Soodoma varemeil

ANDREAS KALKUN

W. B. Yeats kirjeldas krahv Eric Stenbocki (1860–1895) oma kuulsa antoloogia „Oxford Book of Modern Verse“ eessõnas kui õpetlast, naudisklejat, joodikut, luuletajat, perverti ja kõige võluvamat inimest.[1] Stenbock oli küll pandud iseloomustama traagilist 1890. aastate põlvkonda, kuid antoloogiasse polnud võetud ühtki ta luuletust. Kolga mõisa pärija[2] Eric Stenbocki ekstsentriline eluviis ja anekdootlikud lood tema elust ongi pälvinud pikka aega rohkem tähelepanu kui tema dekadentlik looming. Kaasaegsete värvikate meenutuste tõttu on krahvi lühikesest elust kõneldud kui täiuslikust degenerantlikust performansist.[3] Majandusliku kindlustatuse tõttu võis Stenbock lubada endale kõige fantastilisemalt dekadentset elustiili, millist paljud ta kaasaegsed said vaid ilukirjanduses kujutada. Stenbocki teoste üks tänastest publitseerijatest muusik ja luuletaja David Tibet on kirjeldanud tema efemeerse kirjanduspärandi uurimist kui kummituse püüdmist. Stenbocki eluajal ilmunud õhuke novellikogu ja kolm luulekogu ilmusid väikestes tiraažides ning jäid enamasti arvustajate pilgu alt välja. Hiljuti on aga tänu uustrükkidele olukord muutunud ning Stenbocki elu kohta käivate legendide kõrvale on võimalik lugeda ka tema tekste. 2018. aastal ilmus dekadentlikule kirjandusele keskendunud kirjastuselt Snuggly Books Stenbocki novellikogu ja 2019 kolme luulekogu uustrükid. Lisaks ilmus 2019. aastal David Tibeti koostatud mahukas valikkogu, kus leidub peale eelmainitu ka seni trükist ilmumata loomingut. 2020. aastal on Riina Jesmini tõlkes ja Ulmus Domini kirjastusel ilmunud suurem osa Stenbocki napist loomingust ka eesti keeles,[4] mis võiks ühtlasi anda võimaluse selle lõimimiseks Eesti kirjanduse ruumi. Seni on tõlkimata ainult Stenbocki ainus elu ajal ilmunud novellikogu „Uurimusi surmast. Romantilised lood“ (“Studies f Death. Romantic Tales,1894).

Stenbocki loomingut on seostatud žanrikirjandusega, kõige populaarsemaks on osutunud vampiirilugu „The True Story of a Vampire“, mida on korduvalt avaldatud gooti ja õuduskirjanduse antoloogiates. Harvem on tema tekstid leidnud tee homoseksuaalsete autorite loomingu antoloogiatesse.[5] Vaatamata Kuusalu koguduse huvile ja armastusele oma kodupaiga kirjaniku vastu, mis on eesti tõlgete taga, on Stenbocki positsioon jäänud Eesti kontekstis marginaalseks.[6] Baltisaksa kirjandusväljale pole ta oma ingliskeelse loominguga mahtunud ja on ka selles mõttes marginaalne.[7] Ometi harmoneerub Stenbocki kväär looming temaga enam-vähem samal ajal tegutsenud baltisaksa homoseksuaalsete autorite loominguga. Élisàr von Kupfferi meestevahelist homoseksuaalsust puudutavad novellid ilmusid natuke hiljem, samuti avaldati 20. sajandi alguses Pärnus sündinud Fritz Geron Pernauhmi (Guido Eckardt, 1873–1951) homoromaanid „Ercole Tomei“ (1900), „Der junge Kurt“ (1904) ja „Die Infamen“ (1906). Ingliskeelse lugeja jaoks võisid Stenbocki morbiidsed jutud seostuda ka Elizabeth Eastlake’i (1809–1893)[8] žanrikirjanduse joontega populaarsete mõisateemaliste lugudega kogust „Liivimaa jutud“ (1846, eesti k-s 1930). Kui aga Eastlake’i lood teeb eksootiliseks eesti olustik, siis Stenbock eelistas oma juttude miljööna pigem linlikke või orientalistlikke keskkondi. Eesti kohad ja lood peegelduvad vaid mõnest ta luuletusest. Sonett „Nõmmeveski oja ääres“ meeliskleb konkreetses Eestimaa kohas ning Faehlmanni muistendist inspireeritud „Koito and Aemmerik, or the loves of the sunrise and the sunset. Esthonian Legend“ „Koit ja Hämarik (Esthonian legend)“ demonstreerib saksakeelse estofiilse kultuuri tundmist. Kaudsemalt Eestimaaga seotud luuletusi leidub Stenbockil veel, näiteks „Balti mere külmumisest“, „Ood Idamerest“, „Ad patriam“.[9]

Baltisaksa mälestuskirjanduses esineb Eric Stenbock värvika kõrvaltegelasena oma sugulaste mälestustes. Walter von Wistingshauseni „Pilte minu lähemast ümbrusest“ ja Theophile von Bodisco „Vana vabahärra majas“ pakuvad värvikaid lugusid. Eric Stenbocki napp Eestis viibimine aastail 1885 kuni 1887 on jätnud jälgi ka kohalikku folkloori, milles korduvad mälestuskirjanduses jäädvustatud motiivid eksootiliste ja metsikute loomade armastamisest ja pidamisest Kolgal: „Kui ma laps olin, siis kevade käisid metsast undipoegi otsimas. Viidi Kolga mõisa krahvile, ta pani aeda, kasvatas üles. Ta maksis selle eest talumeestele. Tal oli aedas kõiksugu loomi, kullid ja linnud olid koa.“[10]

Folkloorile omaselt võivad need motiivid ka oma võimalikust algimpulsist kaugele rännata. Kuna Eric olevat Kolgas elades madu kaelas kandnud ning konni ja sisalikke koduloomadena pidanud, võib oletada ka järgneva loo seotust Stenbockiga:

Valitseja sööb ussi.

Kord kaevanud kaks ranna poissi Kolga mõisas kraavi, ning pole tähele pannud millal krahv nende selja taha läinud. Teine poiss räägib: „Valitseja sööb ussi.“ Üks poiss: „Kus sa seda tead?“ „Ma ise viisin eila talle ussi. Esimese ja tagumese poole lõikas maha ja keskoha pani taldreku peale ning kappi.“ „Miks?“ „Selle pärast, et teiste sakste viha ei hakkaks peale.“ Krahv kuulis seda ja kohe jalamaid läks valitseja juurde, ning uuris ta kapi läbi. Leidis sealt mitu taldreku täit poolikuid usse, mida valitseja sööb. Mõisnik saatnud valitseja südaööl ära, mitte ei ole annud öömajagi. Nõnda hakkas mõisniku viha talle peale.[11]

 Kiusatus käsitleda Eric Stenbocki loomingut eesti kirjandusruumi osana äratab kohe küsimuse, milleks selline ideoloogiline ja rahvuslik akt võiks olla kasulik. Stenbocki dekadentliku loomingu (koos teiste baltisaksa homokirjanikega) kirjutamine eesti kirjanduslukku võimaldaks näha eesti homokirjanduse algust palju sügavamal minevikus kui 1993. aasta, mil ilmus Tõnu Õnnepalu „Piiririik“ (kui jätta kõrvale Kristian Jaak Petersoni looming, mis sai avalikkusele tuttavaks alles 1922. aastal).

Stenbocki loomingu käsitlemine kvääri dekadentsina äratab samuti küsimusi. Dekadentlik kirjandus on juba olemuselt kväär, tegeledes ühiskonna äärealadega, lagunemise, haiguse, allakäigu, perverssuse ja surmaga.[12] Kui dekadentlik kirjanik kirjeldab õnnetuid homoseksuaalseid naisi, mis oli tavaline motiiv,[13] siis milline vahe on sellel, kas kirjutajaks on heteroseksuaalne mees või kväär subjekt? Siin võiks abiks olla Gayatri Spivaki postkoloniaalses teoorias kasutust leidnud mõiste „strateegiline essentsialism“, mis tähistab olukorda, kus marginaalne või allutatud rühm üritab tavaliselt mingi poliitilise eesmärgi nimel näidata ennast identiteedilt ühtsena. Võib-olla oleks vaade dekadentsile nüansseeritum, kui homoseksuaalsete dekadentide loomingut uurides püüaksime empaatiliselt keskenduda selliste kirjutajate ühisosale. Sellele keskendumine ei tühistaks autoritevahelisi erinevusi, vaid aitaks strateegiliselt märgata marginaalide panust.

Eric Stenbocki ekstravagantne ja ennasthävitav elustiil on tekitanud kriitikutes kiusatuse lihtsakoeliseks psühhologiseerimiseks ja patologiseerimiseks. Tema harrast katoliiklust ja julget homoseksuaalsust on nähtud enesehävitusliku kombinatsioonina, kaalumata võimalust, et Stenbocki enda jaoks konflikti olla ei pruukinud. Samuti on Stenbocki juttude sünget kujutuslaadi seletatud alkoholismi ja opiaatide tarvitamisega,[14] jättes kõrvale võimaluse, et see oli teadlikult viljeletud stiil, mitte haigus.

Novellikogu „Uurimusi surmast“ ja postuumselt avaldatud proosalooming on täis surevaid lapsi ning surmasuus kuhtuvaid või surevaid piltilusaid noorukeid. Novellide tegevuspaigad on dekadentlikult eksootilised, neis on hoolega valitud orientalistlikke detaile. Ka tegelaste päritolu võib olla eksootiline, nende isikuomadused seotud folkloorsete eelarvamustega näiteks nomaadsete või Euroopa äärealadel elavate rahvaste kohta. „Õnneussikeses“ on peategelaseks roma päritolu noormees, kes muidugi on sündinud andekaks viiuldajaks ja kelle veri juhatab ta tagasi oma rahva hulka. Novellis „Päriselt juhtunud vampiirilugu“ toimub tegevus Steiermargis. Loo keskmes on poola päritolu perekond (emas on olnud romade verd); imekaunis perepoeg Gabriel on oma eksootilise päritolu poolest nagu faun, loodusega kooskõlas laps, kes ei söö liha jne. Tema vastasmängijaks on vampiiriks osutuv krahv Vardalek, kes on omakorda ungari päritolu. Kõige eksootilisemasse ümbrusse on viidud novell „Albatrossi muna“, mille tegevus toimub Lääne-India saarestikus ja, nagu arvata võib, on traagilise konflikti keskmes loodusega harmooniliselt koos elav pärismaalane ja enesekesksed eurooplased. Samas stereotüüpe taastootvas vaimus leiab Stenbocki loomingu kõrvaltegelastena ka halvasti käituvaid või muidu kahtlasi juute.

Kväär subjekt püüab luua oma põlvnemisliini, st uurib ja taasloob oma pärandit ja pärimust.[15] Kväärkirjandus püüab niisiis ajalugu ja klassikalisi narratiive sageli kriitiliselt uuesti lugeda. Kväärajaloo paratamatuseks on püüd leida võimestavat ja toetavat ka negatiivsetes lugudes, näiteks Vana Testamendi Soodoma linna põletamise loo vastukarva või uuestilugemises.[16] Stenbockil on luuletus „Surnumere vilja ballaad“, kus kõneldakse Soodoma varemetest, millest on tõusnud ahvatlevate viljadega puu. Puu juurtes on vähk ja viljade maitsjat ootab kadu, kuid siiski on see puu maalitud ambivalentselt ahvatlevaks. Stenbock tegeleb ka kvääri pärandi ja mütoloogiaga. Oma esimeses luulekogus tõlgib ta Sapphot ja Goethe luuletuse „Ganymedes“. Ganymedes oli Zeusi röövitud kauneim nooruk surelike seast, kelle lugu on paljud homoseksuaalsed autorid uuesti tõlgendanud. Näiteks von Kupffer maalis Ganymedest korduvalt ning kirjutas temast luuletusegi.

Kui Stenbocki novellides on homoseksuaalseid suhteid otseselt kujutatud või neile viidatud harva (erandiks postuumsed „La Girandola“ ja „Skapulaari lugu“), on paljudes novellides siiski kesksel kohal mingi heteronormatiivset mudelit lõhkuv kummaline suhe. See võib olla millegipoolest ebavõrdne suhe või kummaline armukolmnurk või klassikalise heteroabielu imitatsioon.

Novellidele on iseloomulikud rohked viited kaunitele kunstidele ja muusikale, millel on selgelt homoseksuaalsed või laiemalt kväärid assotsiatsioonid. Kui „Hylase“ minategelane ütleb justkui muuseas enda ja oma õpilase iseloomustamiseks: „Oleme nagu Leonardo da Vinci ja Salaì,“ siis see on vihje neile, kes on kuulnud lugu Leonardo suhtest oma õpilase ja modelli Salaìga (oli modelliks Leonardo Ristija Johannesele, Backhosele ja erigeerunud peenisega inglile joonistusel „Angelo incarnato“). Stenbock armastab kirjeldada oma tegelasi talle (ja erudeeritud lugejale) tuntud kunstiteoste kaudu. Novellis „Viol D’Amor“ kirjeldatakse nii kogu perekonda. Signor da Ripoli meenutab da Vinci autoportreed, Giovanni Andrea del Sarto portreed, Anastasia välimus tuletab meelde Dante Gabriel Rossetti modelle ja Liperatal on Tiziani maalidelt tuntud punakaskuldsed juuksed. Samal moel iseloomustatakse „Hingelapse“ peategelast kui Bernardino Luini inglit[17] ja „Õnneussikese“ Sandor meenutab del Sarto Ristija Johannest. Viimane teos asub Firenzes Palazzo Pittis ning Johannest on sellel kujutatud ebatavaliselt noore poisina, kelle ülakeha on dekoratiivselt paljastatud. Niisiis on viidatud kunstiteostel ingellikud noormehed või inglid, aga ka vanemad mehed. Stenbockil oli lähedane suhe 1873. ja 1874. aastal homoseksuaalsuse eest karistatud prerafaeliitliku kunstniku Simeon Solomoniga (1840–1905), kelle teostel võib ära tunda Stenbocki novellide õhustikku või sarnaseid motiive (noored religioossed mehed, Sappho jne). Novellis „Hylas“ on tähtsal kohal mütoloogiline stseen, kus nümfid meelitavad vette kaunist noorukit. Sama stseeni on maalinud prerafaeliit John William Waterhouse – „Hylas ja nümfid“ (1896). Stenbocki ruumides Kolgas olevat rippunud kaasaegne prerafaeliitlik kunst.[18] Kirjas noorele heliloojale Norman O’Neillile (1875–1934), kelle õpinguid Stenbock toetas, ütleb kunstilembene autor, et tahtis tellida Aubrey Beardsleylt temast portree.[19]

Sarnaselt funktsioneerivad Stenbocki novellides ka viited muusikale. Needki pole lihtsalt teoste või autorite loetelud, vaid viitavad teatud laadi pikantsetele lugudele, mida samas ei pruugita avada. Enim viiteid leidub tantsijanna ja ooperiprimadonna suhtest kõnelevas „La Girandolas“. Pole juhuslik, et madalahäälne homoseksuaalne lauljanna La Cagliari on kuulus selle poolest, et ta on kehastanud püksterolle ooperites, millest mainitakse Gounod’ „Fausti“ (1851, Siebeli roll) ja Rossini „Semiramist“ (1823, Aršaki roll). Libretodesse kirjutatud püksterollid naistele ning muud soosegadused on olnud läbi aegade rikkalikuks pinnaseks heteronormist hälbivatele tõlgendustele. Õnnetu tantsijanna tantsib selles loos aga Bizet’ „Arlitari“ (1872), Alphonse Daudet’ draamale kirjutatud muusikat, ning muidugi Kleopatra rolli, kes tantsu kulminatsioonis teeb enesetapu. Kleopatra tantsu muusikat kirjeldatakse Vana-Kreeka laadis muusikana, mis pidi ilmselt meenutama semiidi ja mustlasmuusika segu – mitte seda, mis täna Athose kloostris kõlab – ning selle autoriks öeldakse olevat Sybrand von der Velden. See „ootamatult surnud noor Belgia helilooja“ on muidugi fiktiivne, Stenbocki viide omaenda novelli „Hingelaps“ peategelasele. Kuigi Stenbocki novellides leidub ka vähem spetsiifilisi peavoolu muusikaviiteid, nagu Chopini nokturn („Tõsilugu vampiirist“) või Beethoveni missa c-duur („Viol D’Amor“), on enamik viiteid keerulisemad ja osutavad muusikaajaloo põhjalikule tundmisele. Näiteks viidatakse Stenbocki kaasajal unustusse jäänud vanadele instrumentidele nagu bass-gamba („Hingelaps“), fiidel („Õnneussike“) või viola d’amore, mille keeled teeb pillimeister oma kõige armsama poja nahast („Viol D’Amor“).

Eric Stenbocki loomingut on seostatud žanrikirjandusega, aga tema eriline esteetika on palju rikkalikum. Stenbocki luule ja proosa on täis kummalisi, kvääre ja eksootilisi detaile. Autoril on eriline suhe religiooni, muusika ja kujutavate kunstidega. Heteronormist rõhutatult teistmoodi elanud autori lähilugemine võiks tundlikumalt keskenduda ka tema loomingu neile aspektidele. Samas tasuks vältida Eric Stenbocki lummava eluloo külge kinni jäämist ning nautida tekstimaailmades pakutavat.

Artikkel on valminud seoses projektiga “Eesti juured: rahvastiku ja kultuuri kujunemise transdistsiplinaarsete uuringute tippkeskus”.

[1] The Oxford Book of Modern Verse, 1892–1935. Toim. W. B. Yeats. Oxford, 1936, lk ix–x. Vt ka J. Machin, Weird Fiction in Britain 1880–1939. Cham, 2018, lk 102; D. Tibet, Introduction. Rmt-s: E. S. Stenbock, Of Kings and Things. Strange Tales and Decadent Poems by Count Eric Stanislaus Stenbock. London, 2019, lk ix–xxxvi.

[2] Kirjaniku biograafias leiduv lüheldane Kolga periood leiab äramärkimist ka Stenbocki teoste 2018. ja 2019. aasta uustrükkides. Trükiveakurat on väljaannete lühibiograafiast ära söönud ühe tühiku, nii et saksakeelne mõisanimi Kolk on liidetud järgmise sõnaga „briefly“. Sama kirjastuse inglise dekadentliku luule antoloogias esineb Kolga samuti kujul Kolkbriefly – vt The World in Violet. An Anthology of English Decadent Poetry. Toim. B. Connan. S. l., Snuggly Books, 2022, lk 223.

[3] J. Machin, Weird Fiction in Britain 1880–1939, lk 101.

[4] E. Stenbock, Hingelaps ja teisi jutte. Tlk R. Jesmin. Valkla, 2020; E. Stenbock, Kogutud luuletused. Tlk R. Jesmin. Valkla, 2020.

[5] Pages Passed from Hand to Hand: The Hidden Tradition of Homosexual Literature in English from 1748 to 1914. Toim. M. Mitchell, D. Leavitt. London, 1998.

[6] Väljaandja eesmärgiks pole teoste laiem levitamine: „Nii elulooraamat kui ka novellikogu ei ole eelkõige kauplustes müümiseks, kuigi on võimalik, sest on lisatud vöötkood. Eesmärk oli jagada Kuusalu valla raamatukogudele ja koolidele. Osta on saanud raamatuklubi liikmed, huvilised saavad osta Kuusalu kogudusest ja rahvamajast, tellida saab Kolga Arenduse FB postituse kaudu.“ Ü. Tamm, Kolga raamatuklubi tähistas 40. kohtumisõhtul Eric Stenbocki sünniaastapäeva. Sõnumitooja: Ida-Harjumaa Nädalaleht, 18.03.2020.

[7] Vt L. Lukas, Baltisaksa kirjandusväli 1890–1918. Tartu; Tallinn, 2006.

[8] Viibis aastatel 1838–1841, 1844 ja 1878 ka Eestis.

[9] 2020. aastal mängiti Kolga mõisas Tammsaare „Ma armastasin sakslast“, mille jaoks Olav Ehala kirjutas muusika viiele Stenbocki luuletuse tõlkele.

[10] ERA II 192, 65 (31) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Parksi k., Kelbari t. saun – R. Põldmäe < Juliana Vanberg, 83 a. (1938).

[11] ERA II 165, 223/4 (1) < Jõelähtme khk, v ja k – S. Kalju < Ann Trei, 73 a (1937).

[12] Vt ka M. Hinrikus, J. Undusk, Dekadents kui ambivalentside esteetika. Segunemised ja sünteesid. Keel ja Kirjandus, 2024, nr 1/2, lk 3–26.

[13] Vt N. C. Albert, Lesbian Decadence: Representations in Art and Literature of Fin-de-Siècle France. Tlk. N. Erber, W. A. Peniston. New York, 2016.

[14] J. Machin, Weird Fiction in Britain 1880–1939, lk 109, 102.

[15] Vt K. Mahoney, Queer Kinship after Wilde: Transnational Decadence and the Family. Cambridge; New York, 2022.

[16] Élisàr von Kupffer kirjutas homoseksuaalsest Il Sodomaks kutsutud renessansskunstnikust monograafia, kus ta ühelt poolt püüab Il Sodoma nimele anda neutraalseid seletusi, teisalt tegeleb tema püha Sebastiani kujutistega. Püha Sebastian, poolpaljas nooltest läbistatud Rooma kristlik sõdur, on just homoseksuaalseid kunstnikke ja kunstinautlejaid läbi aegade paelunud.

[17] Ingleid on Luini loomingus mitmeid, Milanos Brera pinakoteegis on 19. sajandil Santa Maria della Pace kirikust eemaldatud freskod Neitsi Maarja ja tema vanemate elust, kus on vähemalt neli kirjeldusele vastavat inglit.

[18] D. Tibet, Introduction, lk xx.

[19] E. Stenbock, Hingelaps ja teisi jutte, lk 121.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi