Pilk igavikku

MÄRTEN RATTASEPP

Meelis Friedenthal. Punkti ümber. Tallinn: Varrak, 2023. 310 lk. 28.99 €.

Mustri keskel on sügavik, tühik, lõhe, eimiski – punkt, kust kõik tuleb ning kuhu kõik lõpuks läheb. Siinilma inimesed, olgu nad fiktsionaalsed või ehtsad, tajuvad ühel hetkel (vahel alles siis, kui see hetk osutub neil viimaseks) selle punkti alatist kohalolu. Mõni täheldab varakult toda punkti ümber keerlevat tegelikkusegobelääni kõigi selle seoseniitide ja -lõimedega ning veedab suure osa elust, üritades nähtut mõista, mõtestada, kujutada. Teised tajuvad punkti alles siis, kui too kasvab niivõrd suureks (jäädes siiski sama väikeseks, nagu ta alati olnud), et seda pole enam lihtsalt võimalik mitte märgata. Millal iganes see ka juhtub, punkti tajumishetkel tabab inimest lajatades ühekorraga hirm, austus, ahastus, ülevus. Kuuldakse seda karjet, õigemini karjete paljusust, mis maailma läbistab. Ja mitte vaid üht karjet, vaid miljonite hääli, kõiki korraga. Edvard Munchi kuulsast maalist „Karje“ on muide mitu versiooni (neli, kui õigesti mäletan) – selle tõsiasja tituleerin kriitiku võimupositsiooni kasutades siinpuhul meelevaldselt eriti tähenduslikuks.

Niisiis: punkt. Must ring, hele tulepunkt, keeris, jumal(ik) Apollon, päike ise, paradiisiaed, tegelikkuse õõnsus – tõelisus, mis ehk mateeriatki ületab ja mis mõjub ärkavale hingele hirmutavalt, kuna on rohkem kui „see asi“ niisama. Ülevus tekitabki hirmu, ülevus kohutab, need kaks elementi on lahutamatud. Sel pikal (või lühikesel) teel punkti poole võime aga kohata sündmusi, mis paratamatult punkti kohalolule viitavad, selle olemasolu meile meenutavad. Vahel juhtub see isiklikus sfääris (ootamatu sisemine nihe), vahel aga mõistusega raskesti haaratava, tummaks lööva katastroofi vormis. Ühe tavalise elukäigu raames aga juhtub see tõenäoliselt vaheldumisi – kord üllatab teadvus, kord väline maailm. Iga selline murranguline hetk jätab jälje inimese silmale, hingele, mälestusele. Nõnda juhtub laulja, kunstniku, pagulase, ellujääja, filmitegija, surnutega vestleja Verdi Jürgensoniga, kes on Meelis Friedenthali uusima romaani „Punkti ümber“ peategelaseks.

Ent romaani lõppu jõudnuna tekkis küsimus: kas „Punkti ümber“ ongi niivõrd Verdi Jürgensoni eluteest või hoopis peamiselt tollest punkti-laadsest tühimikust, mille ümber kogu maailmaterviku kõiksus pöörleb? Sellest tumedast, valgust neelavast tähest (nn astronoomiline dark star ehk hilisema nimega must auk), mille külgetõmbejõust ei ole kellelgi võimalik pääseda. Kas on see romaan eimiskist ja olematusest; mateeria, reaalsuse, olemise lõpust; surmavallast ja paradiisiaiast, mille eksistentsiaalselt hirmuäratavat kohalolekut on tajunud – ning tajub edaspidigi – lugematu arv inimesi? Olgu neiks teoses mainitud František Kupka, Kazimir Malevitš, Edvard Munch, Vassili Kandinsky jpt, või romaanimaailma klaverivalmistaja, vaibakuduja, Verdi Jürgenson ise.

Traumade ja tragöödiate – eksistentsiaalselt kohutava (punkti)taju – puhul tekib tihti küsimus nende kujutamise võimalikkusest. Kuidas ikkagi selliseid sündmusi üldse oma mõistusega hõlmata ning seejärel kirjeldada või joonistada? Ja mitte tühiselt, jättes ilustamata. Kas üldse tohiks? Paljud on selle küsimuse kallal vaevelnud, lisaks eelmainitud kunstnikele. Hemingway nägi ja kirjeldas. Conrad nägi ja kirjeldas. Voltaire, ausalt öelda ei mäleta, kas ise nägi, kuid ühe maavärina najal sai ta terved filosoofilised arusaamad põrmustatud. Primo Levi koges ise ja kirjeldas, niisamuti Peter Weiss. W. G. Sebald, kellest kirjutasin aastaid tagasi pool magistritööd, ei näinud – hilines, aga mõtestas ja kirjeldas siiski. Ja Art Spiegelman, erakordse sügavusega. Mõistusega hõlmamatutest õnnetustest ei pääse keegi, piisab, kui praeguselgi hetkel veidi ringi vaadata. Mõistagi õõvastavalt ebameeldiv väljakutse. See või teine sõda, üks genotsiidiüritus teise kõrval, horisondil lõõmav globaalne ökoloogiline katastroof toovad tühimiku-lõhe-punkti olemasolu ebameeldivalt lähedale. Tahaks ju silma kinni pigistada, kes seda igapäevast banaalset kurjust suudaks nõnda palju taluda, aga ennäe, silmanurgas, just seal – perifeerses nägemises – vaikselt ja uduselt ta paistab, end alalõpmata meelde tuletab.

Kas oleme võimelised neid lõputuid katastroofe kujutama või vakatub keel nende raskuse ees? Kas loomingul on ette jõudnud piir, enam rohkem midagi öelda ei saa, võibolla hoopis ei tohi? Saab, ja küllap ka peab. Looming ei lõpe, sest püüd tegelikkuse järele haarata ei lõpe. Katastroofide puhul on aga küsimus pigem selles, kuidas täpsemalt ja milliste vahenditega on seda representatsioonitööd sobilik teha. Jacques Rancière’i lohakalt parafraseerides: kujutamise keeld muudab mõne sündmuse hoopis fetišismiobjektiks, haiglaselt pühaks, eraldades selle inimesest.[1] Muudab asjaks, mida peab otsekui kummardama. Aga see ei vii kuhugi, see võõritab inimest iseendast, sest inimeste teod on lõppeks inimlikud, inimsuutlikkuse tasemel. Olgugi et tajume paradoksi – loominguga üritatakse haarata selle järele, mis võib olla tabamatu, mistap see tegu on neetud nurjuma. Kunst ei suuda tegelikkust hõlmata, kaart ja territoorium ei kattu, nii kujutlusvõime kui ka teose piiratuse tõttu on representatsiooni haare poolik. Mõni dimensioon jääb peitu, mõni tahk varju, mõni asi lihtsustatuks (nagu tõdetakse ka romaanis korduvalt). Sõnu, lauseid, pintslitõmbeid, filmilinti (digikaamerate bitte ja baite) ei ole piisavalt kujutamaks meid ümbritsevat mustrit. Katse aga püsib, sest võibolla kunagi suudame pooliku perspektiiviga vaated teiste samavõrra poolikute arusaamade kõrvale paigutada, nõnda neid kilde kõrvutades ja klapitades mudeldada reaalsust selle lõputus mitmekesisuses. Kirjandus kui inimeseks olemise teadus,[2] omaenda „meetodiga“, kombates tegelikkuse kõrval ka võimalikkusi, alternatiive, potentsiaalsusi, seda kõike, mis või(nu)ks olla.

Sammhaaval liigume terviklikuma mudeli poole, mis kunagi valmis ei saa, kuid on sellegipoolest kasulik. Ka nn tavateadus tegeleb mudeli koostamisega, et seda siis järjepidevalt testida – ja kui mudel osutub mõnes punktis ekslikuks, saab seda parandada, täpsemaks lihvida. Tegemist on kestva protsessiga, millel lõppu ei paista (ei teaduses, ei kirjanduses) ja milles ilmneb selle usaldusväärsuse aluspõhi. Esoteerika, astroloogia (nt horoskoobid), spiritism (Gurdjieff, Crowley jt, kui vahelduseks taas romaanile viidata) jm pseudoteadused kipuvad väitma, tõsikindlalt ja vankumatult, et nad Teavad Tõde, suure tähega, üht ja ainust. Selles peitubki nende suurim vale. Tõsiteaduslikul meetodil ja kirjandusel-kunstil on siin teatud ühisosa, sest nad ei väida niivõrd Tõde, vaid (mis tundub veidi postmodernistliku fraasina) demonstreerivad, et tõde pole üks, maailm pole üks, teadmine pole üks. Teadupärast kipub rasketel aegadel kergeusklikkus pead tõstma; mida segasem igapäev, seda rohkem otsitakse lihtsamaid ja selgemaid vastuseid, kindlustunnet. Et ei peaks kahtlema ja muretsema. Vandenõuteooriatesse on sedalaadi loogika sisse põimitud.[3] „Keegi peab ju niite tõmbama, kõike kontrollima“, sest muidu kohutab, et maailm on vahel puhta juhuslikkuse meelevallas ning hirmsad sündmused võivad juhtuda üsna suvaliselt. Või et need, kelle oleme valinud juhtima, on tihti rumalad ja ebakompetentsed – nad ei teagi, mida teevad, keerukas ühiskondlik süsteem on nende kontrolli alt väljas.

Romaani „Punkti ümber“ aluseks on Friedenthal, nagu ta järelsõnas tõdeb, võtnud ühe tegelikult elanud inimese (Friedrich Jürgensoni) eluloo, ent seda siis fundamentaalselt fiktsionaliseerinud. Friedrichi elukaarega võrreldes on sündmuste aegu ümber tõstetud, sündmusi välja mõeldud – ta on pigem skelett, millele toetudes jõuda kuhugi mujale (eikuhugi, eimiskisse). Fiktsionaalne Verdi Jürgenson, nagu ta reaalne eeskujugi, elab siiski suurte sündmuste, ideoloogiliste vaidluste, sõdade ja tragöödiate keerises. Tormiline-murranguline ajaperiood on ilukirjanduse jaoks mõistagi hea valik. Kui mõni alustav kirjanik käesolevat arvustust lugema satub – võta seda arvesse! Murrangulised ajad võimaldavad häid lugusid. Narratiivne „hõõrdumine“, pidevad muutused, lugematud pinge- ja konfliktsituatsioonid annavad aluse millestki (st paljust) kirjutada. Verdi elu täitub niisiis aegamisi kannatuste ja surmaga; see vahetu surmakogemus algab juba varakult. Üsna noorest peast põimub tema elu otseselt kellegi teise surmaga. Sellest saati asub ta pidevas vahealas, liminaalses seisundis – nii sisemiselt (elu ja surma vahel, surnu verd kandes) kui süžee käigus ka ajas ja ruumis. Aastakümnete pikkuses (suhteliselt passiivses) kulgemises kannab Verdi nn ellujääja süütunnet (survivor’s guilt). Sõjaolukorra tõttu satub ta eri kultuuriruumidesse, kus põrkuvad keeled, rahvad, religioonid, ajalood. Samas kõigub Verdi ise sünnist saati erinevate rahvusidentiteetide vahel, mida ta hilisem pagulasestaatus vaid süvendab. Ja pagulane, nagu romaan kirjeldab, on nagu omamoodi lahkunu, elust välja rebitud kummitus, kes peab ehk oma surmaga leppima selleks, et hakata uuesti elama. Me kõik oleme sunnitud leppima tühimiku, eimiski, punkti kohaloluga, selleks et elada.

Omal moel kajastub selles punktis eestluse küsimus. Eesti kui ääremaa ja vaheala, n-ö segavereline, ajalooliste traumadega, antiikajalooline-mütoloogiline Hüperborea, piiririik. (Ohhoo, kirjandusviide, kuid ühtaegu küsimus: mida piir lõpuks ikkagi tähendab? Atlas Antiquus, antiigi arusaam geograafiast, mida romaanis mainitakse, demonstreerib ise piiride arbitraarsust. Piir kui ajas muutuv kokkuleppeline joon, mille on tõmmanud üks või teine rohkem või vähem vägivaldne võimuahne maniakk ja mis paigutab inimkonna, kelle kõik liikmed on tegelikult ühesugused, eri piirialadele, piiride sisse, piiride vahele ära.) Eestil on romaanis aga ka huvitav roll kohana, kuhu Verdil on vaja jõuda. See tõik jäi silma, kuna erineb suurest osast kodumaisest (maailmasõdu puudutavast) kirjanduskaanonist, milles Eesti kipub pigem olema koht, kust kas põgenetakse või kuhu ohtudele vaatamata (patriootlikult) jäädakse. Harva on Eesti koht, kuhu üritatakse jõuda. Ent seegi on vaid mütoloogiast mõjutatud kujutelm, lohutav unistus, mis ühes multiversumi harus osutub õõnsaks nagu iga unenägu. Eesti tegelikkus on maine ja tavaline, valmistades võimalikkuste luhtumisel pettumust. Kodu ei olegi ehk siis üldse koht, vaid tegu – sestap on tarvis jääda omaenda hinge soovile truuks, nagu võib romaani lõpus oma elumaketti vaatleva Verdi kaudu näha.

Romaani lõpusirgel aset leidev alternatiivsete valikute vaatlus küsib muuhulgas: kas üks hetk võib otsutada terve elu käigu? Milline on „õige“ otsus võimaluste virvarris, kvantfüüsikalises many worlds hüpoteesis? Mida pidanuks Verdi Jürgenson tegema? Vastus on võibolla ilmne. Oma unistuste loomingut, mida tehaksegi „elu tõttu“ (lk 349). Romaani lõpp kannab elujaatavat sõnumit, Friedenthal kirjutab elujaatavat kirjandust. Tegutsegem elu nimel – üritame jätta märki kõigist ja kõigest, kes on kunagi olnud siin ja olemas. Kohkumust tekitava punkti ümber keerleb terve maailmategelikkus, ja kujutamise kaudu säilitame ning anname kõigele eluõiguse.

Oma mitmete teemade seas vaagib „Punkti ümber“ ka kuuluvuse küsimust – kes kuhu paigutub; mida tähendab olla ühe või teise kultuuri liige; mida tähendab asuda ümber ühte või teise „võõrasse“ kultuuri? Isegi kui siinpuhul nn Õhtumaade kultuuriruumist ülemäära ei väljutagi. Erinevus ei pruugi olla kuigi suur, ent selles peituv võõrus võib osutuda väljakutseks. „Ajalugu teeb inimesest inimese, rahvast rahvuse,” ütleb Verdi hilisem mentor Alcinus (lk 143) – mitte veri ega miski muu. Kuid ta pole ainus, kes seda teemat kommenteerib. Bogdanovi vereülekande-eksperimendid, mis Verdi noore elu päästavad, seonduvad omalaadi utoopilise bioloogilis-ideoloogilise programmiga – ühine veri muudaks ühtseks ka kõik rahvad. Paratamatult kangastub mulle sellise viite juures aga vaid tänapäeva analoog libertaar-ultrakapitalist Peter Thieli näol, kes aastaid juba arendab noorte (teismeliste) vere vahetuse (endasse süstimise) programmi, et sedakaudu kuidagi avastada elu pikendamise võimalusi. Et püsida „noore ja jõulisena“. Aeg-ajalt nimetatakse kapitaliste vereimejateks ja kaanideks, aga on’s ikka vaja seda nüüd nii otseselt kinnitada? Bogdanovi vahest küll naiivne ja groteskne utoopiline loogika on meie ajal asendunud omakasuga, rakendatud individuaalse kestvuse, edevuse teenistusse. Elu on rikastele, aastaid saadagu osta, utoopiat ei tule, sest nii ei teeni raha. Säh sulle erinevust revolutsioonilisest radikalismist.

Verdi keeleanne omajagu hõlbustab tal kohanemist erinevates kultuurides, kuid sellele vaatamata ta tunneb, et ei kuulu lõplikult kuhugi. Võiks arvata (või aeg-ajalt väidetakse), et nimelt keel on olulisim vahend kultuurikogemuse ja integreerumise asjus. Keele rolli üle arutlevad Verdi kohatud kommunistid ka esperanto näitel, mis tol ajal omajagu populaarsust kogus. Esperantos lasub idee utoopiliselt ühtlustavast keelest. Utoopiliste (nagu ka revolutsiooniliste) projektidega on aga teadupärast parajalt keeruline olukord, kuna üritused neid ellu viia kipuvad traagiliselt luhtuma, andes paljudele põhjust nihilismiks. Protsess nähtusena jätab teatava petliku mulje, kuna ta sisaldab endas radikaalselt erinevaid võimalikkusi, mille kõrval lõplik ja kinnistunud tulemus on parimalgi juhul puudulik, kui mitte läbikukkumine. Ent siiski tuleb tõdeda, et see pole põhjus utoopiate poole pürgimist vältida. Vaja vaid jõuda mõistmisele, et utoopilisus on nimelt pürgimise protsess, mitte reaalselt saavutatav tulemus („valmis saamine“ on lõks), ning utoopiline mõtlemine on tarvilik, et pääseda välja lõputult lagunevast status quo’st. Kui sajandialguse masinistid-fordistid-teiloristid fetišeerisid süsteemi ja korda (selles on üks neid ohtlikke-petlikke lõpetatusi, valmis saamisi), efektiivsust, kulude likvideerimist, tulemuse maksimeerimist (lk 247), siis analoogsed arusaamad levivad ka aastal 2024 kõikjal asuvas neoliberaalses kapitalismis. Mida see küll meie aja kohta ütleb?[4] Utoopiate küsimusel ma pikemalt ei peatu, viipaksin huvilisi hoopis Jaak Tombergi auhinnatud monograafia „Kuidas täita soovi. Realism, teadusulme ja utoopiline kujutlusvõime“ juurde, mis teemat võimekalt lahkab.

„Punkti ümber“ on suurepärane romaan, mida kinnitab muuhulgas ka kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosaauhind. Vedas, et olin nõnda aeglane ning preemia anti välja, kui mul arvustuse kirjutamine oli alles pooleli. Kasutan nüüd auhinda oma väidete toetamiseks. Väga meeldis ka Friedenthali 2012. aastal ilmunud romaan „Mesilased“. Mõned aastad tagasi arvustasin aga jutukogu „Kõik äratatakse ellu“, mille puhul oli mul nii mõnigi etteheide.[5] Teose üldine tervik ei tundunud tollal ega tundu seni lõplikult veenev. Nende tunnetuste erinevus on jäänud kuklasse pakitsema, ja pean nüüd tõdema: ehkki Meelis Friedenthal on tegelikult võitnud ka novellipreemiaid, tundub mulle, et lühivormikirjanikuna on ta nõrgem ja ta meisterlikkus kajastub nimelt romaani-žanris. Võibolla mõjutab ka formaat – lühidus, mis surub lihtsamasse raami, muudab maailmaloome ühetahulisemaks, viited õõnsamaks ja läbinähtavamaks, kirjandusliku-mängulise intertekstuaalse efekti (veiderdamise) ilmsemaks ja seeläbi vähem tõhusaks. Friedenthali tekst vajab ruumi, et hargneda, kuhu vaja. Õppejõu ja ajaloolasena on autor erudeeritud, tema teadmistepagas allikaterohke, mida rakendades maalib ta romaanides veenvat ja tõepärast, n-ö „tõde meenutavat“ (verisimilitude, kui Gérard Genette’ile viidata)[6] ja ajastutruud fiktsionaalset ruumi. Novell on nagu üksik noot, romaan aga sümfoonia, polüfoonia.

Võimalik, et romaani aluseks võetud (olgugi et tugevalt fiktsionaliseeritud) elulugu aitab kirjaniku õnnestumisele kaasa, pakkudes tugevama narratiivse suuna või kaare, mis hoiab loo koherentsemana ning lõpu konkreetsemana. Selle tasakaalustava kaare ümber käib tekstilaenude, tsitaatide, viidete, intertekstide kombinatoorika. Lõpptulemuse ühtlus on veenev, kuid eks fiktsionaalses maailmas ongi kõik alati rohkem seotud, olulisemad tahud välja nopitud ning kirja pandud just sellisel moel, et luua sügavaim „tähenduslikkuse“ mulje. Muud vähemkõnekad sündmused jäetakse väljapoole teksti ripakile. Ositi meenutab „Punkti ümber“ W. G. Sebaldi (kelle mainimine arvustuse alguses ei olnud juhuslik!) laiahaardelist esseistlikku proosat; ka Friedenthali tekstirisoom hargneb mitmes suunas – kuid pole vaid lapik-kahemõõtmelisel tasandil, vaid selles on korraga sügavust ja kõrgust. Kaasaja romaanikirjanikest on Meelis Friedenthal minu arvates üks tugevamaid.

Üks huvitavamaid võtteid, mida Friedenthal romaanis kasutab, on Verdi visuaalne maailmataju (mis süveneb kahjustatud kõrvakuulmise tagajärjel), kunsti-, fotograafia- ja filmihuvi. Eriti neis kohtades, kus filmides leiduvaid motiive ja troope põimitakse stseenide kirjeldusse. Ühelt poolt lähendab visuaalse taju rõhutamine lugejat Verdile, tõepoolest näeme maailma tema silmade kaudu, tema kunstilähedast perspektiivi. Mitmes kohas rõhutatakse aga nimelt filmilikku käitumist, liikumist, tegevust (lk 64–65, 73, 84, 200 jm) – ehk siis Verdi filmihuvi muudab maailmas toimuvat filmilikumaks. Neil filmitroopidel on huvitav mõju sedakaudu, et nad viitavad situatsioonidele, mis võivad olla tänapäeva lugejatele tuttavad, ehkki romaani tegevusajal ei pruukinud selliseid troope veel nii üldlevinud moel eksisteerida. Ma pole filmiajaloo spetsialist, et seda väidet kinnitada või ümber lükata. Nendin vaid, et see potentsiaalselt tuttavatele filmi-troopidele viitav võte aitab tekstimaailma olukordi paremini (ehkki võibolla üldse mitte autentselt) lugejale lähemale tuua. Ja lisaks on sel metafiktsionaalne mõju.

Verdi Jürgensoni (fiktsionaliseeritud) eluloo, sedalaadi kirjutuse olemuse kohta küsib teos ise (nt lk 47–48, kuid ka mujal). Mida õieti võib lugeja eluloost oodata, mis on autentsus, ausus, täpsus detailides, mõte, sõnum, õpetus, valest hoidumine („literatuuritsev luise“) – kas biograafial või sellest tõukuval ilukirjandusel on kohustus olla kuidagi täpne ja korrektne, ehkki me teame, et need žanrid seda niikuinii üldiselt ei ole? Biograafia ei taba lõplikku tõde (nagu ei taba ükski teos), alati valitakse, mida öelda, mida varjata. Samas, vahel on mõne n-ö tegelikkuse peale ehitatud väljamõeldisega võimalik just nimelt tabada midagi eluliselt täpset ja õiget. Viitan siinpuhul nt Miloš Formani 1984. aasta filmile „Amadeus“[7] – selle loole, mis on peaaegu täielik väljamõeldis, ent tabab „inimeseks olemist“ mingil täpsel ja autentsel moel, ütleb midagi kehtivalt tähenduslikku. Omamoodi tõde, lihtsalt teistsugune kui „see, mis päriselt aset leidis“. Kogu maailm on lava ja meie näitlejad, Shakespeare’i võtmes, kellele romaanis samuti viidatakse (mh lk 84) – eriti lõpusirgel, kui Verdi vaatleb toda oma elu maketti, kus näitleb ta ise. Niimoodi vaagib ta omaenda elu võimalusi, niimoodi (taas)avab ilukirjandus elu mitmekesisust. Ja lisaks jõuab see ringiga tagasi päris Friedrich Jürgensoni juurde, kes oma kunstiteoste kõrval pälvis elu teises pooles pigem tähelepanu nn Electronic Voice Phenomena lindistamisega. Eri salvestustes kuulis ta helide-mürade keskel väidetavalt surnute hääli, nii lähedasi inimesi kui ammusurnud „kuulsusi“.

Et siis arvustuse algul esitatud küsimuste juurde ringiga (gravitatsiooniväljas) tagasi jõuda – kas romaan on Verdi Jürgensonist või tollest kohutav-ülevast eimiski-tühimiku-punktist (millesse me vaatame ja mis meisse vastu vaatab[8]), mille ümber kõik keerleb? Jah – mõlemast on, ning veel paljudest asjadest, näiteks abstraktse kunsti kogemusest ja selle kogemuse sõnades kujutamise püüdlusest. Korduvalt tuuakse eri mõtlejatele (nt Platon) viidates välja, et mimeetiline „realistlik“ kunst[9] ei ole võimeline tabama asjade olemust. Püüdlik väljendus tegelikkusest ei ole piisav – püüdlik ja autentne (eluloo)kirjanduski pole piisav. Alati jääb kusagile väljapoole rohkem tõde ja tegelikkust. Realism on pooliku maailma peegeldumine kunstis. Abstraktne kunst, kubism jt üritavad tabada kõike seda, mis pole jäljendavas visuaalis kättesaadav. Hääled, lõhnad, maitsed… Siiski jääb ka neil millestki puudu, sest tervik libiseb käest. Ligi pääseb jupiti, tahuti, tegelikkus aga püsib suure ja hirmsana. Inimestenagi, nagu muiste kirjeldatud, oleme poolikud – armastus olla viis seda kunagist poolitust tervikuks tagasi liita. Kildudel on soov ühineda, kuid lõplikult ei õnnestu see eal. Püsime eraldatuna, kõigest poolikult mõistvana.

Kupka maal, mida teose lõpulehekülgedel eraldi kirjeldatakse, on määrava tähtsusega. Paistab, et romaani üheks eesmärgiks on kirjeldada tunnet, mida ühe abstraktse maali vaatlemine võib tekitada – võtta seal maalitud maailma kogemus, mille tiivad tiirlevad punkti ümber, ja tõsta see ümber romaanivormi, integreerida see kirjandusteosesse. Pilt olla rohkem kui tuhat sõna (millest tulenevat tema ülevõim teksti ees), kuid lõppeks on romaan samuti rohkem kui tuhat sõna. Nende kahe koostöös näeme aga juba mitmeid tuhandeid sõnu, igaüks neist moodustamas külge, tahku, kildu sellest kujuteldamatust tervikust.

[1] Vrd J. Rancière, Are Some Things Unrepresentable? Tlk G. Elliott. Rmt-s: J. Rancière, The Future of the Image. London; New York, 2019, lk 109–138.

[2] Siin peitub ühe Milan Kundera tsitaadi robustne lihtsustus.

[3] Seejuures: lihtsamate petuskeemide ohvriks langemine ilmselt süvendab tõsisemate vandenõuteooriate esiletõusu. Kui nt keegi(d) nägi(d) vaeva, et mõnelt vaeselt inimeselt hulk raha välja petta (ja rumalust on ometigi piinlik tunnistada), võib ohvril süveneda vandenõutaju – teatud mõttes see juhtuski. Isikliku kogemuse põhjalt on nüüd kergem järeldada, et vahest on muudki sündmused kuidagi „kurjategijate“ kontrolli all. Raske on leida naiivsemat inimest kui see, kes ütleb: „lollidelt peabki raha ära võtma“, sest oma upsakuses ta ei mõista, kuidas ta sellega võimaldab aina ekstreemsemate vandenõuteooriate süvenemist, et siis pärast ise nende lõputu vohamise üle halada.

[4] Need analoogiad moodsa ajaga siin ja varem toon demonstreerimaks tõika, et asjaolud pole saja või rohkema aastaga ikka märkimisväärselt muutunud, ehkki vahel üritatakse sellist nägu teha. Ka tehnoloogia „ülikiirenenud“ areng paistab olevat paras illusioon, sest midagi fundamentaalselt uut pole enam ammu ilmunud – valdav osa meie igapäevatehnoloogiast on parajalt vanade asjade väiksemad, kiiremad, tõhusamad versioonid, sellal kui need hüpoteetilised tõeliselt uued asjad on alati „iga hetk tulemas, juba paari-kolmekümne aasta pärast kohal“.

[5] M. Rattasepp, Lõpus kohtume kõik. Vikerkaar, 2021, nr 4/5, lk 158–163.

[6] G. Genette, Tõenäolisus ja motivatsioon. Tlk A. Saar. Methis, 2011, nr 8.

[7] Põhineb Peter Shafferi 1979. lavastusel, mis põhineb 1830. aasta Puškini näidendil. Kihte kui palju.

[8] Heitsin Nietzsche viite ka teele, et oleks eriti sügavamõtteline.

[9] Ehtne Friedrich Jürgenson maalis tegelikult üsna tavalist n-ö realistlikkusele pretendeerivat kunsti.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi