerib. Üles kutsutakse lähetama esialgu seltsimees Luigat, kes jääbki lõpuks ainsaks lähetatavaks. Fotol, mis kajastab lähetuspidu, on samuti näha silti kirjaga: „Head puhkust sm. Luiga!“ (03.03.2011). Luiga on kirjutanud postituse „Lenini-porno“ (samuti 23.01.2011), mis sisaldab Valentin Katajevi „Väikese raudukse“ arvustust, aga ka laiemat Lenini-kuvandi analüüsi. Stalin seevastu pälvib ka negatiivset äramärkimist. Kui Luiga järjekordse moe- ja elustiilipostituse raames kirjutab, mida ta teeks, kui saaks „Nõukogudemaale vaba käega make-overi teha“, on loetelu järgmine: riiki ei valitseks „kogu aeg mingid türased vanamehed“, narkootikumid oleksid legaliseeritud; puuduks stalinlik puritaanlikkus ja oleks „Üldse vähem Stalinit, ma arvan“; Lääne muusikat aktsepteeritaks („ZA/UM fashion solutions“, 13.05.2010). Niisiis on Nõukogude Liit miski, mis vajanuks parandusi, aga siiski miski, millele oleks mõtet neid parandusi teha.

Leidub viiteid ka vasakpoolsusele laiemalt. Mäletatavasti figureerisid „lahedate tüdrukutena“ naissotsialistid. Kaspar Kalvet on kirjutanud loo Venezuela presidendist Hugo Chávezest (28.12.2010). Külalisesineja Meelis alustab postitust: „Robert palus mul postitada midagi vasakpoolset“ (19.04.2010). Raamatuarvustus võib alata sõnadega „See, mu sõbrad, on Kõvadus. Ma soovitan seda kõigile, kes kavatsevad revolutsiooni teha“, mis toob ühtlasi kaasa teemaviidete kombinatsiooni „B. Traven, Martin Luiga, relvastatud ülestõus, review“ (Luiga, 07.02.2010). Teisal kiidab Luiga arvustatavat raamatut nii: „Ma julgen ka öelda, et tegemist on võitleva kirjandusega“ (18.06.2011).

Viimane aga tuletabki meelde, et ZA/UM-i armastus varase Nõukogude Liidu vastu, nii nagu ZA/UM-i armastus kõige muu vastu, on paljuski esteetiline armastus. Nii on ka Lenin paljuski esteetiline kategooria, ilmneb Luiga moepostitusest („Fashion’s back!“, 18.09.2010): „Antud versioon kiilaspeast on kummardus V. I. Lenini kiilaspeale ning mõneti ka edasiarendus viktoriaanlikust lagipeani ulatuvast juuksepiirist. Kuid kiilaspäid on ajaloos mitmeid, sa võid otsustada ka Schopenhaueri kiilaspea kasuks, mu kollektsioonid on avatud interpretatsioonidele ja on modifitseeritavad.“

Tähte närides võiks öelda, et tuusiku-sõna on õieti eksotiseeriv laen, kus sõna kasutatakse algtähendusega võrreldes veidi valesti: tegelikult peetakse ju silmas loomingulist komandeeringut. Ja nagu mujalt, ei puudu ka nõukogude-esteetika viljelemise juurest irooniakiht, kui Rostov kirjutab: „Siin, Zaumpskajas seisame me kultuuritraditsiooni eesrindel. Päikesejumala õnnistavad kiired helgivad meie kiivritel ja soojendavad meie südant, lipud piikidel lehvivad võidukalt, me taome uhkelt rinda. Oma kõrgelt positsioonilt kuulutame vanu asju surnuks ja uusi elavaks. Nüüd on see aeg jälle käes, tuleb langetada visiirid, lippudele tikkida uue kangelase nimi ja lahingusse tormata“ (24.02.2011).

Lugusid Eesti vaesest, Euroopasse tööle minemata jätmisest ja palgaraha kättenõudmisest võib pidada kriitikaks kapitalistliku süsteemi aadressil. Aga kui, siis on see esmajoones noorte, majanduslikult vähekindlustatud inimeste rahulolematus oma vahetu ümbruse nende aspektidega, mida tõlgendatakse hiliskapitalistliku düstoopiana. Sellele ümbrusele vastandumist sümboliseerib idee sotsialistlikust revolutsioonist, mis blogijate (ja ühtlasi siinkirjutaja) üles kasvamise aegses 1980.–1990. aastate ühiskonnas pidi olema üks kõige absurdsemaid asju, mida fännata. Asja lähemalt arutama hakates ei tundu osalised ise olevat päris kindlad, kas selle kõige vastu praktikas ikkagi aitaks nõukogude kord. Ka konkreetsed lahendused ei ole üldse ilmtingimata vasakpoolsed. Näiteks Luiga leiab ära-ole-idioot-sarjas, et laenu maksab võtta üldse ainult omaenese ettevõtte rajamiseks. Majandusteemadel läheb vastasseisuks sama postituse kommentaariumis, kus avaldatakse ka radikaalselt parempoolseid seisukohti, ja neid ei hõigata tingimata ühehäälselt maha. Blogi hilisemast arhiivist leiab muide viite sellele, kuidas seltsimees Luiga flirdib parempoolse maailmavaatega ja see on tema sõbrad murelikuks teinud.

Õieti kirjutab Kurvitz hiljem otse välja, kuigi mitmekordses irooniakastmes, et oluline on radikaalsus: „Igasugune soft-core süsteemikriitika … on surnum kui Simpsonid“ („The sun drops, the temperature goes down“, 18.10.2012). Nii on pigem tegu üsna klassikalise juhtumiga, kus revolutsiooniesteetikast saab väljund üleüldisele rahulolematusele läppunud status quo’ga. On ilus, et kriitilise iseloomustusena käibib ka fraas „hiiliv brežnevlus“ (Luiga, „Väikesed linnapildikriitikad“, 16.11.2012) – nõukogude ju küll, aga üldse mitte revolutsiooniline, vaid stagneerunud, seega halb. Ühtlasi võiks see seletada, kuidas ikkagi juhtus nii, et „vasakpoolsed noored“ lõid edaspidi kampa 90ndate ärimehestiili kandja Kaur Kenderiga. Tuleb välja, et isegi kui ideed pealtnäha ei klapi, võib esteetikad ühendada omamoodi kämbilikuks kollaažiks, mis ümbritsevast hallusest esile tõuseb.

Kas saapad on porised?

Mäletatavasti reageeriti Sirbi skandaali ajal põlgliku jahmatusega ZA/UM-i manifestile ehk nn visioonitekstile, mõningal määral ka ainsale ilmunud Sirbi-numbrile. Priit Kruus on loetlenud taustategureid, mis määrasid toonase ühiskondliku reaktsiooni (peamiselt kujutavad need endast toona valitsuses olnud Reformierakonna mahhinatsioone).[10] Nendesamade tegurite ajel tõlgendati zaumnikuid agressiivse, kultuuritu kambana ja nende tekste küündimatu jaburdamisena. Aga kuidas on tekstide endiga? Kas lähem tutvumine blogiga peaks seda hinnangut kuidagi muutma?

Nii ja naa. Visiooniteksti enda kohta nendib Kinkar, et see ei lähe blogiga vastuollu, ja nii on. Lühižanris paratamatult deklaratiivseks jäävaid mõtteid avab blogi enam, annab neile toekust ja tausta, tehes nad võib-olla niiviisi käegakatsutavamaks ja arusaadavamaks. Kriitika, et senine Sirp on „äärmiselt tekstitihe leht“, kus „sõnad ei saa hingata“, vastab blogi illustreerimise nõudele. Lubadus anda rohkem ruumi tehnoloogia, eriti videomängude kajastamisele on blogis juba täidetud. Mõte, et „ei peaks piirduma vaid päevakajalise kajastamisega, kuna tänapäevale ei kuulu mitte ainult tänapäev, vaid kogu olnud ajalugu“, väljendub blogi arvustuste ja tutvustuste ampluaas, mis ei ole ajaliselt kuidagi piiratud ei raamatute-plaatide ega muu puhul. Kõige heidutavamalt mõjus lubadus teha Sirbist „leht, mille teadlik eesmärk on jätta riigist selle elanikele normaalne mulje“ koos kavatsusega anda rohkem sõna poliitikutele – just nagu tahetaks teha järjekordset Tallinna TV-d või koguni mõne erakonna häälekandjat. Blogi foon avab selle lause kui siira lubaduse potentsiaali: ebakonstruktiivse kriitika asemel keskenduda positiivsele programmile, sealjuures ise käsi külge pannes.

Teisalt, nagu öeldud, võib ZA/UM-i mõista avangardse rühmitusena. Avangard oma uuejanuga aga mõjubki tihti agressiivse ja hirmutavana. Revolutsiooniesteetika ei meeldi neile, kes status quo’ga enam-vähemgi rahul on. Selles mõttes on manifest pigem taltsas – blogi arvukad positiivses võtmes viited Nõukogude Liidule muudavad ehk hoopiski loogilisemaks Sirbi skandaaliga aktiveerunud tsensuurihirmu, mis muidu võis tunduda täieliku ülereageerimisena. Eriti head pinnast hirmule pakub Kurvitza postitus „Sun goes down, temperature drops“ (18.10.2012). Seal loetletakse n-ö ägedate asjadena järjest üles marksism, veri, „peened rassistlikud ja homofoobsed allegooriad“, mõistlikkus, Kristus, antisemiitlus, arvutimängud ja ulme. Postitus ise on rikkalik ja mitmekihiline ning jõuab iseennast mitu korda irooniliselt tühistada, muuhulgas lõpetades cool’ide asjade loetelu tõdemusega, et sõna cool on täielikult mandunud. Aga ikkagi, must valgel on ju kirjas, et homofoobia ja antisemitism on lahedad.

Mis veel olulisem, ZA/UM-i enese lähenemisnurgast tuleb tõdeda, et kui kontrakultuur jõuab institutsionaalsele kultuurile reserveeritud meediumi, on paratamatult tegu hoopis teise esteetikaga. Ka alusveendumus, et ideoloogia on esteetika, on analüütilise kirjeldusena ehk pikantselt provotseeriv, aga vähegi normatiivsel kujul jõhkralt vägivaldne. Kruus võtab ZA/UM-i paradoksina kokku: rühmitus esitles end avangardina, aga establishment’i rünnati „mitte eelväena tormi joostes, vaid ametkondliku toetusega ja isiklike poliitiliste sidemete kaudu“.[11] Ükskõik kas seda pidada faktitõeks või ei, niisugune mulje paljudele jäi, ja see ongi teatavas mõttes stiilieksimus. Sealjuures, kuigi blogis protestitakse nõmedate süsteemide vastu laiemalt, siis nimepidi langevad kriitika alla just üsna pehmekesed kohalikud kultuuriinstitutsioonid, näiteks kultuurkapital, mis olla „äärmiselt pahatahtlik ning küüniline repressiivaparaat, mille eesmärgiks on kunstnikku alandada ning heidutada“ (Luiga, „Martin Luiga esimene isiknäitus“, 04.04.2011). Kurvitza cool’i-kaotamise postituses tõdetakse muuhulgas, et cool’i ja radikaalset asja ei ole võimalik kujutleda Loomingu Raamatukogu pealkirjana (!).

Teatav varasem riive institutsionaalse kultuuriga blogijatel siiski oli, sedamööda kuidas blogi avastati. Lisaks „Eesti vaese“ loo avaldamisele tellis Müürileht Luigalt juhtkirja (24.08.2011) ka kriitilise tiraadi „20 000 täheruumi kunsti pihta“ (2012. aastafestivali erinumbris). Kurvitz arvustas 2011. aastal Eesti Ekspressis Hando Runneli luulekogu ning koostöös Joanna Ellmanniga Vikerkaares Linda-Mari Väli ja Anzori Barkalaja raamatuid, edaspidi juba Luiga Vikerkaares 2012. aastal Mihkel Kunnuse raamatut ja „Mitte-Tartu“ kogumikku jne. 2012. aastal blogisse viljakalt panustama hakanud Argo Tuuliku lugu „Beetaisased“ ilmus peatselt pärast avaldamist (14.04.2012) arvamusloona Eesti Päevalehes (15.05.2012).

Ent „Eesti vaene“ on lõbus-pehme ühiskonnakriitika, mis sobinuks ka toonasest Müürilehest veel peavoolulikumasse meediumi – meenub näiteks kampaania „Märka vaest!“, mille viis läbi sotsiaalse sidususe minister riigitelevisiooni sarjas „Riigimehed“ (2010–2013). Luiga kunstiskeene kriitika esitab kohati pelutavaid fantaasiaid võimu haaramisest ja sellest, kuidas kõik kunstnikud võiksid relva kanda. Aga autor lõpetab teksti malbe ümberraamistamisega, lubades lugejale: „kui miski liiga julmalt närvidele käis, siis võta seda kui ulmet või konteksti alternatiivmaailmale. Kaugel olgu minust soov kedagi solvata.“ Tuuliku loo Päevalehe versioonis on stiili oluliselt tasandatud: maha võetud nii roppusi, ingliskeelseid fraase kui ka kultuurilisi viiteid. Ülejäänud lood mõjuvad küll normnivoost veidi „teistsugusena“, aga parajasti niipalju, et äratada tähelepanu ja veidi epateerida (ootamatu familiaarsusega pöördutakse väärika poeedi Runneli poole, noorautor Väli saab kiita klassi võitlemise eest). On hoopis teine lugu, kui äkki tekib väljavaade, et riiklikke kultuuriväljaandeid võidakse hakatagi nüüd sisustama peamiselt sedasorti tekstiga.

Ka kõnekeelega tembitud keelekasutus mõjub blogist välja tõstetuna teisiti: kultuurilehe elitaarsusega harjunud publik pidas seda nähtavasti eheda primitiivsuse väljenduseks. Visioonidokumendi tekst on küll üsna kirjakeelne, ometi imbub sisse blogist tuttavat tooni, eriti juba tsiteeritud „normaalse mulje“ jätmisega. Samale stiilitasandile kuulub J. F. Lotmani maksiim: „Globaalselt on kõvad need, kes mõtlevad ajalooliselt, regionaalselt on kõvad need, kes globaalselt, lokaalselt need, kes regionaalselt, ja need, kes lokaalselt mõtlevad – need eriti kõvad ei ole.“ Teksti lõpus antud lubadus kaasata rohkem vene autoreid lõpeb samuti rõhutatud argikeelsusega: „Nemad on ju ka siin või nii.“

Selleks et analüüsida, kuivõrd zaumnikud oma lubadusi täitsid või kas selline toimetajaskond tõotanuks eesti kultuurile kadu, on valminud Sirbi number natuke liiga napp ja juhuslik materjal. Osa materjali pärines varasematest portfellidest, osa keskendus Kenderi personaalküsimusele.[12] Olgu lühidalt öeldud, et tugev on arvustuste plokk, millele blogi korralik revutraditsioon on andnud hea põhja. Suurema vindiga on kaks Kurvitza teksti, mis näivad arvustustena, aga klassikalises mõttes seda ei ole: lugu Andres Aule avaldamata luulekogust, mis hiljem pakkus ettekäände toimetuse tagasiastumiseks, ning mõtisklus sellest, kui hea film on Veiko Õunpuu „Free Range“, mille kaasstsenaristiks Kurvitz oli. Just žanrisegadus jätab lehes ehk kehvema, halval juhul lausa pahatahtliku mulje (mäletatavasti postitati ka blogisse vahel sõprade avaldamata tekste). Tagakaanel leidub Rostovi essee „Ideefetiš. I“, mis oma abstraktsuses mõjub lehe kontekstis arusaamatult. See ei suuda kaasa haarata lugejat, kes ei ole juba ette väga sõbralikult meelestatud, ja ka teksti enda eesmärk ei selgu, vähemalt mitte I osas.

Visiooniteksti programmiga haakuvad esiteks Elver Loho artikkel „Lekkiv sõnavabadus“ Edward Snowdenist, mis täidab tehnouudiste kajastamise plaani, eriti märkimisväärselt aga feministlikud küljed: Sass Henno artikkel naistevastasest vägivallast, Kadi Viigi järelehüüe Doris Lessingile (kes oli lahkunud ainult viis päeva enne lehe ilmumist, nii et tegu ei saanud olla portfellis istunud tekstiga) ning „„Lilli Suburgi“ manifest“, millega lubatakse alustada „feministlikku mõtet tutvustavat artikliseeriat“. ZA/UM-i blogi suhe naisküsimusega oli mitmetine: kuigi seal kiideti „lahedaid tüdrukuid“ ja „sooülest moodi“, sattus naissugu vahel ka märksa ebameeldivamasse retoorilisse ümbrusse, näiteks kui Kurvitz kirjutas (muide avalikus kirjas Kaur Kenderile), et – „Ka tarkade silmadega tsilmadega tüdrukule meeldib kui poiss on vahel armununa turd ja teeb isegi siis, kui ütled „ei““ (25.02.2011). Maailm, kus feminismi teevad Kender, Kurvitz ja Henno, kui suurt pühendumist nad sellele eesmärgile ka ei kinnitaks, võib vana kooli naisõiguslasele hirmutavalt mõjuda küll.

Lõpuks on aga siiski olemas midagi, mis Sirbi skandaalis täiesti varju jäi, blogi lugedes paremini esile tuleb ning ZA/UM-i kuvandit muuta võiks. See on esiteks kirjutajate ilmselge püüdlus eneseharimise ja silmaringi laiendamise poole, teiseks aga keeletundlikkus ja eneseiroonilisus, nende endi sõnadega „lustlik huiamine“. Just need aspektid said eriti halvasti avalduda toonases olukorras, kus rühmitus sunniti otsekohe kaitsepositsiooni – seal ei olnud oma puudujääkide möönmiseks ega iseenese üle ironiseerimiseks ruumi. Visioonitekstil on küll juures kerge paroodiline maik, liiati jõudis see avalikkuse ette post factum, nii et žanr ja sisu lahknesid juba selle poolest. Kuid kokkuvõttes pürgib see siiski olema tõsine avaldus, mis tahab vanadele olijatele näidata, et uued tulijad on midagi väärt. Ka lehenumber tundub olevat enesetõestamise murest rabe. Seevastu blogis pääseb kogu see nõtke mängulisus ja mitmetasandilisus paremini esile, nagu ehk õnnestus siinse ülevaatega näidata. Seal passitatakse maailma eri vormidesse, eksperimenteeritakse elegantselt keelega, muiatakse omaenese esteetilis-ideoloogiliste valikute üle, neid siiski hülgamata. Nii ei tundu zaumnikud ikkagi päris nende poriste tanksaabastega tuppa tormajatena, kellena neid skandaali ajal tajuti. Mõnedki tekstid sellest ühe sõpruskonna kroonikast väärivad ka laiemat lugemist.

[1] E. Kinkar, Kultuurivälja ümberpööramise katse. Tagasivaatav pilguheit rühmitusele ZA/UM. Müürileht, juuli-august 2021, nr 109.

[2] A. Taavet, ZA/UM: kümme aastat hiljem. Vikerkaar, 2020, nr 3.

[3] R. Kurvitz, M. Luiga, Balloon, Eesti Vaene – ajakiri kõige vaesemale. Müürileht, suvi 2010, nr 10.

[4] Eesti k-s ca: „paraku jääb neil vajaka hipsterlikku lahedust“.

[5] „See, kuidas te probleeme lahendate, on elustiilivalik, kui soovite, siis esteetiline valik.“

[6] P. Kruus, Vaikne avangard. Eesti noorkirjanike rühmituste laine ja uue meedia kooslused: Erakkonnast ZA/UM-ini. Tallinna Ülikool, 2013. Õieti oli Kruus 2013. aastal sunnitud lausa kiirkorras lisama uue peatüki oma doktoritöösse, mis käsitles kaasaegsete kirjandusrühmituste suhet avangardiga, kuna ZA/UM kerkis äkitselt nii jõuliselt esile ja läks vastuollu tema algteesiga.

[7] „Muide, see sissejuhatus on inglise keeles, sest inglise keel on tänapäeva prantsuse keel. See, mida prantsuse keel oli Tsaari-Venemaal.“

[8] „homofoobsed arvustused“

[9] A. Taavet, ZA/UM: kümme aastat hiljem.

[10] P. Kruus, Vaikne avangard, lk 120–121.

[11] Sealsamas, lk 126.

[12] Vt ka sealsamas, lk 123.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi