Kategoorilist aperitiivi otsimas

Zinovi Zinik

Kõik, mis on seotud Kaliningradiga, endise Königsbergiga, on kuidagi mitmetähenduslik. Londonis on kättesaadav vaid üks ingliskeelne Kaliningradi reisijuht, ja seegi on tõlgitud saksa keelest. Linnal, kus sündis, elas ja suri tähtis mõtleja Immanuel Kant, ei tohtinud kuni viimase kümnendini olla isegi mitte geograafiat: kommunistliku suurriigi mereväebaas oli mõistetud eksisteerima kaardil üksnes nimena, ähvardades sellest hoolimata kogu muud maailma vägagi füüsiliselt. Kant veetis kogu elu, püüdes ületada analoogilist lõhestatust vaimse ja kehalise, idee ja mateeria, üleva ja madala, emotsioonide ja kohusetunde vahel. Ta leidis vastuse kategoorilises imperatiivis: sa pead ületama selle maailma materiaalsuse, teda pidevalt idealiseerides, kuni kõrgem eesmärk muutub sinu jaoks sinu enda reaalseks paratamatuseks. Just samamoodi juhtus ka keskaegse Königsbergiga – preisi militarismi ja saksa valgustuse hälliga –, mis muutus kommunistlikuks raudbetoonist Kaliningradiks. Mina sõitsin Kaliningradi inglise raadio ülesandel, et uurida Immanuel Kanti säilmete ja tema kategoorilise imperatiivi saatust – selle nurgakivi saatust, millele toetub moodsa Euroopa moraalne alusmüür.

Marmorsarkofaag Kanti säilmetega asus Königsbergi katedraali portikuses ja jäi täiesti terveks (ning ainsagi kriimuta) isegi 1944. aasta augustis, kui Suurbritannia kuninglik lennuvägi keskaegse Königsbergi maa pealt minema pühkis – nii katedraali, lossi kui ka Albertina ülikooli. Nõukogude lennuvägi hävitas seni linna tööstusrajoone. Siis tulid nõukogude tankid. Kõik süüdati põlema ja purustati, isegi veevärk. Välja arvatud viinavabrik ja õlletehas. Eranditult kõik ellujäänud sakslased said süüdistuse, et on osalenud õlleputšides, laaditi kaubarongidele ja saadeti välja Ida-Preisimaa steppidesse, nende majadesse kolisid uued elanikud nõukogude liiduvabariikidest. Uustulnukad ei suutnud köögikraanikausil ja bideel vahet teha, aga viinavärki nad jagasid: endine preisi tehas hakkas tootma Venemaa parimat viina nimega Flagman.

Esimesena veendusid viina imettegevas võimes – võrreldes õlle või veiniga – Hans ja tema kaasa Hanna, Königsbergi legendaarse loomaaia jõehobused. Pärast seda, kui oma martsipaniga kuulsaks saanud Königsbergi olid saabunud nõukogude sõdurid, hakkasid linnas levima totaalne nälg ja kannibalism. Loomaaialoomad söödi muidugi ära, ellu jäid vaid jõehobude paar ja kanaarilind, kes oli puuris elamisega harjunud. Kuid jõehobu langes kurvameelsusse, nukrutses ega tahtnud süüa. Ja hakkasidki nõukogude sõdurid teda viinaga jootma – neli liitrit päevas.

Kahe nädala pärast tekkis jõehobusel taas himu toidu järele, ja mitte ainult toidu, vaid ka seksi järele. Hans ja Hanna tegid valmis nii palju väikesi jõehobuseid, et neid jagus peaaegu kõikidesse Nõukogude Liidu loomaaedadesse. Mõni neist sattus kindla peale koguni Poliitbüroosse.

Nõukogude ajal läksid noorpaarid pärast abielu registreerimist Tundmatu Sõduri hauale, et pidulikult osaleda milleski ideaalses. Meie filosoofilisel ajastul täidab Kaliningradis sellist osa paljudele teadmata Kanti haud. Täpsemini, Kanti teadmata haud. Asi on selles, et Kanti säilmeid on vähemalt kolm korda ümber paigutatud – kodunt hauaplatsile, ülikooli surnuaialt katedraali müüri äärde, hauast sarkofaagi. Natsid avasid sarkofaagi, et kolju kuju järgi veenduda Kanti aaria päritolus, pärastpoole avasid sarkofaagi nõukogude inimesed, et kindlaks teha, kas Kanti kolju ja Lenini kolju vahel on mingeid frenoloogilisi seoseid. Pole välistatud ka vandalismiaktid. Keegi kohalike olude tundja teatas mulle, et on isegi näinud fotot 1950. aastatest, kus kolm nõukogude madrust seisavad sarkofaagis, viinapudel käes. Pange tähele – viinapudel. Austusest Kanti transtsendentaalse idealismi vastu.

Ma oletan, et viinast purjujäämine kui protsess viib kategoorilise imperatiivi otsinguil vähehaaval välja transtsendentaalse “mina” juurde. Ja tõepoolest. Joonud pitsi viina, läheb inimene üle teise olekusse: ta pole enam seesama, ta on teine. See “teine” joob omakorda oma esimese pitsitäie viina ja suundub taas teistsugusesse, kõrgemasse olekusse, muutub teiseks, kellekski, kellel pole midagi tegemist tema eelmise, madala “minaga”. Mõnikord võib selline radikaalne lahtiütlemine oma eelmisest minast lõppeda kraavis. Mõnikord aga viib umbes selliste kategooriliste imperatiivideni: “Kas sa austad mind või ei austa?” – seistes peegli ees ja vaadates iseendale näkku.

Kant ise oli tuntud külalislahkuse poolest, igapäevaste lõunate ajal seisis iga külalise ees napsikarahvin. Kuid kategooriliste imperatiivideni asi ei läinud. Õlut pidas Kant aeglase toimega mürgiks, oma viimasel eluperioodil aga eelistas üldse kohvi, et lõunasöökide ajal ärkvel püsida, kuid oli kehaliselt nii nõrgaks jäänud, et teinekord oli tal isegi tugitoolis istudes raske tasakaalu säilitada. Eriti õhtuti kippus ta tukastades kogu aeg kukkuma, tema öömüts sattus küünlatulle ja läks põlema, ta nägi hirmsaid unenägusid – unes jälitasid teda alatasa mõrtsukabanded. Kui seista sakslaste rahaga taastatud katedraali portikuses sarkofaagi juures, võib mõista, kuivõrd see linn kõigi oma betoontornidega losside asemel ja kogu oma kriminaalse kuulsusega, olgu ehtsa või võltsiga, vastab nii Kanti ideaalidele kui ka teda vaevanud luupainajatele.

Võibolla veetleb see linn mind sellepärast, et ma tunnen temas ära iseenda. Kaliningrad, praegusajal Vene emamaast Poola, Leedu ja Valgevene aladega ära lõigatud, nii nagu oli seda Lääne-Berliin, on justkui saar välismaises meres, umbes nagu Suurbritannia. Ja tuttavat vankumatut saareelaniku vaimu tajusin ma Kaliningradis ka ühiste söömaaegade põgusatel suhtlemishetkedel – sõltumatus, enda äravalituse tunnetamine, ääretu uudishimu kõige välismaise suhtes. Moskvalasena, kes on veerand sajandit Londonis veetnud, elan ma võõramaises olevikus ja minu unedesse mu Briti tulevikust ilmuvad mõnikord hirmud mu nõukogude minevikust. Kas mitte samasugune pole ka Königsberg, mis on oma nime vahetanud Kaliningradi vastu, kuid kus “puud sosistavad saksa keeles” (Jossif Brodski), kus gauleiter Kochi ausamba koha peal seisab Lenini ausammas; linn, kust pärinevad preisi munakivid, millega on sillutatud Punane väljak, ning kus kunagises gestaapo hoones paiknes kohalik oblastikomitee, kus lossivaremete asemel on pooleli jäänud Nõukogude Palee varemed, kus kesklinnas tungivad kulunud parteiloosungite alt välja natslikud kirjad, kus kõigil preisi minevikust pärinevatel bareljeefidel on pead maha koksitud? Kuid sellegipoolest pole minevikumälu kellelgi kadunud – ehkki, kui pea on läinud, pole mõtet juukseid taga nutta.

Oskus unustada pole igapäevase elu jätkumiseks vähem tähtis kui ajalooline mälu. Harilikult märgivad inimesed üles selle, mida nad tahavad mäletada. Kant märkis üles selle, mida oli vaja unustada. Kui Kant oli varguse, liigjoomise ja lohakuse eest sunnitud vallandama oma teenri Lampe, kes oli juhmard, mühakas ja suli, kuid kes oli teda sellegipoolest peaaegu kogu elu teeninud, kirjutas ta päevikusse: “Veebruar 1802. Nüüdsest ei maksa Lampe nime meenutada.”

Vaatamata moodsa ajaloo kõigile õudustele leiavad kaliningradlased endas jõudu suhtuda toimuvasse transtsendentaalselt, järgides oma legendaarse kaasmaalase, igavese optimisti Immanuel Kanti juhtmõtteid. Kantil oli Berliinis oponent, juudi mõtleja Moses Mendelssohn.

Mendelssohn oli skeptik. Ta arvas, et inimloomus jääb ikka samaks. Inimene võib küll sajandite vältel muutuda, kuid progressi pole selles muutumises märgata. Ja üldse, arvas Mendelssohn, igavikulises mõttes valitseb maailmas hea ja kurja, religioossuse ja ateismi, pimeduse ja valguse vahel tasakaal – hoolimata sellest, milline on nende vahekord igal üksikul ajastul; inimene ei tee ühtki sammu edasi, ilma et ta astuks ühtlasi ka tagasi ega vajuks taas sinnasamasse kaose ja vägivalla sügavikku, kust tal alles äsja oli vaevu õnnestunud välja rabelda. Kantile paistis selline pilt inimkonna ajaloost viletsa farsina, ajaloole üle kantud jonnipunni-kaasusena; selline farss peaks kiiresti talumatuks muutuma – kui mitte osavõtjatele, siis pealtvaatajale igatahes. Pealtvaataja all pidas Kant loomulikult silmas Jumalat. “Seesugune visklemine ja rabelemine vooruse ja pahe vahel on vastuolus moraalse kontseptsiooniga, et eksisteerib tark looja, kogu universumi valitseja,” vastas ta Mendelssohnile.

Kui vaadata keskaegse Königsbergi varemeid, mis on Kaliningradi raudbetoonist koletisi täis ehitatud, saab selgeks, et õigus oli Mendelssohnil, mitte Kantil. Kanti ja Mendelssohni vaidlus transformeerus dialoogiks, mida peeti Stalini ja Hitleri koonduslaagrite naridel. 20. sajand oli tunnistajaks, kuidas üks inimtõug hävitab teise niisama kergelt ja sihikindlalt, nagu raiuti maha puud, mis olid varjutanud Immanuel Kanti pilgu eest vaadet ühele kaugelt paistvale linnatornile. Kanti ja Mendelssohni vaidluses oli Kant see, kes uskus, et üldiselt saab kõik korda, et maailm on põhimõtteliselt korraldatud arukalt ja õigesti, et võimustruktuure tuleb usaldada ja et valitsus püüdleb selle poole, et tagada oma kodanike rahulolu, et areng toimub, et kaugelt paistvale tornile avaneb taas kaunis vaade, lennaku ümberringi pealegi raiutavate puude laastud.

Koguni suurplokkidest tornid, mis on vallutanud kogu Kaliningradi, pärinevad kantiaanliku optimismi ja utoopiliste progressiideede hällist, nad on selle sotsialistlikud raudbetoonist viljad. Ühe sellise torni kümnendal korrusel, kuhu katkistest torudest keldris kandub reoveelehka, elab Kaliningradi kõige tähtsam Kanti-asjatundja, kelle nimi sobib kokku linna uue nimega: professor Kalinnikov. Tal on hallikirju akadeemikuhabe, ta sarnaneb isegi väliselt “vanaisa” Kalininiga. (Raske öelda, miks linn on saanud nime selle pedofiili järgi, kes piltidel poseerib alati, lapsuke põlvedel – ilmselt Stalini käsul, kes seesuguse sadistliku irooniaga Kalininit šantažeeris; võibolla tuli nimi sellest, et Kaliningradi uued elanikud olid sundasujad, ümberasujad, kelle nõukogude elu oli orvuks muutnud?) Professor Kalinnikov on elurõõmus kantiaan, kes jalutab igal hommikul täpselt sedasama marsruuti mööda nagu kunagi suur filosoof, kelle järgi linnakodanikud kelli õigeks panid, sest teadsid Kanti punktipealsust. Professor Kalinnikovi teele ei jää tema jalutuskäigul kitsukesed tänavad ja linnaaiad, vaid räpased tühermaad ja betoontornid. Kuid kõige järgi otsustades professor seda ilmselt ei märka: reaalsust asendab tema nägemus. Selles linnas viskleb meie teadvus solipsismi ja dialektilise materialismi äärmuste vahel. Et selles linnas elada, läheb vaja kujutlusvõimet, mis oleks sama võimas kui see jõud, mis pühkis kuni alusmüürideni maapinnalt Königsbergi ja asendas selle Kaliningradi betoonfantoomidega.

Kohtumine Kalinigradiga on kohtumine sõja ja ühiskondlike vapustuste tegelike jälgedega, mida ma olen palju aastaid oma teadvuses maha surunud. Minu põlvkond on õnnelik põlvkond: kui meid ka jälitati mässumeelsuse eest, siis me teadsime, et kõige hirmsam, mis meid ähvardada võib, on emigreerimine – kas vabatahtlik, kui selleks tuleb võimalus, või sunniviisiline. Eelmise põlvkonna hirmsad kannatused ja nende kangelasteod – Teine maailmasõda – oli osa ametlikust ajaloost, patriootlikust propagandast, see oli ajupesu, mis pidi inimeste tähelepanu kodustelt koledustelt kõrvale juhtima. Mäletan, et vaidlesin isaga nõukogude võimu üle ja põrutasin, et kui poleks olnud Hitleri sissetungi ja eheda vene patriotismi lahvatust, oleks stalinlik režiim ammuilma kokku varisenud. “Aga mina kaitsesin ju rindel sinu elu,” poetas isa kohkunult. Tal olid pisarad silmas. Isa oli olnud suurtükiväelane ja kaotanud rindel jala.

Ta kõndis proteesiga. Jalg oli amputeeritud altpoolt põlve, ja kui isa proteesi ära võttis, nägin jalakönti. Seetõttu olen lapsest saadik lummatult invaliide jälginud. Moskva hoovid ja tänavad olid sante täis – nad istusid kõnniteel, käsi välja sirutatud, tunglesid õlleputkade juures ja koputasid almust paludes uksele. Me elasime töölisrajoonis Marina Roštšas ning Oktoobri tänava nurgal õlleputka juures võis näha tervet kollektsiooni sõjast ja elust muserdatud alkohoolikuid. Mind võlusid nende poosid – karkudel, puujalaga, või sootuks puusadeni ära lõigatud jalgadega, istumas kätega lükataval madalal kärul. Kui läks kakluseks, võis juhtuda, et kärul istuv võimsate õlgadega invaliid lükkas end maast lahti, sööstis üles ja tegi õhus pirueti, rammides vastast kubemesse. Mind köitis väga, millisteks manöövriteks on võimeline keha, millel pole kõiki liikmeid. Sest ma olin näinud, kuidas mu isa kõndides proteesi seab: ta pani jala maha, tõstes põlve ja lastes jala ristloodis alla.

See meenus mulle, kui lugesin, kuidas Kant oma viimastel eluaastatel hakkas kaotama orientatsiooni ja tasakaalu. Ta töötas välja just sellise käimisviisi: kergitas jalga põlvest ja pani siis otse täistallale maha. Kui ma neist tasakaaluharjutustest teada sain, sain aru, miks Immanuel Kanti mõtlemise laad mulle nii isiklikku huvi pakkus. Just samamoodi suhtus elusse ja riiki ka minu isa: optimistliku usaldusega, aule ja headusele lootes, vaatas ta kartmatult tulevikku. Kant surigi, ilma et oleks pidanud pettuma oma optimistlikus suhtumises ümbritsevasse, välja arvatud kahtlused teenri kombekuse suhtes. Isa jõudis kõiges pettuda, nii perekonnaelus kui ka nõukogude võimus, ja seadis lõpuks kahtluse alla ka inimsoo kui sellise auväärsuse.

Teda ei muserdanud argielu raskused ja ebaõnnestumised ega isegi mitte sõda. Pigem vastupidi: sõja ajal tajus ta, nii nagu paljud ta eakaaslasedki, alateadliku energia võimsat puhangut, elutunnetus muutus uskumatult terviklikuks. Nõukogude võim kadus, jäi oma rahvas. Sul oli käes relv, et pidada sõda rahva tõelise vaenlasega, mitte ideoloogilise fantoomiga või sisemise luupainajaga, vaid ehtsa vaenlasega, nurjatu sissetungijaga, kes tahab hävitada sind ja sinu perekonda. Isa ohverdas selles võitluses jala. Ta oli hakanud oma sõdurite juurde kaitsekraavi minema, otsekui oleks jalutama läinud – väljunud kergel sammul ja pikemalt mõtlemata muldonnist, turjal raske miinipilduja. Ta suhtus sellesse nagu vältimatusse kohustusse – see oli sõduri ja kodaniku kohus isamaa ees. Ma ütleksin, et ta suhtus sellesse kantiaanlikult.

Isa optimismi hävitas ees oleva vaatepiiri kadumine. Vanadus hiilis ligi, hajusid lootused elumuutusele ning samal ajal varises kokku kogu suur maa, kadus selle vägev idee ning kadus ka selle kategooriline imperatiiv – nõukogude idealism. Kuid isa kahtlused, tema kibestunud skeptitsism oli olemuselt pigem lapselik solvumine: ta ootas kogu aeg, et tõestatakse, et tal ei ole õigus, – et täiskasvanud hakkavad kahetsema, et on murdnud oma lubadusi, et lõppude lõpuks saab ta oma Königsbergi martsipani, oma loomaaia ning oma õhtusöögi koos sõpradega; tuleb vaid oma solvumist peita ja oodata, kuni sind ümber veendakse. Ja siis saad sa kõik tagasi, isegi kaotatud jala.

Isa suri aasta tagasi märtsis, tal oli raske ajuverejooks. Kuid juba enne seda kaotas ta paaril korral teadvuse ja orientatsioonivõime. Selles seisukorras püüdis ta kogu aeg voodist üles tõusta, olles unustanud, et tal pole proteesi all. Ja kukkus. Ta oli unustanud, et tal on ainult üks jalg. Afektiseisundis unustas ta oma elu kõige olulisema kaotuse, omaenese kehaosa, nii nagu Immanuel Kant suutis unustada oma armastatud teenri nime, kes oli läbinisti paheline ja kes oli osa tema elust.

Isa kaotas jala läänerindel. Teel Königsbergi. Kuhu ta ärarebitud jalg kadus?

Keegi ei mõelnud tookord eriti selle üle, mis saab kõikide sandistatute kehaosadest, mis saab surnutest, mis saab neist, kes rindejoonele surema jäeti. Osa maeti maha, osa künti ehitusplatsi pinnasesse või kolhoosipõldu, osa viidi kuhugi mujale. Võibolla läks nii, et minu isa ärarebitud jalg sattus Ida-Preisimaa lagendikele, võimalik, et see kandus (koos sissetungivate nõukogude tankidega, hiljem aga traktoritega, mis sealtkandi põlde kündsid) edasi Kanti hauda, mida on kolm korda ümber kaevatud ja kus filosoofi maiste jäänustega segunenuna puhkabki nüüd ka minu isa jalg, seltsiks tühi viinapudel?

Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Marika Mikli

Ilmunud Vikerkaares 2005, nr 12

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi