*ma pole võitnud … jt luuletusi

MARI-LIIS MÜÜRSEPP

***
ma pole võitnud
ühtegi suurt kirjandusauhinda

vahel teeb see kurvaks
vahel tundub
et ehk pole ma veel
piisavalt kannatanud

suurte võitude nimel
peab enne kannatama

nagu Leonardo DiCaprio

kes ei saanud Oscarit
kui kurameeris
uppuval laeval

leinas oma naist
hullude saarel

pettis aktsiaturul
miljoneid välja

Oscari saamiseks
pidi ta laskma end rappida
raevunud karul
sööma toorest piisonimaksa
pugema roiskuva hobuse kerre

ja mina

iga nädal
olen käinud metsas
karu ei tule

piisoni põdra hundi
lendorava maks
kõiki olen proovinud
ükski ei püsi mu sees

ja kui leian surnud hobuse
püüan nii väga
pugeda üleni
ta lahtilõigatud kõhtu

jalad jäävad alati välja

 

Telesaates

ma olen see kelle sa unustad

kes jäetakse välja
järjekordadest
nimekirjadest
kaotan alati
nii napilt-napilt

nad ei näe kuidas
ripun juuksekarva otsas
ja kiigun eesmärkide poole
kas saab kuhugi jõuda
kui olen nii pagana väike

kui olen see
kes kukub pragudesse
jääb millegi külge
millegi vahele
viimasel hetkel

kahe silma vahele kinni

Viru keskuse liuguksed
pressivad mu kokku
olen õhk vahede vahelt libisev tuul
pragude olend keda ei näe

lähen telesaatesse
kus rahvas peab
näo järgi arvama

kes on luuletaja

pressin oma pea
läbi pisikese akna aga ei

nad hindavad mind ja ütlevad ei

tema silmades pole piisavalt valu

 

***
ma olen halb autojuht

keskpärane males
muusikas ja köögis

ma pole kokk
vaid luuletaja

kõige paremini
oskan üldse nutta

ja kui sa leiad
supi seest mu ripsmekarva

siis rõõmusta
et see ei ole
silm

 

Koduigatsus

siin on majad mis põlevad
majad kus lüüakse noaga
vereplekid ja katkised liftid
majad kuhu ei taheta tulla

politseile tuttavad majad
mille akendest visatakse asju
majad mille ümber kiljuvad kajakad
mille seintel on kirjas
kes Katja on
(шлюха ei midagi head)

siin on suitsukonid
kondoomid
ja klaasikillud

varahommikuse kaste asemel
varahommikune okse
ööbikute asemel vägistamisviled
ja lapsed

lapsed on igal pool

arutasime sõbraga huvitav
kas Kadrioru ja Annelinna lastel
on mingi vahe
jah

Annelinna lapsed nutavad vähem

***
olen ikka tagasi
Annelinna trepikojas
kus mind aastaid tagasi
reede öösel rünnati
olin seal juba järgmine päev
olin seal ka eile
ja ma olin üksi

seeliku asemel
pikkades pükstes

ma ei karda mehi
kõik nad ei ole halvad

nad tellivad kulleriga süüa
sõidavad bussiga
lähevad trenni
magavad kaua

nad näevad
millegi nimel vaeva
ja miski paneb nad nutma

ja mõni neist on minu sõber

aga kusagil kuklas
on ikka see reede see trepikoda
hingeõhk mu kaelal

kui kutsud mind
teist korda välja
ja ütled
et võiksime minna matkama

märtsis on raba veel külm
panen selga kampsuni
ja pikad püksid

tossud mis ei libise
kui on vaja
laudteel joosta
mütsi salli kindad
seljakotis on natuke toitu

sa tundud hea
aga oleme peaaegu võõrad

tõmban jopeluku kurguni
ja astun õue

ühes taskus kommid
teises nuga

Häbi

avan aluspüksid
lootes näha verd
mida pole

pole olnud
juba liiga kaua

valge
rikkumata pind
kiiskab teravalt silma
ja teeb haiget

nagu mõte sinust

nagu häbi öö pärast
mil polnud
sinu jaoks tähendust
aga minu jaoks
võib olla tagajärg

aeg on tõusta
kardan potti vaadata

näha
silmaga nähtavaid
spermatosoide

või juba lausa õrnu
heledaid juukseid
võõrast ripsmekarva
tillukese varba küünt

ma ei vaata potti

öösel kuulen
keegi hingab

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi