*kunagi ehmusin… jt luuletusi
Aprill, 2014***
kunagi ehmusin kui
üks hea sõber ütles et
olen totaalne
meestevihkaja
mismõttes
vastasin üllatunult
ma ei vihka
mehi
ma vihkan kõiki
***
naisluule on see kui
jürgen rooste ütleb pahaaimamatult (?)
jüri “talitsegem libud” üdi klubis
et sveta grigorjeva võib olla järgmine (:)kivisildnik
mitte
koidula
kareva
ega ka kangro
ei
sveta grigorjeva võib olla järgmine (:)kivisildnik
***
tuleb heteroluuletaja
ja teeb sust naise
tuleb homoluuletaja
ja teeb sust inimese
lõpuks õpid luuletama nagu mees
armastama nagu naine
ja see on alles algus
svetlana jevgenjevna grigorjeva
romeo ja julia oli köömes se kõrval
siis kui eestlased ja venelased olid tõelised
capulettid ja montecchid
ja sa pidid valima kummaga sa ühes mestis oled
ning sa valisid venelased sest neid oli oluliselt rohkem
(ja sest et vene poisid olid ilusamad)
kui sina ja su sõbranjed
laulmas vürtsitüdrukuina
paraadna ees keeles
millest tollal veel aru ei saanud
(mind ristiti mel c-ks
sest käisin tol ajal ringi värvilises nabapluusis
juuksed üles panduna kõrgesse hobusesabasse
täpselt nagu see “sporty spice” bändi algusaegadel)
kui su isa lasi sulle makist biitleid
ja sa naersid isa ja biitlid välja
eriti seda kui ta ütles et sa oled alles laps
sa ei saa veel aru
mis on klassika
ja siis sa vuhisesid hoopis
oma poisi jalgratta tagaistmel
mööda lasnamäge
kuulamas pleierist kõrvulukustavalt prodigyt
(no good on elu lõpuni mu lemmiklugu
see läeb aastatega ainult paremaks)
me olime nii väiksed
ja juba nii kiired ja
vihased
kus sa küll nüüd oled
see kellega
sai hommikust õhtuni mängitud
kes esimesena silma pilgutab on kaotand
kumbki meist ei pilgutand
kumbki meist kunagi ei kaotand
ja see ongi tõeline
sajandiarmastus
(romeo ja julia olid köömes me kõrval)
ja kuigi biitlid on tõesti ägedad
ei ole nad prodigy se minu klassika
las siis me lapsed naeravad tulevikus ka meid välja
nagu meie naersime omi vanemaid
ainus surematu klassika on ehk see et
kuigi romeo ja julia on juba ammu surnd
mängivad eestlased ja venelased
endiselt tõsimeelselt capulette ja montecche
huvitav kas kunagi ka seda välja naerma hakatakse
(ja kes on need lodevad traditsioonini mitteküündijad
häbi neil olgu
juba ette)
puu mis pole
ja ma oleks unes näinud
et istusime suudeldes puu all
kui päike oleks loojund nagu tavaliselt
liiga ilusalt
ma oleks tundnud ainult sind ja tuult
must läbitungivat
ja ma oleks küsind sult mis puu see on
mille all me istume
sa oleks vastanud
see pole pihlakas
sa oleks maitsnud mu alumist huulepatja
ühte mu eriti kurjadest õitest
(mul on neid palju kannan neid vahel pärjana ja
hüüan end peeglist caesariks kui keegi ei vaata
eriti siis kui lähen juba ette
kaotama)
ma oleks neetind su nibu veriseks
oma metallist südamega ja
kinnitand se kivistund julla
piki su vasakut nibu kahe kuulikesega kinni mõlemalt poolt
nagu professionaalne piercing-meister
initsieerind sind nii tõeliseks meheks (minu meheks)
su needit nibu übermenschiks
ning laulnud siis sinu malbe ümisemise saatel
et armastan sind sedasi
et feminism võib putsi sõita
oma palgalõhega
(pealegi kunstnik ju ei tunne palgalõhe mõistet
selleks peab ometigi PALGA mõistet tundma
see ongi teie kauaoodat silverlining
kunstnikdaamed-(härrad))
ja siis ma oleks taht libiseda sul käest
enne kui sa oleks jõudnud mulle nime anda
mind paika panna nii et ma oleks muutund sootuks
sootuks
aga mu kurjade õite kihiti nahad oleks reageerind suga koos olles
nii rasuseks nii libedaks ja iseenesest laiali läinud
et oleksin koorund tagasi vist me mõlema eest seks maoks
seks pahandusile meelitajaks paradiisilõhkujaks seks
õrnemaks sugupooleks
(oh kui õrnaks ma kooruks)
ja siis ma oleks üles ärgand
naeratand kinnise suuga
mõlemapõsepoolset naeratust kuid see-eest
smize’ind silmadega nagu tyra banks ses modellisaates
(mul tuleb see tõeliselt hästi välja)
läinud kööki istund su vasta
ja rääkind sul kohvi ja armastuse kõrval
kuis suudlesin sind
puu all
mis ei ole pihlakas
***
“seilan mööda piraadimerd
ja ükski türa mind
ei takista”
(Sveta Grigorjeva)
ja ma ju tean et
nende argpükslikkus ei jää märkamata
ja nad on surnud juba ammu enne mind
nagu ütles bukowski
aga õnnelikumaks see vist teda ei teind
ei tee mindki
ometigi ma istun ses seelikus
nüüd põrandale
nagu koidula ja saadan su
persse nagu grigorjeva
löö pealegi mind risti
veel ja veel ja veel
seda kauem kestab mu
valitsemisaeg
kes ütleb et see luule ei kesta
et ta pole igavikuline noh
te pole vist aru saanud et
see luule on lasnamägi
see luule on keskerakond ja
MINA
OLENGI
SAVISAAR
