Hylas

ERIC STENBOCK

Mul oli kavas maalida pilt Taavetist karjasena, kuid ma ei suutnud kusagilt leida tema näo jaoks sobivat modelli. Oli küll mitmeid blonde ja rõõsajumelisi, kuid ükski polnud selline, kes oleks jätnud mulje sündinud kuningast või võinuks inspireerida psalmisti. Ühel päeval, kui aerutasin jõel, juhtus, et nägin järsku õiget nägu, mida olin nii kaua tulutult otsinud. See oli umbes viieteistkümneaastane flanellpükstes poiss, kes oli üksinda oma paadi ankurdanud väikse saare kaldasse jõe keskel ning süvenenud joonistamisse. „See on hea, et ta joonistab,“ mõtlesin. „Suurepärane võimalus alustada vestlust.“ Niisiis sõudsin temani, tutvustasin ennast kunstnikuna ja palusin näha, mida ta joonistab. Ta punastas ja näitas oma joonistust. Muidugi olin oodanud, et näen tavalist kritseldatud maastikku, aga võite kujutada mu üllatust, kui leidsin kaunilt teostatud joonistuse jõekaldal seisvast Hylasest, kelle poole nümf parasjagu oma käsi sirutab. Poiss oli parasjagu kõigest stseeni taustale kõrkjaid ja saarel kasvavaid puid kopeerinud. Hylas polnud sugugi kehvalt teostatud portree temast enesest, aga veelgi suurema üllatusega avastasin, et nümfi nägu on ilmselge koopia minu viimasest maalist „Sireen“, mille olin hiljuti müünud professor Langtonile (väga odavalt, sest teadsin professori rahalist seisu; tema ehtne vaimustus mu tööst mõjus mulle värskendavalt nende huviliste magedate komplimentide kõrval, kes pidasid minu imetlemist „peeneks“, kuna mu teosed juhtusid parasjagu olema moes). Ma kiitsin joonistust ning juhtisin tähelepanu ühele või paarile veale, siis palusin paberit ja pliiatsit ning visandasin joonistuse nii, nagu see oleks pidanud olema. Poiss vaatas seda järjest suurema innukusega ja lõpuks küsis tugevalt punastades: „Kas ma tohin küsida, mis teie nimi on?“

„Minu nimi on Gabriel Glynde,“ vastasin.

„Ah, arvasin seda, kui teie joonistamist vaatasin. Teate, teie piltidel on minu jaoks olnud alati eriline veetlus, mu isal on neid palju, vähemalt joonistusi, maale küll ainult üks, „Sireen“, millelt ma selle nümfi kopeerisin. Te vist tunnete mu isa, ta käis ühel päeval teie ateljees.“ Seejärel jätkas ta veelgi sügavamalt punastades: „Kas ma tohin samuti tulla teie ateljeed vaatama?“

„Muidugi võite, aga ma tahaksin paluda vastuteenet. Kas te võiksite mulle poseerida maali „Taavet karjasena“ jaoks? Ma järeldan sellest, mida rääkisite, et olete professor Langtoni poeg. On mul õigus? Kas tohin küsida teie nime?“

„Oh, ma olen Lionel,“ ütles ta lihtsalt. „Oleme isaga kahekesi. Mul pole midagi teile modelliks hakkamise vastu, kui te seda soovite ja kui saan teie ateljeed näha, kuigi ma ei saa päriselt aru, miks peate just mind sobivaks Taavetiks.“

Tema rääkimisviisi segu lihtsast poisilikkusest ja heast haridusest ajas mind segadusse, kuid seletust polnud raske leida. Aerutasime edasi koos, ma viisin ta teed jooma vanasse teeäärsesse kuslapuuväätidega kaetud söögikohta ning seejärel otse tema isa juurde. Teel rääkis ta endast kõik. Ta oli isa ainus poeg, kes polnud iial koolis käinud, isa oli talle kõike ise õpetanud, tal polnud omaealisi sõpru ja seetõttu veetis ta palju aega omaette. Ta armastas ratsutamist, sõudmist ja ujumist, kuid ei sallinud laskmist ja kalapüüki (kummaline, et ta jagas minuga sarnaseid eelistusi), ent üle kõige armastas ta joonistamist ja maalimist. Teda polnud kunagi joonistama õpetatud, kuid joonistanud oli ta nii kaua, kui ennast mäletas. Tema isa teadis küll kõike, kuid ei osanud joonistada. Kunst meeldis isale, kuid ta polnud siiski lubanud poissi kunstikooli jne. Nii ta muudkui jutustas. Mulle ei jäänud märkamata, et ta paistis palju haritum kui temaealised poisid tavaliselt, kuid samas täiesti ebateadlik sellest tõsiasjast ning näis paljudes tavalistes asjades eriliselt siiras ja naiivne.

Professor Langton võttis mind vastu ülima sõbralikkusega ning kõik lõppes sellega, et jäin nende juurde ka õhtuks. Kui professor oli poja voodisse saatnud, seletas ta mulle oma arusaamu haridusest. Ta ei kiitnud heaks mingisugustki kooli; internaatkoolid olid tema meelest õudsed, päevakoolid võib-olla küll tarvilikud, „kuid õnneks mitte minu jaoks. Tõesti, mis mõte oleks olla professor, kui ma ei suudaks oma poegagi õpetada“.

Kõik päädis sellega, et Lionelist sai mulle modell ning ma kiindusin temasse. Mida rohkem ma teda nägin, seda vähem meeldis mulle mõte, et ta võiks astuda kunstiakadeemiasse. Tavalisel viisil üles kasvanud noorukile poleks kunstitudengite seltskond ilmselt kahju teinud, aga Lionelile, sellele eksootilisele õiele! – isegi mõte sellest ajas mulle judinad peale. Mul polnud varem ühtegi õpilast olnud, sest soovisin jääda isikupäraseks ning mitte rajada oma kooli. Aga samas, Lionel juba kuuluski minu kooli. Lõpuks ma pakkusin välja, et võtaksin ta oma tasuta ja ainsaks õpilaseks, mille eest poisi isa oli väga tänulik.

*

Aastad möödusid ja ma õpetasin ta suurepäraselt joonistama ja maalima. Võibolla täitsin ta veidi liiga palju omaenda isikliku stiiliga. Tavatsesin omaette naerda: „Oleme nagu Leonardo da Vinci ja Salaì. Tulevikus hakkavad kriitikud vaidlema, milline „Glindio“ on ehtne.“ Ma ei taha sellega öelda, nagu Lionelil poleks olnud kujutlusvõimet või loovust – vastupidi, nagu ma juba ütlesin, ta oli geenius, sündinud, mitte kultiveeritud kunstnik –, vaid ainult seda, et tema väljendusstiil põhines minu omal. Tegelikult ma lausa lootsin, et ta võiks mind kord minu enda laadis ületada.

*

Tavaliselt ei pöörata tähelepanu sellele, milline kohutav vastutus on tutvustada üht inimest teisele. Üheksa juhtu kümnest ei too kaasa midagi erilist, aga kümnes võib osutuda heas või halvas mõttes elu pöördepunktiks. Niimoodi juhtus, kui tutvustasin Lioneli leedi Julia Gore-Vere’ile. Kui mainisin tutvustamist, siis tegelikult ei teinudki ma selleks midagi erilist. Leedi oli minu ateljees teed joomas ning Lionel, kes pidi olema sel päeval jõe ääres (see oli ka üks põhjuseid, miks olin valinud leedi kutsumiseks just selle päeva), astus ootamatult sisse. Niisiis ei jäänud mul muud üle kui neid teineteisele esitleda.

Leedi Julia kandis Gore-Vere’i nime, kuna tal oli kaks abikaasat, mõlemad elus ja terved, kuid lahutuskohtu mingi anomaalia tõttu polnud juriidiliselt selge, kas tal oleks õigus kanda Gore’i või Vere’i nime, niisiis kandis leedi vastutulelikult mõlemat. Milline oli leedi minevik, seda ma ei teadnud, aga see ei pakkunud mulle ka piisavalt huvi, et järele uurida. Mind huvitas ainult see, et ta ostis mu pilte. Ta oli kindlasti viimane inimene, kellega ma oleksin soovinud Lioneli kohtuvat. Leedi oli väga armastusväärne ja väga arukas (ja kui ma ütlen arukas, ei pea ma silmas ainult teravmeelsust ja vaimukust, vaid ka tõelist kultuursust) ning kui ta rääkis kunstist, siis ta ka tõesti teadis, millest rääkis. Pärast esmast ärritushetke ei näinud ma siiski sellest kohtumisest suurt kahju tõusvat. Selles, et leedi Lioneli vastu huvi üles näitas, polnud midagi tähelepanuväärset. Lionel ei teadnud leedist midagi ja näitas lapseliku rõõmuga oma visandeid, mida leedi siis vastavalt kritiseeris või imetles – õiglaselt, sest nagu ma varem mainisin, olid need tähelepanuväärselt head.

Ma olin alati pidanud Lioneli lapseks ning polnud justkui tähelegi pannud, et ta oli nüüdseks täiskasvanuks saanud. Ehkki teadsin juhtumisi leedi Julia vanust, ei tulnud mulle pähegi, et ta paistis üldiselt väga palju noorem, kui päriselt oli. Niisiis, nad said mitu korda kokku. Ühel päeval ütles Lionel: „Leedi Julia on nagu sinu maali Sireen!“ Olen alati väitnud, et kunstnikud loovad mudeleid nägudele, täpselt nagu näod on modellideks kunstnikele. Olin teinud selleks ajaks nii palju pilte, et olin „Sireeni“ peaaegu unustanud. Nüüdseks oli Sireeni nägu saanud juba peaaegu ainult fantaasiaks, mis polnud seotud ühegi modelliga, aga kui Lionel seda ütles, sain järsku aru, et leedi oligi nagu Sireen. Siis mõtlesin Lioneli joonistusele, mida olin meie esmakohtumisel näinud. Mind hakkas painama mingi ebameeldiv tunne ja ebamäärane hirm, vaatasin Lioneli tähelepanelikult. Ja siis tabas tõde mind välguna – ta oli lootusetult leedisse armunud. Leedi omalt poolt tegi kõik, mis suutis, et teda tagant tõugata. Milline idioot ma olin, et polnud seda varem näinud – mina, kes ma kujutlesin end kõike tähele panevat.

Ei, see ei lähe üldse, see oleks talle hukatuseks. Pean ta iga hinna eest päästma. Võib-olla olin kogu aeg olnud eksituse küüsis ja pidanud Lioneli just nagu klaasi all, kui tal oleks olnud rohkem kogemusi, poleks ta nii äkitselt ja täielikult armunud. „Oo, kui õel see leedist on!“ kiristasin jõuetus raevus hambaid. Kas pole tal mitte kogu maailm, keda jahtida, aga ta ei võinud säästa seda vaest poissi? Mis ta temaga teeks? Aga äkki leedi ei tajugi, millist kahju ta teeb? Lähen ja arutan seda asja leediga, sest nii palju kui ma teda tundsin, pole ta sugugi südametu.

Niisiis kutsusin ta järgmisel päeval välja ning võibolla ebaviisakaltki jõudsin kohe peateemani. „Miks te püüate rikkuda vaese poisi elu?“ küsisin. „Teate küll, et pean silmas Lioneli. Kindlasti ei tähendaks selline vallutus teie jaoks ju midagi?“

Kõnelesin temaga täis kibedust, aga tema vastas rahulikult: „Küsite, miks? Võin teile öelda põhjuse. Esiteks, olen Lioneli peale armukade. Teiseks, lootsin, et hoolite minust veidikenegi ja muutute minu pärast armukadedaks. Ühesõnaga, ma armastan teid.“

Olin täiesti keeletu ega saanud tükk aega sõnagi suust. Siis ütlesin: „Kui peaks olema tõsi, et armastate mind, siis palun tehke vähemalt üht asja minu pärast – säästke teda!“ Ta vastas taas samasuguse rahuliku häälega: „On üks viis, kuidas probleem lahendada.“ Lahkusin sõnagi lausumata.

Ma ei suutnud magada ja mõtlesin kogu öö. „On üks viis, kuidas probleem lahendada.“ Olin öelnud, et päästaksin ta iga hinna eest – ja selleks hinnaks oleks eneseohverdus. Ükskõik kui omakasupüüdmatud on meie motiivid, on asjasse vältimatult segatud omakasu. Mõtlesin, et ohverdus polekski nii hirmus, probleemist pääsemine oleks võrdlemisi lihtne – leedi meeldis mulle piisavalt ning nüüd, kui mu ateljeepeod olid järjest suuremad, oleks ju väga mugav, kui majal oleks ka perenaine. Ja siis mõtlesin, püüdes olla taas omakasupüüdmatu, et ka leedi jaoks oleks see hea asjade käik – andes talle oma nime, aitan tal taastada tema mainet, peagi unustatakse, et ta üldse on olnud Gore või Vere… Lionel saaks peagi aru oma positsiooni absurdsusest ning mõistagi ei mõtleks minu naisega armatsemisest.

Niisiis kirjutasin järgmisel hommikul leedi Juliale ja küsisin, kas tal oleks tahtmist vahetada oma segadust tekitav nimi Gore-Vere Glynde’i vastu. Ta vastas, et võtaks meelsasti selle pakkumise vastu, kuid arvas, et ma oleksin selle võinud sõnastada kenamini.

Õnneks pidi Lionel minema järgmisel päeval üksinda matkale (need meeldisid talle väga) ning seetõttu ei pidanud ma talle asjast kohe rääkima, vaid võisin selle edasi lükata ajale, kui kõik on juba sündinud. Polnud mingit põhjust asjaga venitada, nii et abiellusime vaikselt Pariisis linnapea õnnistusel, kuna arusaadavatel põhjustel oli meil targem seda mitte teha Londonis. Kui olime abiellunud, mõtlesin ümber ja kirjutasin Lionelile. Rebisin tükkideks mitmeid eri stiilis kirju, kuni lõpuks jäin kerge ja naljatleva tooni juurde. Kirjutasin: „Olen praegu Pariisis, aga arva ära, kellega? Sa ei oskaks iialgi arvata! Olen koos leedi Julia Gore-Vere’iga, ainult ta nimi pole enam Gore-Vere, vaid Glynde, kuna abiellusime, aga pole vahet, sa võid teda endiselt kutsuda leedi Juliaks.“

Kirjale vastust ei tulnud; ma ei pidanud seda ka oluliseks. „Muidugi on ta esmalt natuke tusane, kuid saab sellest peagi üle,“ mõtlesin. „Tema loomupärane huumorimeel aitab tal näha, kui rumal ta on olnud.“

Vaatamata kõigele, mida inimesed oleksid võinud mu naise kohta kõnelda, poleks olnud võimalik leida meeldivamat reisikaaslast – alati vaimustav ja vaimustatud ja sealjuures intelligentselt kriitiline. Ja tõesti, kui mind poleks alaliselt painanud mõtted Lionelist, usun, et oleksime nautinud teineteise seltskonda väga.

Ilmselt mõistate, kui ütlen, et mul oli kahjugi, kui avastasin, et mu naise minevik polnud sugugi nii must, nagu seda oli kujutatud. Pigem oli ta olnud alati kahju kandja kui selle tegija. See oli ilmselt jälle minu mingi äraspidine isekus – oleks ju luksus poseerida kangelasena. Milles siis mu kangelaslik eneseohverdus seisnes? Lihtsalt selles, et mul oli nüüd võluv naine, kes mind tõesti armastas ning kes polnud kunagi varem kedagi armastanud.

Kirjutasin Lionelile korra veel. See oli pikk ja ilmekas kiri, mis kirjeldas kohti, kus olime käinud, ning oli illustreeritud skitsidega isikutest ja kohtadest. Ka sellele kirjale ei tulnud vastust. Kuna olin saatnud kirja sellesse viimasesse kohta maal, kus teadsin Lioneli viibivat, tulin järeldusele, et ta pole seda kätte saanud, ilmselt polnud ta jätnud sinna ka enda aadressi maha.

*

Lõpuks jõudsime koju. Sain teada, et Lionel on oma isa juures. Saatsin talle teate: „Tahan sind näha. Tule täna õhtul. Vastust ootama jäädes.“

Vastust ei tulnud, kuid õhtul tuli Lionel ise.

Lionel, kas see võis olla Lionel? Ta oli täiesti muutunud. Kogu tema noorus ja elurõõm olid kadunud, ta justkui ei kõndinud, vaid vedas end järel, ta oli üsna kahvatu ning nägi välja täiesti rusutud. Püüdsin teha, nagu ma ei märkaks seda.

„Noh, Lionel,“ ütlesin võltsi rõõmsameelsusega, „Millega sina oled tegelenud kõik see aeg?“ Ta vastas tuima ja apaatse häälega: „Maalisin üht pilti.“

„Pilti? Millest?“

„Näed seda ülehomme,“ vastas ta samasugusel tuimal ja monotoonsel moel.

„Mu laps, mis on sinuga juhtunud? Miks sa hoiad minust eemale? Miks sa ei vasta mu kirjadele?“

„Arvan, et sul pole mõtet seda küsida.“

„Ei, aga ütle mulle – seleta,“ anusin teda, sirutades oma käed tema poole. Ta taganes toa teise otsa ja ütles siis pisaratesse mattuva häälega: „Võtsid mult kõik, mida armastasin, ma poleks seda kunagi sinult oodanud. Muidugi oli sul täielik õigus seda teha, aga siiski, oleksid võinud mulle sellest rääkidagi.“

Kõik, mida armastasid?“ küsisin.

„Jah! Kõik peale sinu enda, aga nüüd oled tapnud ka minu armastuse sinu vastu,“ ütles ta peaaegu uludes.

„Aga Lionel, kuula nüüd, ma ei armasta teda.“

„Kas see peaks olema vabandus?“ küsis ta ägedalt. „Kui sa armastaksid, võiksin sulle andestada, aga kui see on nii, siis mitte.“

„Aga kuula nüüd, laps,“ ütlesin valjusti. „Kuula mind ära, see pole tema, keda ma armastan, vaid sina. Abiellusin temaga, et päästa sind sellest, mida pidasin sulle täielikuks hukatuseks.“

„Kummaline viis näidata armastust, purustades mu südame,“ ütles ta sama hingetul häälel nagu varemgi. „Head aega!“ Ta pööras mulle selja ja ulatas mulle oma vasaku käe – see oli jahe ja rippus lõdvalt. Ta pöördus veel korra, avades ust, tema pilgus oli tumm süüdistus, mis jääb mind kummitama kogu eluks.

*

Ülejärgmisel päeval avasin hommikulehe ja nägin seda:

ÕUDNE ÕNNETUS SUPLEMISEL

„Eile leiti … saare lähedalt (saar, kus ma Lioneli esmakordselt kohtasin) nooruki surnukeha. Isiku kindlakstegemine polnud keeruline, uppunu tuvastati nooreks ja paljutõotavaks kunstnikuks mr Lionel Langtoniks, kuna kaldal olid rõivad ning jaki taskust leiti taskuraamat, kus olid kaardid ja kirjad, samuti teadsid kohalikud, et kunstnik armastas just selles kohas ujuda. Nooruki uppumine äratas palju imestust, kuna ta oli tuntud erakordselt hea ujujana. Arvati, et surm oli saabunud äkilise krambi tõttu. Uppunu isa, professor Langton, kellele juhtunust telegrafeeriti, paistis  kaotusvalust vapustatuna. Professor tunnistas, et oli viimasel ajal olnud oma poja pärast mures, kuna see oli tundnud end halvasti ning olnud masendunud, samuti käitunud kummaliselt, millele isa ei osanud põhjust leida.“

Vaevalt sain selle läbi loetud, kui koputati kärsitult uksele ja sisse astusid kaks meest, kes tõid mulle maali. Ma polnud iialgi näinud midagi nii head Lioneli pintsli alt, see oli lihtsalt imeline. Teosel kujutati jõe põhjas lamavat Hylast, kes paistis läbi vee. Hylas oli kunstniku enda portree sellisena, nagu ma nägin teda meie esmakohtumisel, aga mingil moel oli uppunu suletud silmadesse suudetud jäädvustada see ilme, mida olin näinud tema näol viimati. Vees peegeldus minu enda nägu, mis vaatas alla. Lummusest ärganuna nägin oma nägu peeglis – millise täpsusega oli ta ette teadnud, kuidas ma tema surmateadet kuuldes välja näen!

Inglise keelest tõlkinud Andreas Kalkun

Tõlgitud raamatust: Studies of Death. Romantic Tales by Eric, Count Stenbock. London: David Nutt, 1894.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi