Sulgvel ja sumbes

Hilisheietusi kunagisist kokkupuuteist

JAAN PUHVEL

Kaks varast „kohtumist“ Kadriorus

Vaevalt keegi veel elavate kirjas olijaist on seisnud vastamisi Peeter Suure hiidkujuga pärastisel Vabaduse väljakul, kadus ta ju sealt varsti pärast esimest priiust. See pind pidi hiljem veel oma jao Suure lsamaa „Võidu“ ja „Adolf-Hitler-Platzi“ nime kandma. Minu enda eredaim mälestus sellest paigast pärineb Eesti Vabariigi 20. aastapäevast 1938, kui vaatasin kuueaastasena kõrgelt EEKS-i maja korteri aknast, kuidas president Päts võttis vastu soomusautode Kõu ja Pikker juhitud paraadi. Õhtupimeduses seisin isaga rahvast täis tuubitud väljakul, algas terve vagunitäie Poolast toodud rakettide ilutulestik. Nende käivitamine Harjumäelt oli aga nii ebapädev, et pea hakkasid tulised tukid rahva sekka potsatama, tekkis paanika ja kabuhirm. Isa pidi rusikaid tarvitama, et meid maha tallamisest päästa; plats olnud pärast täis kaotatud kalosse ja muid jalatseid.

Mis oli aga saanud ammugi kõrgelt kukkunud Pjotrist? Oli minetanud aujärje, mitte aga suurt rahaväärtust. Seda avastasin omasoodu koolieelikuna tihtipeale päevi Kadriorus veetes, oravaid ja luikesid söötes, sügiseti kastaneid korjates. Paepanga ligidal, praeguse KUMU läheduses, oli Peetri maja, kus tsaar oli peatunud lossi rajamisel. Selle kõrval maas lamas tume mehekuju metallmürakas, aastast aastasse jalust lühenedes, kuni hakkas juba puusadest kaduma. Eesti rahapaja saag oli leidnud oma vaskmüntide paraja varuallika! Oletan, et punakopikate tulekul sai veel kubemeni säilinud vene rahvasangari ausammas väärikama säilituse.

Kadrioru mälestusi jätkub veelgi. Saksa okupatsiooni esimesel aastal, maikuul 1942, tulin meie Aegviidu maakodust Tallinna eksameid tegema uude Westholmi kooli klassikaharusse pääsemiseks. Läksin korraks Kadriorgu varemaid aegu meenutama. Jalutasin Weizenbergi ja Poska tänava kandis luigetiigi lähedal inimtühjal nurgal, kui lossi poolt lähenes suur lahtine Mercedes, möödudes aeglaselt linna suunas. Tundsin ära sõitjaid, ees juhi kõrval uhkes valgete revääridega mundris Alfred Rosenberg, taga „Goldfasani“ rüüs kindralkomissar Siegmund Li(e)tzmann, tema kõrval tsiviilis „eesti rahva pereisa“ Hjalmar Mäe. Ei mingit nähtavat ihukaitset, ei tehtud ka minust asja, oldi nagu mingil mureta väljasõidul. Ja seda ajal, kui Tšehhimaa partisanid olid edukalt tabamas „lõpplahenduse“ üht esimõrtsukat Reinhard Heydrichi! Olin juba vanuses, kus jälgisin uudiseid, kuidas Rommel Aafrikas Egiptust ähvardas ja kinode nädalaringvaadetes kuulutati „Walkürenritti“ helidel, et „die Angriffplane des britischen lmperialismus scheitern auch im Fernen Osten“ (briti imperialismi rünnakuplaanid luhtuvad ka Kaug-Idas).

Nii on need mälupildid jäädavalt sööbinud varajasse ajju.

Mõlgutusi inimea tagusest Euroopast

Viimase paari aastatuhande vältel on „La ville lumière“ läbinud rea arengujärke. Kunagisest Gallia kultusekeskusest kõneleb Musée des Thermes’i neljakülgne altariblokk kelti jumalustega, leitud Notre-Dame’i katedraali alt kaevamistel aastal 1711. Ilmselt vajas iidne pühapaik ancien régime’i lõpupoolel järjekordset kohendust, nagu ta taas parajasti pälvib pärast hiljutist palangut. Linn tema ümber muutus palju parun Haussmanni bulvarirajangutega „Napoléon le Petit’“ ajajärgul. Varem oli Thomas Jeffersoni saatkond praeguse Triumfikaare kandis olnud üsna linnaväline. Baudelaire tunnetas kibedalt, kuidas linna pale võib muunduda kiiremini kui inimsüda.

Tänapäeva Pariis on taas tugevasti teisenenud, mitte alati päris õnnestunult, otsast teise ebardrajatistega nagu kõrgusse pürgiv La Défense või maapõue pugenud Bibliothèque Nationale. Ikka grandeur, aga ka misères nagu rahutused, plahvatused, prügistreigid ja mustlaslõnguste rahakotiröövid. Minu esmanägemisel ja sealolemisel 22 aasta vanuselt sügisest kevadeni 1954–1955 oli boche’ide anastusest möödunud terve kümnend. Püüan siin mõningaid hägusaid mälukilde edastada.

Normandia kivimid on Pariisi peamine ehitusmaterjal, nende paetaoline hallus kipub aja vältel veelgi tuhmuma. Ühes paljude luugitatud akendega andis see linnapildile tumeda tooni. Alles hiljem, kultuuriminister André Malraux’ alustatud suurpuhastustega 1961. aastal, sai üldmulje leevendust. Aga aastal 1954 tundus kõik veel seisatununa, ajaläbine kõhelus oli hoomatav. Vastandina sakslaste otsustunud „möödanikuvaldamisele“ (Vergangenheitsbewältigung) andis aduda teatavat gauloise’i-suitsulist ja vin ordinaire’i uputatud pohmelust. Metroosiltidel keelustas maha sülitamist „Loi de Thermidor“. Poollahtised pissoir’id polnud veel asendunud Dame de la toilette’ide maksuliste avalike käimlatega. Käibel leidus Pétaini näoga õhedaid alumiiniumist münte, „Vabaduse, võrdsuse, vendluse“ asemel uudse kolmetise motoga „Travail, Famille, Patrie“.

Seda aga ettehaaravalt. Olin 1953. aastal saanud Harvardi Society of Fellowsi liikmeks. See tagas mulle akadeemilise vabaduse ja raha reisimiseks. Augustis 1954 sõitsin Itaalia liinilaeval Andrea Doria New Yorgist läbi Assooride ja üle Gibraltari Napolisse. Veetsin aega Pompeis, Sorrentos ja CapriI, kõige kauem Roomas, kust lendasin edasi Kreekasse. Dollar oli võimas, pagulase kehvuses kasvanuna tundsin end korraga „lahedana“. Palkasin Ateenas juhiga üüriauto, tutvumaks kaugemate paikadega nagu Kórinthos, Mükeene, Epidauros ja Delfi. Tahtsin ka Türgimaale pääseda hetiite uurima. Olin aga kodakondsusetu, taskus vaid Torontos eksiilkonsuli Johannes Markuse väljastatud „Eesti Vabariigi Välispass“ (mida USA ikka tunnistas viisa tarbeks) ja Kanada elaniku „Certificat d’identité“, mida vabas Euroopas üldiselt viseeriti, aga Türgis mitte. Seetõttu lendasin Pariisi juba septembri keskel. Seal pidin end esitama asutuses Office français de protection des réfugiés et apatrides, et saada pikemat elamisluba. Riigist väljudes tuli iga kord hankida Préfecture de la Seine’ist „Visa d’aller et retour“.

Peatuseks oli alguses ülemäära kulukas Hôtel Californie Étoile’i lähistel. Asusin Cité Universitaire’i linna lõunaosas (14. arrondissement), veidi spartalikku, aga kukrukohasesse olmesse. Läheduses olid Denfert­-Rochereau katakombid, lubasid tutvuda linna eelelanike kolpadega. Metroo sõidutas kärmesti põhja, Sorbonne’i kanti. Ülikool algas oktoobris, Collège de France’i loengud alles 1. detsembril. Oli aega linnaga tutvumiseks. Peale tavapäraste tõmbenumbrite oli ka saadaval jooksvat ajaviidet, nagu Opéra Garnier’ etendused, Ameerika filmid („Tant qu’il y a des hommes“ – „From here to eternity“) või kohalikud (näiteks Brigitte Bardot’ vuajööre tõmbavad esimesed paljastused), samuti suur Napoleoni näitus Les lnvalides’is, kus ta surisäng andis paraja lapsevoodi mõõdu välja.

Tegin visiite tuntud ja tuttavaile õppejõududele, saades ligipääsu Collège’i Cabinet d’assyriologiele. Veetsin palju aega Louvre’is, uurides ka kohapeal Hammurabi koodeksit. Muide 30 aastat hiljem olin koos perega Rencontre assyriologique’i õhtusel vastuvõtul suletud muuseumis, sain omapead uidata ja perele näidata; veel 30 aastat edasi viis üks mu poegadest enda pojad omasoodu sinna Hammurabi steeli uudistama.

Leidsin kontakti kohalike eestlastega nagu Kaarel Pusta, kes elas kohaliku diplomaadist kolleegi laenatud antiikkorteris Place Saint-­Sulpice’il, Luxembourgi aia lähistel. Oma sellenimelistes memuaarides „Kehra metsast maailma“ sattunud üliosav rahvusvaheline suhtleja (kes küll pärast Pätsu riigihaaret veetis aega Patarei vanglas vapside eelistatud välisministrina), kuuldes mu Türgi ebaedust, oli (kahjuks hilinenult) valmis viisat vahendama, tundes kõrgeid türgi ametivendi. Kaasas mind teiste eestlastega Cimetière Pantini Saint-Denis’ linnaosas, mingil ajel ühiselt tähistama sealset Andres Dido hauda. Tegime grupifoto, aga järsku ilmus vaht, teatas, et kalmistul loata pildistamine on keelatud, määras trahvi. Kui hiljem omal käel avastasin Père Lachaise’is Oscar Wilde’i haua läheduses Eduard Wiiralti vastse kalmu, ei hakanud kohalikku väiklast omapära trotsima.

Veidrust piisas. Mõtlesin vahepeal autot üürida, et Pluviose’i piserdavast rõskusest ja jahedusest veidi vaheldust ja leevendust leida, aga puudus juhiluba. Autofirma lubas „korraldada“, andis eksamiks aja ja paiga, varavalgel mingil huupi aadressil. Seal ootas vurrutatud vanahärra sõiduautos, esitas paar liiklusküsimust („Qui passe le premier?“ – „Kellel on eesõigus?“) ja lasi teha „marche arrière’i“ (pöörata tagurpidi ümber nurga). Kogu lugu, saingi peatselt tähtajata (ikka kehtiv?) „Permis de conduire’i“. Selline menetlus tundus omane prantsusilmale, Belgias polnud üldse autoeksamit, kui mu isa vajas Kanada Québeci provintsis luba, hankis autoärikas selle hõIpsasti mõne dollari eest koos masinaga.

Ülikooli käivitumisega elavnes Quartier latini ümbrus. Saint-Micheli poolses Sorbonne’i väravas müütasid punanäitsikud ajalehte L’Humanité ja nõutasid allkirju Saksamaa taasrelvastamise vastu. Õppurite hulgas oli märgatavalt indohiinlasi, ka tulevased Kambodža massimõrvarid nagu Pol Pot. Osalesin École des Hautes Études’i seminaridel ja Collège de France’i loengutel. Hetiidi keele seminari pidas noorepoolne Emmanuel Laroche, selleks oma Strasbourgi ametikohalt nädalati saabudes. Pärast istusime temaga Saint-Michi kohvikus kuni tema rongiajani.

Collège de France oli hoopis vanahõnguline, gaasilaternate ja lavaseadmetega, kuulajaskonnas tihti end Seine’i sildade alt soendama tulnud clochard’id. Esineja sisenes huissier’ avatud lavauksest, vuristas oma ettekande ja kadus lävimiseta. See paistis sobivat eraklikule või ujedale akadeemikule, ei välistanud aga mõnegagi head muud kontakti.[1]

Jõuludeks lendasin Rootsi, külastamaks sugulasi Stockholmis ja suhtlemaks sealsete teadlastega Uppsalas ja mujal. Oma rootsi tagapõhjaga oli mul kerge ligipääs sealsele akadeemiale (nagu Göteborgis „Griechisches etymologisches Wörterbuchi“ kirjutav Hjalmar Frisk). Lundis lävisin ka Bernard Kangro ja Ervin Roosiga. Olin kaalunud külastada Gustav Suitsu, aga Kangro laitis maha, ta olevat vanurina üsna tõredaks vajunud (kohtasin „Elu tule“ autorit alles tema eluleegi kustumisel, matusel Stockholmis Klara kirikus maikuul 1956).

Jätkasin uuel aastal Pariisis, siis aga meelitas Uppsalas järsku alanud Mükeene kreeka keele avastuse ja tõIgenduse seminar. Tahtsin reisida maad mööda, aga iga maa nõudis kodumaata „apatriidilt“ läbisõiduks viisat. Sain Šveitsi, Lääne-Saksa ja Taani omad; eriti lahke oli noor Saksa konsul nende Quai d’Orsay lähetuses, oli ise stipendiaadina USA-s olnud.

Lahkusin märtsi keskel, esiteks Rivierale, edasi kohtama tuntud teadlasi Bernis ja Zürichis. Ikka veel varemeis Münchenis esinesin raadiosaates Eestisse Kaarel Pusta juuniori ja llmar Mikiveri toimetatud Voice of Americas (sain hiljem tagasisidet, et oli Eestis kuuldud). Külastasin ka kuulsat indogermanisti Ferdinand Sommerit tema väljapommitatud elulõpul. Edasi peatusin Heidelbergis, Hamburgis ja Kopenhaagenis. Adusin palju heasoovlikkust äkki Ameerikast ilmunud verisulis hakkajale.

Uppsalas keskendusin üpris viljakalt mükeene tekstide uuringule. Head lisandust pakkus ka suhtlemine eesti teadlastega nagu Andrus Saareste Uppsalas ja Peeter Arumaa Stockholmis. Esinesin nende Eesti Teaduslikus Seltsis, kus oli huvitav kohtumine August Reiga.

Juunis naasin Ameerikasse liinilaeval Stockholm, maabudes Halifaxis, sealt reisisin rongiga Montréali vanemaid külastama. Veidra juhusena, mu reisiaurikud Andrea Doria ja Stockholm põrkasid kokku aasta hiljem Newfoundlandi eel udus, suure inimkaotuse ja hukuga. Pea leidis selline reisimoodus uue lennuajastuga oma otsa.

Mälukõlks „Ahermaa“ sajandiaastal

T. S. Elioti enda toimetatud ajakirja Criterion esinumbris trükitud ja varsti seletuskoormaga varustatud raamatukesena avaldatud luulelise tuumapommi „juubel“ on pälvinud kirjandusilmas harukordset tähelepanu. Elioti kommentaarium on niigi ja ammugi tulvav kriitiline tööstusharu, eestlaste osas Ants Orase teed rajav „The Critical Ideas of T. S. Eliot“ ja Paul-Eerik Rummo meisterlik tõlkepanus. Üleküllusele lisaks siin vaid lüheldane isiklik mõlgutus.

„Objektiivsuse“ taotluse ja kultuse kiuste polnud ka Eliotil pääsu eluloo saatuslikust lootusetust põimumisest loomelooga. Lohutu teose saamislugu aastail 1921–1922 ühtus ajaliselt Šveitsi närvihaiglas viibimisega, keset õnnetut abielu, teksti akušöörideks ja „parandajateks“ olid abikaasa Vivienne kui ka teine vaimuhaiglas lõpetanu, Ezra Pound. Alles kolmandik sajandit hiljem leidis Ameerika Kesk-Läänes sündinu, Harvardis õppinu, peagi ülimalt inglaslikuks muundunu, piiblivanurina viimasel elukümnendil lihtsa ja jääva rahulduse noore abikaasa Valeriega. Heaks iseloomustuseks on autori sissekirjutus „Ahermaa“ kunagise esmailmingu eksemplaris, mille ta kinkis Valeriele 17. veebruaril 1958. Selle leidis nende Londoni kodumuuseumis ja esmaavaldas alles hiljuti Anthony Lane (The New Yorker, 03.10.2022, lk 22):

This book belongs to Valerie, and so does Thomas Stearns Eliot, her husband. He could not give this book, for he had no copy to give her. She had wanted the book for many years. She had possessed the author for over a year, when the book came. She had made his land blossom and birds to sing there.

„Raamat kuulub V-le, nagu ta mees, T. S. E. Mees ei saanud seda talle anda, sest tal polnud koopiat. V. oli seda soovinud palju aastaid. Ta oli autorit omanud üle aasta, kui raamat tuli. Oli pannud mehe maa õitsema ja linnud laulma seal.“

Juhus tegi mind põgusalt selle abielu tunnistajaks paar kuud pärast nende ridade kirjapanekut. Aprillis (too „Ahermaa“ esirea „cruellest month“!) 1958 olin kahekümne kuue aastane klassikaliste keelte lektor Texase Ülikoolis Austinis, kus oli asutamisel kirjanduskeskus. Selle pühitsuseks meelitati kohale (varmasti heade honoraridega, sest ülikool oli õlirikas) rida suurkujusid (näiteks Robert Graves, kellega oli huvitav keskustella tema mütoloogiahuvi üle). Saabusid ka Eliotid, kohtusin nendega klubiruumis. Ilm oli kuum ja niiske, aknad avali, „Tom“ (Texase moodi) valgete kuivetanud käsivartega, abikaasa noor ja punapõskne (meenus tahtmatult „Prufrocki“ värsirida „How his arms and legs are thin!“). Jutu käigus mainisin hiljutist Gravesi sealolu, keda siis Eliot kuivalt iseloomustas hävitava topelt-litootesega, „Not an inconsiderable poet“. Temale oli veel jäänud seitse „õnneaastat“, Valerie aga elas veel ligi pool sajandit pärandihaldurina ja „Ahermaa“ alles 1968. aastal avastatud keerulise saamisloo materjalide toimetajana ja avaldajana.

Teose tohutusse vihjeterägastikku kuulub ka „Madame Sosostris, famous  clairvoyante“ („kuulus selgeltnägija“), ilmselt suvaline mälumoonutus Aldous Huxley varasest romaanist „Crome Yellow“ („Sesostris the Sorceress of Ecbatana“). See meenutab mu samalaadset juhukohtumist 1961. aasta sügisel Los Angeleses 67-aastase Huxleyga ja tema nooreohtu abikaasa Laura Archeraga, kellega ta oli lesestunult naitunud mõned aastad varem. Töötasin siis juba California ülikoolis ja tuli juhus viia koduvestlusele Huxleyga üks prantsuse väliskülaline. Huxleyd elasid mäenõlval, mõnevõrra HOLLYWOOD-i hiidsildist allpool. Huxley oli habras, aga lahke ja terane oma tugeva inglise aktsendiga prantsuskeelega, rääkis nii teoksil oleva teose „The Island“ saamisloost kui ka katsetustest psühhotroopiliste ainetega (mis külalist eriti huvitasid), kaasates ka abikaasa, kes pakkus teed.

See nende kodu hävis paar kuud hiljem, novembris 1961, sealsete mägede suurpõlengus ja Huxley ise suri paar aastat hiljem, novembris 1963, samal päeval, kui John Kennedy mõrvati. Abikaasal oli ees veel pikk ja taiderikas eluiga.

Sattusin nii nende kahe inglise kirjanduse suurkuju hiliselu otseseks nägijaks, mitte küll nende kunagistes põhipaikades, vaid uusilma kaugetel radadel.

Kohtamisi kunagisel ilmareisil

Suvel 1963 sai Los Angelesest teoks sajapäevane, Jules Verne’i omast veidi kauem väldanud ümber maailma retk. Algajeks oli minu „komandeering“ Euroopasse, suhtlemaks sealse akadeemiaga. Otsustasime aga abikaasa Madliga pikendada reisi ümberilmseks, tähistamaks tema värsket doktorikraadi saavutust. Pan American Airways kuulutas parajasti soodsat piletit hinnaga $1700, piiramata peatustega, alalise edasiliikumise tingimusel.

Ei käsitle siin reisi kui sellist (oleks nagu pikk „Mis ma suvel tegin“ kirjand); suund oli London, Helsingi, Stockholm, siis ostetud autoga Saksamaa, Šveits, Austria, Itaalia, Prantsusmaa, Pariisist edasi lennates Madrid, Ateena, Kairo, Beirut, New Delhi, Bangkok, Tokyo, Sydney, Hawaii, Los Angeles. Keskendun vaid valikuliselt mõnele külastusele ja kohtamisele.

Inglismaalt säilib mälestus lävimisest John Chadwickiga Cambridge’is. Koostöös õnnetult varahukkunud krüptoloogi Michael Ventrisiga lahendas Chadwick 1952. aastal pronksiaja tahvlite kirjaviisi, suurendades seega oluliselt loetavate kreeka keelemälestiste ajapikkust. Olime juba aastakümne rüganud uudse filoloogia vagudel; šerriklaaside abil oli rohket jutuainet. Chadwick on teenitult astunud Champollioni järglaste suuravastajate pingeritta.

Meenub ka visiit Eesti saatkonda Londonis, Queens Gate’i saatkondade rodus, kus August Torma abikaasaga ikka veel pesitsesid ja lahkesti tutvustasid oma aja tüüpilist „upstairs-downstairs“ patriitsielamut; oli veel isegi hõngu kunagisest Aino Kallase majaproua rollist.

Soomes oli võõrustajaks minuvanune folklorist Lauri Honko, kelle olin varemalt kutsunud UCLA külalisõppejõuks. Peatusime Tapiola kõrghoones vaatega merele, mille taga mõttes terendus kättesaamatu Eesti. Honko tutvustas tervet akadeemia plejaadi (Posti, Hakulinen, Kuusi, Viljanen, Itkonen…), eriliselt oma doktoritöö juhendajat Martti Haaviot: teda ja luuletajast abikaasat Aale Tynnit külastasime suvekodus Sammattis (mõnigi oli juba siirdunud oma järveäärsesse pagendusse, ehkki suvine kliima seal tihti vääris „vihreä talvi“ nimetust). Läksime ka ise jaanipäevaks Honkodega nende suvilasse Mikkeli lähistel, kus ilm küll vettehüpet ei meelitanud.

Olin aga Soomes ka „asja pärast“. Kunagine Tartu professor ja estofiil Lauri Kettunen oli surnud veebruaris, laeval teel tagasi Eesti Vabariigi aastapäeva pühitsuselt Stockholmis. Leskproua Hilja (kunagine soome keele lektor Tartus) oli palunud Honko abi abikaasa raamatute talletamisel. Honko oli meil olles tõhusalt kaasa aidanud UCLA soome kogude suurele täiendusele. Oli kena kodune külaskäik, sai tehtud kaup. Varusin ka endale eestikeelseid raamatuid, mis panid aluse kogule, mille alles hiljuti annetasin Stanfordi ülikoolile, kus Kistler-Ritso sihtasutus on taganud alatise hoiu ja hoolduse. Käiguga kaasnes pisidraama. Lundis asuv Julius Mägiste, Kettuse kunagine õpilane Tartus, oli palunud endale Eesti Keele ja Eesti Kirjanduse täiskomplektid, mida oli ka lubatud. Just kui olime Honkoga lahkumas, seisis Mägiste, Soome saabumisest teatamata, ukse taga nende saamiseks. Hoomates, et olin ka just oma jagu kaubale saanud, käitus ta ebasündsalt, süüdistades mind kalli vaimuvara kuhugi ilmakolkasse vedamises. Proua jäi aga enesekindlaks, öeldes, et las nooremad ka midagi saavad. Hea, et kõik kraam Lundi ei sattunud, sest sealne eesti keelega tegelemine varises peagi kokku, ähmastus ka kogude saatus.

Honko jäi alaliseks sõbraks. Lühikese elu (1932–2002) teisel poolel reisis ta korduvalt Indiasse California kaudu, uurides ja jäädvustades Mysore’i osariigis tulu rahva suulist eepostetulva. Kohtusime ka tihti Soomes (meenub suur Kalevala-juubel 1985. aastal) ja hiljem Eestis, ehkki seal polnud nõuka-ajal tark suhelda meiesugustega, et mitte riskida lubatud ligipääsuga vepsa ja muudele Venemaa hõimudele. Viimane hüvastijätt oli kalmul Honkajoki lähistel Satakunta läänis, juulikuul 2002. Olime veel hiljuti teinud ühiseid automatku Lätimaal ja Põhja-Norras.

Rootsis oli naelaks koduvisiit Marie Underile ja tema „paažile“, kus pereproua lahkesti kostitas ja Adson muhedasti vestles, mäletades ka minu isa, olles mõlemad Pihkva Maamõõdu Kooli kasvandikud. Neli aastat hiljem (1967) kordus visiit juba rohkem „oma inimesena“, kaasates juhuslikult ka Adsoni vana sõbra „Keele-Aaviku“. Underiga andis arutada tõlkeasju (olime mõlemad eri ajastutel jõudu proovinud Rimbaud’ „Joobunud laeva“ kallal), samuti kuulata kahe vanahärra ohtrast konjakist teritatud juttu. Igati taunitav oli neile vähimgi „vasakpoolsus“. Pidasime paremaks mitte mainida, et ise olime parajasti teel kongressile Rumeenias. Ikkagi oli õhtu huvitav ja nauditav.

Külastasime ka Göteborgis Ivar Grünthali, kes oli sinna kolinud Ojamaa Visbyst ja kellest sai Mana eestvedaja, enne selle paguluse tähisajakirja Ameerikasse siirdamist. Korter meenutas raamatukogu, tubade keskele püstitatud riiulitega. Oli huvitav keskustella erudiitse arstist autoriga. Näitas uut luulekogu „Ikaros kui aerodroom“, mis aga varsti ilmus uue tähendusrikka pealkirjaga „Mõõt on täis“. Arutasime ka Dante tõlkimise võimalusi, olles püüdnud vorpida näidiseiks terza rima’t, üks „Francesca da Riminit“, teine „Ulisset“. Jäi paraku hüüdja hääleks, kuna eesti keele riimivarust lihtsalt ei piisa, hoolimata hiidponnistustest nagu Grünthali enda või alles hiljuti avaldatud Jaan Krossi ülepingutatud lugulaulud.

Rootsist kulges teekond edasi Saksamaale, kus Hamburgis ostsime Volkswageni, millega siis tiirutasime mitu nädalat läbi Saksamaa, Austria, Šveitsi ja Itaalia, pikema peatuseni Roomas. Seal olid ees cicerone’d, metalliskulptor Lothar Kestenbaum eestlannast abikaasa, maalikunstniku Mai Onnoga. Mai oli Madli sõber Kanadast, kes sattunud stipendiaadina Mehhiko tuntud kunstikeskusesse, San Miguel de Allende akadeemiasse, kus Kestenbaum oli skulptuuri professor. Mõlemate töid esindas Los Angelese tuntud Ankrum-galerii, sõprus süvenes nende tihedatel retkedel meie Ameerika kodulinna, kus nad olid saavutanud edu ja tunnustuse. Nüüd oli Kestenbaum, kel ikka Saksa kodakondsus, saanud kaheks aastaks (1963–1965) Prix de Rome’i; nad elasid sealses Saksa Instituudis.

Lothar viis meid kohtadesse, kuhu ajutine külastaja vaevalt teadnuks minna, nagu San Clemente kirik maa-aluse Mithra-usu templiga ja ikka kohiseva Rooma algajast pärineva Cloaca Maximaga, või Santa Maria della Vittoria, kus Cornara kabelis asub tänu Berninile jumalikust armunoolest ekstaasis, õieti soolist sensuaalsust õhkuv Püha Teresa raidkuju. Kestenbaum on ammu kaduvikus, Mai Onno elab endiselt San Miguelis. Suure maalitaidurina vääriks ta ka sünnimaal tähelepanu.

Jaapanis võõrustas meid sanskritist Minoru Hara, kellele olin Harvardis õpetanud hetiidi keelt. Andis tajuda jaapani häälikute omapära; näiteks tuli ingliskeeles sõna encyclopedia välja kui encycropelia. Oli hämmastav sealse kultuuri „aupaklikkus“ kunagise „guru“, isegi samaealise vastu. Hara isa oli tähtis pankur, isa abiga korraldas Hara meile ühise ringreisi Kyoto ja Nara kanti, igalpool vastas ja kasutuses panga limusiin. Oli seletanud oma vastsele pruudile, et „A scholar is a very busy man“. Ärasõidul Austraaliasse tutvustas siiski abikaasat lennujaamas. Kui Hara hiljem oli Tokyo ülikooli rektor, oli Rein Raud temalt küsinud, kas ta tunneb kedagi eestlast, ja saanud jaatava vastuse! Aga enda koju ta meid ei kutsunud. Kyotos kohtasime üht kunstiteadlast sõpra Harvardi päevilt, kes aastat Jaapanis veetis, too selgitas, et viisakus nõuab jaapanlaselt teha kõik, et külaline end „kodus“ tunneks, seega viis Hara meid alati lääne restoranidesse. Küsimusele, kas õieti hääldada Ósaka või Osáka, oli vastus: „Any way you want“.

Austraaliast meenub külaskäik Sydney Eesti Arhiivi, kus väsimatu Hugo Salasoo oli oma käel varunud hoone, sisustuse ja imetlusväärse hoidla. Pärast paratamatut hääbumist on vähemalt osa tollest varamust jõudnud Tallinna. Linna kuulus ooperimaja polnud veel kerkinud, heade eesti sõpradega teostus autoretk lõunasse, kus pealinn Canberra jättis ikka veel „pooleli oleva mulje“, tsentraalne tehisjärv oli kaevatud, aga seisis tühjana, ja puhus septembri alul kõle kevadine lõunatuul.

Sydneys külastasime ka Ilmar Tammelod, kes varase surmani arendas juurafilosoofi teadlaskarjääri vaheldumisi Euroopas ja Austraalias ja keda tundsime varemalt tema käikudelt Harvardis ja Los Angeleses. Tema juures elas Siberist eluga pääsenud onu, Jaan Treufeld, küüditatud Kuressaare lehemees, kes kirjeldas masendavalt tuntud kaasohvrite kannatusi ja suremisi talvises gulagis.

Pikal lennul tagasi Ameerikasse terendusid lähenedes Hawaiile hommikuvalguses nagu ookeanist kerkivad hiidvulkaanid, Mauna Kea ja Mauna Loa. Olime äkki „tagasi võitnud“ terve ööpäeva ja teinud maamunale ringi peale.

Kongressid keset külmsõda

Ilmasõdade vahepausis alguse saanud keeleteadlaste maailmakongressid taaselustusid Oslos toimunuga aastal 1957, said aga järgmise kongressiga viis aastat hiljem täie hoo Harvardi ülikooli ja MIT-i (Massachusetts Institute of Technology) ühiskorraldusel Bostoni ligiläheduses Cambridge’i linnas. Ajal kui Venemaa keeleteadus oli alles toibumas geniaalse juhi peale sunnitud „marrismi“ narrusest, olid USA-s puhkemas ja arenemas küberneetika, geeniavastused ja raalitehnika (käisin kord uudistamas MIT-i esimest arvutit, mis täitis tervelt kaks tuba). Olid ka tõsised, aga lõpuks tühised panused tõlkemasinaile, seda küll peamiselt salakuulamise otstarbel, abistamaks kohalikku nigelat võõrkeelte oskust. Kui aga 1957. aastal esimene Sputnik õhkus, puhkes üldine „tiblade ületamise“ hüsteeria, Kongress eraldas arenguks uued fondid, millest sai olulist toetust ja turgutust ka lingvistika avaras skaalas. Seaduse sõnastus oli sedavõrd umbmäärane ja lodev, et võimaldas kaasata ka „surnud“ keelte või Surnumere papüüruste uurimise.

Neist puhanguist seletub mõnevõrra kongressi ajalik ja kohalik paigutus. Osavõtt oli rohke, programm seinast seina, ajaloolisest võrdlevast keeleteadusest uusimate moevooludeni (psühholingvistika, generatiivgrammatika jne). Olin ise UCLA keeltekeskuse juhataja ja ülikooli esindaja presiidiumis, mis võimaldas omajao pilku tagamaile ja telgitaguseile. Tuli suhelda mitte ainult teadusrühmadega nagu Linguistic Society of America või American Council of Learned Societies, vaid ka Pentagoni allüksustega nagu Army Language School või Office of Naval Research.

Kuigi järsk ametlik „keeleähm“ mõjutas korraldust, polnud kongress siiski riiklik ettevõte ega lavastus; otsuseid tegi rahvusvaheline CIPL (Comité international permanent des linguistes). Kohapealsed ametkonnad pidid leppima vaatleja ja luuraja rolliga. Kogesin seda kohe, kui avapäeval tutvustas end kõhetu, asjalik, aga teadlaste keskel siiski kuidagi kohmetu härrasmees. Ilmutas usalduslikult, et esindab Luure Keskorganit (CIA). Nende andmetel oli oodata Tartu professorit Paul Aristet. Nõutati minu abi, et Aristet koostööle või isegi „ärahüppele“ meelitada. Teati mõndagi Ariste kohta, ka et teda oli vanglas piinatud. Kuna Ariste polnud „veel“ saabunud, jätsin asja „lahtiseks“. Ise olin muide Aristelt kirjateel pärinud tulekuhuvi üle, aga ta vastas, et on tol ajal hoopis Tšehhimaal Karlovy Vary kuurordis neerukivide veteravil. Ilmselt oli meie kirjavahetus KGB-le käepärast, Ariste vastus minule aga CIA-le mitte.

Agendil oli veel teine huvialune. Esimesel hommikul ilmus tuttav, Rootsis asuv keeleteadlane Valter Tauli (endine Westholmi õpetaja; tema abikaasa Salme oli olnud minu klassijuhataja) ja tutvustas „Artur Hamanit“, Stockholmi ülikooli professor Peeter Arumaa juhendatud doktorandi. Jättis mulje närvilisest mehest tugeva varahommikuse viinalehaga. CIA andmeil oli „Haman“ KGB mahitusel Eestist Rootsi „pagendunud“ ja üritas nüüd USA-s kanda kinnitada. Rootsi eesti pagulaskonda oli ta sujuvalt sisenenud. Pärast kongressi sai „Haman“ paljastatud ja Rootsi tagastatud. Sealt „tagastus“ ta omakorda Eestisse. Aastaid hiljem kohtasin teda kui „Juhan Tuldavat“, Tartu ülikooli germanistika õppejõudu. Niimoodi imbus külmsõda rahvusvahelisse teadusilma.

Viis aastat hiljem veetsin abikaasa Madliga suve 1967 Euroopas, esiteks tema meditsiinikongressil Münchenis, siis Soomes ja Rootsis. Kohtusime koduselt muuhulgas Adsoni, Underi ja „Keele-Aavikuga“. Edasi liikusime Bukaresti, kus toimus järgmine keeleteadlaste ilmakongress. Seda küll pagulaslehtla hurjutusel, et kust saime õiguse väisata punast Rumeeniat.

Erinevalt eelmisest oli kongress otseselt riigi külaline, ilmselt püüdlusest end positiivselt maailmale tutvustada. Paigutati esmajärgu (olgugi luitunud) Lido hotelli, selles endises oma arust „Ida-Pariisis“. Kongressi tähistuseks ilmus postmark, avasõnu kõneles suures riigisaalis peaminister Ion Maurer. Väljaspool aga hämmastas kõledus, sõidukite vähesus, liikujate hõredus ja võõraste võõristamine, trükisõnaks üksnes partei kõnetoru Scînteia (Säde); ainsad neoonsildid lasid elada „Partidul Comunist Român’il“. Oli huvitav jälgida, mis oli saanud ladina keelest, mille sinna sisendas Rooma keiser Traianus umbes 110 m.a.j ja eraldusse jättis Aurelianus 275. aasta paiku, vajades leegione hoopis Rooma enda müüride turvaks. Näiteks sõna directum ʻõigus’ järeltulija seisis juurafakulteedil kui DREPT (võrdluseks itaalia diritto, hispaania derecho, prantsuse droit), ladina aqua ʻvesi’ ja lingua ʻkeel’ esinesid kui apa ja limba (vrd itaalia acqua ja lingua, hispaania agua ja lengua, prantsuse eau ja langue).

Kongress oli nagu omaette läänelik üritus, eesistujaks akadeemik Alexandru Rossetti (1895–1990), tema abikaasa reklameeritud kui viimasest Bütsantsi dünastiast pärinev „printsess“ Paléologue. Tundus kui püüdlik elitaarne ettevõte, kõigest rõhutusest hoolimata. Päevaseks väljasõiduks olid valitud kunagise „õnneaja“ näidispaigad Piteşti ja Curtea de Argeş, sinna kohale viidud varud suure seltskonna rikkalikuks toitlustuseks. Eestlastest olid saabunud nooreohtu Paul Kokla ja Arvo Laanest (ei tea, kas ja kuidas oli seekord vanureil lugu „neerukividega“).

Hiljem said esinejad kingina neli ülitüsedat, eeskujulikku toimetiste köidet. Eelmine kongress oli olnud ametlikult jälgitud, aga muidu isetegevuslik ponnistus, seekordne võikast võimust olenev, aga siiski rahvuslikkusest kantud ametlik heakorraldus. Maailma teadlased said mõlemal juhul, külmsõja kiuste, „oma asja“ edukalt ajada.

Paabulind enne luigelaulu

Aastal 1971 pühitses Iraani šahh Mohammad Reza Pahlavi oma paabulinnutroonil („Peacock Throne“) kunagise Iraani impeeriumi pealinna Persepolise „2500. aastapäeva“ võimsa etendusega otse hiidvaremete keskel, kuhu selleks rajatud tehislinna olid kutsutud pidutsema paljud maailma riigijuhid, teenindus tellitud Pariisi restoranist Maxim’s, kulutades mitukümmend miljonit dollarit. Samuti oli Teherani keskele püstitatud triumfikaar Šahjad. „Võimurite Võimuriks“ tituleeritu (farsi Šahhinšahh) esines kui Dareioste ja Xerxeste jooneline õigusjärglane. Ameerika liitlasena arendas ta aga ka suhteid NSVL-iga; küllap Moskva suunamisel kaasati kord šahhipaari riigivisiidile ka ENSV, ilmselt näidistamaks õnnelikku väikest liiduvabariiki.

Tundub, et koorekiht kibeles korraldama rahvusvahelisi ja paganlik-rahvuslikke tähistusi läänelaste osavõtul. Sain 1975. aasta alul kutse (vist indoeuroopa „asjatundjana“) esineda rahvusvahelisel Mithra-usu uuringute kongressil Teheranis.[2] Kutsujaks oli šahhi kultuuriminister Šoǰaeddin Šafa, tuntud kirjandustegelane (Shakespeare’i tõlkija). Tundus, nagu oli kaks rööpvalitsust, tavapärase kõrval õukondlik, veidi nagu hiljem normaalse otsas teokraatlik. Lubati tasuda kõik kulud, nii endale kui abikaasale.

Rahvusvahelise Mithra-usu uuringute kongressi osalejad Teheranis 1975. aastal. Jaan ja Madli Puhvel foto keskel 2. reas. Erakogu

Mitmed nimekad kolleegid USA-st ja Euroopast said sedamoodi kutse. Ettevõte tundus teaduslikult pädevana. Sõitsin Madliga augusti lõpul Orly lennuväljale Pariisi, Iran Airi lennuk viis edasi Teherani, nimeliselt sobivale Mehrabadi aerodroomile (Mithra farsi vorm on Mehr!). Alul paigutati meid Teherani ülikooli ligidale südalinna, aga peale teenijaskonna ridamisi toavargusi koliti ümber linna mägisesse põhjakanti, rahvusülikooli lähedasse uude hotelli, seda muide kurikuulsa Evini vangla läheduses, kus šahh hoidis oma vaenlasi ja tänapäeval ajatollad vastaseid poovad.

Selles ülikoolis toimusid päeviti ettekanded. Sain omaga vara maha: „Mitra as an Indo-European divinity“.[3] Andis kohe aduda, et kongress oli „läänelik“ lavastus, peale ühe Tabrizi türklase polnud ühtegi iraani esinejat. Vaikseiks näidiseiks osalesid kaks zoroastri preestrit sisemaa linnadest Yazdist ja Kermanist. Kaasadele korraldati ekskursioone kroonijuveelide ja „paabulinnutrooni“ hoidlatesse, Šahjadi võiduväravasse, meeste maadlus-etendustele. Peale programme järgnesid õhtused vastuvõtud ja eined elitaarseis klubides ja Šoǰaeddin Šafa luksuslikus kodus. Eriti meenuvad suured hõbedased kausid, kuhjani täidetud iraani kuldse kaaviariga.

Päeval pärast loengute lõppu olid välisosalejad kutsutud oma saatkondadesse, meid USA suursaadiku Richard Helmsi müüritatud residentsi aialõunale, kus veetsin huvitava pärastlõuna tema lauakaaslasena. Too tuntud tegelane oli noorena olnud United Pressi kirjasaatja Euroopas, saanud isegi unikaalse intervjuu Hitleriga. Hiljem CIA redelil teostas Berliinis müüri aluse tunneli, millega kuulati pealt idapoole sideühendusi Moskvaga. Oli CIA ülem aastatel 1966 kuni 1973, aga sattus ebasoosingusse Nixoniga, kui keeldus teda Watergate’i väärtegudes abistamast, pagendati siis saadikuks Iraani. Ta oli üllatavalt ladus ja sarmikas suhtleja ja rääkis küllaltki avameelselt pikantseid ja kompromiteerivaid seiku tegelaste kohta nagu Iisraeli Moshe Dayan. Ta kutsuti varsti pärast seda tagasi Washingtoni, kus Kongress uuris CIA tagamaid, nagu surmasepitsused Salvador Allende ja teiste vastu. Aastal 1971 mõisteti ta isegi süüdi vale-tunnistuses, aga tinglik vanglakaristus tühistati pea, rahatrahvi tasusid kahasse head CIA kolleegid. Helms oli edaspidi edukas ärinõunik ja Washingtoni seltskonnalõvi. Ta suri 89 aasta vanuses 2002.

Mõni aasta pärast seda päikeselist aiapidu (1979) tormas mässajate hulk üle müüride ja pantvangistati üle 60 saatkonna liikme. Neid peeti kinni 444 päeva. Sellest, kuidas toimus vabastamine, tehti 2012. aastal Hollywoodis film „Argo“.

Pärast ametliku programmi lõppu sõidutati terve seltskond erilennukiga kolmepäevasele ekskursioonile. Esiteks külastasime Isfahani, vaatlemaks Maidanit (linna keskväljak), kuulsaid mošeesid ja basaari, sealt edasi Širazi oma klaaspaleede ja Hafizi ja Saadi haudadega, viimaks sõitsime ülikuumal päevareisil jahutatud bussidega Persepolisesse, nekropolitaansesse varemetelinna ammuste võimurite kaljuhaudadega, mida aga rahvausk nimetab hoopis müütiliselt (Jamšidi troon), umbes nagu meil „Kalevite kants“.

Tagasi Teheranis, kiirustati lennujaamast politsei saatel patroonist šahhinna vastuvõtule Niavarani palees, hiigelsaalis, mille põrandat kattis suurim „pärsia vaip“, mida iial olen näinud. Sai kätelda, viisakusi vahetada ja pildistada.

Aga tollel ladviku elustiilil oli juba hoomatav varjukülg. Riigihooneid ümbritsesid liivakotid ja püssimehed. HotelIi teenistujate hulgas oli adutav ebasõbralikkus. Šafa häärberit ümbritses kõrge tara. Meenub, et Niavarani paleest lahkudes sõnas mu sõber, Harvardi Aga Khani professor Richard Frye, et tundub nagu Neevalinn Tolstoi surma ajal, kus jäi hävinguni ainult viis aastat (Teheranis piisas vähemast!). Frye oli noorena värvatud USA vastasutatud salateenistusse Office of Strategic Services, hiljem CIA (varem oli sõjaminister Henry Stimson pidanud aumeestele ebaväärikaks võõraste kirju lugeda).

Äralennul Pariisi sõitis Šafa oma Cadillacis stardirajale ja lasi lennukile laadida mitmeid kaste vahuveine, vahest leevendamaks taasmaandumist tõsi-ilmas, kus vähemgi asi oli taas maksuline. Ise elas ta pärast revolutsiooni eksiilis Prantsusmaal ja suri 2010. aastal 92 aasta vanuses.

[1] Olen neid nähtusi mujal käsitlenud, vt M. Tamm, Vestlus Jaan Puhveliga. Vikerkaar, 1998, nr 9; J. Puhvel, Ulgvel ja umbes: Poole sajandi hajalauitmeid, esseid ja arvustusi. Tartu, 2001, lk 239–240.

[2] Käsitlesin sarnast ainestikku hiljem rmt-s: J. Puhvel, Võrdlev mütoloogia. Tartu, 1997, lk 107–108. Muistsest Iraanist levis kultus edasi Rooma impeeriumi, keiser Julianuse ajal ristiusu rivaalina; Mithra kui päikesejumala sünnimüüt talvisel pööriööl kandus edasi Kristusele.

[3] Hiljem avaldatud koguteoses: Études mithriaques. Leiden, 1978, ja mu enda valikkogus: J. Puhvel, Analecta lndoeuropea. Innsbruck, 1981.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi