Eesti kirjandus 2013

Küsisime 37-lt kriitikult, kes läinud aastal eesti nüüdiskirjanduse kohta vähemalt kaks arvustust-artiklit olid avaldanud ning teadaolevalt veel üle 35 aasta vanad polnud. Saime 23 vastust.

Neli korda nimetati PARIMA 2013. aastal ilmunud UUDISTEOSENA VALDUR MIKITA “LINGVISTILIST METSA” (Grenader). Kolm kriitikut eelistas Robert Kurvitza romaani “Püha ja õudne lõhn” (ZA/UM). Järgnesid võrdselt kahe häälega Sveta Grigorjeva luulekogu “Kes kardab Sveta Grigorjevat?“ (Värske Rõhk), Andrei Ivanovi romaan “Harbini ööliblikad” (tlk Veronika Einberg; Varrak), Kätlin Kaldmaa romaan “Islandil ei ole liblikaid” (Ajakirjade Kirjastus), (:)kivisildniku luulekogu “(:)õpetaja ütles” (Jumalikud Ilmutused) ja Mait Vaigu proosaraamat “Juss ja vennad” (Puiestee). Ühel korral nimetati Veiko Belialsi jutukogu “Kogu maailma valgus” (Fantaasia), Gregor Elmi romaani “Karvane metseesel” (Jumalikud Ilmutused), Andrus Kivirähki romaani “Maailma otsas” (Eesti Keele Sihtasutus), Paavo Matsini romaani “Sinine kaardivägi” (Lepp ja Nagel), Ülo Mattheuse romaani “Tema salajane palve” (Tuum), P. I. Filimonovi novelliraamatut “Nekroloogide kirjutamise oskus” (tlk Katrin Väli jt; Kite).

PARIMAKS DEBÜÜDIKS pidas kaheksa arvustajat SVETA GRIGORJEVA luulekogu “KES KARDAB SVETA GRI-GORJEVAT?” (Värske Rõhk). Palju ei jäänud maha Robert Kurvitza romaan “Püha ja õudne lõhn” (ZA/UM), millele andis hääle kuus vastajat. Kaks korda mainiti Kaja Kanni proosapäevikut “Eratee” (Hea Lugu) ja Leo Luksi luulekogu “100% Leo Luks” (Jumalikud Ilmutused), ühel korral Lauri Leeti luulekogu “Zen, vihmapuu ja punane ämber”, Indrek Lõbusa luulekogu “Kirjad Hebronist”, Kadri Noormetsa näidendit “Go neo und romantix”, Pille Õnnepalu luulekogu “Õde”.

PARIMA TÕLKERAAMATUNA tõsteti kolmel korral esile MICHEL HOUELLEBECQI romaani “KAART JA TERRITOORIUM” (tlk Indrek Koff; Varrak) ja ANDREI IVANOVI romaani “HARBINI ÖÖLIBLIKAD” (tlk Veronika Einberg; Varrak). Korra mainiti tervelt 13 teost:
J. G. Ballardi “Crash” (tlk Olavi Teppan), André Bretoni “Nadja” (tlk  Anti Saar), Hermann Brochi “Vergiliuse surm” (tlk Mati Sirkel), P. I. Filimonovi “Thalassa! Thalassa!” (tlk Ingrid Velbaum-Staub), Jonathan Safran Foeri “Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal” (tlk Riina Jesmin), Joris-Karl Huysmans’i “Äraspidi” (tlk Leena Tomasberg), J. M. G. Le Clézio “Karantiin” (tlk Triinu Tamm), Czesław Miłoszi “Valitud luuletused” (tlk Hendrik Lindepuu), Simon Sebag Montefiore “Ühel talveööl” (tlk Kersti Unt), Rumi “Päikesesõnad” (tlk Doris Kareva), Carlos Ruiz Zafóni “Taeva vang” (tlk Kai Aareleid), Olga Tokarczuk “Päeva maja, öö maja” (tlk Hendrik Lindepuu) ja hulga tõlkijatega “Keskaja kirjanduse antoloogia” (koostanud Marek Tamm).

Nagu ikka, oli ka neid, kes mõnes kategoorias jätsid otsuse tegemata.

Ja lõpuks traditsiooniline kirjastuste “edetabel”, kus üheskoos on kõik – nii debütantidele kui vanadele tegijatele, nii eesti kui tõlkekirjanduse raamatutele antud hääled: Varrak 14, Värske Rõhk 11, ZA/UM 9, Jumalikud Ilmutused 5, Grenader 4, Ajakirjade Kirjastus 2, Eesti Keele Sihtasutus 2, Hea Lugu 2, Hendrik Lindepuu Kirjastus 2, Koolibri 2, Puiestee 2, Elusamus 1, Fantaasia 1, Henrik 1, Kite 1, Kultuurileht 1, Lepp ja Nagel 1, Lugemik 1, Tuum 1, Verb 1.

 

VAHUR AFANASJEV:

Töötasin mõnda aega raamatukogus. Õnneks oli mul hoidlasse õige harva asja, kuid seda õõvastavamalt üüratud riiulitäied mõjusid. Eriti need, mis ootasid odavat väljamüüki või makulatuuriks minekut. Nii palju! Nii unustatud! Ja tihtipeale õigusega. 2013. aastal ilmunud raamatute nimekirja vaadates valdas mind samalaadne tunne. Iseenesest on ülitore, et eestikeelset kirjandust ilmub ohtralt. Keskmine tase on täiesti okei, tehakse väga häid asju, ent istukile kukutavat ja süvahoovusi liigutavat kirjandust ei oska ma esile tuua. Palju on loodud kiirustades, muude asjade kõrvalt.

Lõin just kokku enda mulluse arvepidamise. Luulekogu honorarist jätkub keskmiselt kuuks ajaks. Ja ma olen kokkuhoidlik inimene. Hüva, majanduslik motivatsioon ehk ei tohigi kirjanduse juures esiplaani trügida. Aga raamatu ilmumine peaks igal juhul olema pidu, suursündmus. Sestap tuligi ketserlik mõte, et ohtruse aasta järel võiks nüüd teha ahtruse aasta. Ahtruse aastal toetab Kultuurkapital neli korda väiksemat hulka raamatuid, aga see-eest neli korda suuremate summadega. Sellise aasta, soovitavalt paaraastaku järel oleks Vikergallupit palju põnevam teha. Ütlen seda selge teadmisega, et vaevalt kvalifitseeruksid minu raamatud ahtruse aastal avaldamiskõlbulikuks.

 

JOANNA ELLMANN:

Aasta 2013 jääb mulle meelde kui kõige õudsem aasta. Meie väga tsiviliseeritud kultuuriinimeste tõttu. Ma ei julgenud päevi toast väljuda, sest kõik olid Sirbi-barrikaadidel ja maa värises. Aga ilmunud raamatutest. Heaks pean omaenda korporatsioonivihale vaatamata Paavo Matsini “Sinist kaardiväge”, mis vähemasti nii mõnelgi hetkel suu muigele ajab. Samamoodi väärib märkimist Mait Vaigu esimene proosateos “Juss ja vennad”, mida lugedes tekkis tunne, et ainus raamat, mille peale samamoodi kunagi naernud olen, on surematu Venedikt Jerofejevi kultusteos “Moskva-Petuški”, “Juss ja vennad” on sellele kohati sarnanegi. Ent… tähendab… tegelikult on nagunii parim Robert Kurvitza aastatepikkuse tööna valminud maailmas tegutsev “Püha ja õudne lõhn”, ja nii ma tõesti mõtlengi, ehkki seda siia kirja pannes on veidi imelik ka – sugulussideme tõttu.

Ehkki tundub, et valdavalt arvatakse luuleaasta olevat olnud parem kui proosa-aasta, jäi mind ennast proosa rohkem kõnetama. Sai naerda ja nutta, nagu kõlas Johanna Rossi proosaülevaate pealkiri ettekandekoosolekul Tartus.

 

PEETER HELME:

Omamaine kirjandus oli möödunud aastal rikkalik ja silma jäi väga erineval viisil meeldinut.

Armin Kõomäe novellid ei tuletanud mitte ainult meelde mu oma lapsepõlvemaad, vaid rõõmustasid ka seostamisoskuse ja andeka situatsiooniloomega (lisaks raamatule “Minu Mustamäe” toon välja Krister Kivi koostatud kogumikus “Öö” ilmunud novelli “Täius” ja Fagira D. Morti koostatud kogumikus “Mullast oled sa võetud” ilmunud “Kiirabi”). Veiko Belialsi ulmekogumik “Kogu maailma valgus” ja Maniakkide Tänava “Mehitamata inimesed” näitasid kodumaise ulme mitmekülgsust. Vahur Afanasjevi “Eesti vaarao”, Kivisildniku “(:)õpetaja ütles”, Andra Teede “Ühe jalaga põhjas”, Kaur Riismaa kaks luulekogu, Doris Kareva ja Jürgen Rooste “Elutants” ja veel paljud teised luuleraamatud ei tõestanud mitte seda paljuräägitud eesti luule jätkuvat elujõudu, vaid näitasid, et tegu on maailmaga maailma sees, välisest pealegi palju suuremaga.

Ja seda, et meie kirjanduses leidub žanrilist mitmekesisust, näitas ühelt poolt tugeva tuuma olemasolu Ülo Mattheuse romaani “Tema salajane palve” või miks mitte ka Andrus Kiviräha “Maailma otsas” näol. Teisalt aga muidugi serv sõna parimas mõttes jaburuste näol: olgu kiiduväärseimate näidetena toodud Gregor Elmi “Karvane metseesel”, Egert Rohtla “Rovin Vox. Teekond läbi bluusipõrgu”, Juku-Kalle Raidi “Eelarve: friigikogu rahvuseepos” ja muidugi Paavo Matsini “Sinine kaardivägi”.

Kuigi kirjastajad kurdavad tõlkekirjanduse tiraažide languse üle, lugesin 2013. aastal mitut tugevat ja Eesti kirjanduspilti rikastavat tõlget. Nimetan neist vaid mõne, soovimata teha liiga teistele: Krista Kaera tõlgitud A. S. Byatti “Lumm”, Ilona Martsoni eestindatud Ljudmila Ulitskaja “Daniel Stein, tõlkija”, Piret Saluri tõlgitud Joel Haahtela “Kadumispunkt” ja Ingrid Velbaum-Staubi tõlgitud P. I. Filimonovi “Thalassa! Thalassa!”.

Prosaistina on mul hea meel, et ilmus üsna mitu proosadebüüti. Meenuvad Marina Elbasaare “Slummidiplomaadid”, Mart Kadastiku “Kevad saabub sügisel” või Katariina Tammerti “Lenda minuga”. Paraku ei julge ühtegi neist üheselt heaks pidada. Igaühte kimbutab mingi viga ja nii tuleb 2013. aasta parimat debüüti otsida luulest, kus see pole sugugi keeruline: selleks on vaieldamatult Sveta Grigorjeva “Kes kardab Sveta Grigorjevat?”.

Parim teos üldse oli Paavo Matsini “Sinine kaardivägi”. Ja parimaks tõlkeks krooniks tasavägise konkurentsi tingimustes Triinu Tamme eestindatud J. M. G. Le Clézio “Karantiini”.

 

MAARJA KAARISTO:

Ilukirjandusaasta polnud eelmistest kehvem ega parem. Kõike ilmus rohkem, kui üks lugeja jõuab minema tassida ja ära lugeda. Eesti kirjandusest tuleb esile tõsta Andrei Ivanovi, kes on muidugi klass omaette, nagu näitavad ka arvukad kirjandusauhinnad. Nii madalale maadligi suruvat meeleolu (heas mõttes) ei ole vist küll ükski teine autor tekitanud. Siinkohal muidugi ka sügav kummardus tõlkijale Veronika Einbergile (ja etteulatuvalt kõigile teistele siin mainitud tõlkijatele). Aga väga head proosat ilmus veel: näiteks P. I. Filimonovi romaan ja novellikogu (tõlkinud vastavalt Ingrid Velbaum-Staub ja Roman Fokin, Kajar Pruul, Katrin Väli). Ja loomulikult Kätlin Kaldmaa ilus, õhuline ja väga hästi läbikomponeeritud “Islandil ei ole liblikaid” (kohe näha, et luuletaja kirjutatud). Luulest meeldisid kõige enam Sveta Grigorjeva, Mariliin Vassenini ja Maarja Kangro kogud.

Proosadebüütide seast tõusis selgelt esile ja kõrgub teiste kohal Kaja Kanni “Eratee”. See on päevikuvormis tekst, ühe kunstniku lugu, kes, lisaväärtuste loomisest tüdinenud, kolib maale, et asuda looma püsiväärtusi. Paratamatult tikub pähe võrdlus Õnnepaluga. Loomeinimene asjatab üksi maal, iseenda ja oma mõtete seltsis. Kevad, suvi, sügis, talv ja jälle kevad. Kuid Kann on realistlikum, konkreetsem. Mõte väga pilvedesse ei kandu, kunsti ja elu üle liialt ei arutleta. Päevi täidavad peamiselt kivide tassimine ja maailma kudumine. Väga eneseküllane teos, kohustuslik lugemine kõigile, kes vaatasid lavastust “Be Real My Dear” ja näitust “Kes varastas päeva?”, ja neile, kes seda ei teinud.

Ka häid tõlkeromaane ilmus palju nagu ikka, Michel Houellebecqi “Kaart ja territoorium” oli üllatus ses mõttes, et vaim oli valmis jälkuste ja masenduse paraadiks, aga tegu oli hoopis üllatavalt optimistliku teosega, kui Houellebecqi kohta nii võib öelda. Tõepoolest astub selle romaaniga meie ette vanem ja rahulikum Houellebecq (tõlkijaks Indrek Koff).

 

MIHKEL KUNNUS:

A. H. Tammsaare seletab ühes erakirjas “Tõe ja õiguse” ideestikku ning lisab lõpetuseks, et on kõike seda katsunud “esitada mitte arutluste näol, vaid üksikute inimeste ja iseloomude saatuste kujutuste ja kokkupõrgete  kaudu, nii et harilik lugeja leiaks põneva ja kaasakiskuva jutustuse, kuna ainult uurija ja juurdleja silm ulatuks sügavama ja kaugema tagapõhja või ideestikuni”.

See elementaarsevõitu valem laiu masse kõnetava väärtkirjanduse loomiseks ei vajaks A. H. Tammsaare allkirja garantiiks, aga tsiteerida on tore, sest see ärritab neid pisihingi, kes igal võimalusel rääkijalt tema oma mõtet nõuavad ning meeldivat mõtet kohates teatavad särasilmselt: “Täpselt minu mõte!”

Valdur Mikita “Lingvistiline mets” püsib jätkuvalt müügiedetabelite tipus ja selle üle on ainult hea meel, sest lisaks eeltoodule täidab see ka teise A. H. Tammsaare tingimuse: “ei saa meie oma kirjandusse soetada üleilmlisi õhulosse, meie ideed peavad meie oma mullast tärkama, meie oma soode ja rabadega lõhnama, meie Jehoova peab selles kadakapõõsas olema jne.”

Biosotsioloogilise vaate esindaja mõistab aga ka paaritumiseas esinevat rännukirge (seda seletatakse intsesti vältimisega) ning nõnda pole midagi imelikku, et ta tõlkis maakeelde näiteks ka dekadentliku linnaesteedi Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree”. Seega annan oma hääle Robert Kurvitza säravale debüüdile “Püha ja õudne lõhn”.

Kui üks kriitiku roll, mis tänapäeval iseäranis igatsetav, on olla eelselekteerija ses tohutus raamatutulvas, siis seda rolli täidavad ehk tänuväärsemaltki mõned tõlkijad. Esile tõstaksin möödunud aastast Mati Sirkli tõlgitud Hermann Brochi “Vergiliuse surma”, seestavat teksti puhanud ajule pärast hommikukohvi puhkepäeva alguses.

 

PILLE-RIIN LARM:

Mullusele kirjandusaastale tagasi vaadates rõõmustavad enim teemade laienemine ja õnnestunud vormieksperimendid, pulbitsev perifeeria, mis tegelikult ei ole enam perifeeria (eestivene ja murdekirjandus), ja Valdur Mikita “Lingvistiline mets” – fenomen nagu “Hõbevalge”.

 

INDREK LILLEMÄGI:

Läinud kirjandusaasta möödus ootamatult tuliselt. Märgilise tähendusega olid nii Mikita-diskussioon kui ka suur luulevaidlus. Mõlemas teemas kerkis esile hoopis laiem küsimus: mille eest kunst vastutab?

Värskest eesti kirjandusest lugesin peamiselt luulet. Eelmistel aastatel on mind kimbutanud mulje, et tänapäeva noored kirjanikud ei tunne enam klassikat, ei taha traditsioonile isegi vastanduda. 2013. aastal ilmus aga palju klassikast teadlikku ja sellega avalikult suhtlevat luulet. Tõnis Vilu, Maarja Pärtna ja Indrek Lõbus ei varja oma mõjutajaid, nende tekstid justkui püüavad suurde kirjandusse ära kaduda, kuskil riiulil Suumani ja Piibli kõrval tolmu koguda. Muidugi, ka Facebooki seinale postitatud luulel on oma romantiline saatus. Kui see kusagil mujal ei säili, siis NSA serverites ikka.

Mul on hea meel, et Hendrik Lindepuu poola kirjanduse tõlked ilmuvad üha soliidsemates väljaannetes. Czesław Miłoszi valikkogu ja Olga Tokarczuki romaan “Päeva maja, öö maja” olid kirega vürtsitatud kirjandusaastal tummiseks ja toitvaks põhiroaks. Poola mõtteväli, isegi sealne romantismiiha on meile kodusem kui Lääne-Euroopa ideaalid ja skeptitsism.

Kui läinud aastast midagi puudu jäi, siis ehk õnnepalulikkust. Mingi programmi lootusrikkast resignatsioonist esitas Triin Soometsa “Asjade omadused”, kuid selles oli liigset ärevust. Usun, et aastate pärast meenutatakse ka Kivirähu romaani “Maailma otsas”. See oli pidevalt tähelepanu nõudvas maailmas heaks rahustiks ja ehk ka teeotsaks eesti kirjanduse minakesksuselt vähemalt näilisele nendekesksusele.

 

JÜRGEN ROOSTE:

Parim raamat ja parim debüüt on Sveta Grigorjeva “Kes kardab Sveta Grigorjevat”. Harva ilmub raamatuid, mis nõnda puudutavad. Minu jaoks aitas see kuidagi muud kirjutatut liistule tõmmata, endale selgitada, meelde tuletada, mis on oluline. Muidugi, valu teeb veidi see, et mu enda värsid tunduvad kuidagi väikesed ja mannetud, ei ole seda valu ja põlemist neis nagu… Nüüd, ka kümme aastat hiljem, on mul ikka veel tunne, et fs-i “2004” oligi selle eelmise kümnendi ja ka tolle aasta märgilisim teos, siiamaani üks eesti luule kummalisi pärle. Grigorjeva raamatuga on sama lugu: häid, korralikke uusi luuletajaid ja debüüte on nii pagana palju, aga oli vaja säärast noatõmmet põsel, oli vaja säärast… kasteediga makku, oli vaja säärast valusat väljaütlemist. Midagi, mis tõuseks minavormis realismist välja ja teeks üldistuse me väikeste viletsate väärtuste, me väärakuse, väärituse, vääratuste kohta. Luule ei ole kunagi lihtsalt luule, keelesuretamine, see, mis teeb ta suuremaks, on võime puudutada elu. Grigorjeva on sääl, kohal.
Pille Õnnepalu “Õde” puudutas ka õigetest paikadest, see oli teine kaalukas debüüt ja raamat ja… Parim tõlge aga tuli muidugi Hendrik Lindepuult, Czesław Miłoszi “Valitud luuletused”, säärane… piibelliku, ülema häälega oluline raamat. Ma võiks ju püüda sättida ja valetada, et mis olid olulised proosaraamatud jne, hääd lugemist oli ju palju, aga nende jõud mu sisse tungida, mind neelata… see lihtsalt ei küündind sinna. Ehk võib-olla Madis Kõiv, aga see on nagu teine asi, see on ka mingi narkootikum, mitte kirjandus. Grigorjeva tekst on see pill, mis Neole pakutakse, et ta reaalsust näeks.

 

JOHANNA ROSS:

Kirjandusaastast 2013 kirjutasin Loomingusse proosaülevaate, missugune žanr vägisi sunnib teesklema õiglast kohtumõistjat (kuigi see on loomulikult saavutamatu ideaal). Suur nauding on seepärast Vikergallupis siiralt ja erapoolikult letti laduda ainult need teosed, mis enesele midagi meeldejäävat pakkusid. Parimaks debüüdiks valisin kõhklemata Kaja Kannu mõttepäeviku “Eratee”. “Eratee” peategelane kolib maale elama, õpib tundma nii maatööde eripärasid kui ka omaenese üksildust, veedab päevi sauna küttes ja sokki kududes. Kuigi kuidagi ei tahaks esiletõstu pisendada händikäpi andmisega, tuleb tunnistada, et suuresti õhutab minu vaimustust takka autori sugu. Niisugused tõepoolest üksikust erakupõlvest pajatavad mõttepäevikud kipuvad millegipärast olema meessoost mõtlejate pärusmaa ja seda toredam oli lugeda naisvaatepunktist antud igapäevaelu kirjeldust, mis ei keerle – vähemalt mitte eksplitsiitselt – inimsuhete ümber.

Üldse parima raamatu medali annaksin Mait Vaigule, kui ka osalt sellepärast, et Andrus Kivirähki “Maailma otsas” on omad loorberid juba kätte saanud. Tõsi, Vaigu “Jussile ja vendadele” võib ette heita teatavat viimistlematust – samas võib sellist kerget rabedust pidada ka teose orgaaniliseks osaks. Aga igal juhul ei väära see tunnet, et mingid asjad, mida Vaik selles tekstis kombineerib, satuvad omavahel kokku harva ning sellepärast mõjub tulemus värskelt. Nii Kivirähki kui Vaigu raamatud on muuhulgas väga naljakad, niisiis demonstreerib minu valik õpetlikult, kuidas proosaülevaadet tegev kriitik on sunnitud oma elevandiluutornist alla ronima, kompulsiivse ületõlgendamise ja sümbolijahi lõpetama ning hakkama raamatute juures tähele panema neidsamu asju mis normaalne inimene: ega igav ei hakka ja kas pakutakse ka midagi hingele? Pisut üllatuslikult olid sel aastal niihästi ebaigavad kui ka hingele head ühtlasi mitu novellikogu: Mehis Heinsaare “Ülikond” ja Rein Raua “Vanem Paksem Tigedam”, ositi ka Armin Kõomägi “Minu Mustamäe”.

 

HEILI SIBRITS:

Loobuksin sel korral virisemast, sest eesti kirjandusel läheb tegelikult suurepäraselt –  valikus on uudisteoseid igale maitsele. Andrus Kivirähk tõestas, et ka tavalistest inimestest saab võrratu raamatu, mis esialgu paistis küll üks paras “Õnne 13”, kuid mis peidab endas sügavamat sisu ja lugemisnaudingut; Valdur Mikital õnnestus tavalised eestlased muuta eriliseks ja kirjutada end aasta autoriks;  Andrei Ivanov aga nihutab endiselt Eesti kirjanduse piire ja paneb tahtma, et ta oleks meie autor, keda saaks kuldsete tähtedega eesti kirjanduslukku kirjutada. Pettuma ei pea ka Mehis Heinsaare, Rein Raua, Indrek Hargla tekstides. Uus ja intrigeeriv autor on kindlasti Robert Kurvitz.

Luuleuputuse staariks oli küll Liina Tammiste, ent Sveta Grigorjeva veenis, et põnevaid luuletajaid ei tule otsida vaid minevikust. Omapärane ja lahedalt irooniline lugemine oli (:)kivisildniku luuleõpik, Mart Juure vaimukas luulevihik on aga muutumas asendamatuks sünnipäevasalmikuks.

Positiivsena tooksin välja tegelemise Eesti lähiajalooga ja inimestega (kuigi Eesti piiridest üle vaatamine on samuti tervitav, näiteks Kätlin Kaldmaa esikromaan) ja siingi on raamatuid igale maitsele, ühtedele Armin Kõomägi ja teistele Mart Kadastik ning kõigile Kivirähk. Kalle Muuli raamatud küll ilukirjanduse alla ei sobitu, ent kuivad ajalootekstid need ka pole, sest temagi tekstides saab nautida head jutustamisstiili. Eestlaste mõtlemist kaardistab jätkuvalt Petrone Prindi “Minu”-sari, mis samuti ei mahu ilukirjanduse alla, kuid nii mõnigi raamat on pakkunud  lisaks põnevatele lugudele ka head stiili.

Kui kõiki eelpool nimetatud nimesid nüüd must valgel trükituna vaadata, siis peab nentima, et eesti kirjandus (v.a luule) on meeste kirjutatud. Kui midagi järgmistelt aastatelt oodata, siis tugevate ja põnevate naisautorite pealetungi.

Tõlkekirjanduse riiulid on samuti kirjud, Varraku ja Tänapäeva kõrval teeb kiiduväärt tööd Tallinna Ülikooli Kirjastus.  Päevalehtede kokku kuivanud kirjanduskülgesid kompenseerib aga suurepärane kirjandusminister ETV-s.

 

MARIANN TIHANE:

“Mind ei huvita, mis sa arvad. Ma tahan su tõde” (“Püha ja õudne lõhn”).

Küllap on asi selles, et hakkasin ühe soovitusel lugema Hunter Thompsoni gonzo-paberite esimest köidet (raamatukogu eksemplari sisekaanel on muide kleeps “Rein Raua annetus”), aga gallupile vastamise ajaks oli mulle peale tulnud vaat et manihheistlik vajadus jätta nähtavale ainult Valdur Mikita hõrk hullus “Lingvistiline mets” ja Robert Kurvitza truecore romaan “Püha ja õudne lõhn” ja saata kõik teised seal listis pikalt. Ma ei tagane sellest impulsist, kuigi mõistan, et põhjus pole Thompsonis, vaid kummagi teose retseptsioonis, mis seda rinnastamist on nii mõnelgi puhul tagant kütnud. Mikita animistlikku kommunitaarlust suudan ma jagada ainult teatud piirini, kuid teose ebatavalist loovat kiirgust ei ole võimalik eitada – tegemist pole rangelt võttes ilukirjanduse, vaid mütopoeetilise esseekoguga. Perutama läinud teooria on üks igavene võimas mäng. Kurfs on Mikita kõrval jällegi täielik öömatt. On diamat ja on ajalooline materialism ja on öömatt. Neid matte võiks olla rohkem, sest siinkirjutaja ülbe sedastuse kohaselt on ainus sooritusvõimeline kirjandus AD 2014 selline, mis suudab mingil moel koondada – koondada inimesi, koondada ministreid või koondada hälbeid, igasugu, võimatut. Kasu oleks ka kirjandusteose võimest tappa mendid sinu peas (ja seal oled sa “näind igasugu mendinärakaid”, parafraseerides Beebilõusta). Seda ootaks uuelt, seega noorelt. Tee järgi, ütleks. Ära ole tundlik, noor geenius, õpi selle teksti abil omasugu.

Ei nimeta rohkem nimesid, vahest tartlasi, sest seal käib vilgas kirjanduselu, põlvkondliku ärkamise mõttes on Kurvitzaga paralleelseid arenguid kahtlemata õhus.

Tõlgetest: Olemas peaks olema Anti Saare nimeline tõlkeauhind, ta võiks ise saada laureaate nimetada. Lindepuuga sama lugu. Also, on väga tore, et Huysmansi “Äraspidi” on viimaks eesti keelde pandud (tlk Leena Tomasberg). Roberto Bolaño ilmumise üle on samuti rõõm, nüüd jääb oodata ka “2666-t” ja viimati ka David F. Wallace’i “Infinite Jesti”, siis oleks nagu päris juba.

Eraldi propsid ka eestivenelastele – Ivanov ja Filimonov for the win!

 

JAAK TOMBERG:

Üldises plaanis jäi läinud kirjandusaasta mulle meelde pigem luule- kui proosa-aastana. Seejuures tõusid minu jaoks iseäranis esile n-ö “noorte luuletajad” ning täpsemalt need autorid, kes keskendusid sõnas pigem oma individuaalse lähiümbruse fenomenoloogilisele kaardistamisele kui ühiskondliku või ühiskonnakriitilise ambitsiooni väljendamisele: ehkki nad kõik on ühel või teisel moel “uued ja huvitavad”, mõjusid Tõnis Vilu ja Maarja Pärtna kogud mulle kirgastavamalt kui näiteks Liina Tammiste ja Sveta Grigorjeva omad.

Selle kõige kõrval väärib aga proosa poolelt erilist esiletõstmist Robert Kurvitza (debüüt)romaan “Püha ja õudne lõhn”, milles võistlevad (või põimuvad?) viimaste aastate lõikes harvanähtava realistliku dünaamilisusega ühelt poolt tung jutustada huvitavat lugu ja teiselt poolt tung süveneda kirjelduslikult “stseeni” afektiivsetesse üksikasjadesse.

 

SILVIA URGAS:

Lähiminevikust ei meenu, et ükski teine aasta oleks nõnda olnud ühe raamatu nägu, nagu 2013 oli “Lingvistilise metsa” nägu. 21. sajandi “Hõbevalge” tegi Mikitast eesti kirjanduse hetkel armastatuima isiku ja kuigi formaalselt pole tegu ilukirjandusega, on kirjanduslikult ilusamat raamatut raske leida. Lisaks aitas Mikita kaasa Eesti kinnisvaraturu elavnemisele: korrelatsioon “Lingvistilise metsa” lugemise ja maakodu soetamise vahel on kindlasti märgatav.

 

SVEN VABAR:

Tõden rõõmuga, et debüütide hulgas on raske valikut teha. Kadri Noormetsa asemel võinuksin vist sama hästi anda oma hääle Tõnis Vilule või Lauri Leetile.

Parimate algupärandite hulgas ei jätnud Mikita kahjuks palju kahtlemiseruumi. Tema puhul tahaksin üle korrata seda, mida olen tegelikult juba Tartus Semiosalongis rääkides öelnud: “Lingvistilises metsas” ei ole olulised mitte need asjad, mille tõttu ta nüüd nii kole populaarseks on saanud ‒ nimelt mets ja mingil määral lennartmerilik Eesti heroiseerimine-mütologiseerimine. Olulised on hoopis: a) Mikitale esimesest raamatust “Äparduse rõõm” (2000) peale tähtis olnud autokommunikatsiooni temaatika, kreatiivsus, “avangard”, ning mis peamine: b) kultuuri sidumine kehalisusega, reaalse füüsilise keskkonnaga. Mikita paneb need kaks asja kokku ja näitab, et alternatiiv praegu valitsevale asjade korrale ei ole eskapistlik keelesisene mäng, vaid see on päriselt, materiaalselt olemas – kivides, puudes, loomades, inimestes. Mikita jaoks, ühesõnaga, metsas. Metsale vastandas Mikita linna, mis tema jaoks on ratsionaalsuse ja normaalsuse kants ning kus tema jaoks on perifeerne teadvus vähemalt tugevasti pärsitud, kui mitte sootuks võimatu.

Aga ei ole tarvis sellist vastandust teha. Ma ei näe põhjust, miks peaks perifeerset teadvust leiduma vaid metsas ning vähemal määral või hoopiski mitte ükskõik kus mujal. Kas perifeerse teadvuse puhul on üldse sobilik ja kohane nii rangelt kitsendada? Ei ole. Perifeerne teadvus on võimalik igal pool. Ka linnas. Võibolla isegi eelkõige linnas, sest enamik inimesi elab ju seal.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi