Transidentiteetide lugu Hispaanias

ANA MATTIOLI ARAMBURU

Moodne maailm on pannud paika piiri meie hulluse ja nende tervemõistuslikkuse vahel … 21. sajandi valgustatud despootidel on alati midagi öelda, isegi kui me pole seda nendelt palunud.
Paul B. Preciado, Dysphoria Mundi

On juunikuu palav esimene päev ning mina ja Roma istume ühel terrassil Barcelona kaunil Masadase väljakul. Romal on seljas valge T-särk, lühike must teksaseelik, võrksukad ja platvormsaapad. Ta juuksed on pealaelt pikad ja külgedelt maha aetud. Pealekauba on need värvitud musta-valgekirjuks. Ta on pikk ja sirge seljaga. Ehkki me oleme siin istunud juba tükk aega, ei anna ta järele kiusatusele selga lõdvaks lasta ja see mugavalt tooli seljatoe najale kõverdada. Me tellime kohvi, ja tema loal alustan ma salvestamist. „Miks ei tee transvestiidid ülikoolides magistrikraade?“ küsib ta.

Roma nimetab oma transvestismi puhul kaht tähtsat murdepunkti: kui ta 16-aastaselt ema juurest välja kolis, ja kui ta 27-aastaselt Argentiinast Barcelonasse rändas. Esimene neist oli vabastav kriis: „Ema, ma olen pede! Naaber, ma olen pede! Sina, suvaline töllmokk tänaval, ma olen pede!“ Teine oli mõnus ohe: ta sai tütreks transvestiidist emale, kes on tema transvestiitema[1] tänapäevani; „transvestism on minu kodu, mu pesa, mu peavari“. Roma räägib, et talle sai osaks „suur hulk privileege“: ülikooliõpingud, aktivism ülikoolis ja akadeemiline karjäär, aga sellest pole ta enam huvitatud. Ta isegi heidab üldse kõrvale ülikooli kui institutsiooni. Mitte „tüüpiliselt euroopaliku anarhistliku vaate pärast, nagu loosung „surm institutsioonidele““, otse vastupidi. Ta usub, et „on muutusi, mis jäävadki toimumata, kui need ei toimu institutsioonides“. Kummatigi naudib ta vaadet väljastpoolt märksa enam, sest veel kord: „Miks ei tee transvestiidid ülikoolides magistrikraade?“

10. märtsil 2022 tutvustati transvestiidist kunstnikku Frau Diamandat tema raamatu „Katalaani stseene: Antropoloogilis-seksuaalsed eksimused“ („Catalan Scenes: Anthropological-Sexual Errors“) esitlusel järgmiselt: „On privileeg kuulata siin Frau esinemist, sest ta on kirjanduslik transvestiit.“ – „Vabandust, kullake,“ kommenteerib Roma sellist tutvustust, „meie privileeg pole mitte kuulata kirjanduslikku transvestiiti, vaid kuulata Peruust pärit migranti, kes jutustab meile, kuidas ta Barcelonas rikaste heteroseksuaalsete meeste riistu imeb.“ Tähtis on märkida, et see raamatuesitlus ei leidnud aset mitte mõnes pimedas nurgataguses bodega’s, vaid Barcelona Moodsa Kunsti Muuseumis (MACBA), linna ühes tähtsamas muuseumis. Siin on paradoks, mis Romat häirib: „90% Euroopasse emigreerunud transvestiitidest ei lähe eluski ülikooli. Neid võib leida pigem tänavatelt. Ja ma ei ütle üldsegi, et see oleks mingi puudus. See on osa nende elukogemusest: „See institutsioon ei lähe sellele kehale põrmugi korda.“ Seda öeldes tegi Roma oma käsivartega suure ringi, andes mõista, kes „see keha“ on: kogu siia sisse rännanud ja mitte eluski ülikooli läinud transinimeste kogukond; kollektiiv, kuvand, sümbol, lugu ja ihu.

Ehkki trans-sust võiks paigutada „soolisuse“ vihmavarju alla, nõuab selle mõistmine intersektsionaalset lähenemist niihästi inimeste intiimsetele lugudele kui ka kollektiivsele ajaloole. Roma vinjett toob mõttesse soolise identiteedi, soolisuse väljenduse, klassivõitluse, isiksuse konstrueerimise, migratsiooni, klassimobiilsuse (või selle puudumise) ja kõigi nende tegurite üheaegse vastasmängu. Nagu siinne lühike ajaloovisand näitab, ei välju trans-sus soolisuse piiridest ning selle süvitsi mõõtmisel peab pidama meeles paljusid teisigi tegureid ja kihte, mille hulgas üks tähtsamaid on klass.

Transidentiteetide ajalugu Hispaanias võib seletada kolme paradigmaga: (1) transvestiitlik periood (1970. aastate keskpaigast 90ndate alguseni), aeg, mida vormis transinimeste vastane vägivald ja diskrimineerimine, aga ka keha enesejuhtimine, kuna ametlikud institutsioonid seda ei tunnustanud; (2) transseksuaalne periood (90ndate keskelt 2000. aastateni), mil mõned institutsioonid tunnustavad ja seetõttu ka finantseerivad transinimeste tervishoidu, ent läbi patologiseeriva prisma; ja (3) transsoolisuse ehk trans-periood (2010ndatest tänapäevani), mida „iseloomustab võitlus depatologiseerimise eest ja transsoolisuse kontseptualiseerimine sotsiaalkultuurilise küsimusena, mis läheb tervishoiust kaugemale“;[2] ja (4) transfeministlik periood (2010ndatest tänapäevani), mil mõned transliikumise kriitilised harud mõistavad hukka trans-identiteete endiselt valitseva binaarse mudeli ning otsivad seda ületavat keha- ja identiteediautonoomiat.

70ndatel aastatel valitsesid Hispaania poliitikat lugematud pinged fašistliku diktatuuri[3] ja demokraatia pooldajate vahel. Pärast Franco surma 1975. aastal viis poliitiline üleminek demokraatiale uute vabaduste süsteemi kehtestamiseni, mida kaitses 1978. aasta põhiseadus. Siiski ei tohiks selle süsteemi ühiskondliku edu kõrval eirata seksuaal- ja soovähemustele langevat pikka varju.

70ndatel ja 80ndatel oli vastassoo kombel rõivastumine kohtu ähvardusel täielikult keelatud, seda peeti skandaalseks ja karistati tagakiusamise, kinnipidamise, vangistuse või surmanuhtlusega.[4] Naiseriideid kandvaid mehi, keda nimetati transvestiitideks ehk travesti’deks, peeti homoseksuaalideks, kes pole piisavalt mehelikud ning tuleb seetõttu silma alt ära peita. Tööd võisid nad parimal juhul leida meelelahutusäris[5] või sagedamini seksitöös.[6] Roma sõnul: „Hispaania transvestiitide ajalugu on väga pikk, aga see on mahakustutamise, väljarookimise ajalugu.“

Karistusseadustik käsitas 1970. aastate lõpul ja 80ndate alguses soomuutmisoperatsioone kastratsiooni illegaalse vormina,[7] nii et need, kes tahtsid füüsiliselt oma sugu muuta, said seda teha üksnes koduste vahenditega (hormoonide manustamine, sidemed, korsetid, silikoonisüstid). „Kogenumad transsoolised andsid vähem kogenutele nõu, milliseid ravimeid millistes annustes võtta.“[8] Sellest tekkis rohkesti tervisehädasid – enamasti hormoonide üledoosi või ebasteriilsete süstide tagajärjel. Nagu võib lugeda ühe Masi informandi teatest: „Me kõik süstisime hormoone. Ma ei tea, kui mitu korda nädalas me tablette võtsime. … See oli nagu võitlus ajaga.“

Üleminek demokraatiale tõi kaasa sallivama atmosfääri, mis võimaldas LGBTIQA+ kogukonnal häälekamalt oma õigusi nõuda ning viis homoseksuaalsuse depatologiseerimiseni 1973. ning dekriminaliseerimiseni 1979. aastal.[9] Siiski jätkus transinimeste diskrimineerimine, ja isegi veel enam pärast 1983. aastat, mil transseksuaalsus („sooline düsfooria“[10]) võeti diagnostikakäsiraamatusse DSM-IV kui vaimne häire, kõrvuti sadismi, vuajerismi, frotörismi, ekshibitsionismi, fetišismi, masohhismi ning transvestismiga.[11]

1980. aastate lõpus hakati looma esimesi transinimeste liite: Transexualia Madridis (1987) ja Col·lectiu de Transsexuals de Catalunya Barcelonas (1992). Konkreetselt Barcelona kontekstis leidis 1992. aastal aset kaks peamist sündmust, mis liidu asutamise vallandasid. Esiteks transnaise Sonia mõrvamine Ciutadella pargis skinhead’ide jõugu poolt, kes ta päise päeva ajal surnuks peksid. Teiseks ehitati olümpiastaadion piirkonda, kus tegutses palju transseksitöötajaid.[12] Valitsus otsustas, et nad tuleb enne rahvusvaheliste olümpiategelaste saabumist sealt kõrvaldada, niisiis viidi vägisi läbi nende politseiline evakuatsioon.

Loodud liitude peamiseks mureks oli transsooliste inimeste julgeolek: neid ju evakueeriti väevõimuga ja tapeti päise päeva ajal. Ja institutsionaalne ning ühiskondlik hirm transinimeste ees kasvas veelgi, kui hakkas levima HIV-epideemia ja sellega kaasnev häbimärk.[13]

Ka FHAR-ist[14] inspireeritud kujunev geikogukond välistas transinimeste osaluse oma liikumises, sest nemad soovisid esindada homoseksuaalsuse „tõsist“ kuvandit[15] ning nägid soo mittekonformistlikes väljendusvormides, näiteks travesti’de ekstravagantses feminiinsuses, diktatuuriaja stigmatiseerivat ja naeruväärset vilja, mida tuli tõrjuda.[16] Nad kaitsesid seisukohta, et seksuaalne vabanemine peab käima käsikäes võitlusega kapitalismi ja kodanluse vastu, ning kritiseerisid geide mittepoliitilisi ühendusi kui võõrandavaid, hedonistlikke ja erootilis-seksuaalseid seltskondi, kes tõelisest võitlusest hälbivad ja seda saboteerivad. Nagu Pierrot oma memuaarides kenasti ütleb: „Kui kuuekümnendate kesine olelus lõpule jõudis, ristlesin ma mööda Barcelonat veendumuses, et vaene pederast on pederast, samas kui rikas pederast on lihtsalt rikas inimene.“[17]

On üksikuid erandeid, aga enamik tunnistusi lubavad arvata, et 70ndatel olid Hispaania homoseksuaalide ja trans-inimeste maailmas ülekaalus madala majandusliku staatusega isikud. Pealegi rakendasid Barcelona politseijõud ja kohtunikud nn klassiõigust, mille järgi kindla töökohaga keskmise ja kõrgema klassi homoseksuaalidele ei kohaldatud homoseksuaalsuse eest ettenähtud karistusi.[18]

Klassivõitlus kajastub väga tugevalt kõigis transinimeste elulugudes. „Mitte kedagi ei üllata avastus, et Franco pika öö vältel ei valitsenud seksuaalküsimustes mitte üksnes topeltstandardid, vaid ka silmakirjalik klassitegur (homo/trans)seksuaalsuse väljendamisel ja allasurumisel.“[19] Pierrot’d tema pärand ei kaitsnud ja ta veetis kolm kuud türmis, sest oli naiseriietes jalutanud oma sõbranna juurde, et talle häid jõule soovida. Põhjus? Avaliku korra rikkumine. Õiglus? Õiglust võite leida teises ilmas, maises elus kehtib teie üle seadus.[20]

Sel kahekordsel ristteel, kus ristusid esiteks sooline ja seksuaalne mitmekesisus „normiga“ ning teiseks erinevad lähenemised soolise ja seksuaalse diversiteedi sees, eelistas Hispaania lesbikogukond geide liikumisest distantseeruda ja läheneda feminismile, jõudes nii lähemale ka alles noorele transseksuaalsete ühingute liikumisele. Lesbid pidasid end eeskätt naisteks. Nende sooline identiteet oli neile tähtsam kui seksuaalne orientatsioon. Masi järgi on see Hispaania iseärasus – erinevalt teistest kontekstidest, kus lesbilised seisid geiliikumistele lähemal kui feministlikele liikumistele. Liiatigi ei tahtnud Hispaania lesbikogukond, et neid seostataks butch-esteetikaga, sest nad uskusid, et see vastab samale vanale heteroseksuaalsele paradigmale, millele nemad tahtsid lõpu teha. Selleks et armastada naist, pole tarvis välja näha nagu mees. Kui inimene näeb välja ja käitub nagu mees, kes armastab naist, siis toimib ta heteroseksuaalselt. Nemad kuulutasid oma lesbilisust kui naiseliku välimusega naised, kes armastavad teisi naiseliku välimusega naisi.

„Meile, 70. ja 80. aastate lesbilistele feministidele, mõjus kokkupuude transnaistega nagu välgulöök, see oli armastus esimesest pilgust.“[21] Cristina Garaizábal on üks 70ndate ja 80ndate aastate lesbilise feminismi ikoone Hispaanias, aga ka esimene psühholoog, kes toetas transsoolisuse protsesse. Tänapäeval on ta üks tähtsamaid transfeminismi eestkõnelejaid. Enne kui ma temaga kohtumise kokku leppisin, olid mulle juba paljud öelnud, et kui tahan transfeminismi teekonnast Hispaanias tõesti aru saada, siis tuleb rääkida just Cristinaga; ja kui ma lõpuks tema vastas istusin, sain aru, miks.

Professionaalses plaanis määratleb ta end psühhoanalüütilise orientatsiooniga kliinilise psühholoogina. Ta pärineb Barcelonast, kuid kolis 80ndatel, rahva seas La Movida[22] nime all tuntud pulbitseval vabanemisajal, Madridi. Kord pidi ta koos oma aktivistidegrupiga Lesbilised Feministid valmistama ette meeleavaldusplatvormi, ja just tookord tuli neil esimest korda pähe: „Kas me ei peaks kampa võtma ka transnaisi?“ Nad külastasid viimaste organisatsiooni Transexualia, ja „see oli tõeline armumine“. Nemad, kes nad olid rajanud oma feminismi ja naiselikkuse bioloogilisele soole, kohtusid ühtäkki naistega, kes seda sellele ei rajanud. „Mis siin toimub? Mis meie ideedest saab? Transasja pisik hakkas mulle külge.“

Cristina rääkis, et tol ajal oli Hispaanias kõik transseksuaalsusega seonduv täielikult karistatav. Ei olnud ühtegi arsti ega psühholoogi, kes oleks julgenud midagi teha: surve ja häbimärgistamine olid liiga tugevad. Aga kui Cristinal paluti osutada organisatsiooni kuuluvatele transinimestele psühholoogilist tuge, ta nõustus. Tema partner Empar Pineda (samuti Hispaania lesbilise feminismi ikoon) „aitas sel ajal naistel aborti saada, teate küll, need olid ju ebaseaduslikud“, nii et tal õnnestus saada Amsterdami Harry Benjamini Ühingusse[23] kuuluvate arstide kontaktandmeid, „kes olid imetlusväärsed“, ja nii lõid nad korraliku tugivõrgustiku, millesse kuulusid psühholoogid ja endo-krinoloog Antonio Becerra, „kes on siiani omal alal parim“. Cristina oli väga tõenäoliselt esimene inimene Hispaanias, kes toetas transinimesi nende üleminekul – ja ta teeb seda tänapäevani. See töö ise on aga aastakümnete jooksul radikaalselt muutunud. Nagu eespool mainitud, olid 90ndad osa transseksuaalsest perioodist, mil riiklik tervishoiusektor hakkas pakkuma ravi, aga seda ainult isiku kogemuse täieliku patologiseerimise kaudu.

„Kuna kõik oli patologiseeritud, tahtsid transinimesed enamasti diagnoosi. … aga kuidas sain ma diagnoosida, et mingi isik on trans? Milliste instrumentide abil? Võisin ainult vaadelda ja kuulata, kuidas nad end tunnevad. Mina tulin feministlikust keskkonnast, seega ma uskusin, et inimene mitte ei sünni naiseks, vaid kasvab selleks, nagu oli öelnud Simone de Beauvoir; nii et kui eeldada, et oleme saanud naisteks teatud sotsiaalse ja haridusliku protsessi tagajärjel, siis see tähendab, et nemad saavad seda teha täpselt samuti kui meie, eks ole. See pole patoloogia. See on normidest erineva soolise identiteedi kujunemine.“

Cristina oli üks esimesi, kes ütles avalikult, et transseksuaalsus pole haigus ja seetõttu pole vaja esitada transinimeste kohta psühholoogilist õiendit. Aga tollal just niisugust õiendit nad tervishoiule ligipääsuks vajasid. Niisiis otsustas Cristina kirjutada õienditesse – ja ta ütles seda naerdes: „Vaimne patoloogia on välistatud, aga antud isik on tõesti trans.“

2005. aastal kuulutati samasooliste abielu ja adopteerimine Hispaania tsiviilkoodeksiga lubatavaks, ja LGBTIQA+ õigusi hakati käsitama lihtsalt inimõigustena. Mis transinimesi puudutab, siis oli muutus märksa aeglasem. 2007. aastal võeti vastu uus seadus, mis lubas ametlikes dokumentides vahetada nime ja sugu. Siiski tuli selle võimaluse juriidiliseks kasutamiseks teha läbi pikk ja keeruline medikaliseerimisprotsess. Esiteks pidi psühhiaater diagnoosima isiku soolise düsfooria ning valideerima siis tema soo; teiseks tuli läbi teha reaaleluline katse,[24] kus tuli võtta oma kogemusliku soo sotsiaalne välimus, muutes vastavalt oma riietust, soengut jne; kolmandaks pidid teised professionaalid seda uut rolli vaatlema ning diagnoosi kinnitama; neljandaks algas hormoonravi, kuni viiendaks: olnud pikki kuid või aastaid ootenimekirjas, saadi aeg kirurgi juurde.

Paul B. Preciado kirjeldus annab sellest protsessist ereda pildi: „Praeguse asjade seisuga arvestades tundub mulle arukam nimetada end transseksuaaliks ning lasta meditsiinisüsteemil uskuda, et ta võib pakkuda mu „soolise identiteedi häirele“ rahuldavat ravi. Sel juhul pean ma tunnistama, et olen sündinud bioloogilisse kehasse, millega ma ei samastu (just nagu võiks keha olla mingi materiaalne antus, mis eelneb igasugusele keelelisele või poliitilisele tegevusele), ning väitma, et ma jälestan oma keha, oma soojätkamisorganeid ja orgasmi saamise viisi. Ma pean oma eluloo ümber kirjutama, muutma kõiki selle elemente, mis kuuluvad naiseks olemise narratiivi. Ma pean võtma kasutusele rea äärmiselt kalkuleeritud valesid: ma olen alati vihanud Barbie nukke, mu rinnad ja mu vagiina tekitavad minus jälestust, vaginaalne penetratsioon ajab mul südame pahaks, ja orgasmi võin ma saada ainult dildoga. Kõik see võib olla osalt tõde ja osalt jamps. Teisisõnu, ma pean kuulutama end vaimuhaigeks ja muganema.“[25]

Ehkki 2007. aasta seadus lähtus peamiselt transsooliste liikumisest, jäeti see seaduse ettevalmistamise protsessist suuresti kõrvale. Seadus medikaliseeris ja patologiseeris transinimesi, kindlustades samas „sotsiaalset kontrolli soolise diversiteedi üle viisidel, mis ähvardasid transsooliste inimeste identiteeti ja kehalist autonoomiat“.[26] Üks Masi informant teatas: „Nad kartsid soo pööratavust, aga see on jama. Soolisus ongi pööratav, olgem ausad. Kui transseksuaalsus üldse midagi näitab, siis seda, et soolisus on pööratav. … Mis minusse puutub, siis ideaalne seadus olnuks lihtne bürokraatlik protseduur, nagu aadressivahetus. Kas me abiellumiseks peame psühholoogilisi teste tegema? Miks siis soolisuse ümber nii suur paranoia on?“

Meditsiiniasutused püüdsid jätta ruumi uutele ontoloogilistele olemiskategooriatele: et transinimestel on häire sellepärast, et nad on sündinud „valesse kehasse“. Aga paljud inimesed ei pidanud õigeks, et neile omistati mingi patologiseeriv kategooria.[27] Üleminek oma keha ise korraldava ja ennast varjava travesti staatusest medikaliseeritud ja monitooritud transseksuaaliks sundis neid muutuma omaenda silmis bioloogilisteks anomaaliateks, looduse ebanormaalsusteks, ja see äratas transliikumises peagi vastumeelsust. Võimalus kasutada legaalselt ära riikliku tervishoiusüsteemi pakutud ravikuure tõi kergendust, aga selle psühholoogiline hind oli väga kõrge.

2008. aastal lülitati transsooliste inimeste meditsiiniline ravi riikliku tervishoiusüsteemi teenuste kataloogi, ja 2009. aastal kiideti Kataloonias heaks esimene transsoolisuse mittepatologiseerimisele pühendunud seadus – aga seda ei rakendatud. Samuti määras iga regioon kindlaks, millise meditsiiniüksuse ülesandeks jäävad millised raviprotseduurid, pani paika, kui palju sekkumisi igal aastal tohib läbi viia, ning ootenimekirjad muutusid aina pikemaks.[28] Griselda, transsooline elutreener, õpetaja ja „rõhutute teatri“[29] esteetilist meetodit viljelev näitlejanna, alustas uuele soole üleminekut kümme aastat tagasi: „Alguses tuli minna haiglasse ning oodata lõputus ootenimekirjas, et üldse saaks selle küsimusega tegelema hakata. Mitte ainult hormoone saada, vaid et keegi sind lihtsalt ära kuulaks. Peame meeles pidama, et tänapäeval [see intervjuu tehti enne 2023. aastal vastu võetud „transseadust“, millest allpool] peetakse seda siin Hispaanias endiselt vaimuhaiguseks. WHO-s 2019. aastast peale enam mitte, kui ma ei eksi, aga siin küsivad nad su käest ikka soolise düsfooria diagnoosi, nii et siin koheldakse seda ikka veel kui patoloogiat.“ Paljud transinimesed pidid lõpuks pöörduma erakliinikutesse, kui ei tahtnud kõigest vastuvõtulegi pääsemist aastate kaupa oodata, ja sellepärast võib tänapäevalgi ikka veel harva kohata inimest, keda oleks opereeritud riiklikus süsteemis.

Miquel Missé väidab, et transsoolisuses ei ole midagi bioloogilist, nii nagu pole midagi bioloogilist ka paiksoolisuses.[30] Tema meelest on meile kõigile peale surutud hegemoonne ja binaarne viis olla oma kehas, aga see on kõigest kultuuriline konstruktsioon. Kui me oleksime sotsiaalselt avatumad paljusele ja sooliste väljenduste mitmekesisele spektrile, siis võib-olla poleks mingeid üleminekuid üldse vaja. Ei oleks sihtpunkti, sest poleks ka kusagilt lahkuda. Me elaksime kõik kusagil selles spektris, nagu paljud uurijad ongi väitnud.[31] Aga arst ei saa siiski teid sellepärast veel koju tagasi saata, et viga pole mitte teis, vaid ühiskonnas. Asja mõte ei ole „bioloogilisust“ täielikult eirata, vaid mitte lasta sel varjutada kultuurilist. Missé alustab oma raamatut nii: „Ma tajun veidrat tunnet, et mu keha on minult varastatud. Tegelikult on mul tunne, nagu oleks see võetud ära transinimestelt üldiselt. … Ma tahan öelda, et meilt on röövitud võimalus kogeda keha teistsugusel viisil, et selle mõningate osade unikaalne tõlgendus on meile peale sunnitud. … Kui ma oma üleminekut alustasin, siis ei räägitud mulle muudest võimalustest peale meditsiinilise protseduuri. … Praegu tundub, et transliikumiste suurim nõudmine mitmel pool maailmas on õigus pääseda ligi hormonaalsele ja kirurgilisele ravile, et muuta keha. Aga mul on tunne, et transkeha muutmise õiguse kujutamine meie vaevuse lahendusena on problemaatiline. Kust see meile tajutav ebamugavus tuleb? Mis siis, kui see ei lähtugi meie kehadest? Kas sellisel juhul saab lahendus olla kehas?“[32]

2012. aastal asutati Barcelonas teedrajav tervishoiuteenistus transinimestele Trànsit. See põhines „informeeritud nõusoleku“ eeldusel, mis tähendas, et vajaliku nõustamise ja teabe olemasolul võib ainult transsooline isik ise – ilma psühhiaatrilise diagnoosita ja saades psühholoogilist tuge ainult siis, kui seda ise palub – teha kõik otsused oma üleminekuprotsessi kohta. Erinevalt varasematest „sooliste häirete“ haiglaosakondadest, kus professionaalsed meedikud anastasid oma patsientide agentsuse oma keha üle otsustada, pakub Trànsit patsientidele üksnes tuge. Transisik ise on oma üleminekut puudutavate otsuste keskmes ja see on transinimeste diversiteedi ja autonoomia suhtes lugupidavam ja õigem. See on esimene kliinik maailmas, kus niisugust lähenemist praktiseeritakse.[33]

Trànsiti mudeli kiitis Kataloonia valitsuse tervishoiuosakond heaks 2016. aastal, aga ikka veel on palju valdkondi, mis ei ole soolise diversiteedi uue reaalsusega kohanenud. „Lõpuks peab meditsiiniline sekkumine jääma vaid üheks tegevuseks teiste seas, mis hõlmavad eri sfääre nagu tööjõuturg, haridus, avalik ruum ja kogukondlikud suhted.“[34]

Transfeministlikud õpetlased ja aktivistid seavad küsimärgi alla arusaamu, mida muidu peeti ütlematagi selgeks. Transidentiteedid teevad nähtavaks ebaluse seoses soopiiride jäikusega, täpselt nagu seda teeb ka ilukirurgia. Kas ma olen ikka küllalt naiselik? Kas ma olen küllalt mehelik? Transinimesed on osa suuremast nii trans- kui tsisinimeste grupist, kelles on kehastunud protest sugude binaarsuse vastu ja kes teevad oma kehad vaidlusväljaks. Protestiavalduste hulka võivad kuuluda selle jäikuse taltsutamine, sellele alistumine, selle reifitseerimine, selle korvamine teiste vahenditega, ja üleminek on ainult üks paljudest selliste vaidluste lahendamise võimalustest.

Oma soolisuse avastamise vabadus on seotud identiteedi mõistega, mis on kahe teraga mõõk, millega transfeminism on pidanud toime tulema. Samamoodi nagu on esile tõusnud jäigad feminiinsuse- ja maskuliinusekaanonid, on ka transidentiteetidesse toonud pinget vaidlused trans-suse piiride ja selle üle, „kes võib end nimetada transinimeseks ja kes mitte, kes kasutab kirurgilist sekkumist ja kes mitte, kes on autentne transisik ja kes mitte“.[35] Need uued „transnormatiivsused“[36] eksisteerisid kõrvuti ühendava võitlusega depatologiseerimise eest, mis mõjutas kõiki transinimesi, ükskõik kas nad olid ka normatiivselt trans- või mitte. Et aga pärast trans-suse depatologiseerimist „Transinimeste võrdsuse ja LGBT+ õiguste tagamise seadusega“ (2023) ei saanud „transseksuaalsust“ enam diagnoosida, siis polnud ka ametlikku viisi kindlaks teha, kes on trans ja kes mitte. Transliikumised olid võitnud lahingu selle eest, et neile ei omistataks legitiimsust väljastpoolt, aga nüüd tähendas see, et vastused tuli välja mõelda neil endil. Nüüd tõusid uuesti esile mõned kõige essentsialistlikumad transseksuaalsuse diskursused, ja just liit feministliku liikumisega ning „transfeminismi“ konsolideerumine andsid transliikumisele ühe tema suurima eelise: vastumürgi identiteedi-essentsialismile. Teisisõnu: sooline identiteet ei ole kindel, suletud, ühemõtteline ega lõplik.

Mõned transinimesed tahavad oma keha muuta ja teised mitte. On transinimesi, kes eelistavad oma keha ise korraldada, ja on neid, kes eelistavad kasutada kättesaadavat institutsionaalset toetust. On transinimesi, kes tunnevad, et ükskõik kui vale ka „vale keha“ narratiiv poleks, on nende kehadega siiski midagi valesti. On transinimesi, kes tahavad läbi teha binaarse ülemineku ja läbida kogu tee spektri ühest otsast teise. Ja samas on teisi, kes tahavad astuda kõigest üheainsa sammu mingi vahepealsuse poole ning oma ülemineku sellega lõpetada. Kõik siinse uurimuse informandid on omaenda soolisel teekonnal näidanud üles erinevat, mõnikord isegi mitmemõttelist narratiivide ja kogemuste vastasmängu, aga lõppude lõpuks võitlevad nad sõltumata oma isiklikust asukohast selles spektris kõik ühiselt „uue tuleviku eest, kus ühiskonna ees seisvate tegelike ja lahendust vajavate probleemidena tunnustataks soolise diversiteedi tunnistamist ja ka transfoobia mitmesuguste vormide tuvastamist“.[37]

Ajalugu näitab, et soolisus ei ole kunagi üks isoleeritud eluaspekt ja et see tuleb panna lõikuma paljude teistega, mis moodustavad inimkogemuse. Soolisest võrdsusest mõeldes tuleb mõelda ka teistest võrdsuse väljendustest. Konkreetselt Hispaania puhul ja Franco diktatuuri lõpust kuni tänapäevani ulatuval perioodil on kõigist transnarratiividest läbi kumanud ning nendes kajastunud kogemusi kehastanud klassivõitlused. Sellegipoolest kaasneb isegi tänapäeval veel harjumuslikust lahkneva sooväljendusega suur sotsiaalse haavatavuse ja diskrimineeritavuse risk. Teisisõnu, sooline üleminek tähendab enamasti üleminekut madalamasse klassi.

„Kõik tahavad praegu kirjutada Ladina-Ameerika transvestiitidest, aga kus need Ladina-Ameerika transvestiidid on? Tänaval hooramas! Ei, ega ma ei kritiseeri teie tööd!“ ütleb Roma, võtab lonksu õlut ja puudutab käega rinda. Ma silmitsesin teda vaikides, peaaegu et ettevaatlikult, ja siis ta lisab: „Me peame looma tööriistad, et see keha [mis esindab seksuaalset ja soolist diversiteeti], kui ta tahab jõuda tollesse ruumi [teadmiste, riigi, poliitikakujundamise, tervishoiu jmt juurde], sinna ka pääseks.“

Teeme hüppe ajas ja ruumis. Kaheksa kuud pärast mu vestlust Romaga, 23. veebruaril, võis ajalehe esiküljelt lugeda, et vastu on võetud „Transinimeste ja LGBTIQA+ inimeste võrdsete õiguste seadus“[38] (edaspidi: „transseadus“), millega arendatakse ja tagatakse lesbide, geide, biseksuaalide, trans- ja interseksuaalsete inimeste õigused, likvideerides diskrimineerivad olukorrad ja kindlustades, et nad saavad Hispaanias täiesti vabalt elada vastavalt oma seksuaalsele sättumusele, seksuaalsusele, soolisele identiteedile, soolisuse väljendusele, seksuaalsetele tunnustele ja perekondlikule diversiteedile.

Euroopa parlament on mitut puhku kõnelnud vajadusest kaitsta transinimeste õigusi. Näiteks 2011. aasta resolutsioonis inimõiguste, seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi käsitlemise kohta ÜRO-s toetati transidentiteetide depatologiseerimist, ning 2020. aastal esitati esimene LGBTIQA+ inimesi puudutav Soolise Võrdsuse Strateegia, eesmärgiga võidelda diskrimineerimise vastu, tagada turvalisus, ehitada inklusiivseid ühiskondi ning edendada võrdsust kõikjal maailmas.

Hoolimata kõigist algatustest soolise ja seksuaalse diversiteedi respekteerimise edendamiseks näitavad viimased uurimused, et transinimeste struktuurne ja süsteemne diskrimineerimine kestab visalt kõikjal, olgu avalikus ruumis, hariduses, töökohal või tervishoius.[39] Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet avaldas 2020. aastal ühe tänini suurima LGBTIQA+ inimeste diskrimineerimise ja nendevastaste vihakuritegude kohta läbi viidud uurimuse tulemused,[40] mis näitasid, et üks viiest uuringus osalenud transinimesest on viimase viie aasta jooksul langenud füüsilise või seksuaalse rünnaku ohvriks.

Minu välitöödes rääkisid kõik osalenud trans- ja mittebinaarsed isikud, et on oma igapäevaelus kannatanud tagakiusamise ja vägivalla all, olgu tänavatel, töökohal, tervishoiusüsteemis või mujal, mis näitab, et aina areneva teooria ja päriselus valitseva rõõmutu olukorra vahel on endiselt suur lõhe.

Kilian on oma naiselikkuse tõttu pidanud palju vägivalda taluma. Ehkki ta ei pea end puhtnaiselikuks isikuks, on tema maneerid, mis vastanduvad ta tõeliselt mehelikule välimusele, olnud koolis naeruvääristamise objektiks. Ta tundis isegi sotsiaalset survet pidada end geiks, ehkki talle olid valdavalt meeldinud tüdrukud, aga nagu ta seletas: „Kui sa oled naiselik mees, siis pannakse sulle otsekohe pähe mõte, et oled gei. Kui ma taipasin, et olen trans, muutus kõik arusaadavamaks, aga mu keha oli juba kannatanud nii palju vägivalda …“ Ehkki enda avalik transinimeseks kuulutamine tõi kergendust, põrkub Kilian oma elu tähtsates sfäärides endiselt struktuurse diskrimineerimise otsa. Näiteks rääkis ta, kui raske on leida tööd, kui inimene tahab oma keha muuta ja läbi teha füüsilise ülemineku. Ta on juba terve aasta tahtnud alustada hormoonide võtmist, aga mõlemal erialal, mille vastu ta kirge tunneb – balletis ja surnukehade välimuse korrastamisel –, ollakse soo-omase välimuse suhtes äärmiselt jäigad. Balletietenduste tegelased on tugevasti tsisheteronormatiivsed, meestantsijal ja naistantsijal on väga spetsiifilised rollid ja koreograafilised liigutused. Kilian ütles, et ei saaks iial ühtegi rolli, kui tal oleks silmanähtavalt transinimese keha. Mis surnukehade korrastamisse puutub, siis on kõigis senistes tööpakkumistes nõutud „esinduslikku välimust“, mis Hispaanias tähendab lihtsalt „vormikohast välimust“. Ja ta imestab: „Kellele küll mu välimus peaks korda minema, kui ma töötan surnutega? Surnutele kindlasti mitte!“ Kilian ei saa endale lubada üüri maksmist ega isegi uut arvutit, kui ta vana üles ütles, ja seetõttu peab ta seadma esikohale oma töö ning kehalise ülemineku edasi lükkama.

Sedalaadi valikud on väga keerukad, ent tavalised transinimeste seas, kes peavad loovima läbi oma transidentiteedi ja heteronormatiivse binaarse ühiskonna vaheliste vastuolude, mis enamasti ei lase neil lepitada oma soolist väljendust töö- või elukoha leidmisega või isegi lihtsalt tänaval kõndimisega ilma ahistamise ohvriks langemata, nagu järgmises loos.

Nef leiab, et tegeleb aktivismiga iga kord, kui majast väljub – lihtsalt oma normivälise eksistentsi tõttu, kandes rõivaid, mida kannab, või kõneldes nii, nagu kõneleb. „Nii palju vägivalda tuleb ette, et peab õppima olema enesekaitsel … Te ei kujuta ette, milliseid pilke mulle tänaval heidetakse …“ ütleb ta arglikult Coca-Colat juues, ja lisab: „Siil näeb ohtlik välja, aga ei ole tegelikult üldsegi ohtlik … noh, mina pidin enesekaitseks oma esteetikat muutma, barjääri looma, et ennast ligipääsmatuks teha.“ Kui Nef oli teel meie intervjuud tegema, naeris üks kutt tema üle ja hüüdis talle: „Lilla!“, mispeale Nef vastas „Olen jah“ ja saatis talle õhusuudluse. Kõigest mõni päev enne seda vahtis üks naine teda metroos 20 minutit. Alguses ei tahtnud ta ses suhtes midagi ette võtta, aga mõtles siis: „Kui ma midagi ei ütle, siis käitub see inimene samamoodi ka mõne teisega.“ Lõpuks ütles ta irooniliselt: „Kas soovite fotot?“ Naine hakkas seepeale nähtavasti kurtma, et Nef suhtub temasse aupakmatult, ja siis ütles Nef: „Ei, proua, aupakmatu on see, kui mind 20 minutit vahitakse, saage palun aru, kui ebamugava enesetunde see võib tekitada.“ Nef rääkis mulle mitmest sedalaadi juhtumist ning lausus lõpuks: „Ja teate mis? Ehkki olen õppinud seda mõnikord isegi huumoriga võtma, on ikkagi tõsi, et vägivaldsetes olukordades tunnen ma end alati halvasti. Isegi kui mul õnnestub naerda, teeb see ikkagi haiget.“

Griselda arst ei tundnud tema soolist düsfooriat ära, sest Griseldal oli juba 16-aastaselt diagnoositud skisoafektiivne häire. Arstid väitsid, et tegelikult kutsub tema düsfooriat esile see häire ja et seetõttu ei kvalifitseeru ta mingiks trans-susega seotud protseduuriks. Siis aga avastas Griselda Trànsiti ja kõik muutus: „Tavaliselt jäeti vaimse tervise häiretega inimesed kõrvale, aga Trànsitis ei küsinud keegi midagi sellist, ja nii tõi Trànsit kergendust kõigile neile, kes muidu kriteeriumidele ei vastanud. Seal ei pea tegema reaalelukatset ega midagi taolist. Minu jaoks oli see valguskiir, see oli nagu paradiis. … Ja, noh, mu elu paranes 100%. Ma sain võimeliseks sotsiaalselt arenema, alustasin üleminekut … Tegelikult on nii, et sestpeale kui ma üleminekuga alustasin, ei ole mind enam kordagi haiglasse pandud. … Veel enam, ma arvan, et osalt oligi mu algne haigus tingitud transfoobiast, mida ma lapsepõlves tunda sain.“

Àlex vallandati töölt ilma mingi seletuseta. Ta ütleb, et ei taha isegi teada, miks. Tema kaastöölised olid temast vanemad ja ei ilmutanud vähematki tahtmist ta üleminekut mõista. „Nad olid sellised buumerid. Mul polnud mugav sellest rääkida, ma ei tajunud, et seal oleks ruumi seda väljendada“ (Àlex). Oma noorematele kolleegidele ta siiski rääkis, aga miski ei muutunud. Nad kutsusid teda ikka tema vana nimega ja kohtlesid nii, nagu oleks ta tüdruk. Mõned transinimesed kutsuvad oma vana nime „surnunimeks“. Teised transinimesed eelistavad nimetada neid lihtsalt „nimedeks, mis neil varem olid“. Àlex nimetas oma vana nime „surnunimeks“, mis näitab, kui tähtis talle on, et teda kutsutaks „Àlexiks“, ja kui halvasti ta end tunneb, kui keegi teda „surnuks nimetab“.

Töökoht on paljude inimeste igapäevaelus üks tähtsamaid sotsialiseerumissfääre. See on ruum, kus sooliselt mittekonformeeruvad inimesed võitlevad oma sooidentiteedi tunnustamise ja soolisuse vaba väljenduse eest. Ajaloolised konnotatsioonid, mis seostavad transinimesi haiguse või kriminaalsusega, mõjutavad tänapäevalgi seda, kuidas neid mõistetakse,[41] ja nii ei ole tavatu kohata transinimest, kes oma soolist identiteeti töökoha saamise nimel varjab nagu Kilian või kes otsustab sellest töökohal küll avameelselt rääkida, ent pälvib väga negatiivse reaktsiooni, nagu Àlex.

Need kogemused näitavad, et praeguses tsisheteronormatiivses ja binaarses süsteemis ei saa soolisusest mõelda, pidamata ühtlasi silmas muid, sellega intersektsionaalses dialoogis olevaid rõhumisviise. Võimetus töötada või üksnes prekaarsete töökohtade saamine on Hispaania transinimeste narratiivide pärisosa 1970. aastatest saadik ja on nii tänapäevalgi. Olgugi et transseadus on oluline samm edasi, on enamikus maades siiski juriidiliseks imperatiiviks trans-suse traditsiooniline kontseptualiseerimine vaimse häirena. See tuleneb laialt levinud retoorikast, mida pole ühiskonna tasandil veel ületatud. Niisugune retoorika käsitab transinimesi endiselt „patsientide“, „ohvrite“ või „lõhestajatena“ – ja kõik need terminid annavad viljaka pinnase segregatsiooniks ja väljaarvamiseks. See seadus peab osutuma üheks sammuks pikal teel edasi ja potentsiaalseks majakaks teistele maadele, et jõuda lõpuks rannale, kus mitte kedagi ei diskrimineerita tema soolise identiteedi, soolisuseväljenduse ega seksuaalsuse pärast.

Ingliskeelsest käsikirjast tõlkinud Triinu Pakk

[1] Teistsuguste sättumustega kogukondades võib tihti leida sidemeid, mida nimetatakse samade terminitega kui tuumperekonna omi (nõod, õed, tütred, emad) ja mis moodustavad „endale valitud perekonna“, nagu seda tavaliselt nimetatakse. Kuna paljud diskrimineerimise ja tuumperekonnast väljaheitmise juhtumid leiavad aset varajases täiskasvanueas, tekivad selle tagajärjel tänaval mõnikord vanema-lapse suhted ühevanuste inimeste seas.

[2] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization: the Evolution of Transgender Health Care and Rights in Spain between 1970 and 2020. Culture, Health & Sexuality, 2021, kd 24, nr 3, lk 3.

[3] Franco diktatuur oli üks Euroopa pikaealisemaid diktaatorirežiime, mis algas kohe pärast verise Hispaania kodusõja lõppu 1939. aastal ning lõppes 1975 Franco surmaga. Ajastut iseloomustas tihe repressiivne sõjaväeline võimuvõrgustik, kus igasugune teisitimõtlemine, ametiühingud ja poliitilised parteid olid rangelt keelatud. Peamised põhimõtted olid: perekond, usk ja isamaa ühtsus.

[4] Pierrot, Memorias Trans: transexuales, transformistas y travestis. Barcelona, 2006.

[5] R. Mérida-Jiménez, Belleza Trans y Transición Política en España. Rmt-s: E. Muñiz, Prácticas corporales: performatividad y género. Ciudad de México, 2015, lk 179–193.

[6] J. M. D. Fuentes, P. G. Leiva, M. I. H. Mendieta, Transexualidad en España. Análisis de la realidad social y factores psicosociales asociados. Centro de Salud y Recursos Pedagógicos: Salud Sexual. Barcelona, 2011.

[7] P. B. Preciado, Testo Yonki. Madrid, 2008.

[8] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization, lk 5.

[9] Sealsamas.

[10] Sõna „düsfooria“ esineb esmakordselt 20. saj alguses saksa psühhiaatrite Emil Kraepelini ja Eugen Bleuleri tekstides, kirjeldamaks epileptiliste patsientide meeleolude ja käitumise muutlikkust. See tuleneb eesliitest dys, mis tähistab „raskust“, ning adjektiivist phoros, mis tähendab „kandma“ või „taluma“ (P. B. Preciado, Dysphoria Mundi. Barcelona, 2022). Sooline düsfooria on niisiis soo talumise raskus. Oleks huvitav uurida seost düsfooria algse kontseptsiooni ning mõiste praeguse kasutuse vahel.

[11] P. B. Preciado, Testo Yonki.

[12] M. Rodríguez, Trenta anys de l’assassinat transfòbic de la Sònia, que continua sacsejant consciències. Diari Ara, 05.10.2021. https://www.ara.cat/societat/anys-assassinat-trans-sonia-rescalvo-lgtbi-parc-ciutadella_1_4138994.html.

[13] R. L. Platero, Transexualidad y Agenda Política: Una Historia de (Dis)continuidades y Patologización. Política y Sociedad, 2009, kd 46, nr 1/2, lk 107–128.

[14] FHAR (Front Homosexuel d’Action Révolutionnaire ehk Homoseksuaalide Revolutsioonilise Tegevuse Rinne) oli vasakpoolne homoseksuaalide rühmitus, mille moodustasid 1971. aastal Prantsusmaal lesbilised feministid ja geiaktivistid. Nende eesmärk oli muuta nähtavamaks uus homoseksuaalsus, mis lõi lahku varasematest konservatiivsematest homoseksuaalide gruppidest ning võitles kodanluse ja šovinismi vastu. 1976. aastal läksid nad laiali, olnud oma aktiivse tegevuse aastatel väga mõjukad.

[15] R. Mérida-Jiménez, Transbarcelonas. Cultura, Género y Sexualidad en la España del Siglo XX. Barcelona, 2016.

[16] A. Mira, De Sodoma a Chueca. Una historia Cultural de la Homosexualidad en España en el Siglo XX. Madrid, 2004.

[17] Pierrot, Memorias Trans: transexuales, transformistas y travestis.

[18] G. Huard, Los antisociales: historia de la homosexualidad en Barcelona y París, 1945–1975. Madrid, 2014.

[19] R. Mérida-Jiménez, Belleza Trans y Transición Política en España, lk 184.

[20] W. Gaddis, A Frolic of His Own. New York, 1994.

[21] Intervjuu Cristina Garaizábaliga, 2022.

[22] Demokraatiale ülemineku ajal tegi Madrid läbi eriti sügava muutuse. Fašistliku diktatuuri endisest keskusest sai kultuurilise ja elulise vabanemise pesa. Seda muutusteaega tuntaksegi  nime all La Movida (umbes „Vool“, „Hoovus“).

[23] Praegust Ülemaailmset Transsooliste Tervishoiu Kutseühingut (World Professional Association for Transgender Health, WPATH) nimetati algselt Harry Benjamini nimeliseks Rahvusvaheliseks Soolise Düsfooria Ühinguks arsti ja endokrinoloogi Harry Benjamini (1885–1986) järgi, kes oli üks esimesi soolise düsfooriaga töötanud arste.

[24] „Reaalelukatse“ on diagnoosieelne hinnang, mille puhul inimene peab sooritama igapäevaelu tegevusi selles soolises raamis, kuhu ta soovib üle minna. Seejärel selgitab terapeutiline jätkuprotseduur välja, kas isik on soolisust kinnitava ravi jaoks sobiv või ei (WPATH, 2001).

[25] P. B. Preciado, Testo Yonki, lk 256–257.

[26] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization, lk 7.

[27] S. Stryker, Transgender History, Homonormativity, and Disciplinarity. Radical History Review, 2008, kd 100, lk 145–157.

[28] Maria Lluïsa, Kataloonia Haridusosakonna soopoliitika ning Kataloonia LGBTIQA+ inimeste võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise valdkonna juht (Võrdsuse Ülddirektoraat). Intervjueerisin teda 23. mail 2022.

[29] 1970. aastatel Brasiilias Augusto Boali välja töötatud meetod, mis stimuleerib teadlikkuse ja kriitilise vaatluse arengut, reprodutseerides mitmesuguseid tõsielulisi rõhumissituatsioone.

[30] M. Missé, A la Conquista del Cuerpo Equivocado. Madrid, 2018.

[31] S. Freud, Some Physical Consequences of the Anatomical Distinction between the Sexes (1925). Rmt-s: The Standard Edition of the Complete Psychological Works of Sigmund Freud. Kd 19. Tlk ja toim. J. Strachey. London, 1961; J. Butler, Gender Trouble. New York; London, 2002; A. Fausto-Sterling, The Dynamic Development of Gender Variability. Journal of Homosexuality, 2012, kd 59, nr 3, lk 398–421; P. B. Preciado, Countersexual Manifesto. New York, 2018; S. Lundquist-Arora, Coping with Gender Fluidity. New York, 2019; L. Diamond, Gender Fluidity and Nonbinary Gender Identities Among Children and Adolescents. Child Development Perspectives, 2020, kd 14, nr 2, lk 110–115.

[32] M. Missé, A la Conquista del Cuerpo Equivocado, lk 11, 13, 15.

[33] Rosa Almirall, Trànsiti looja, 2022.

[34] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization, lk 10.

[35] M. Missé, A la Conquista del Cuerpo Equivocado, lk 150.

[36] K. Dominic, The True Transsexual and Transnormativity: A Critical Discourse Analysis of the Wrong-Body Discourse. Doktoriväitekiri, University of Victoria, 2021.

[37] J. Mas Grau, From Self-management to Depathologization, lk 11.

[38] Ley 4/2023, de 28 de febrero, para la igualdad real y efectiva de las personas trans y para la garantía de los derechos de las personas LGTBI.

[39] A. Elvira jt, TransVisible. A Professional Guide to Labour Inclusion and Economic Empowerment of Trans Women. Barcelona, 2020.

[40] European Union Agency for Fundamental Rights (FRA), A Long Way to Go for LGBTI Equality. Official Journal of the European Union, 2020.

[41] A. Elvira jt, TransVisible. A Professional Guide to Labour Inclusion and Economic Empowerment of Trans Women.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi