Kui kivid olid veel pehmed
Juuli, 2014*
Kui kivid olid veel pehmed, siis lendas üks lind.
Kui kivid olid veel pehmed, siis lendas üks teine lind.
Kui kivid olid veel pehmed, siis lendas linnuparv.
Kui kivid olid veel pehmed, siis lendasid kivid.
Kivid lendasid taeva all otsekui linnud.
Kivid lendasid linnuteel, kivid lendasid vetel
ja voolasid vetega kaasa, voolasid voogudena.
Kivid voolasid linnuks ja tõusid õhku kui lennuk.
Linnud otsisid pesapaika. Üks lind otsis pesa.
Lind lendas kivina üle maa, voolava kivina lendas,
aga maa oli kivine, kivi kivi kõrvas kinni,
kahe kivi vahel veel kivi, kivi kivi pea peal,
kõik see voogas ja lainetas, kõik see kõikus,
kuhu teeb sirjelind pesa? Vee all,
vee all paistis üks maa, nagu paistab päike,
aga päikest ei olnud, kuud ja tähti ei olnud.
*
Kui kivid. Olid. Veel pehmed.
Veel. Vee all. Paistis. Üks maa.
Ta paistis, nagu paistab taevas,
ta paistis, nagu paistab udu,
ta paistis, nagu paistab lumi,
ta paistis, nagu paistab päike,
ta paistis, nagu paistab kuu,
ta paistis, nagu paistab tuli,
ta paistis, nagu paistab üsk,
ta paistis, nagu paistab algus,
ta paistis, nagu paistab märk,
ta paistis, nagu paistab kiri,
ta paistis, nagu paistab loom,
ta paistis, nagu paistab siin.
Ta paistis seal.
Sinna tuleb sul minna, kui lind sa otsid,
sinna tuleb sul minna, kui mind sa otsid,
kui sa otsid mind maad,
kui ma otsin sind maa,
kui maad saab otsida, otsi maad maast,
palun korja ta maast üles,
ära jäta teda maha.
Ma. Ei. Tea.
Ma. Otsin. Üles.
*
Kui kivid olid veel pehmed, siis kasvas üks puu.
Kui kivid olid veel pehmed, siis kasvas üks mägi.
Üks mägi kasvas, ja mäe all kasvasid lilled,
ja lillede all kasvas sammal, ja sambla all
kasvas maa.
Maa kasvas, maa oli väike nagu laps,
maa oli väiksem kui puu, väiksem kui lill,
maa oli väiksem kui mägi, kui see rippus taevas,
aga taevas polnud taevas, aga mägi polnud mägi
ja maa all ei olnud ühtegi linna.
Siis tuligi tuul. Siis tuligi vägi ja vihm,
siis tuligi pimedus, kuigi ei olnudki valgust,
siis tuligi torm, kuigi veel vaikust ei olnud,
siis tuli mühin ja vihin ja pahin ja möll
ja vete valitsus.
Veteema, veteisa, vetevennad, veteõed,
vetepõrssad, vetevarsad, veteuted, vetevasikad,
vetetalled, vetetibud, vetekiisud, vetekutsikad,
vetemaimud ja vetevaglad, vete sillerdavad liblikad
valitsesid maad nagu mõistus.
Nagu kuningas. Nagu kuningasugu.
Nagu kuningate mõistuse muusika, mõistatuse
muusikaline maagia, mälestuse mõttetu mägi.
Aga siis lasti maa vabaks.
Maa lasti lahti.
Kuningad alanesid.
Maa mullikad pöörlesid, millikad keerlesid, mallikad tiirlesid,
maa pöörised ülenesid.
*
Kui kivid olid veel pehmed, siis maa
oli must ja mudane.
Ja vanaisa ärkas. Vanaisa ärkas keset maad.
Vanaisa ärkas pikast unest, nagu oleks
ta olnud purjus, tema keha oli imelik, käed ja jalad
olid pikad ja looklevad otsekui kaheksajalad.
Vanaisa tegi silmad lahti. Vanaisa vaatas ringi.
Vanaisa nägi oma käsi. Vanaisa nägi oma jalgu.
Vanaisa nägi musta ja mudast maad.
Mitu kätt mul on? küsis vanaisa.
Käed liikusid ja looklesid muda sees nagu maod.
Kaheksa, kaheksa, mulises maa, kaheksa
ja kaheksa on kokku kaheksakümmend kaheksa.
Mitu jalga mul on? küsis vanaisa.
Jalad pullerdasid muda sees nagu vihmaussid.
Kaheksa, kaheksa, kaheksa, lalises maa, kõik kokku
on kaheksasada kaheksakümmend kaheksa.
Vanaisa kargas püsti. Ta põrutas
jalaga vastu maad, põrutas täiest jõust
oma jalakannaga vastu mulisevat maad.
Maa võpatas. Maa röögatas. Täiest kõrist
pahvatas naerma maa, ja vanaisa kanna alt
ilmus särav ja sätendav, mudane ja mustendav
kaheksakand.
*
Kui kivid olid veel pehmed, siis vanaisa vaatas
oma naba.
Naba oli must ja mudane. Naba
oli vaba.
Vanaisa vaatas oma naba, see oli vaba
nagu lind,
vaatas naba, imelik, et ta ei näinud seal
mind.
Must ja mudane tühjus, kõik mis seal haigutas
naba sees,
miski, mis pold mitte miski, aga veel oli seal
üks mees.
Tema just olingi mina, mina ise vaatasin vastu
sest nabast,
nii nagu konn vaatab konnale vastu mustast ja
mulksuvast rabast.
Mina ise olengi ise. Mina ise olengi
see.
Vaata mind, vanaisa, heida põgus pilk
üle vee,
sinna, kus laiub su naba, kas tõesti ei näegi
sa mind,
mina olen su kaheksajalg, sinu sukelduv
lind.
