Igavuse, moe ja tolmu melodraama, ehk Kuidas kaotada sõpru neid samal ajal mõnitades

JANAR ALA

See on ju kuulus mõttekäik: kriitik on p…ssekukkunud see ja see. Muusik, kirjanik, lavastaja jne. Võiks arvata, et hakata kriitikuks tähendab juba ette läbi kukkuda. Muidugi saab nii väita ükskõik millise elutegevuse kohta.

Üldse midagi teha tähendab kellegi silmis ka läbi kukkuda – pole vist kuigi paradigmat nihutav tähelepanek. Masinad töötavad ainult läbi kukkudes, leidsid Deleuze ja Guattari „Anti-Oidipuses“. (Proovisin kunagi sellest lausest aru saada ja oma maailma selle ümber painutada.)

Kukkuda läbi riigijuhi, lapsevanema, loomaarsti, ajakirjaniku, bussijuhina jne. Samas – milline võiks olla üks läbikukkunud bussijuht? Kas näiteks see, kes kunagi Vardo Rumesseni ees kogemata bussiuksed kinni lõi ja siis korraliku sõimu osaliseks sai? (Ei tea, miks ma kogu aeg neid Rumesseni näiteid toon, võib-olla on seegi juba muutunud alatisse läbikukkumisse määratud kordamissunniks, mida peaks inspekteerima tohter.) Või kes ei oska õigesti vesti kanda?

Try again. Fail again. Fail better – Samuel Becketti sõnad, mis levivad internetimeemidena ja mida trükitakse särkidele. Spordirahvaski kasutab. Ilmselt ka motivatsioonikõnelejad. Seda tuleks vist võtta kujundina. Või kas tuleks? Kujundina tuleks võtta ka meie loo kangelaste või antikangelaste, kuidas soovite, läbikukkumist. Nende tegemistele on võimalik läbikukkumise halo ümber punuda ja punume ka, sest miks me siis ei punu.

Muusikakriitikuid on tänapäeval kahte sorti (vähemalt mulle teadaolevalt) – ühed kirjutavad klassikalisest muusikast, neid on vähem, teised kirjutavad enamvähem kõigest sellest, mis klassikalisest muusikast välja jääb, ja neid on rohkem. Viimaste jaoks on ehk isegi kõige olulisemad mõisted hip, cool jne. Klassikalisest muusikast kirjutajate jaoks pole need niivõrd olulised olnud, sest milleks, kuigi viimasel ajal proovitakse ka sinnapoole rihtida. Üks klassikalise muusika inimene ütles hiljuti mu kuuldes Beethovenist või Schubertist või varajasest Schönbergist rääkides, et on cool. Olin üllatunud ja mõtlesin, et see sõna lipsas nüüd küll valel hetkel üle huulte.

Klassikalisest muusikast kirjutajad peavad olema akadeemiliselt haritud ja võimalik, et nad on ka akadeemiliselt angažeeritud. Töötavad väärikatel positsioonidel, mille üle võib uhkust tunda ka suguvõsa kokkutulekul. Popist ja rockist, ka kõikvõimalike ees- ja järelliidetega, kirjutajad on olnud pigem autodidaktid ja eelistanud muusika puhul pigem kirjeldada seda, kuidas see mõjub, kui seda, mis ta nüüd tehnilises mõttes on. Igal juhul suguvõsa kokkutulekul (mida võib ju pidada üheks suurimaks normaalsuse ja elus hakkama saamise mõõduvõtuks) ei pruugi selline kriitik alati kõige soodsamasse olukorda sattuda. Millega siis tegeled? – Kirjutan popmuusikast plaadi-arvustusi. – Ahah, selge pilt.

Kuigi, kui rääkida popmuusika, -kultuuri jne angažeeritusest, siis ülikoolides on neid käsitlevad distsipliinid sel sajandil tublisti paljunenud. Mida vähem oluliseks muutub popikriitika ajakirjanduses, seda enam tekib ülikoolidesse vastavaid võimalusi, tundub olevat see suhe.

Et akadeemiline kriitik teeb tööd, mitteakadeemiline fännab ja kirjutab oma fännienergia pealt, on üks levinud eeldus ja ma ise eeldan ka nii. Fännienergiat võiks nimetada ka potentsiaalse läbikukkumise energiaks.

Kuidas defineerida läbikukkumist? Kui raske! Kas järgmine, loodetavasti definitsiooniks üle kasvav kirjeldus pädeks? Elad puumajas kööktoas, oled ümbritsetud kõikvõimalikest suure mõnusisaldusega artefaktidest (hunnik plaate ja raamatuid), sööd kiirnuudleid, loomulikult on sul olnud pruut või peigmees, aga ta on su ammu jätnud, sest mis sellisega ikka jännata. Võib-olla isegi on olnud pere, aga pigem mitte. Üksindustunne ei pruugi olla võõras, kuigi sedagi ei pruugi olla. Võib-olla pole lõhngi kõige parem. Halb lõhn toas võib-olla nii reaalne (vilets hügieen) kui sümboolne (töötuse või osalise töötusega kaasnev läbikukkumise lõhn).

Vaatad ehk natuke räpasest aknast välja ja – „elu ja sõbrad ja võimalused, elu kuld ja elavhõbe ja hõbe, selle päike ja kuu ja jumalad ja jumalannad, kõik see möödub ja eemaldub. Kus olin mina?“ Aga kus see definitsioon siis nüüd on?

Ian Penman/Rainer Werner Fassbinder

Jutumärkides lause eelmises lõigus on briti kriitikult Ian Penmanilt, tema möödunud aastal ilmunud kollaažilikust fragmentaariumist „Fassbinder Thousands of Mirrors“. Ei saa välistada, et ta selles lauses ka enda elust ei räägi.

Raamatu kirjutas ta oma iidolist, kiirelt elanud ja noorelt surnud saksa uue laine filmikunsti enfant terrible’ist Rainer Werner Fassbinderist. Fassbinderi filmide üheks teemaks on enamasti mingilaadne läbikukkumine. Tee, mis viib sohu, ja väärata seda ei saa. Ja ega vist ei tahetagi. Liigutakse vankumatult surnud punkti poole.

„Oma karakterite elu kajastades muutub Fassbinderi esteetika järjest rõhuvamaks, õhuvabamaks ja suletumaks. Misanstseen on nii range, nii obsessiivselt struktureeritud, et sinna mahub väga vähe valgust või varju,“ kirjutab Penman. Ta jätkab: „Väljapääsu pole, kuhugi joosta pole, lunastust pole, pole ka vähimat võimalust, et meeleolud võiks natukenegi paraneda. Elegantselt joonistatud entroopia. Suletud tagasisidestussüsteem.“

Penman kirjutab läbi Fassbinderi ka endast. Kuidas Fassbinderi filmid on aja jooksul tema arenguid või mittearenguid inimesena peegeldanud. Raamatu toon on melanhoolne ja tundub, et võib sisaldada ka kahetsust. Äkki sai elus tehtud valesid valikuid?

Penman on üks, kelle tekste ma tõepoolest armastan. Hakkas kirjutama 70ndate lõpu New Musical Expressi, olles 19-aastane. Temast on räägitud ka kui kunagise NME (kui see veel oluline oli) noorimast staarkriitikust. Penman ja samal ajal NME-s kirjutama hakanud teine nooruk Paul Morley tekitasid popmuusikast kirjutamises diskursusenihke. Mõlemad olid autodidaktid, kellele meeldis ohtralt tsiteerida tollaseid moodsaid prantsuse poststrukturaliste (neid oli just sel ajal inglise keelde hakatud tõlkima) ja ka teisi intellektuaalselt edevaid ja tegelikult selle muusikaga, millest nad kirjutasid, hästi klappivaid autoreid. Selle peale vaadati ka viltu, nii mõnelegi tundus see mõttetu eputamisena. Aga muusika oli uus ja tuli temast ka uutmoodi kirjutada.

Penman räägib Fassbinderi-raamatuga seoses tehtud intervjuus ajakirjale Interview, et ta luges, mida iganes parasjagu oli – Bataille, Lacan, Foucault –, raadio või plaadimängija või telekas mängis, ja jõi õlut. Tal olnud nende tekstidega lõbus ja see oligi asja mõte. „Mu teooriapäevad polnud kuidagi seotud akadeemiliste igatsustega, lihtsalt võtsid teksti, pöörasid selle ümber ja vaatasid, kuidas valgus sellelt peegeldub; ei kirjuta näiteks lihtsalt Becketti raamatust, vaid vaatad, kuidas see popmuusikaga sobitub. Tollal polnud nii eriti tehtud. Nüüd on see muutunud populaarsemaks ja sellest on saanud ka kohutav probleem.“

Ka leiab ta, et see oli aeg, mil autodidaktiks olemine oli kuidagi väärtuslik, oli „miski, mida peaks olema“. „Eriti töölisklassi kultuuris, arvan, oli kerge usaldamatus akadeemilisuse vastu, ja põhjusega, sest see võtab parima inimestest ära ja aitab kaasa väga kuivade tekstide tekkimisele. Arvan, et see võtab väga palju rõõmu ära, kui pead lugema Foucault’d selleks, et kirjutada Foucault’st Foucault’ keeles või nende keeles, kes on Foucault’st kirjutanud.“

Intervjuu alguses saame teada, et Penman, keda muidu olen ikka Londoniga seostanud (näiteks et kõnnib kuskil Ida- või Põhja-Londoni pruunide viletsate kivimajade vahel, läheb oma teed), elab nüüd Manchesteris ja tal pole mobiiltelefoni. Pilti intervjuu juures pole. Penman pole eriline endast kujutise maha jätja kunagi olnud. Seda enam olen ikka teada tahtnud, milline Penman välja näeb (ikka ju tahad teada, millised näevad välja su iidolid). Isegi kui olen saanud teada, on see mõne aja pärast meelest läinud ja olen pidanud siis jälle kujutist otsima. Muidugi võib selline jutt jätta eksitava mulje, et mul peab Penmani kujutis pidevalt kuskil mälusahtlis olema, ei pea, see pole tõsi.

Uksele ilmuvat Penmani kirjeldatakse muu hulgas, et on kahvatu näoga (külla muide ei tule mitte ajakirjanik, vaid Penman). Mida muud ta võibki olla? Hea küll, variante on teisigi – näiteks joomisest pundunud ja punane. Sõber ja samuti suur Penmani-fänn ja ka muusikakriitik rääkis kunagi, kuidas Penman vahel ilmuvat kuhugi mõne muusikaväljaande peole, viibivat seal natuke, panevat taskud alkoholi täis ja lahkuvat. Tegelikult päris hea asi, mida teha. Mida sa ikka nii väga arutad? Eriti veel kolleegidega.

Raamatus „In Their Own Write“, kus omaaegsed briti muusikapressi töötajad räägivad endast ja oma kolleegidest, iseloomustatakse Penmani ka kui kedagi, kes istus pigem kuskil nurgas, silma alt ära, ja nokitses midagi… näiteks kirjutada… võib-olla spiidi teha…

Neil aegadel suhtles ta lähedalt ansambliga Scritti Politti ja nende saatjaskonnaga. Kuskil skvottides. Arutas marksistliku mõtte uusi arenguid. Tarvitas narkootikume. Ka heroiin tuli mängu. (Tegin sel ööl heroiini, kui Fassbinder suri, kirjutab Penman „Thousands of Mirrorsis“.) Scritti Polittil on lugu „Jacques Derrida“, kus lauldakse, et ollakse Derridasse armunud. Oleks ju lihtne arvata, et puine lugu ja „konstrueeritud“ ja „pastakast imetud“ ja mis sellise pealkirjaga loost ikka tulla saab, et eks ta mingi kirjandus-rock ole, aga ei ole. Korralik vale-reggae õõtsumine. (Derrida tekste on hinnanud ka Penman ja eks nad on Derridast väga mõjutatud, ainult mõjuvad kuidagi „elulisemalt“, on muutnud Derrida kasutuskõlblikuks, räägi nii või poes.)

Peagi Scritti Politti oma marksistliku tooniga ideaalides pettus ja tegi justkui kannapöörde. Hakkas otsima väljapääsu armastuse kehakeeles, seda dekonstrueerides.

Leidsin YouTube’ist klipi, kus Penman räägib. Millegipärast eeldasin kedagi „läbikukkunumat“. Sellist, kellele vaatad peale ja selgroogu mööda ronib üles haletsus. Imelik isegi, et sellised eeldused, tegelikult häbi lausa. Ei, päriselt. Võib-olla ta raamatud on liiga head teistsuguseks inimeseks nende taga. Neid ei saaks ju ometi olla kirjutanud keegi, kes on end ellu „mugavalt sisse seadnud“ ja kellel poleks rabedamat sorti vinet.

Aga oli vanem inglise mees, väikese õllekõhuga ja halli hobusesabaga. Hobusesaba ei ole olemuslikult cool asi, aga talle sobib. Mingis mõttes ei oskakski välimuse põhjal öelda, kes ta olla võiks, kui ei teaks. Lihtsalt mingi mees. Eraisik, öelnuks Brodski. Intelligentne ja viisakas. Äkki kuskil hotellis isegi töötab? Või pubis? Juhatajana. Vahel astub oma juhatajaruumist välja, aga mitte kuigi tihti. Alluvad suhtuvad hästi, aga peavad natuke salapäraseks. Fassbinderi-raamatus mainib, et pole mõnda aega isegi enam suitsetanud.

„Pidin kunstikooli minema, aga see maailm kuidagi ei avaldanud mulle mingit muljet. Kui mulle oleks kätte antud teistsugune suund, kas siis oleks asjad läinud teisiti,“ küsib ta raamatus. „Sõnad kujutiste asemel. Kummituslik tunne, nagu oleks teinud vale valiku.“

Penman on kolme raamatu autor, kaks ülejäänut neist on kogumikud: „Vital Signs“, milles leiame tekste Trickyst, Tim Buckleyst, Prince’ist jne, aga ka narkootikumidest, õllest, sadomasohhismist jne; „It Gets Me Home, This Curving Track“, kuhu on koondatud esseedeks klassifitseerimist lubavad London Review of Booksis ilmunud lood Frank Sinatrast, Steely Danist, Charlie Parkerist jne. On räägitud võimalikest Bryan Ferry või Billie Holiday raamatutest, aga mul on tunne, et neid pigem ei tule. Iseenesest on see cool. Nukker, aga cool. Mitte kasutada ära kõiki võimalusi, mis sulle osaks võiks saada. Raisata-raisata.

Teine teismeline staar Penmani kõrval postpunki aegses NME-s, Paul Morley, on muide öelnud, et 25-aastaselt on popkriitikaga aut. 17–25 peaks umbes olema see ajavahemik. Morley liikus NME-st muusikaärisse. Oli osaline 80ndate ühe keskse plaadifirma ZTT ja ansambli Art of Noise loomisel (mõlema puhul inspiratsiooniks itaalia futuristid). Paar aastat tagasi kirjutas ta raamatu klassikalisest muusikast „Sound Mind“. Sellest, kuidas on õppinud armastama klassikalist muusikat – viidates ka ealistele iseärasustele. Ta läbis lausa kuninglikus muusikaakadeemias kompositsioonikursused. Raamat on kirjutatud natuke võhiku perspektiivist, kes proovib klassikalise muusika maailma saatvatest käitumiskoodidest aru saada ja leiab need tihti naeruväärsedki olevat. Võimalik, et Neeme Järvile või Tõnu Kaljustele tunduks see raamat samuti naeruväärne. Morley trajektoori võib mingisuguste laialt levinud kriteeriumide järgi pidada uhkemaks kui Penmanil.

 

Ma ise alustasin popmuusikast kirjutamisega 27-aastaselt. Londoni artistist Burial, keda peetakse praegu 21. sajandi üheks mõjukamaks. Olin mitu aastat hoogu võtnud (mitte küll Burialist kirjutamisega, aga üleüldse). 27 on olnud ju see klassikaline rockstaaride surma-aasta ja kindlasti viimane aeg, millal kriitikaga lõpetada. Ma pole kunagi tundnud, et oleks kirjutanud ühegi hea popiarvustuse. Alati on see kõik jätnud kuidagi hilinenud ja konstrueeritud mulje. Selles mõttes tunnistagem läbikukkumist.

Buriali muusikaga seostati nullindate keskel (ja ega minagi selle kohta muud osanud öelda, kui juba öeldud oli) mingisugust reivijärgset pohmelli, selle kohta kasutati Derridalt laenatud terminit hauntoloogia, iga teine või kolmas sõna neis arvustustes oli „kummitus“ või „kummituslik“. 2010ndate üks silmapaistvamaid popintellektuaale Mark Fisher (muide suur-suur Penmani fänn) oli üks esimesi Buriali haipijaid, kes maalis oma tekstides pildikesi reiviaegade nukratest jäänukitest, kes müüvad oma vanu, nüüdseks küll ilmselt hinnalisi plaate, et kuidagi ots otsaga kokku tulla. Nad polegi ennast peale seda reiviplahvatust päriselt leidnud. Mõnu on võtnud oma. Teatud mõttes võiks öelda, et õige popifänn peakski omadega jõudma täiesti väljapääsmatusse olukorda.

Penman intervjuus: „Raamatus on pinge noore 80ndate minu vahel, kes mõtles, et Fassbinder on suur, kes mõtles, et tema fatalism ongi tõde, ja vanema minu vahel, kes mõtleb, et see on kuidagi väga noorukilik vaade maailmale. „Täiskasvanud on kohutavad, kõik on silmakirjalik.“ Selline rock’n’rollilik, teismeliselik maailmavaade. Aga kui sul õnnestub see periood siiski üle elada ja jõuda näiteks keskikka, muutub selline arusaam probleemiks. Järsku mõtled: kas see on tõesti tõene pilt maailmast? Ta ei saanud täiskasvanuks, aga kui mõtled, et kui ta oleks saanud, kas ta oleks siis lõputult sama filmi teinud? Filmi, mis ütleb, et pole armastust, võimalust endast midagi teada, vabanemist ega armastuse leidmist – see tundub kuidagi väga viltune arusaam.“

Lester Bangs/Lou Reed

Režissöör Cameron Crowe’ filmis „Almost Famous“ (2000) kohtame ka rockikriitik Lester Bangsi, omal alal müütilisimat. Film on Crowe’ jaoks autobiograafiline, ta alustas 15-aastaselt Rolling Stone’i kirjutamisega ja Bangs oli ta kumiir.

Bangs (keda filmis mängib 46-aastaselt narkosurma surnud ja oma generatsiooni silmapaistvaimaks karakternäitlejaks peetud Philip Seymour Hoffman) hoiatab noorukit, et ta rockstaaridega kunagi sõbraks ei saaks, sest nood tahavad, et neist kirjutataks ülistavaid lugusid. „Nad üritavad osta auväärsust kunstivormile, mis on hiilgavalt ja õigustatult juhm. Päev, mil see pole enam juhm, on ühtlasi ka päev, mil see pole enam tõeline. On ju nii? Siis saab sellest lihtsalt cooli tööstus. Ma ütlen sulle, sa tuled rock’n’rolli jaoks väga ohtlikul ajal. Sõda on läbi. Nad on võitnud.“

Seda juttu aetakse 70ndatel, mil rock oli muutunud suureks, ka ülespuhutuks. Sellele astus vastu punk. Bangsist on räägitud kui pungi prohvetist, talle omistatakse selle mõistegi leiutamine. Käituminegi olevat olnud pungi vääriline – 70ndate alguses keelati tal ajakirjas Rolling Stone kirjutamine, kuna Bangs olnud muusikute vastu liiga lugupidamatu.

Pärast Rolling Stone’i asus ta tööle Detroiti, nüüdseks samuti legendaarsesse rockiajakirja Creem, kus nad kriitik Greil Marcuse sõnul koos Dave Marshiga „avastasid, leiutasid, toitsid ja promosid rõõmsa põlguse esteetikat, armastust näilise rämpsu vastu ja põlgust kõige pretensioonika vastu, mille puhul 1976 ja 1977 Ramones ja CBGB New Yorgis ja Sex Pistols Londonis võtsid kasutusele nime, mille ta oli sellele andnud: punk“.

Elas kiirelt ja suri noorelt, nagu teatav ideaal ette näeb. Lahkudes oli Lester Bangs 33. Piltidel temast kohtame sorgus vuntside ja nahktagiga meest, kelle särgil on kiri „Detroit Sucks“. Miks just Hoffman Lesterit mängis, küsiti Crowe’lt. „Aga kes siis veel, kohe kui Hoffmani nägin, tundusid nad mulle Lesteriga nii sarnased, liigutused jne.“ Hoffman mängiski peamiselt veidrikke ja autsaidereid ja läbikukkujaid. Kui rääkida kriitiku mõjust, siis noor Kurt Cobain oli vaimusilmas oma muusikat näinud just nii, nagu Lester Bangs sellest kirjutanuks.

Bangsi suurim kirjanduslik iidol oli Jack Kerouac ja sellise postbiitnikulikuna võib iseloomustada ka tema keelt ja stiili. Selline „valge valgus/valge kuumus“ – spiidist, köharohust ja sisemisest põlemisest sündinud keel. Selline keel, mis peaks liikuma ja kõlama nagu muusika, millest ta kirjutas. Liikus ja kõlas ka. Niimoodi laperguselt, rebitult ja ebakorrapäraselt. Tihti ei saagi aru, millest ta räägib, sest kiire ja keharütmiline või ei tea mis rütmiline tekst jookseb sellel, mis peaks vormuma kui mõte, eest ära. Aga mõte polegi point, tunne on. Aja möödudes muutus ka Bangsi stiil „mõttekamaks“.

Eluajal avaldas ta ainult ühe raamatu – ansambli Blondie pigem läbikukkunud fännibiograafia. (Räägitakse, et on läbi kukkunud, ma ise pole lugenud.) Bangsi 1987. aasta tekstikogumiku „Psychotic Reactions and Carburetor Dung“ koostanud Greil Marcus leiab, et see raamat nõuab lugejalt valmidust tõdeda, et Ameerika parim kirjutaja kirjutas ainult plaadiarvustusi.

Bangsil oli raamatuideid küllaga, ka romaani, pealkirjaga „All My Friends Are Hermits“, oli ta alustanud. 70ndate lõpus New Yorki kolides oli ta hakanud ka muusikat tegema, üht lugu produtseeris isegi John Cale. (Kellel oli suur roll ka Bangsi jaoks ühe mõjukama plaadi, The Velvet Undergroundi „White Light/White Heati“ sünnis. Selle plaadiga olnud nii, et Bangs uurinud külla sattudes alati ka plaadiriiuleid. Kui leidis „White Light/White Heati“, vaatas, kas plaati on ka kuulatud, kas leiab sealt mõne kriimu.)

The Velvet Undergroundiga kuulsaks saanud ja seal ka Bangsi arvates oma parimat loomingut teinud Lou Reediga sidus teda mingi veider masohhismi piiril või ka üle selle armastuse/vihkamise-suhe, kuhu vist oli ka projitseeritud ideaal, mis pidigi läbi kukkuma. 70ndate Lou Reed oli ilmselt viimane inimene, kellesse mingit „jätkusuutlikku“ ideaali projitseerida. Ehkki, miks oleks Bangsi, arvestades, kuidas ta kirjutas ja mille eest seisis, ideaal pidanud seda olema. Ei pidanud ja ei olnud.

„Lou Reed on põhimõtteliselt mu kangelane, kuna ta kehastab kõige rohkem fuck up asju, mille peale ma võiks kunagi tulla,“ kirjutab Bangs nende vahel toimunud ja vastastikuse solvamise festivalidena välja kukkunud intervjuudest ilmselt kuulsaimas, pealkirjaga „Let Us Now Praise Famous Dead Dwarves“. Ta leiab küll, et ilmselt see ainult näitab ta kujutlusvõime piire. Intervjuu lõpetab Bangs sõnadega: „Ma pole kunagi kohanud ühtegi oma iidolit, kes mulle poleks meeldinud. Aga ma pole kunagi ka iidolit kohanud. Samas, võib-olla ma pole ka otsinud.“ Mõned rääkisid, et pärast seda intervjuud olnud Bangs emotsionaalselt üsna läbi.

1976. aastal otsustas ta Reedist enam mitte kunagi kirjutada. Ühe erandiga. Kolme aasta pärast kirjutas ta Reedi „The Bellsi“ kohta Rolling Stone’i arvustuse, pidades seda albumit Reedi soolokarjääri parimaks. (Neli aastat varem oli ta kirjutanud ülistavaid arvustusi Reedi valge müra plaadile „Metal Machine Music“, mis enamvähem kellelegi teisele ei meeldinud ja polnud vist mõeldudki meeldima.) Üldiselt ta Reedi soolodest palju ei pidanud, ta ei sallinud „Transformeriga“ tekkinud pööret glam-rock’i, pidas seda ebavajalikuks Bowie-mõjuliseks teatraalsuseks. Reed kui artist kukkus Bangsi jaoks läbi, ei vastanud kriitiku ootustele. Ka Reed kui inimene kukkus ta jaoks läbi. Reedi kui iidoli kohta ei oskagi öelda.

 

Fassbinder suri, nagu võiks surra keegi tema filmis. Ta suri pimedas toas, sigaret hambus, telekas mängimas film Spencer Tracy ja Bette Davisega peaosas. Põhjuseks kokaiini ja barbituraatide üledoos. Eelnevalt oli ta püüdnud võtta telefonikõnesid üle maailma, sellele ja teisele, et veenduda kellegi „emotsionaalses kohalolus“. Ta oli just saanud 37.

Lester Bangs suri ka fassbinderlikult. Kui ta korterist leiti, oli plaadimängijal Human League’i album „Dare“ (nende parim). Tuvastati medikamentide üledoos, Bangs oli ravinud grippi. Kuna ta oli olnud juba mõnda aega narkost ja alkost „puhas“, osutus organism haavatavaks.

Fassbinderi ideaaliks oli olla koledana ajakirja Time kaanel.

Ka kilekott võib olla läbikukkumise tähistaja, kui seda õigesti kanda ei osata.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi