Toimetajalt: Meie igapäevast kriisi …

… püüab kirjeldada Vikerkaar.  COVID-i kõrgajal hakati rääkima komplekskriisist, milles rahvatervise, majanduse ja keskkonna hädad võivad võimenduda tapatalguteks. Kriise on nii palju, et kõik ühte väiksesse ajakirjanumbrisse ei mahugi. Isegi kui keskenduda sõjalistele konfliktidele, saab neist katta vaid murdosa. Ukrainal, kui meid kõige otsesemalt puudutaval, hoiab ajakirjandus veel silma peal. Gazast ja Lähis-Idast üldisemalt ilmub samuti korrapäraselt teateid, juba harvemini märgatakse etnilist puhastust Mägi-Karabahhias või Taiwani kohal tihenevaid pilvi. Veelgi haruldasem on see, kui teadvustatakse kodusõdu või massimõrvu Sahelis, Sudaanis, Etioopias, Myanmaris, Haiitis.

Neist neljast on juuni Vikerkaares ka juttu. Sõjaga harjumisest räägivad Harkivi kirjaniku Andri Krasnjaštsõhhi märkmed (mahukam valik ilmus äsja Loomingu Raamatukogus, vt ka Vikerkaares ilmunut). Kristjan Pruul annab ülevaate, kuidas Iisraeli armee otsib Gaza sihtmärkide valimisel õigustust tehisarult – tulemus ei erine huupi tulistamisest. (Samal teemal oli juttu Taskuvikerkaares.) Richard Antaramian ja Rafael Khachaturian asetavad Mägi-Karabahhi etnilise puhastuse ajas ja ruumis laiemasse konteksti. Michelle Kuo ja Albert Wu kirjeldavad taivanlaste elu Hiina Rahvavabariigi vulkaani all – ühine oht pole leevendanud ühiskonna sisetülisid.

Ajaloolise sotsioloogia grand old man Michael Mann küsib pikas ülevaateessees, millest üldse on sõjad inimkonna ajaloos tulnud. Kas nende taga on riikide ja nende juhtide ratsionaalsed kalkulatsioonid või lihtsalt animaalsed tungid? Lükanud suure tõendusmaterjali toel tagasi rahvusvaheliste suhete „realistliku“ koolkonna seisukohad, jõuab Mann lihtsa järelduseni: enamasti tuleb sõja alustamise otsus emotsionaalselt ülesköetud riigimehe tujudest. (Muide, sõdu on ajaloolise sotsioloogia perspektiivist varem Vikerkaares käsitlenud Tõnis Saarts: vt siin ja siin.)

Tõnis Saarts kirjutas Vikerkaares 2008. aastal „rahvusliku kaitsedemokraatia“ väljavaatest. Midagi sellist aimasid eesti futuroloogid ette juba 1997. aasta tulevikustsenaariumides. Paistab, et nüüdseks on see pärale jõudmas. Peavooluajakirjanduse innukus kulutada kümnendik riigieelarvest laskemoonale polnud Saartsi uue essee kirjutamise ajaks veel lõkkele puhkenudki. “Sisevaenlase” demoniseerimine on juba midagi igapäevast. Iisraeliga paralleele tõmmates annab Saarts kaitsedemokraatia definitsiooni. Üks selle tunnuseid on enamiku ühiselu valkondade julgeolekustamine ning elanikkonna jagamine kolmeks: lojaalsed, kahtlased ja vaenlased. Tõenäoliselt tuleb Tõnis Saartsiga sellest juttu numbri esitlusel 8. juulil – jälgige teateid!

Särava sulega poliitikafilosoofi Mark Lilla essee “Torn ja kloaak” kirjeldab üht tõusvat trendi Ameerika paremäärmusluses – katoliiklikku postliberalismi ehk „ühishüve konservatismi“. Lilla jagab osaliselt nende reaktsionääride ühiskonnadiagnoose. Erinevalt peavoolu parempoolsusest pooldavad katoliiklikud postliberaalid riigi rolli majanduses, rahvatervises, vaktsineerimist, ametiühinguid, kliimapoliitikat, kontrolli ettevõtete üle, sotsiaalabiprogramme jne, ning kinnitavad valmidust moodustada oma teokraatlike eesmärkide nimel liite vasakäärega. Kuid Lilla ei usu, et katoliikliku vaimueliidi „pikal marsil läbi institutsioonide“ võiks olla erilist edu, isegi kui Trump peaks uuesti võimule tulema. Paremleninlik ettekujutus intellektuaalse avangardi võimest tuua kaasa sügavam ühiskondlik meelemuutus peab varem või hiljem pettuma, kui puutub kokku reaalse parempoliitika kloaagiga. Lilla esseest võib leida analoogiaid ja paralleele meie kodumaise poliitmaastikuga.

Juuninumbris leidub sotsiaalset ja muusugust luulet. Mari-Liis Müürsepa, Viktoria Grahvi ja P. I. Filimonovi laulud ning Ave Taaveti, Kristjan Haljaku ja Aliis Aalmanni proosa puudutavad ühel või teisel moel ajapaineid. Erich Fried esitab oma meetmed paremasse maailma jõudmiseks: „Kurjad tapetakse / maailm saab heaks“.

Juhan Raud annab ülevaate kriiside-ainelisest EKKM-i näitusest „Päästik“, Johanna Ross kirjutab Mihkel Muti Undi-raamatust, Katrin Ruus Tarmo Tedre „Surmajuttudest“ ja Berk Vaher Rein Raua „Katkurongist“.

Püsige julged ja vormistage 33 euro eest Vikerkaare tellimus: https://tellimine.ee/est/ajakirjad/vikerkaar !

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi