Kas linn on valmis?

SIIM LILL

Sven Vabar. Ribadeks tõmmatud linn. Jutud vms 2001–2014. Tartu: Kaksikhammas, 2023. 183 lk. 19.50 €.

Ma kardan linnu. Kuid neist ei tohi ära minna“ (Jean-Paul Sartre).[1]

Minu esimene katse „Ribadeks tõmmatud linnast“ kirjutada päädis sellega, et valminud töö koos teiste kirjutistega kustus ja jäi kadunuks nagu Vabari tekstide kaks naistegelast. Mind tabas ahastus ja tüdimus, mõtlesin loobuda. Lehitsedes õnnetult jutukogu, märkasin lauset: „Linnaga suhtlemise keelt tuleb aina uuesti luua, sest tõusuvesi tuleb vääramatu järjekindlusega“ (lk 124). See lohutas ja andis jõudu.

Kui levis kuuldus, et vähemalt Tartus teatavat kultusoreooli omava Vabari tekstid on koondumas ühtede kaante vahele, tabas kirjandusringkondi ärevussahin. Ja pettuda ei tulnud. Üks raamatublogija kirjutas eelmise aasta lõpul: „Ma vaatan kristallkuuli ja ennustan, et Vikerkaares, Loomingus, Sirbis ja Müürilehes hakkab sellele raamatule riburada ülistavaid arvustusi tulema.“[2] Tal oli peaaegu õigus, kuigi arvustajad on kippunud leidma ka kitsaskohti.

Vabari tekstidest on paljud varem ilmunud eri kogumikes ja blogipostitustes. Üks neist, „Musta lennuki kirik“, pälvinud 2010. aastal ka Tuglase novelliauhinna. Kogu ise oli 2023. aasta Betti Alveri debüüdipreemia nominent. Jutud jms on jaotatud nelja ossa, mis koonduvad intuitiivsete, lugedes meelekeele maitseelunditele surisema jäävate tundekeskmete ümber.

Raamatu esimene osa koosneb ainsamast jutust pealkirjaga „Jääkarud“, mida üks arvustaja peab teistest veidi kehvemini vananenuks.[3] Esmapilgul on tegemist vonnegutilikus võtmes düstoopiaga, kus inimkond on ületanud oma kasvu ja süü piirid, mille tulemusena on tekkinud „Suur Mõte“ sooritada kollektiivne enesetapp. Vabar on oma tekstis piisavalt leebe ja irooniline, nõnda et teksti võib lugeda mitmeti – kliimakriisi paratamatu tulevikuvisioonina („Homo sapiens oli lämbumas iseendasse…“, lk 7), ent ka teise äärmuse vaatenurgast, mis taandab inimoleskelu maailmaruumi kõige tühisemale astmele.[4]

„Jääkarud“ lohutab neid inimesi, kes hakkavad kollektiivse süükoorma all vaikselt murduma. Iga liigutuse taga on hoomamatu keskkonnakahju, iga rohesildi taga süvik, kus kapitalisti karvane käsi üritab bürokraatiapügalaid väänata. Loos jõuab see süütunne groteski: „Nõnda oli inimkonna viimases globaalses ettevõtmises tekkinud teoreetiline ummik – inimestel polnud enam võimalik end tappa, rikkumata kõige pühamat keeldu mitte kahjustada keskkonda“ (lk 13). Lahenduseks on maailma ääreala – Antarktika.

„Jääkarud“ on selgepiiriline ja vahest isegi ebavabarlik lugu, mis eristub raamatu teistest osadest. Raamatu ülejäänud kolme osa üldnimetajaks on linn. Vabarit on kutsutud Tartu müstifitseerijaks ja psühhogeograafiks.[5] Aga vahest on linn lihtsalt üks paratamatus, nagu seda kirjatööd troonivas Sartre’i tsitaadis, mis jätkub tõdemusega, et linnapiiril ootab hirmutav Vegetatsiooniring. Linn kui selline. Koht, kust ei saa ära minna. Meie tsivilisatsiooni alus ja piir.[6] See, et Vabar on elanud Elvas ja Tartus, on pelk juhus – neis linnades mittekäinud lugeja jaoks ebaoluline fakt. Miski, mis meid, tartlasi, lihtsalt rõõmustab. Vabari tekste lugedes kerkivad silme ette Neil Gaimani, J. B. Ballardi ja vendade Strugatskite maailmad. Elavad linnad, mis moonduvad, segunevad unenäolisusega, sirutavad lugeja ümber oma kombitsaid. Näiteks segunevad loo „Päike“ algussõnad („Kunagi elasin linnas, kus sadas kogu aeg“, lk 52) minu peas automaatselt „Inetute luikede“ sombuste tänavatega, kus roomavad ringi pidalitõbised.[7] Vabari tolle loo peategelane põgeneb sarnaselt Mehis Heinsaare romaani „Kadunud hõim“ peategelasega linnast: „Tundsin äkki, et ei suuda linnas enam olla mitte ühtegi hetke“ (lk 57). Ent hetkelise mälukaotuse järel algab taas uus linnakeele loome: „Mul tuli selles kirkas päikesevalguses kõik meelde – see, kuidas ma varem linnas elasin ja kõik muu. Minus tärkas soov kellegagi kohtuda, juttu ajada“ (lk 59).

Linnast ei ole pääsu, nii nagu loos „Nimede kõrb“, kus protagonistid teevad läbi pika rännaku, et jõuda otsaga tagasi alguspunkti, kuigi nüüd kerkib kodulinn nende ümber fatamorgaanana, tagurpidi linnana, millesse tagasijõudmine siiski rõõmustab.

Vabari teostes segunevad eri maailmad nõnda nagu Christopher Nolani filmides. Nendes on miskit gnostilist.[8] „Must lennuk“ viib kusagile hulga prügikolle. Ribadeks rebitud linna tükid kerkivad igaveste juutidena ringirändajate ette. Kusagil silmanurgas, lähemal kui kägiveen, paikneb teine maailm, mis võib olla rohkem päris kui nood n-ö päris linnatänavad, millel me oleme uitama harjunud. Vabari teoste peategelased ongi pidevalt kusagil äärealadel paiknejad – eluheidikud, kummaline maarahvas, teise ilma vaakuminimesed jne.[9] Vaid kahes loos jõuab keegi sinna tundmatusse teise, jättes oma kaaskondlased ja lugeja igatsevalt õhkama ja vastuste leivakoorukesi korjama.

Nood kaks lugu on raamatu kolme viimase osa lugudest kõige selgepiirilisemalt eristuvad, metamorfoossusest pajatavad tekstid, kus ühes kaob/sulandub linna sisse tänavakunstnik Sirle („Tänavakunstnikud“) ja teises sulandub võsas olevasse majja naisterahvas Andra („Tühi maja“). Maja tundub siin esmapilgul linnamüstikast eraldiseisvana, ent tolles loos võib seda näha ka linna tähistajana.

Emanuele Coccia kirjutab: „Metamorfoos on tõend selle kohta, et on olemas ainult üks substants, ja metamorfoos on kui armkude, mis seob meid substantsi ja kõigi selle osadega … Samal ajal on metamorfoos aga ka selle ühise substantsi kudumine, ehitamise, eritamise protsess…“[10] Vabari tekstid ongi ühed suured metamorfoosi näitlikustavad tekstid, kus tavapäraselt „loomulikust“ keskkonnast eraldatud „tehisobjektid“ (linnad koos kõigi oma lõputute osade, esemete, kila-kolaga) saavad tagasi oma auväärse koha maailmakõiksuses. Ent toda metamorfoosset üleminekut ühelt vormilt teise ei ole lubatud näha kõigil. Nõnda võib loo „Tühi maja“ lõpplahendust näha lihtlabase surmana, lõplikkusena, kristlik-lineaarse väärarusaamana. Või siis võib tõdeda koos Cocciaga: „Meie elu lõpp ei ole kunagi elu lõpp – iga „laip“ on oma liiki, vormi ja olemisviisi muutva elu ümberkujundus, metamorfoos.“[11] Mõlema loo kaaslase kaotanud meesprotagonistid jõuavad salateadmisele, mis teistele jääb kättesaamatuks: „Mingil ainult Karlole teadaoleval viisil olid nad nüüd kahekesi koos – tõeliselt, õnnelikult ja rahulikult“ (lk 143). Vabari lugude temaatilised kordused mõjuvad hüpnotiseerivalt ja võimestavalt, samade teemade juurde naasmine kinnistab ja tugevdab elamust.[12]

Mõni Vabari tekst on pelgalt lehekülje pikkune. Neist üks kannab pealkirja „Mis on avangard?“ ja selle keskmes on nässu läinud hauakividest meisterdatud saunakeris: „Mõtlen aga, et see saun ongi avangard“ (lk 146).[13] Võib ju naljatledes öelda, et noid ulmajutte võib lugeda ka sürrealistlikus võtmes – aastatega settinud ja selitunud avangardistlik traditsioon kohtub kodukootud Tartu semiootiku ja kirjandusteadlasega. Selle retsepti lõpp-produkt on vägagi hää. Muidugi on teadlikumale lugejale teada ka Vabari varasem seotus eripalgeliste Tartu eksperimentaalkunsti-kirjanduse ridadega.

Kuigi „Ribadeks tõmmatud linna“ tekstid on loodud kümmekond aastat tagasi, on tegemist vägagi värskendava lugemisega,[14] mis mõjub sel nukral ajal tervendavana. Määrdunud linnatänavaid pidi kõmpides tekib hetkeks jälle lapsepõlvest pärit lootus, et kohe siinsamas mõne nurga või ukse taga asub teine maailm, et linnasopid peidavad endas avastamata aardeid: „linn, mis pole veel sündinud. ta on lootena mähkunud pimedasse, sooja, sumedasse öösse. ta majad, teed ja pargid on elastsed. nad on kergelt ümarad ja kummis, valmis kohe avanema, rebenema, plahvatama“ (lk 176).

[1] J. P. Sartre, Iiveldus. Tlk T. Lepsoo. Tallinn, 2002, lk 197.

[2] https://sulepuru.wordpress.com/2023/11/17/sven-vabar-ribadeks-tommatud-linn/.

[3] „Omal ajal ehk düstoopilise fantaasialennu või satiirina kirjutatud pala mõjub tänapäeval liigagi realistlikult.“ A. Taavet, Tartu psühhogeograafi reisikirju. Looming, 2023, nr 1, lk 133.

[4] Nõnda meenub üks hiljuti lugemislauale sattunud a-humanistlik manifest, mis hüüatab: „Kaheks soovituseks on aktivism mitteinimeste suunas ja uute inimeste ilmaletoomise lõpetamine; ent asjaolud loovad radikaalseid võimalusi, mis mõeldamatustavad inimese.“ Ja: „Surmaaktivism … kaasab praktikaid, mis tõstavad esile ise surma – nii indiviidi kui ka liigina.“ P. MacCormack, The Ahuman Manifesto. Activism for the End of the Anthropocene. London jt, 2020, lk 2 ja 98. Ent huvilised võivad liituda ka näiteks Eutanaasiakiriku (https://www.churchofeuthanasia.org) või Vabatahtliku Inimkonna Väljasuremise Ühinguga (https://www.vhemt.org).

[5]  Muidugi on siinkohal oluline mainida Vabari koostatud kultuskogumikku „Mitte-Tartu“, mille eessõnas ta kirjutab: „Mu meelest ei ole teistes Eesti linnades sündinud kaugeltki nii palju olemise äärealade kirjandust – sürrealismi, avangardi, alternatiivset ulmet, eksperimentaalkirjandust, „mystilist“ tekstiloomet – kui Tartus.“ Mitte-Tartu. Koost. S. Vabar. Tartu, 2012, lk 11. Vabari ja mitte-kohtade kohta vt ka: M. Tammjärv, Lootusetud maadeavastajad. Sirp, 19.01.2024.

[6] Ent vt ka teistsuguseid arvamusi, mis linna müüti kahtluse alla seavad: „Kui meie oleme harjunud pidama tsivilisatsiooni linnades tekkinuks, siis uute teadmiste valguses tundub realistlikum see definitsioon ringi pöörata ning kujutleda esimesi linnu suurte piirkondlike konföderatsioonidena, mis olid väikesele pinnale kokku surutud. … Domineerimisstruktuuride päritolu tuleb mujalt otsida.“ D. Graeber, D. Wengrow, Kõigi asjade koidik. Inimkonna uus ajalugu. Tlk A. Ardus. Tallinn, 2023, lk 585–586.

[7] „Polnud tahtmist kuhugi minna, oli tahtmine jääda siia, sellesse tühja hämarasse saali, mis polnud veel päriselt pehkinud, aga kus seinu katsid juba veeplekid, põrandalauad logisesid ja ruum oli läbi imbunud köögilõhnadest; eriti kui meenutada, et väljas, terves maailmas sadas, sadas munakivisillutistele ja viilkatustele, sadas mägedele ja lagendikele, ükskord uhab vihm selle kõik minema“. A. Strugatski, B. Strugatski, Inetud luiged. Tlk K. Käsper. Tallinn, 1997, lk 21.

[8] Unustagem padukristlik arusaam gnostilise duaalsuse negatiivsusest. Gnoosise põhimüüt on see, et on olemas eriilmad, mis üksteisega segunevad. Maailmapragude tagant peegeldub valgusilm, ent seesama valgusilm on ka meie sees. Ka demiurg on loodud täiuslikkuse peegeldusena, ta on lihtsalt selle unustanud ja segaduses.

[9] „Paljudele Mitte-Tartu literaatidele on juba aegade hämarusest peale meeldinud äärealadel konnata. … Miks need inimesed hulguvad veidrates kohtades ringi? Kas neil targemat teha pole? Nõnda küsib tartlane, kuid mitte-tartlane ei oska neile küsimustele esimese hooga halligi vastata, võibolla ka selle pärast, et ringihulkumine on tema jaoks loomulik ja iseenesestmõistetav tegevus.“ Mitte-Tartu, lk 7–8.

[10] E. Coccia, Metamorfoosid. Tlk M. Lepikult. Tallinn, 2023, lk 93–94.

[11] Sealsamas, lk 113.

[12] Tekstid on samas mõnele arvustajale mõjunud teisiti: „Esiteks on raamatus temaatiliselt liiga „riimuvaid” tekste ehk loopaare, millest kumbki kaotab samade kaante vahele panduna muu hulgas mingi osa oma iseomasusest ja muutub seeläbi veidi nõrgemaks.“ – T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine. Müürileht, 25.01.2024.

[13] Lustakal kombel jõudsin paralleelselt Eiseni sõnadeni: „Vanasti oli meil kaks pühadust – hiis ja saun, viimane näis olevat isegi tähtsam. Kristus tõi veel kolmanda pühaduse – kiriku, mis on aja jooksul vähendanud hiie pühadust. Saun on aga jäänud püsima.“ – M. J. Eisen, Vanade eestlaste saun. Sakala, 1933, nr 21(29), lk 2.

[14] Tõnis Hallastele mõjus kogu samas taaskord vastupidiselt: „Seetõttu mõjub osa juttudest vaat et anakronistlikuna. Vähemalt mõned neist tundusid praegu lugedes justkui aegunud.“ Ja: „Ilmet andis teataval määral enese ja maailmaga rahulolematu ning otsapidi vaat et suitsiidne maailmapilt –
ja kogumiku väljaandminegi mõjus millegi lõpetamisena.“ – T. Hallaste, Ühe deemoni väljaajamine.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi