Epp Ollino
Kohvitass avakosmoses (Mehis Heinsaar, “Rändaja õnn”)

MEHIS HEINSAAR. RÄNDAJA ÕNN. Verb, Tallinn, 2007. 136 lk. Hind 159 kr.

Hiljuti neljanda raamatu ilmutanud Mehis Heinsaar on viimase aastakümne eesti kirjanduspildi esiplaanil vilkunud piisava sagedusega, et oma tekstide retseptsiooniloos nii pulbitseva kiituse kui ka esialgsele vaimustusele järgnenud ettevaatlikkuse, koguni tõrksuse ajajärk üle elada. Kirglikumad lahingud on praeguseks arvatavasti juba peetud, verest on võrsunud uued lilled ning suurem jagu kriitikuid, lugejaid ja muidukiibitsejaid on Heinsaare oma isiklikus kirjanduspildis üpris kindlale paigale loksutanud. Et see paik ka kaunis kena juhtub olema, selles võib suuresti süüdistada just viimati ilmunud novellikogu “Rändaja õnn”, mis pärast pikemat pausi avalikkuse ette jõudnud “Artur Sandmani loo” (2005) tekitatud kõhklused ja ebalused kummutas.

“Rändaja õnn” on Heinsaare seni ilmunud raamatuist kindlasti küpseim. Erinevalt “Vanameeste näppaja” (2001) ebavõrdse tasemega tekstide eklektilisest assortiist on tegu pea läbivalt tugeva koguga. “Härra Pauli kroonikate” (2001) vaieldamatult nauditavat, kuid steriilsevõitu ülistiilsust asendab orgaaniline ja isikupärane laad. Ning viimaks – “Artur Sandmani loo” romaanivormi juurest on Heinsaar tagasi pöördunud või põiganud talle ikkagi ja paratamatult loomuomasema novelližanri juurde. Ka laagerdumisaeg on olnud parasjagu pikk – raamatus leiduvad tekstid on valminud 4–5 aasta jooksul (paralleelselt “Artur Sandmaniga”) ning paljud neist juba ükshaaval lugejate eest läbi käinud.

Intervjuudes autoriga, mida aastate jooksul eri väljaannetes ilmunud omajagu, tuleb korduvalt jutuks tema kirjutamise ning kirjanikuks olemise viis. Viimase kohta tavatseb Heinsaar (või tavatsetakse tema kohta) öelda, et ta on “ennekõike jutuvestja”, ning esimese kohta, et tema lugude algpunktiks on enamasti mingi väga ere kujund, “millest võibolla isegi aru ei saa, aga mida saab arendada ja mille kaudu saab midagi rohkemat öelda ja nõnda sellele ka lõpuks mingi loo ümber istutada”.1 Säärane kirgas aluskujund on pea kõigis Heinsaare tekstides tõepoolest tuvastatav ning autori edukusest sellega manipuleerimisel, selle äratundmisel ja selle ulatuse hindamisel ning viimaks ka sellele pasliku paiga leidmisel sõltub oluliselt iga konkreetse teksti õnnestumine või ebaõnnestumine. Viimasel ajal aina enam õnnestumine – Heinsaar tunneb ennast oma kujundite kasvualal silmanähtavalt järjest kodusemalt, tema asjatundlikkus tõuseb raamatust raamatusse.

Täielik eksimatus on siiski veel saavutamata: juhtub ikka, et kärsitu autor alles pooltoorest vilja ilmarahvale pakkuma tõttab (nii näiteks novellis “Hingus”, mis on üks selle kogu nõrgimaid) või vääratab kandvuse hindamisel. Viimast etteheidet sobib illustreerima “Suur hooaeg”, kus iseenesest esmaklassiline idee Suure Luuletuse ootuses tooliga üheks kasvavast kohvikuluuletajast, mis kaks-kolm korda lühema teksti ka kindlasti võiduka lõpuni välja viinuks, õnnetul kombel lausa üheksale leheküljele on venitatud, nii et kujundi turjale langev vastutus ja tähendusraskus suureneb määrani, mille kandmiseks sel nii eeldustest kui ka küllaldasest tagalast vajaka jääb.

Suuremalt jaolt on “Rändaja õnnes” tegemist siiski kujundidoseerimise meistriklassiga – näiteks sõnamängust sündinud niminovellis “Rändaja õnn” (“Rändaja õnn tuli Lätimaa poolt”, lk 7)2, allegoorilisest vaimust kantud “Insener Paaveli armastuse eesõues”, novellis “Hämming” ja mujalgi. Eriliselt kiiduväärse vaistuga on kogusse paigutatud pisilased “Galaktikate sõber” ja “Kuller”. Just neile on head naabrid eluliselt tähtsad – oma nappuses on säärased tekstid eriti haavatavad ning võivad halba seltskonda sattudes jääda täiesti silmapaistmatuks, hea õnne korral aga saada tõeliseks kirsiks koogil. Et just nii ongi läinud, valmistab siirast rõõmu.

Mis puutub jutuvestjaks olemisse, siis jah – Heinsaare jutustamisviisis on alati (“Härra Pauli kroonikate” aegu ehk kõige vähem, kuid ometi) olnud miskit väga iidset. See miski on muuhulgas olemuslikus vastuolus romaanižanriga – Heinsaare narratiiv liugleb küll alatihti absurdi ja imelugude uskumatumaid piruette võimaldaval peegelpinnal, kuid seejuures ei hargne ega aja kõrvalliine, on alati ainus uisutaja lagedal jääväljal. Mängud mängitakse maha loo sees, selle edasiandmine aga käib suurema tulevärgita ja erilisi kirjanduslikke vigureid kasutamata.

Heinsaare põhivõtteks näikse olevat lihtne liitmistehe: võtta siit ja sealt ja panna ühte kohta kokku (näiteks juba ühelt poolt romantilise inspiratsioonipuhangu – aluskujundi – ühendamine jaankrossiliku oskustööga – loo “juurdeistutamisega”). Meelega või kogemata üsna stiilipuhtalt maagilise realismi klassikalistele kirjeldustele vastates3 on Heinsaar ju ikka häirimatu enesestmõistetavusega kombineerinud usutavat ja käegakatsutavat maailma imepärase ja väljamõelduga, pööranud lõdva randmega argipäeva mänguks ja fantastika maailma kõige harilikumaks asjaks, liikunud kummastava kergusega siseilma ja välise olmelise reaalsuse vahel – ning kombineerinud oma isikupärast kirjutamisviisi üsna otseste stiili- või keelelaenudega eesti ja muu ilma kirjandusest. Iselaadne on just selle liitmistehte avalikkus: üleminek ühest maailmast või keelest teise, ehkki see kirjutajas eneses mingitki hämmingut ei tekita, on alati järsk ning eri maailmad teineteisesse ei sulandu. Aasta-aastalt aina kindlamini aimub, et säherdune konarlikkus Heinsaare käekirjas on märk isikupärast ja mitte halvast kirjatehnikast. Maitse on (ja peabki olema), nagu oleks pirukasse pandud muna.

Siiski tundub, et “Rändaja õnnes” on Heinsaar kohati Artur Sandmani kombel “lasknud silmad lahti oma silmadest, tõmmanud südame välja oma südamest” ning suundunud millegi uue ja värske otsinguile, juba sissetöötatust üksnes väärtuslikema kaasa võttes. Kogu kõige säravamates novellides “Ilus Armin”, “Vihmategija Aspendal” ja “Toomas ja rotipüüdjad” leiab Heinsaare ainult asjast rääkiv, puhastatud jutustamisviis endale põneva ja erakordselt sobiva ainese folklooris ja kirjanduses läbiproovitud lugude näol. Iseenesest on üllatavgi, et Heinsaar seesugust elunäinud materjali läbi- ja omakskirjutamist varem kuigivõrd kasutada pole võtnud, nii orgaaniliselt sobitub see tema jutustajaolemusega. Sobitub ja paneb tekstides juhtuma midagi sootuks uut – piirid löövad vankuma ning suur sulandumine võib alata.

Üleminekut uude kirjutamisviisi märgib novell “Justus ja Läänetuul”, kus rahvaluulelik aines ja autoripoolne lisandus veel küllalt selgelt eraldi püsivad: Justus Laanepüü kohtumised Läänetuulega ja kauni lillemüüjannaga Viljandist hoitakse igal mõeldaval moel rangelt lahus, esimest ümbritseb müütiline aja- ja ruumitunnetus ning arhailisem keelekasutus, teine trehvamine aga antakse edasi sootuks tänapäevasemas ja ratsionaalsemas vaimus.

Kolmes esiletõstetud tekstis selliseid tavaheinsaarelikke järske üleminekuid ei ole. Autor näikse siin olevat nendest tavareaalsuse ustest, mida tema tekstid ikka avali on hoidnud (ning kustkaudu pääsetakse Rüütli tänava välikohvikust avakosmosesse või Piirumi luiteharjalt maailma lõppu), otsustava sammu sisse astunud, ilma et tunneks enam vajadust teisele poole tagasi kontrollvisiitidele põigata. (Ühest sellisest uksest astuti sisse ka “Artur Sandmani loos”, kuid – pöörduti tagasi.) Siinses aegruumis ja keeles tunneb Heinsaare tekst ennast turvaliselt, hakkab oma elu elama ega otsi pidevalt autorilt pidet. Vaatamata väga täpselt antud geograafilistele tugipunktidele (autorile armsas Eestimaa lõuna- ja lääneosas) ei hoia siinne ruum ei kirjanikku, tegelasi ega lugejat käsist-jalust kinni. Aeg voolab otsekui väljaspool kella ja kalendrit (õigupoolest ainuke ajaline jaotus, mis end raamatu üle mingil määral kehtestada suudab, ongi novellide jaotatus “Hommiku-, keskpäeva- ja õhtujuttudeks”) ning keel ammutab ühekorraga kogu kirjandustraditsioonist. Lugeja ei saa Heinsaare mõjutajaid enam raamatus näpuga järge ajades kindlalt ja üheselt üles lugeda, nagu Harmsi ja Valery (või Vallaku või Enno) valitsuspäevil. Tuglas, Enno, Gailit ja kõik need teised vahvad sellid on neis tekstides (ja tegelikult kogu raamatus) ebaheinsaarelikult üheks sulanud ja pidevalt kõikjal kohal – rikastava traditsiooni, mitte tüütu taagana.

Selle traditsiooni toel on Heinsaare keelgi saanud üle oma iseloomulikust konarlikkusest ning ilmutab seniolematut paindlikkust; segab sulnilt ühte arhaismid ja omaloomingu, manab lugeja silme ette võrdse ladususega traagika, koomika ja groteski.

Kuna kadunud on meeli erksana hoidvad järsud raputused ning keeleline künklikkus, on Heinsaare lugejal just nende kolme loo kaudu vist esimest korda päriselt võimalik tekstist ja loost reservatsioonideta kaasa haaratud saada, autoriga tema imeilmadesse kaasa minna. Ning selle eest on põhjust tänulik olla.

Heinsaar on ammu tõestanud, et suudab kirjutada maailmatasemel (siinkirjutaja subjektiivse arvamuse kohaselt eeskätt “Härra Pauli kroonikate” varal); nüüd, pärast mõningast otsinguperioodi, on ta tõestamas, et on võimeline kirjutama ka tõeliselt  isikupärasel viisil. Ei tihkaks ütelda, et sellega midagi päriselt valmis oleks saanud – ei tihkaks karta, et edasi enam ei saa. Saab kindlasti. Valge kohvitass on visatud taevasse, “et viia senitundmatutele tsivilisatsioonidele sõnum ühe inimese igatsusest headuse, andeksandmise ja igavese armastuse järele” (lk 134).

1 Vt Sven Vabari intervjuud Mehis Heinsaarega: Pikamaajooksja Heinsaar ja tema 99 hullu (05.11.2001). www.teataja.ee/et/; ingl k-s: Elm nr 15, 2002.

2 Heinsaare erakordne Läti-lembus on teema, mis vääriks iseenesest lähemat uurimist. Lisaks rändaja õnnele tulevad just sealt ka salapärased rotipüüdjad (vt “Toomas ja rotipüüdjad”) ning Läti piiri lähedalt Penuja küla kõrvalt leitakse paslik paariline Ilusale Arminile (vt “Ilus Armin”).

3 Vt nt: A. O r g, Lammasinimene, liblikmees ja karunaine: maagilisest realismist eesti kirjanduse näitel. Keel ja Kirjandus 2007, nr 7.

Linda Kaljundi
Aga ükskord ei alga aega (Andrus Kivirähk, “Mees, kes teadis ussisõnu)

ANDRUS KIVIRÄHK. MEES, KES TEADIS USSISÕNU. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2007. 381 lk. Hind 199 kr.

“Olen juba vana mees ning elus palju näi­nud. Üha vähemaks jääb minusuguseid. Kas ei ole seega lausa mu püha kohus sulg pihku haarata, et panna kirja seda, mis tänaseks unustusehõlma vajumas? Õpetuseks noortele ning meenutuseks vanadele.” Ehkki need klassikalised avaread võiksid üsna hästi võtta kokku Andrus Kiviräha uusima romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” kaks olulist teemat, kadumise ja unustamise, ei alga nõnda mitte tema trükivärskeim teos, vaid “Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed” (1995). Ussisõnade sisinal näikse olevat ühe täisringiga lõpule jõudnud ka Kiviräha Eesti ajaloo tsükkel, mille hulka võib arvata veel samuti “Rehepapi” (2000). Kuigi Kivirähk on oma nüüdseks juba pea hõlmamatuks paisunud loomingus käsitlenud läbisegi mitmeid tuumikperioode – Kalevipojast ärkamisajani ning nõukogude argi­poeetikast tänapäevani –, moodustavad just need kolm romaani omalaadse triloogia, mis katab eesti ajaloomälu olulisimad tugipunktid: kaks kuldajastut ja kaks nende vahel haigutavat “katkestust”.

See tinglik triloogia algas “tagantpoolt”, seigeldes esmalt Ivan Orava juhtimisel läbi “Pätsi aja”, selle katkemise ja taassünni kuni 1990ndateni, süüvis siis koos Rehepapiga ajaliselt märksa hägusamalt dateeritavasse orjaöösse – ning on nüüd koos “Ussisõnadega” jõudnud eesti ajalooteadvuse alguspunkti ehk muistse priiuse ja selle kaotamise aegadesse. Tundub, et “Ussisõnu” ongi raske, kui mitte võimatu vaadelda eraldi “triloogia” varasematest osadest, nagu ka nende menust ja mõjust – ehkki autor ise on üritanud seda seost ennakult tühistada, väites romaani ilmudes, et sellest ei saa uut “Rehepappi” ega “Ivan Oravat”. Praeguseks näikse ettekuulutused olevat üsna paradoksaalsel moel tõeks läinud: “Ussisõnadest” on saanud teos, mis troonib varakevadest saadik müügiedetabelite tipus ning mis ühtaegu on eelmiste “osadega” võrreldes pea olematu vastukaja tõttu vähemalt esialgu muutumas “raamatuks, mida polnud”.

Lugejate ootusi vaigistati esmajoones hoiatustega, et ajaloo hämarustesse süüvinud Kivirähk on ka ise muutunud hämaraks. Ent kui selle üpris isepäise, neljasajaleheküljelise, eesti ajaloomälu ja “mütoloogia” tuumelementidest tiine jutustusega lõpule jõuda, siis selgub, et loo taga peitub üsna arhetüüpne ja lihtne moraal: oma algse loomuse ja terve mõistuse hülgamine ning võõraste kommete järeleahvimine toob kaasa paratamatu allakäigu. Nagu juba avalause kuulutab, jutustab “Ussisõnad” loo sellest, kuidas “Mets on tühjaks jäänud” (lk 5). Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas nagu vennad, lahingusse sõi­deti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust kajavate ussisõnade toel appikutsutud Põhja Konna abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käi­ma kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest “veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa” (lk 15). Olles unustanud ussisõnad, mille abil pandi endale kuuletuma kõik loomad ja hangiti nõnda kerge vaevaga ka toidupoolist, on külaelanik “nagu inimene, kes on endal käed otsast hammustanud ja vedeleb nüüd maas, abitu nagu pamp” (lk 173). Tulemata ei jää ka füüsiline allakäik: “Hoopis hõlpsam on elada neil, kes on kasvus kän­gu jäänud ning ebaloomulikult jässakad. Nii tekivadki külaeluks sobilikud värdjad” (lk 182).

Ühesõnaga, “maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult” (lk 16). Seda lugu jutustab meile Leemet, viimane metsas sündinud ja ussisõnad selgeks õppinud mees. Ilmselt ei ole sel kurvameelsel peategelasel tõesti potentsiaali kujuneda Rehepapi või Ivan Orava sarnaseks eestlase tüüpkujuks. Ehkki Cornelius Hasselblatt on “Ussisõnasid” tõlgendanud ka eesti esimese ökoromaanina (Looming 2007, nr 8), on valdav osa senistest vastukajadest aga haaranud innukalt kinni romaani põhimetafoorist, ununevates ussisõnades peituvast võimalusest kõnelda kaduvast keelest ja omakultuurist, ning ka Põhja Konna ja tema esilekutsumise rituaali on tõlgitsetud (paratamatult moodsa) rahvusliku identiteedi ja rahvuskehandi allegooriana (nii näiteks on Martin Ehala tõlgendanud seda jagatud keele- ja kultuurikoodi ning rühmasisese organiseerituse sümbolina – Postimees, 18.03.07).

See küll põgus, aga kirglik vastukaja osutabki ühtlasi ühele “Ussisõnade” olulisele erinevusele Kiviräha “ajalootriloogia” kahest esimesest romaanist, mis toimisid eelkõige omalaadi pingelõdvendajatena. Ivan Orav liialdas naeruväärsuseni Pätsu aja nostalgiaga – mil kase otsas kasvasid õunad ja öösiti kostis kuu pealt viiulihelisid –, ning “Rehepapp” pööras pahupidi musta orjaöö kuvandi, lastes kavalatel talupoegadel abitut ja heatahtlikku mõisarahvast lõputult lollitada ja ära kasutada. Seega, küll erinevate võtete abil, pakkusid mõlemad võimalust suhestuda senini (rahvusliku) tragöödia võtmes käsitletud perioodidega mänglevamalt ja kutsusid esile senitundmatu vabastava naeru nii käestlibisenud kuldse eesti aja kui siiani alateadvuses õudusunenäona kummitava orjapõlve suhtes. Hävingupoeetikast kantud “Ussisõnade” puhul aga näikse seevastu olevat tegemist pigem potentsiaalse pingekruvijaga, mida on hõlbus oma vankri ette rakendada hoopiski mitmesugustel (rahvusliku) häda ja huku kuulutajatel.

Kahtlemata leiame ka “Ussisõnadest” ajaloomälu pahupidipööramist ehk äraspidise vallutusloo, kus me sukeldume ise oma alpuses sakste meelevalda. Nii et soovi korral võib ka “Rehepapi” novembrimudas ja -lörtsis ringi rassivaid, kratte lennutavaid ja “härmas hingega” tegelasi tõlgendada sellesama metsast külla kolinud ning mõisateo ja ebausu kütkesse jäänud rahva poolemeelsete järeltulijatena. Esmapilgul võibki näida, et siin on tegemist variatsiooniga teemal “iga tragöödia kordub farsina” ehk sama tehtega, mida kohtasime “Rehepapis” või hiljuti näiteks ka filmis “Malev” (2005; viimase puhul on huviväärselt sarnane isegi orjaöö “uustõlgendus”: eestlased asuvad mõisnikke orjama ainult oma lolluse ja ülearuse agaruse tõttu). Kuid sellega asi siiski ei piirdu ning selgub, et võlts pole olnud mitte ainult meie ettekujutus toonasest tragöödiast, vaid ka seeläbi kadumaläinud hiiehaldjate muinasmaast. “Mind kurvastas väga, et kõige selle hea ja ilusa asemel, mis kunagi olemas oli, kleepus inimeste mällu just hiietarga kuju; miks ei võinuks nad mäletada hoopis ussisõnu ja Põhja Konna?” (lk 304). Ning selles jutustuse eesmärk suuresti seisnebki: näidata, et selle käo­munana oma ajaloopessa võetud ja kuldseks poleeritud hiieajastu asemel või eel oli olemas veel üks tõepoolest heleroheline minevik – ning et just selle (unustusse) kadumises seisnebki tõeline (unustatud) tragöödia.

Selline romaan, mis nõnda isepäiselt, kuid teadlikult ja tundlikult mängib eesti ajaloomäluga (ja tema jutustusega “muinasaja loojangust Eestis”), võimaldab seda ent ühtlasi võrdlemisi vaheda noaga analüüsida. Nagu Kiviräha tekstid enamasti, toituvad ka “Ussisõnad” erinevate tüvitekstide, narratiivide ja motiivide “töötlemisest”, luues uusi, vaimukaid ja ootamatuid seoseid, tähendusi ja suhes­tumis­või­malusi. Esmajoones illustreerib see teos hiilgavalt juba üht eesti ajalookirjutuse ja -romaanide igipõlist probleemi: kuidas kirjutada kangelasromaani allakäigust ja langusest, kaotatud lahingutest ja juba ette hukule määratud võitlusest – olgu siis tegemist “muistse vabadusvõitluse”, Jüriöö, Mahtra või Teise maailmasõjaga. Ajalooromaanide voolusängis vormunud eesti ajaloo baasnarratiivis lahendab paradoksi nii selle jutustuse tulevikkusuunatus, mis annab tähenduse ka mineviku kaotatud võitlustele (ükskord me võidame niikuinii!), kui tsüklilisus (vabadusvõitlus jääb läbi ajaloo igavesti korduma). Minevik ja kaotatud kuldajastu (mälestus) oma­vad seega eelkõige rahvust tulevikku edasi tõukava katalüsaatori rolli. “Ussisõnad” katkestab aga otsustavalt kõik sidemed tuleviku ja mineviku vahel: kõik, mis ku­nagi oli, on päästmatult kadunud, terve vana maailm on surnud ja Põhja Konn ei tõuse enam kunagi lendu. Miski pole enam endine, ehk “piltlikult öeldes: seal, kus varem oli kuiv maa, lainetas nüüd meri” (lk 316), ning rahvas ei võta endaga minevikust kaasa ei keelt, ei kombeid, ei muistiseid. Tasujates igavesti taaskehastuva Lembitu asemel viimaseks kangelasajastu esindajaks tõusnud nukker Leemet võtab koos vanaisaga ette viimase verise sõjaretke – “mida meil polnud vähimatki lootust võita” (lk 344) – ning jääb seejärel risustunud metsas viimaks küll üles leitud, aga oma koopas juba igaveseks uinunud Põhja Konna valvama nagu Kalevipoeg oma sarvikut. Ja ehkki ilmselt ka “Ussisõnade” poolest võivad pirrud kunagi lüüa lõkendama kas või kolmest otsast, algab siis juba üks täiesti teine aeg. Hüljates seega teesi igavesest vabadusvõitlusest – mis andis sisu Ivan Orava elule ning lubas isegi “Rehepapi” toapoiss Intsul kuulutada: “Mina olen kõigest hoolimata eestlaste kuninga Lembitu järeltulija, ning järelikult kuuluvad paruni aluspüksid mulle!” (lk 76) – ning sõlmitsedes mineviku tulevikust lahti, tühistab “Ussisõnad” seeläbi ajalooteadvuse ühe olulisema eelduse: järjepidevuse oleviku ja mineviku vahel. Minevik kuulub ainult minevikule ja minajutustajale: “Ma rändasin ajas ja jõudsin minevikku just enne ukse lõplikku sulgemist” (lk 197).

“Ussisõnades” pole ent ainult tulevik minevikust eraldatud, vaid ka ajalookulg ise ei kehasta mitte progressi, vaid regressi – ehkki Leemeti sõprade, viimaste inimahvide Pirre ja Räägu  pajatused toovad tsiviliseerumisprotsessi kriitikasse ka elutervet kõrvalpilku. Sest nende väitel “ei alanud meie rahva allakäik mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ja võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad” (lk 56). Kummatigi jääb “Ussisõnades” tervikuna valitsema kaotusvalu, mis seob selle omakorda tihedalt eesti ajaloomälu suurte konservatiivsete teemadega: ihalusega algupärase omakultuuri järele ning murega selle kadumise ja võõra kultuuri pealetungi pärast – ehk mäletamise iha ja unustamise hirmuga. Oma ja võõra, vana ja uue vahekorra vaagimine seostub aga veel teisegi suure – ning ka eesti ajalooromaanis ärevalt keskseks ku­junenud – küsimusega: kas lootusetus võitluses tuleb kohaneda ja alla anda või mitte? Nagu nii paljud armastatud kangelased, peab ka Leemet, kelle Bildungs­roman’i see teos endast ühtlasi kujutab, valima vana ja uue maailma vahel. Alles üsna romaani lõpus jõuab ta selgusele, “kuidas tuleb elada”, leides endas üles “magusa himu kellegagi võidelda, elavat ihu tükeldada ning oma vaenlase verd juua” (lk 256). Nii vormub ta valuliselt kangelaseks, et seista üksi (ja mõneks ülevaks hetkeks ka koos vanaisaga) kogu maailma vastu – ning seejärel kaotada mitte ainult oma lootusetu võitlus, vaid näha pealt ka kõigi oma sugulaste ja sõprade surma.

Klassikalisele romaanile kohaselt tuleb siin esitlemisele veel terve rida erinevaid tegelastüüpe, kel kõigil on oma vastus valikule oma ja võõra vahel varnast võtta. Kaduva metsakultuuri kandjad on “oma päevad täitnud kasutute meelelahutustega – nii kasvatasid Tambet ja Mall huntide armeed, mida keegi tegelikult ei vajanud, Ülgas jahmerdas hiies ning tõi ohvreid väljamõeldud haldjatele. Inimahvid aretasid täisid ning üritasid pressida end tagasi kõige ürgsemasse minevikku” (lk 196). Kui tige Tambet esindab pimedat klammerdumist “iidsetesse kommetesse”, siis külavanem Johannes (kes on oma rännakutel jõudnud isegi paavsti voodist läbi käia) kujutab endast meisterkohanejat. Leemeti hüljanud ja külla elama asunud, Pärtlist Peetruseks hakanud sõber esindab uuele ajale tüüpilist reeturi kuju; vanaisa aga, surnuks peetud pöörane ussi­ham­mastega mees, kes ehitab oma mahalõigatud jalgade asenduseks inimluudest tiivad ja tuleb unele suikunud Põhja Konna asemel ise vaenlastele kätte tasuma, veel viimast vana aja ürgkangelast. Ning nais­tegelasedki sooritavad oma rollid kaunis klassikalises võtmes: vana aja naised uinuvad mõmmikute kaisus, uue aja neiud kaovad rüütlite voodisse.

Eesti ajalooromaanile omaselt on aga suhe edasipüüdlikkuse ja õpihimuga ambivalentne ja pingeline. Võõrad moodsad ajad hukutavad isegi muistse vägeva sõjamehe Meeme, kes on ennast uudisjoogist veinist sõna otseses mõttes “samblaks joonud”; kuna aga sünkretismipüüded, mida esindab Johannese tütre Magdaleena lootus, et kasuisa Leemeti käe all õpib tema poeg “võrdselt tundma nii uut kui ka vana maailma” (lk 302), jooksevad liiva ja utoopiaks nende abielu jääbki. Nõnda jääb “Ussisõnades” tervikuna valitsema isolatsionismi-poliitika ideaal ning kriitika “arenenud maailma” järeleahvimise, nagu ka rahvavalgustamise ja eurooplaseks saamise pihta, mida kuulutab külavanem: “Rumal on ju elada veel meie sajandil kusagil pimedas padrikus ja loobuda kõigist hüvedest, mida pakub tänapäeva teadus. (…) Miks peab meie rahvas see viimane olema?” (lk 24). Ebalevat uut identiteeti naeruvääristavad ka mitmed ootamatultki triviaalsed paralleelid tänapäevaga muinasaegsete rullnokkade kehastuses. Nende voodi kohal ripub Jeesuse pilt (lk 228), kellest on saanud “kõigi noorte suur iidol” (lk 233); veelgi enam aga meeldib neile koraalilaul ning munade mahalõikamine, kuna just “munkadel on ropult nai­si, neil pruugib ainult laulma hakata, kui kõik eided viskavad silda” (lk 184). Ehk nagu üks neist unistavalt pihib: “Mulle meeldiks kõige rohkem nii, et hommikul künnan, aga õhtul laulan koraale ja pärast panen eitesid” (lk 185).

Veinist ja laulust kurjemgi on aga samuti koos võõramaalastega siiamaile jõudnud – ning Kiviräha poolt korduvalt nõnda hiilgavalt karikeeritud – kujutelm eestlaste igipõlisest töökusest, mille omaksvõtmisest koidab siin rahvale taaskord tõeline eesti matus. Kolides metsast väljadele ja kaotades oskuse ussisõnade abil endale toidupoolist hankida, omandades aga püüd­likult arusaama, et “igal pool arenenud maailmas on inimestel kombeks endale palehigis oma igapäevast leiba teenida” (lk 303), teevad nad ise lõpu oma paradiisile, kus tööd ei tuntud ega tehtud. Et tööd hakatakse rabama alles ratsionaalset argitarkust hüljates ja maagiat omaks võttes, siis võib “Ussisõnades” ühtlasi näha omalaadset antiweberlikku sotsiaalajaloo uustõlgendust, mis väidab, et kujutelm inimese töösipelga-s(t)aatusest ei ole mitte “lummusest vabanemise”, vaid ülepea kristlikku lummusesse sattumise tulemus. Kuid enamgi veel, sellega seoses on romaanis tagurpidi pööratud ka siinse kultuuri sümbolmaastikud: põliseestlastest on saanud metsarahvas in extremis, seevastu külad ja talutared, põllumaad ja väljadel lainetav rukis tähistavad allakäiku ja langust – ning leibki maitseb nagu põdra pask (lk 102). Nõnda võib “Ussisõnu” lugeda ka kui just nagu äraspidist “Nukitsameest”, kus õel külarahvas veab vaesed metsalapsed puude sumedast varjust päikese kätte tööd rügama ja sunnib neid põdrapraadide asemel sööma odrakörti.

Samavõrd huvitava tehte sooritab romaan veel teisegi, eesti rahvusmaastikus talutarega võrdselt olulise elemendiga – hiiega, mis on andnud eestlaste kui metsarahva kuvandile nii tuuma kui tähenduse. Sest “Ussisõnad” ei vastanda mitte ainult klassikaliselt loodust ja tsivilisatsiooni, vaid kangekaelselt ka utilitaristlikku ja maagilist lähenemist loodusele, teadmisi loodusest endast ja loodusvaimude kohta käivat ebausku. Kangelaste ja kuldajastu hukk ei tähenda siin niisiis mitte jumalate hukku, Götterdämmerung’i, vaid hoopis inimese ja tema terve mõistuse hukku. Teisisõnu, jumalad mitte ei lahku maalt, vaid saabuvad maale suisa karjakaupa – ning mitte ainult kristlik jumal, vaid ka hiiehaldjad, maaemakesed jne. Ning kui mungad on oma tavapärasest negatiivsest kuvandist säilitanud vaid peenehäälse ja liiderliku naeruväärsuse, kaotanud aga oma kurjakuulutava jõu (iga rästik ja lapski võib neid abituid pakse olevusi teepervel surmata), siis on seevastu romaani üks halvaendelisemaid tegelasi “põlevate silmadega ja vihast värisevate vurrudega” (lk 64) hiietark Ülgas. Temas pole jälgegi nendest ajaloomälus kodunenud tarkadest vanakestest – ning sama ilge on ka kogu maajumalate ja allikahaldjate kultus, mida markeerivad jäneseveri, huntide piinamine ja laste hirmutamine. Ühelt poolt annab sellele uut hoogu kibestunud Tambet, teisalt aga toidab usku metsavaimudesse, nõidusesse ja nüüd juba ka libahuntidesse külasse kolimine: vanast keskkonnast ja keelest võõrandununa hakkavad need saamatukesed metsa kartma ning otsima seletust ja abi maagiast.

Kui ristiusu demoniseerimine on eesti ajalooromaanis üldiselt tavaline, siis siin on hiiekultus sellega võrdselt negatiivne: “Hiietark on tavaline petis, kes oma pühade pärnade all vigurit teeb – samasugune suli nagu need mungad, kes Johannesele ja külarahvale igasuguseid lollusi õpetasid” (lk 304). Ja vaevalt on siinsetes ajalooromaanides varem kohatud peakangelast, kelle elu kõige õnnelikum hetk on tema pulm hiiesalus, mis äsja on liha küpsetamiseks maha raiutud ja põletatud – ning kelle lootustele on antud luhtuda kahel korral, kummagi (eba)usu poolt käivitatud vägivallas, kui ta langeb esmalt Tambeti ja Ülgase hiiekoerte ning seejärel kristlike talupoegade poolt korraldatud tõelise nõiasabati ohvriks. Koos oma lähikondlastega esindab ta aga seda tervet mõistust, mis paneb onu Vootelet alatasa Ülgasega vaidlema: “On hoopis põnevam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale ette kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes mui­du lihtsalt koerusest oksi murraks ning puid vigastaks. Aga me ei saa nende vana­­­de lugude pärast lolliks minna ja hakata ­hunte noaga tükeldama” (lk 73–74). Seades selle justkui eelreligioosse maailma (“Oled sa elu sees mõnda haldjat näinud?”) oma ideaaliks, saab “Ussisõnadest” suuresti just ateistlik kirjavara, mis võiks olla heaks jätkuks Ervin Õunapuu eesti gootikale, aga ka reale Kiviräha enda kirjutistele.

Kummatigi on tähelepanek, et hiied ja haldjad – vähemalt sel kujul, nagu me neid praegu tunneme – jõudsid siiamaile koos ristiusuga, üpriski teravmeelne; sest mida muud nad oma algsel, keskajal kirjapandud kujul olidki kui oluline osa toona käibinud stereotüüpsest barbaritest paganate teise kuvandist. Ehk nagu veidi lihtsustades täheldab Leemetile ka Pärtel-Peetrus: “mujal maailmas peetakse neid, kes metsas elavad ja loomadega räägivad, püsti lollideks” (lk 125). Ning kui ühes rahvuse sünni ja moderniseerumisega hakati siinmailgi ihalema algupärast, siis ei jäänud üle muud kui otsida selle muistse kombestiku “juuri” nendestsamadest teise-kirjeldustest – ning rajada oma rahvuslik identiteet ja ajaloomälu lugudele metsas vaime kummardanud rahvast. Nii võib “Ussisõnu”, mis uljalt loobub senisest enesekuvandist ja võtab rahvuslik-kultuuriliste normide asemel omaks tabud, pidada ka üsna erakordseks postkoloniaalseks romaaniks, kus üritatakse omapoolset alternatiivajalugu esitades üle saada ka meie “topeldatud” enesekolonisatsioonist, mis õhinal algupära poole püüeldes on haaranud kinni keskajal just vallutatud vaenlase primitiivsust ja “looduslähedust” tähistanud märksõnade romantiseerimisest. Ent väärib märkimist, et samavõrd erakordset kannapööret kujutab see ka Kiviräha loomingus, mille tegelased – nagu Tiit Hen­noste on varem tabavalt osutanud (Vi­kerkaar 2003, nr 4/5) –  on siiani olnud vältimatult kammitsetud “pa­rodiseerunud mimikrisuhtesse”, kus koloniseeritav ise ei suuda enam eristada matkimist ja paroodiat.

Siit võib aga astuda veel ühe sammu edasi ja küsida ka rahvusliku ajaloomälu “teis(t)e” järele. Kivirähk pole rahvuslikke vaenlasekujusid varemgi üksüheselt üle võtnud: kui Ivan Orava mahitusel oli venelaste kurjus äärmuseni liialdatud, ehkki ajuti ka suisa saamatuks karikeeritud, siis “Rehepapi” abitud poolpimedad saksad pöörasid kurjade parunite kuvandi sootumaks tagurpidi. “Ussisõnade” eneseküllases maailmas ei anta aga vaenlasele õieti ei väge ega eetriaega – ning siiski on raudmehed abitud nagu siilid. Siin peitub aga ka loo moraal – me oleme ise oma lollusega ennast vaenlasele kätte mänginud: “rahvas tungleb vabatahtlikult nendesamade raudmeeste uste taga, et osta endale väike maalapp, ajada perse päikese poole uppi ja lõigata käpuli maas sirbiga vilja” (lk 50). Seega tõlgivad “Ussisõnad” sõjalise vallutuse kultuurikolonisatsiooniks, kus külarahvas võtab varmalt omaks nii innuka õpipoisi rolli (“me peame kuulama hoopis neid, kes on meist targemad”, lk 167) kui ka uue alandliku enesekuvandi: “Inimene peab oma kohta teadma: meie oleme väike ja vaene rahvas!” (lk 174). Seegi võib keskaegse laiapõhjalise kolonisatsiooni konteksti silmas pidades osutuda märksa viljakamaks tõlgenduseks kui jäigast meie–nemad vastandusest kinnihoidmine; ent, mis veelgi olulisem, eemaldub – küll mõningase masohhismi hinnaga – tervitatavalt eesti ajaloomälus nõnda eminentsest võõra-süüdistamisest, ohvripositsioonist ja “omasüülisest alaealisusest”.

Lisaks neile suurtele teemadele sooritab Kivirähk väga mitmekesiseid tehteid terve hulga eesti ajaloomälu ja muinasjuttude tuumikmotiividega, nii et nõnda võiks neid arvukaid paralleele välja tuua veel ridamisi. Ühelt poolt võikski omakorda just kordust pidada ka selle romaani peavõtteks, milles kõik olulisemad teemad ja toposed korduvad nii kirjelduste kui monoloogide vahendusel vähemalt kolmel-neljal korral. Ent nagu enne osutatud, ei piirdu “Ussisõnad” mitte ainult erinevate motiivide kordamisega, vaid suhestub üsnagi elavalt ka erinevate žanri- ja narratiivitüüpidega. Lisaks eesti ajaloomälu baasnarratiivi lammutamisele tuletab see oma meisterlikul ja heatahtlikul moel meelde sedagi, et eesti ajaloonarratiivi ilukirjanduslikud baastekstid on sündinud omaaegse populaarse ja rämpskirjanduse piiril triiviva ajalooromaani traditsioonist, mille hiilgavaks näiteks on Andres Saali romaanid. Samu vormivõtteid jälgib ka rohkete ootamatute süžeepöörete ja deus ex machina’tega halearmas ja sentimentaalne “Ussisõnad”. Teisalt aga tühistab see romaan järjepidevalt üleskruvitud lootusi, triivib vääramatult hävingu poole ning keeldub esitamast õnnelikku lõppu, millele rohked katsumused on teed valmistanud. Nõnda kujutaks see endast justkui üsna verdtarretavat segu Saali romaanikestest ja “eesti gootikast”: siin on rohkem kurje jumalaid kui Õunapuul ja enam vereklompe kui Vildel. Võib aga muidugi ka küsida, kas pole gootika eesti ajalooromaanile ürgomane – kehastugu see siis Bornhöhe “Tasuja” mõisakeldris mädanevate talupoegade kirjeldustes või Metsanurga “Ümera jõel” alguses, kus hundid veeretavad teele lapsekolba. “Ussisõnad” lisavad siia üpriski omapärase väljasuremise poeetikat kand­­va “lagunemise sõnavara”, mis kõneleb puude murdumisest ja kuivamisest, hallitamisest, metsa lagunemisest ja jää­minekust – eelkõige aga laibalõhnast. See raipe- ja kõdulehk pärineb keldrist, kuhu peategelane päevadeks oma onu laibaga kinni jäi, ning muutub tegevustiku edenedes tema sõõrmetes üha valdavamaks, kuni “kogu maailm näis mädanemist täis olevat” (lk 167) ning kuni Meeme “oli öelnud välja selle, mida ma ise ammu olin kartnud – et piinav mädanemislehk lähtus minust endast” (lk 195).

Hävingupoeetikast kantud “Ussisõnad” kujutab endast tervikuna niisiis üsnagi emotsionaalset teost. Kui aga kokkuvõtteks küsida, mille nimel siin nii kirglikult sõna võetakse, pole sugugi põhjust eeldada, et see romaan kõneleb pelgalt või eelkõige rahvuse hävingust. Pangem tähele, et “eesti rahva” nimel võtavad sõna vaid negatiivsed tegelased, kes üritavad seda moel või teisel oma vankri ette rakendada. Olgu selleks siis Ülgas (“Kui sa oled õige eestlane, siis pead sa ju käima pühas hiies!”, lk 75), “tõelistest eestlastest” (lk 259) soniv poolsõge Tambet või Johannes, kes kuulutab: “Kõik eestlased peavad pimedast metsast välja tulema, päikese ja taevatuulte kätte, sest need tuuled kannavad meie juurde kaugete maade tarkust” (lk 24–25). Nõnda võiks väita, et see teos kujutab endast pigem selle argitarkuse ülistust, mida esindavad peategelane ja tema kaaskondlased – ning mille puudumine viib nende vastased varem või hiljem kas huku või vägivallani. Elada peab oskama – ning see argitarkus ei esinda praktilisust mitte kitsalt pragmaatilises, vaid avaramas elutarkuse tähenduses.

Kummatigi ei maksaks lasta Kivirähal ennast ka siin haneks tõmmata: argitarkuski pole pelgalt universaalne “elu lühikokkuvõte”. Ehk nagu on osutanud antropoloog Clifford Geertz oma kirjutises “Argitarkus kui kultuurisüsteem” (kogumikus “Omakandi tarkus”, e.k 2003), sisaldab see endas tervet rida kujutelmi ja aksioome “normaalsest”, “loomulikust” ja “praktilisest”. Geertz märgib aga ka, et “nagu vagaduse, nii kõlab terve mõistusegi hääl ikka üsna ühtemoodi, mida ta siis ka parajasti ei ütleks; kõikjal on lihtsale arukusele omane see hulluksajav lihtsa arukuse ilme, mille saatel tema maksiime lausutakse” (lk 114). Ning just seda tonaalsust kohtame “Ussisõnade” kangelaste juures, kelle hulgas seda jalad maas tervemõistuslikkust par excellence, mis väidab end tungivat läbi illusioonide asjade tuumani,esindab Leemeti rästikust sõber Ints – kes on alati valmis kuulutama, et “kõik on just selline, millisena ta paistab, ja ei midagi enamat”, ning vajadusel peategelast korrale kutsuma: “See on ju naeruväärne. Kuidas sa saad sellist jama uskuda?” Paraku kehtivad nendegi primitiividest pragmaatikute puhul, kelle vaimne autoriteet on kogemuslik ja nähtav maailm, Geertzi hoiatused, et “argitarkus pole mit­te see, mida kirjatarkusest puhtaks roogitud aru spontaanselt järeldab, vaid mida eelarvamustest kubisev aru järeldab” – ning et lõppkokkuvõttes “ei ole ükski religioon temast dogmaatilisem, teadus ambitsioonikam ega filosoofia üldisem” (lk 113). Nõnda esindavad “Ussisõnadki” tervet rida arusaamu sellest, mis on loomulik ja tervemõistuslik (metsas jõudeelu elamine) ning mis mitte (töötamine ja leivasöömine), nagu sellestki, mis on maagiline (jumal ja haldjad) ja mis mitte (Põhja Konn ja ussisõnad) – ennekõike kuulutab aga nende argitarkus seda lihtsat moraali, millest arvustuse alguses juba juttu oli: pea au sees oma “algset loomust” ning ära usalda pimesi võõraid kombeid. Kindlasti re­so­neerib see nii mitmelgi moel Kiviräha teisteski teostes nõnda sageli pjedestaalile tõstetud ning ilmselt üsna koha- ja ajaspetsiifilise argitarkusega, mille lähem kaardistamine oleks juba omaette huvitav ülesanne. Mis aga puudutab eesti ajalooromaani arengukaart, siis igatahes on see “Ussisõnadega” sooritanud veel mõned vaimustavalt virged, kuid ka samavõrd refleksiivsed hüpped oma tavapärasest voolusängist väljapoole.

Mariliin Vassenin
“Kirjutamine teeb kirjameistriks” (Raymond Queneau “Stiiliharjutused”)

RAYMOND QUENEAU. STIILIHARJUTUSED. Prantsuse k-st tlk J. Porila ja T. Tamm, värsstekstid tlk A. Kaalep. Varrak, Tallinn, 2007. 144 lk. Hind 149 kr.

 

“Isn’t life a series of images that change as they repeat themselves?”

Andy Warhol

 

Raymond Queneau (1903–1976) “Stiiliharjutused” ei sobitu hästi ühegi žanri alla. 99st lühipalast koosnev teos koondab eri stiilivõtete “harjutamist”  ühel lihtsal teemal, mis sisaldab kaht üksteisest sõltumatut stseeni: ühistranspordis leiab aset sõnelus; kaks tundi hiljem võib sõnelejat näha jaama ees sõbraga vestlemas ja sõber näitab talle, et ta mantlil puudub nööp. Mõte midagi sellist kirjutada tekkis Queneaul kuulates Bachi “Fuugakunsti”, kus üht lihtsat teemat varieerides moodustatakse keerulisi kontrapunkte.

“Stiiliharjutused” pole päriselt lood ega ka etüüdid. Queneau kasutab nimetust exercice, mis viitab ühtlasi selle ettevõtmisega kaasnevale pingutusele ja kohustusele pidada kinni etteantud reeglitest. Harjutus eelneb sellele, mis on “päris”, ja harjutades on lubatud eksida või näida naeruväärne.

Eraldi võetuna pole harjutusel seda mõju, mille ta omandab tervikus. Ka Queneau ise rõhutas, et “Stiiliharjutusi” tuleb lugeda algusest peale, sest ainult nii pääseb idee mõjule ja tekib koomiline efekt. Niisiis pole teos lihtsalt tekstikogum. Tal paistab olevat selge struktuur, mille kasuks räägib ka Queneau püüd säilitada teoses alati 99 harjutust: eri väljaannetes on osa harjutusi välja jäetud ja asendatud uutega, kuid koguarv – 99 – jääb alati samaks.

Kui lugeda struktuuri otsides “Stiiliharjutusi” kui lugu, võib näiteks uurida, kas ja kuidas on markeeritud “loo” algus, keskpunkt ja lõpp, ehk vastavalt 1., 50. ja 99. harjutus.

1. harjutus on “Märkmed”, mis visandab sündmustest lakooniliste vahenditega ülevaatliku pildi, laskumata liigsesse stiiliakrobaatikasse. Rõhk on selgelt informatiivsusel ja lugu hakkab toimima mustandina, mille põhjal tuletatakse ülejäänud.

50. lugu pealkirjaga “Kohmakas” on omamoodi metaharjutus: jutustaja räägib, kui raske tal on kirjutada, kuna selle tegevuse juures on vaja järgida reegleid, mis teda segavad. Loo tegelikku teemat on mainitud vaid paaris lauses. Kuid oma tegevust lahates järgib ta teadlikult enesele seatud piirangut – kuidas jutustada lugu nii, et üldmulje jääks kohmakas. Tekib perspektiiv, ilus ruumiline efekt: teose keskel asub lugu, mille keskmes on teose tegelik sisu – stiil, reeglid ja kirjutamine. Loosse hiilib sisse isegi teatavat laadi moraal, kui jutustaja otsustab, et “C’est en écrivant qu’on devient écriveron,” kirjutamine teeb kirjameistriks.

“Stiiliharjutused” lõpeb ootamatult. Seda sõna otseses mõttes – 99. harjutus kannab pealkirja “Ootamatu”, ning selle lõpp on samuti ootamatu. Kuna tegemist on viimase harjutusega, langeb tähelepanu paratamatult loo lõpule, ja lõpp ongi tugevalt markeeritud, sest katkemist rõhutab üllatusefekt.

Niisiis on 1., 50. ja 99. positsioon täidetud viisil, mis tõepoolest paistab järgivat teatud paigutusloogikat. Ent teose “salajase arhitektuuri” tuvastamine polegi “Stiiliharjutuste” puhul vahest kõige olulisem. Terviku üle mõeldes torkab silma hoopis vastupidine, nivelleeriv jõud.

Seades endale ülesande jutustada üht lugu 99s eri stiilis, näib Queneau eeldavat, et sisu ja vormi on võimalik lahutada ning üks ei tingi teist. Stiil on Queneau jaoks vorm, millesse sisu on valatud, ja see võib tähendada kindla kujuga stroofe, erialakeelte kasutamist või kombinatoorikareeglite rakendamist keelematerjalil. Kõiki stiile võrdväärseina käsitades lõhub Queneau hierarhiaid, mis žanride vahel seni eksisteerisid, ja projitseerib need tasapinnale, kus nad hakkavad kokkuvõttes meenutama mõnd Andy Warholi maaliseeriat (millega sarnaneb muuseas ka raamatu kujundus). Võte on sama, kuid Warhol ei varieerinud vormi, vaid sisu, kajastades ühesuguses kiretus vormis Mona Lisat, purgisuppi, Marilyn Monroed, dollaritähtede rulli, “Püha õhtusöömaaega” ja elektritooli. “Stiiliharjutustes” juhtub midagi samalaadset: stiilist saab siin sisu; see, kuidas kujutatakse, hakkab asendama seda, mida kujutatakse. Ja kui vaadata sellist tasapinnalist erisust, torkab esmalt silma hajutatus, fookuse puudumine; ka kõige tähelepanelikum analüüs ei suuda tuvastada algupärandit ja õigupoolest polegi see võimalik.

Pikapeale kaotab küsimine “originaali” järele üldse tähtsuse ja näib, et olukord on sootuks vastupidine: mulje sisu ning vormi erisusest osutub petlikuks. “Puhast” sisu pole olemas, sest sisuga kaasneb alati stiil. Ka “Stiiliharjutuste” esimesel lool “Märkmed” on oma stiil: lakooniline ja informatiivne. Edasi lugedes hakkab üha enam tunduma, et harjutusi ei ühenda samasus (sa­ma sisu), vaid erisus (iga loo stiil erineb talle eelneva ja järgneva loo stiilist) Selle nurga alt omandab Queneau ettevõtmine uue sü­gavuse – “Stiiliharjutused” kujutab endast muuhulgas ka ajamudelit. See pole enam tsükliline ega vektorina liikuv aeg, vaid igavese tagasitulemise aeg, millest rääkis Nietzsche ja mida arendas edasi Deleuze; lõputult korduv üks ja seesama, mis naaseb alati pisut erinevana.

*

“Stiiliharjutuste” puhul rõhutatakse tihti, et nad on olemuselt tõlgitamatud. Vajadus sellise väite järele kaob ning sisu-vormi erisuse küsimus saab selgemaks, kui teha vahet kahel stilistikas käibival arusaamal: monistlikul ja dualistlikul. Dualistlik lähenemine eeldab, et väljendus ja sisu on eristatavad ning et ühte ja sama sisu võib panna mitmesse vormi. Monistlik arusaam väidab aga vastupidist: teisiti väljendudes on kohe tegu teistsuguse sisuga. Sünonüümia pole võimalik, samuti pole võimalik kirjandusteoseid parafraseerida. Seega välistab monistlik arusaam tõlkimise – teises keeles ütlemine tähendaks juba teise asja ütlemist.

Niisiis võetakse tõlkima asudes automaatselt omaks dualistlik seisukoht: stiili ja sisu on võimalik eristada, nad kuidagi kätte saada ja teises keeles uuesti kokku panna. “Stiiliharjutuste” tõlkijal lasub topeltpiirang: iga looga kaasneb konkreetne šiffer, mida kasutades tuleb lugu oma keele vahendite abil rekodeerida. Lisaks loogilisele taibule nõuab nende tekstide ümberpanemine oma ja võõra kultuuri erikeelte ja stiiliregistrite valdamist ning väga head huumorisoont.

Laias laastus jagunevad “Stiiliharjutused” kolmeks: 1. Harjutused, mis manipuleerivad keele kui märgilise materjaliga (tähtede, sõnade kombineerimine; väljajätted, lisandused ja ümberpaigutused, manöövrid grammatikareeglitega). 2. Harjutused, mis manipuleerivad tekstiga ehk teksti vormiga. Siia kuuluvad žanriharjutused (tanka, sonett, komöödia), retoorilised mängud (nt metafooride ja teiste troopide kasutus) ning samuti mängud kirjandusväliste žanridega nagu ametlik kiri või raamatu annotatsioon. 3. Harjutused, kus Queneau manipuleerib mentaalse kujutisega, mille oleme antud sisust enda jaoks loonud. Põhivõtteks on vaatepunktide, jutustamisviiside ning suhtumise muutmine, sh erialakeelte või sootsiumi eri kihtidest pärinevate inimeste kõnepruugi kasutamine. Sageli sisaldavad siia rühma kuuluvad harjutused uut infot, eriti kui tegu on esimeses isikus jutustajaga.

Osa stiile kannab endas samuti infot. Varem eksisteerinud vormi kasutamine on juba iseenesest intertekstuaalne vihje ja kui kasutada banaalse sisu edastamiseks stiili, mida ollakse harjutud kohtama näiteks eeposes, on tulemuseks paroodia.

Enamasti tekibki koomika sisu ja vormi vahelisest pingest. Nalja aluseks on alati pinge: kas ülitõsine suhtumine mängu (nt rangelt reegleid järgiv “Kasvavate tähegruppide permutatsioon”, kusjuures loo eesmärk – edastada infot kahe tähtsusetu vahejuhtumi kohta – jääb samaks, kuid on permutatsioonide tõttu kaunikesti häiritud) või tõsiste stiilide mänglev käsitlus (nt “Ood”). Kolmandana genereerib huumorit paigaloleku ja liikumise vaheline pinge, st fakt, et mingisugune sisutuum jääb alati samaks, ükskõik kui palju eri stiile tema peal ka katsetataks. Selles osas sarnaneb “Stiiliharjutuste” huumor slapstick’i koomikaga, mille keskmes on alati muutumatu tegelane (vrd Chaplin või Buster Keaton), kellega siis juhtub igasuguseid asju. Ja mida kauem film kestab, seda koomilisemana hakkavad näima tavalised äpardused, mis ei ajakski nii väga naerma, kui näiteks tänaval nende tunnistajaks sattuda.

Tõlkija vaatevinklist on kogumikus kaht sorti tekste: neid, mida on kerge tõlkida, kuna reeglid on lihtsad ja selged. Piisab vaid šifri leidmisest ja teksti on omas keeles lihtne toota. Siia kuuluvad nt “Hellenismid” või “Yingl us tehle”, prantsuskeelse pealkirjaga “Poor lay Zanglay”, kus tekst on kirja pandud inglise keele ortograafiareegleid järgides.

Teist tüüpi tekstid on need, mille tõlkimine tähendab asendamist või millegi võrdväärse leidmist oma keeles, kuid see pole alati võimalik. Sel põhjusel on eestikeelsest kogumikust välja jäetud kaks argooteksti, millest üks oli kirjutatud lihunike kõnepruugis. Samuti on asendatud need harjutused, mis mängivad prantsuse keele grammatikareeglitega, millele eesti keeles vastet ei leidu.

Šifri avastamine ja selle säilitamine, nii et lugeja selle tõlkest samuti kätte saaks, võib nõuda üksjagu vaeva. Harjutuses “Olevik” (Présent) jääb see küllaltki segaseks. Queneau loob mulje olevikust, tuues omavahel sidumata, kuid ajas järgnevad stseenid lugejani ilma, et teksti siseneks narratiivsus. Selleks on kasutatud põhjuste ja tagajärgede seoste selgitust ning oletust. Eestikeelne vaste näib pidavat šifriks verbi aega, ja verb ongi kenasti olevikus, aga stseenid on pandud üksteisele järgnema ning seeläbi saab olevikumulje lõhutud.

Eestikeelses väljaandes lisandub 39-le varem ilmunud harjutusele (Vikerkaar 1995, nr 9/10) 60 uut; mõnd vana teksti on kohendatud. Uued tõlked ei jää vanadele vaimukuselt alla, ja kui neile üldse midagi ette heita, siis ehk liigset “korralikkust”. Väga hästi on õnnestunud kõrgstiilis harjutuste tõlked, ent madalamate stiilide matkimisel on tõlkija(d) jäänud liiga kõhklevaks. Näiteks harjutuses “Kõnekeelne” (Vulgaire) märgivad labast kõnepruuki sõnad nigu, molu, kassanäe jne. Queneau tekst püüab aga tabada oraalsust. Tänapäeva eesti keeles on selline kõnekeel täiesti olemas: sinna kuuluvad sellised atrofeerunud vormid nagu mai (ma ei), vä (või), läind (läinud), ku (kui) jne. Siin oleks olnud hea võimalus see register eraldada ja kleepida ta stiiliherbaariumisse.

Samuti on kõheldud neis harjutustes, kus šiffer pole väga selge. Kimbatus on lahendatud (sisuliselt) väga korrektse tõlkega. Näiteks harjutuses “Ettepoole, tahapoole” (Par devant par derrière) oleks võinud julgelt kasutada mõnd eestikeelse ringmängu refrääni, kas või “Kaks sammu sissepoole, kaks sammu väljapoole”. “Vabavärsis” on kõik korralikult ära tõlgitud, kuid seda sürrealistliku hõngu, mis tekstil on prantsuse keeles, eestikeelsetest värssidest ei hoova.

Kuid nagu ütleb Marek Tamm raamatu põhjalikus järelsõnas – parimalgi juhul on iga “Stiiliharjutuste” tõlge vaid tõlgendus originaali ainetel ega suuda iial asendada algupärandit. Eestikeelne tõlge tervikuna on peen töö.

Tiit Hennoste
On, ja ei ole ka (Aivar Kull “Oskar Luts: pildikesi kirjanikupõlvest”)

AIVAR KULL. OSKAR LUTS: PILDIKESI KIRJANIKUPÕLVEST. Ilmamaa, Tartu, 2007. (Eesti kirjanikke). 488 lk. Hind 149 kr.

Vikerkaar tellis selle arvustuse juba raamatu ilmumisajal. Hakkasin lugema, aga siis tuli peale hirmtihe semester ja muud tööd. Siis hakkasid ilmuma arvustused. Sihukest kiidukoori ei ole minu silmad veel ühegi eesti kirjandusuurimuse puhul näinud. Väärikas töö, suur lugemus, erudiidi kirjutatud, muljetavaldav hulk viiteid, detailitäpne, hea üldistusjõud, ülinapid, kuid ammendavad resümeed kui pärlid. Pluss näpuotsaga kriitikat. Kokku võis sellest järeldada vaid üht: lõpuks ometi on ilmunud eesti kirjaniku-uurimise tipp ja tõde.

 

Nojah, selline sissejuhatus ennustab juba ette kurjakuulutavat lõppu. Aga lõpuni on veel aega.

Kõigepealt: senise Lutsu-retseptsiooni taustal on see väga oluline töö. Lutsu looming on siin kaardile kantud samahästi kui kogu tema laiuses. Ja Kull ei kirjuta negatiivselt või pika hambaga, vaid otsib nimelt positiivset poolt.

Raamat on koostatud korraga väga triviaalselt ja väga originaalselt. Triviaalsus tuleb kirjaniku eluraamatu klassikalisest ülesehitusest: sünnist surmani, perioodide sees vastavad teosed ning sobivas kohas peatükid, mis ajalisse raami ei mahu (keel ja stiil, maailmavaade jms). Ja see hoiab pika teksti garanteeritult koos. Originaalsus tuleb sellest, et raamatus on läbi vaadatud kõik Lutsu teosed. Isegi väga suurte kirjanike puhul tehakse valikuid, rääkimata neist, kelle tööde tase kõigub absoluutsest tipust (“Kevade”) või tipulähedusest (“Suvi”, “Tagahoovis”, “Kirjad Maarjale”, “Soo”) kuni selge haltuurani (jätame pealkirjad nimetamata).

Kulli kirjutamisviis on üldiselt lihtne, selge ja heas mõttes populaarteaduslik. Aga lähemal vaatamisel üsna kõikuv. Nii võib ta äkki hüpata esimesse isikusse ja hakata kõnelema sellest, et ta ei söanda Kitzbergile etteheiteid teha (lk 51). Või liikuda halvimatesse klišeedesse, nii plärabarokki kui ametnikustiili (“Lutsu ande kõige olulisemaks vormijaks lapsepõlves on peetud…”, lk 13). Ja mõnikord esineda superkirjandusteaduslikus või lause teatmeteoselises keeles, esitades tihedaid, otsekui kõiki mõtteid kokku võtvaid võimsaid fraase (kas või “Harald tegutseb”, lk 87). Kust sellised tihedaks topitud laused tulevad ja millel nad põhinevad, jääb enamasti arusaamatuks, sest viiteid allikatele ei ole ja autori enda lahtikirjutust ka mitte. Jääb üle vaid uskuda.

Raamatus on tohutu palju tsitaate. Need teevad teksti elavaks ja mitmehäälseks. Aga samas ka liiga hakituks ja korrutavaks. Põhipõhjuseks asjaolu, et tsitaate siduvat oma juttu on tihti liiga vähe, teiseks põhjuseks see, et asju korratakse üle. Kas või kohe alguses, lk 11, kus Lutsu andekust kuulutatakse plärabarokses stiilis enda sõnadega (“sel päeval siia kurja ilma sündinule oli kuhjaga kaasa antud…”) ja siis sedasama veel ka Oskar Urgarti sõnadega.

Autori esseistlikuks omapäraks on kõrvalepõiked muude tegelaste manu. Kahjuks mõjuvad need harva huvitavalt  (nt et ka Ibsen ja Alle olid apteekriõpilased, lk 26). Palju enam on nii faktilisi kui filosoofitsevaid triviaalnaiivsusi, mis mõjuvad pigem koomiliselt (“luuletustega debüteerimine on paljude prosaistide puhul üsna tavaline…”, lk 32; kõrvalepõige lapsepõlve mõjust inimese iseloomule lk 89). Ja mõni juhtum mõjub üsna piinlikult, nagu kuulutus, et ka autor Kull on aidanud mõnel noorel autoril käsikirju viimistleda (lk 49). Nojah.

Raamatu võib jagada kaheks nagu sellised tööd ikka. Üks pool on kirjaniku elu, teine looming.

Pilt Lutsu elust on korralik ja Kulli töö eluloofaktidega mõjuv. Eriti head on peatükid alkoholist ja abielust. (Huvitav, joomine on ikka olnud Lutsu puhul oluline probleem. Miskipärast aga pole ta seda mitte kümnete teiste joodikust kirjanike puhul.)

Kui sellele pildile midagi ette heita, siis kõikuvat tihedust, mis tuleb kõige paremini välja, kui võrrelda raamatu lõppu muude osadega. Lõpuosa annab väga põhjaliku ülevaate Lutsu elust nõukogude ja saksa ajal. Samas on see oma detailsuse ja pikkusega üsna tasakaalust väljas muu materjaliga võrreldes. Ja lõppeks on tegemist ajaga, mil Luts peaaegu midagi vähegi olulist ei loonud. Sama käib peatüki kohta kõikvõimalikest Lutsuga seotud asjadest (koolimuuseumist huumoripreemiani). Keskel on asi paigas. Ja ega polegi palju öelda aastatest, kui Lutsu elu kulges põhiliselt joomakohtade ja kirjutuslaua vahel. Aga näiteks algusosas jääb autor mõnigi kord äkki seisma. Siis ilmuvad faktide asemele sõnad ilmselt,  tõenäoliselt, võisid olla jms. Või lihtsalt öeldakse, et Anton Jürgensteini roll oli algaja Lutsu kujunemises suur (lk 33), aga sinnapaika see jääbki. Mida siis Jürgenstein tegi, selles selgust ei saa.

Teostest kõnelevad peatükid on üsna ühtmoodi üles ehitatud. Autor refereerib ülilühidalt teose sisu, paneb vahele omaaegset kriitikat nende kohta, lisab mõned omapoolsed hinnangud ja natuke kõrvalepõikeid (nt “Soo” käsitlus lk 79–83). Tavaline viis asja kohta midagi öelda on mingi väide ja selle juurde enamasti ka mingi tsitaat.

Ikka on konstateeritud, et Lutsu töödest pole eriti kirjutatud. Ainus pikemaid käsitlusi saanud teos kipub olema “Kevade”. Kull on proovinud seda auku täita, vaadates kiirpilguga üle kõik teosed. Ma vaatan kiirpilguga üle Kulli töö.

“Kevade” saab muidugi kõige enam mahtu, kaheksateist lehekülge. Kull kirjutab pikalt “Kevade” sünniloost, refereerib ja tsiteerib, kõneleb prototüüpidest, redigeerimisest jne. Ja keerutab üldiste küsimuste ümber. Ainus huvitav jutt oli Arno ja Tootsi unenägude võrdlus (lk 54). Kokku on kõik pehmelt öeldes hõre ja katkendlik taustajutt. Veel enam. Kull kuulutab midagi hoopis võimsat, teatades, et “Kevade” ei tahagi alluda kirjandusteaduslikule analüüsile.

“Suvest” ja muudest enne sõda ilmunud Paunvere-sarja osadest on kirjutatud üsna lihtsate sõnadega ja küllalt adekvaatselt. Aga siis tuleb stopp. “Sügise” teisest osast pole pea midagi. Samas on see minu arvates oluliselt tugevam ja huvitavam kui “Suve”-järgsed nõrgukesed. Küll aga kirjutab ta ülipikalt mõttetust “Talvest”. Just siin paistab väga selgelt välja see, kuidas autor lihtsalt ripub ilmunud arvustuste otsas. “Sügise” teisest osast pole peaaegu midagi asjalikku kirjutatud. “Talvest” kirjutati kilode kaupa.

Lutsu jutustused 1920. aastatel on alati olnud uurijatele probleem, kuigi neid uuritud tegelikult ei olegi. Enamik neist olid omas ajas väga loetavad ja enamik pole jäänud kirjanduslukku rohkem kui mainimise jagu. Erandiks on “Tagahoovis”, mille lavaelu on olnud väga mõjuv, tegelased saanud üldnimedeks. Aga mida muu­seas pole pärast “Teostes” ilmumist (1954) Eestis kordagi välja antud. Kull kuulutab, et jutt (kelle jutt?) Lutsu aeglasest allakäigust kirjanikuna on suuresti eelarvamuslik skeem (lk 174). Siis kirjutab igast teosest paar lehekülge. Kas tal õnnetub tõestada, et allakäiku ei ole? Ei. Sest need lühikesed jupid ei tõesta suurt midagi  Ja oma kokkuvõttes väidab ta hoopis, et ta proovis näidata, et Lutsu teosed ei ole sünged ja täis raskuse vaimu.

Muud tööd saavad veel lühemaid kiirpilke. Mõnikord ei kirjuta ta asjast endast suuremat midagi, küll aga hilisemast retseptsioonist (nt “Nukitsamehe” puhul). Taustaks taas seik, et selle kohta on pärast filmi allikaid kasutada olnud.

Mõnikord taandub kogu ülevaade teosest lausa poolele leheküljele, nagu näidendite puhul. Sealjuures jäävad vaatluse alt peaaegu kõrvale Lutsu teoste dramatiseeringud, mis koos Tammsaare-dramatiseeringutega on eesti teatri ajaloos üliolulised tekstid.

Kaheksaosalisest mälestusromaanist on esitatud vaid killukesi, proovides siduda elu ja kirjandust. Kusjuures Nirgi põhimõtteline ja tähtis artikkel sellest kui jõgiromaanist jääb täiesti kasutamata.1 Autor nimetab seda muuseas esseistlikuks ülevaateks (lk 450?!).

Ülipõgusalt on vaadeldud Lutsu följetone, mis ometi moodustavad tema loomingust vägagi olulise osa. Eestis on följetone käsitletud üldiselt ajakirjanduse kontekstis. Sellest ulatuvad üle ainult 1920. aastate alguse kirjanduslikud följetonid (Gailit, Alle, vähem Kitzberg). Kindlasti on suur osa följetone vaid ajakaja. Aga Lutsu puhul on need kindlasti midagi muud. Ja nad teeb oluliseks nimelt see, et neis on tabatud ära ajatuid jooni eestlastes ja eesti elus. Just neidsamu arhetüüpe, mida on tabatud ka tema romaanides. Seda millegipärast autor ei rõhuta.

Nii võib kokkuvõtteks öelda, et keskne neis ülevaadetes on omaaegse päevakriitika tsitaatide esitamine. Pikematest ja põhjalikumatest Lutsu kohta kirjutatud analüüsidest libiseb Kull miskipärast lihtsalt üle. Nii ei saagi aru, mismoodi ta ise nendega suhestub. Autori enda analüüsid õigupoolest puuduvad. Neid lühikesi mõne­lauselisi kokkuvõtteid ei oska ma kuigi tõsiselt võtta.

Nojah, seda kõike võiks ju nimetada reptseptsioonianalüüsiks. Aga seda see ei ole. Retseptsiooninalüüs tähendab ikka midagi muud kui lihtsalt valitud tsitaate ilmunud kriitikast. Kas või seletamist, millised on kirjutaja teoreetilised arusaamad. Kuidas ta suhtub eri aegadel ja eri platvormidelt kirjutatud retsensioonidesse. Jumala eest, monograafias ei kirjutata tõesti 100 lehekülge keerukat teooriat. Aga oma arutluste aluste avamist ootaks küll. Ühesõnaga: minu jaoks jäi siin selgelt puudu ühest pikemast peatükist, milles autor kirjutaks Lutsu uurimisest ja enda positsioonist selle uurimise sees.

Mida ma oleks veel oodanud?

Oleks tahtnud selle näitamist, et suur osa Lutsu töödest oli tõepoolest eesti meele­lahutuskirjandus, nüüdse nimega olmekirjandus. Ja seda, millisel kohal ja millises rollis on nimelt Luts selle meelelahutuskirjanduse ühe olulisema loojana. Selleks poleks olnud just sügavaid analüüse vaja.

Oleks tahtnud selle näitamist, kuidas osa Lutsu töödest on suur kirjandus. Ja et autor kas või “Kevadet” ka analüüsinuks. Ja kõnelenuks kas või sellest, kuidas see teos lugeja ja ka analüüsija ära petab. Sest ta on antud läbi laste, kes klassikalise positivistliku kirjanikupildi järgi lihtsalt ei saa olla sügavad mõtlejad, kuna neil puudub vastav elukogemus ja haridus. Sest ta on antud läbi huumori, mis on põhimõtteliselt midagi kerget ja pinnapealset, eriti eesti traditsioonis, kus filosoofia peab olema surmtõsine ja võimalikult pikkade lausetega. Ja kõige parem, kui nood laused oleks kirja pandud saksa keeles ja siis bukvalistlikult maakeelde ümber pandud.

Oleks tahtnud analüüsi sellest, kuidas “Kevade” noored inimesed kohtuvad elu suurte eksistentsiaalsete küsimustega. Armastus ja selle reetmine, elu ja surm, Jumal ja selle tunnetamine, valik antud sõna murdmise ja valetamise vahel.

Oleks tahtnud näha “Kevadet” teiste filosoofiliste lasteromaanide taustal, nagu Twaini “Huckleberry Finn” või Goldingi “Kärbeste jumal”.

Oleks tahtnud näha kas või seda, kuidas “Kevades” peegeldub eesti ühiskonna suur murranguajastu sajandivahetusel. Kas või vanad ja uued jõulukombed. Kas või kannel ja viiul.

Ja asi pole ainult “Kevades”. Võtkem või “Tagahoovis”, Lutsu teine filosoofiline peateos, kus filosofeerivad joodikud ja allakäinud aguliinimesed, mitte haritlased ja intelligents. Ja mis samamoodi ei sobi eesti kirjanduses valitseva intelligendi maailmast ja positivismist lähtuva kirjanduspildiga. Aga samas on just seal esitatud Lutsule ülitähtsad küsimused elu võimalikkusest tagahoovis, inimese kohast siin ilmas ja selle äratundmise vajadusest.

Oleks tahtnud näha, et oleks analüüsitud Lutsu kui aguli- ja alevikirjanikku. Eesti kirjanikud on enamasti maakirjanikud, harva ka linnakirjanikud. Aga tegelikult olid just alev ja agul kaks eestlaste 20. sajandi elus väga olulist, rahvuspsüühikat kujundavat paika. Need olid kohad, mis sündisid eesti ellu sajandivahetusel. Nii on Luts suuresti 20. sajandi eesti maa­ilma kirjanik.

Oleks tahtnud lugeda Lutsust kui kirjanikust, kes lõi omaette kohamütoloogilise maailma, kus eri tegelased liiguvad läbi eri teoste ja seovad need kokku keerukaks võrgustikuks.

Loomulikult, sügavuse näitamiseks on vaja analüüsi. Ning kui seda pole varem tehtud, siis tuleb autoril endal see ette võtta. Midagi pole teha. Nojah, raamatus on peatükk “Lutsu maailmavaade”. Juba pealkiri kõlab koledasti. Ja selles kirjeldab autor peaaegu ainult Lutsu suhet jumalaga. Lisaks lehekülg kapitalismikriitikast. Kas see ongi kogu maailmavaade? Aga inimese saatus ja vaba tahe? Inimese koht siin ilmas? Tõde ja õigus? Ülekohus ja õiglus? Kaotajate filosoofia, sest Luts ei ole põhimõtteliselt võitjate kirjanik? Fatalism? Väikseid kilde ju leiab siit-sealt, aga mida pole, seda pole.

Teose vormi osa on veel nõrgem. Lutsu keele kohta piirdub autor vaid sõnavara erijoonte ülevaatega. Muu jääb killukesteks. Ja kas või Udo Uibo 1987. aasta käsit­lusele Lutsu kolmest stiilist ei viita ta üldse.2 Samuti Hella Keema samal aastal ilmunud artiklile Lutsu Tohuvabohu saare murrakust.3 Samuti jäävad lahti rääkimata kompositsiooniprobleemid. Kuigi suur osa Lutsu omapärast on peidus nimelt tema kompositsioonis ja keeles. Nendes pildikestes, milles tegelased ennast elavaks kõnelevad. (Muuseas, on huvitav küsimus, miks Luts, kes veel Esimese maailmasõja paiku pidas oma alaks nimelt lühinäidendit, hiljem näidendeid ei kirjutanud. Ja miks tema enda dramatiseeringudki oma romaanidest ei olnud just tasemel.)

Hakkame jõudma lõpu juurde. Kokku on minu suhtumine Kulli raamatuse sügavalt ambivalentne. On silmaga näha, et autor on teinud kõvasti eeltööd. Lugenud teoseid uuesti üle ja kirjutanud tükke eri raamatute kohta. Otsinud välja kriitika ja uurimused ning kirjutanud sellest referaate ja tsitaate. Otsinud üles ja kontrollinud fakte. Lugenud kirjavahetusi. Pannud kokku eluloo tükke ja otsinud välja uusi fakte selle kohta. Ja need ka korralikult kokku traageldanud. Aga siis on mingi tõke ette tulnud. Teoste ülevaatamine ongi jäänud referaatide ja neid siduvate omapoolsete üksikmõtete tasandile. Autori enda analüüs on pealispindne või olematu. Ja sellest on mul sügavalt kahju. Sest Lutsu laiust ei pea näitama. Lutsu kui loetavat kirjanikku ei pea rehabiliteerima. Ta oli olemas ja on olemas, ja ilmselt ka jääb. Aga Luts kui sügavamalt mõtlev kirjanik jääb endiselt otsekui olematuks. Laiuse näitamine ei korva seda mitte kuidagi.

Miks on tulemus selline, nagu ta on? Lugedes ei saanud lahti kahest tundest.

Esimene tunne on, et keegi on autorilt pooleli töö lihtsalt käest rebinud. Nii saab seletuse kõikumine mahtudes ja sügavuses. Saab seletuse toetumine eeskätt retsensioonidele ja üldse teiste autorite sõnale. Nii omandab ka see tavatu kõigi tööde läbivaatamine hoopis teise mõtte. On loomulik, et eeltööd tehakse kõige kohta, et vältida mõne olulise asja vahelejätmist ja proovida leida ununenud suurtöid.

Teine tunne on teistsugune. Autor silmanähtavalt ei tunne kirjandusteaduslikku analüüsi. Kokkuvõtvates osades on tal komme tuua sisse filosoofitsevaid või üldistavaid lauseid suvalistest kohtadest ja suvalistelt autoritelt (nagu muinasjuttude uurija Clarissa Pinkola Estés, lk 209). See pole eruditsioon, vaid selgelt juhuslikud killud juhuslikust maailmast. Mingeid kirjandusteadlasi autor lihtsalt ei tsiteeri. Oma kirjandusteaduslikke vaateid ei positsioneeri. Ja veel ettevaatlikumaks teevad laused selle kohta, kuidas Luts nagu põhimõtteliselt ei tahakski alluda kirjandusteaduslikule analüüsile (lk 45), või sellest, et uurijad nagu arvaksid, et Lutsu stiilile saab pihta keeleliste erijoonte üleslugemisega (lk 264). Hoian hambad ristis ja jätan need mõtted kommenteerimata. Aga igatahes pakuvad needki seigad seletuse, miks autori antud pilt on maksimaalselt lai, aga maksimaalselt madal.

Kumb neist on õige, kumb vale, kumb põhjus, kumb tagajärg, et hakka ma otsustama. Valigu lugeja ise või küsigu autorilt.

 

1 E. N i r k, Romaanikirjanik (?) Luts. Rmt-s: E. Nirk, Avardumine. Tallinn, 1985, lk 107–127.

 

 

2 U. U i b o, Palamuse Lomonossov ehk Oskar Lutsu kolm stiili. Keel ja Kirjandus 1987, nr 1, lk 12–20.

 

 

3 H. K e e m, Karl Martin Uhhuu ja Tohuvabohu saare murrak. Sealsamas, lk 21–24.

Linda Kaljundi
Kirjad musta mere äärest
Pentti Saarikoski. On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päevik. Varrak, Tallinn, 2007

PENTTI SAARIKOSKI. ON VÕI EI OLE. EUROOPA SERVAL. BRETAGNE’I PÄEVIK. Soome k-st tlk Piret Saluri. Varrak, Tallinn, 2007. 318 lk. Hind 209 kr.

Maimu Bergi hiljutisest, küll sootumaks Vaino Vahingule pühendatud esseest kujundit laenates on alustuseks kiusatus öel­da, et Pentti Saarikoski on soome kirjanduse Suur Isamaasõda. Koondades enda ümber ühtaegu nii väikse kirjanduse suuri ootusi ja ihalusi kui soomluse (sa­la)­pai­neid, on juba enam kui paarkümmend aastat surnud Saarikoski (1937–1983) nüüdseks ühtlasi tõeliselt mono- ja bio­graafiastatud, kanoniseeritud ja ka­ta­lo­giseeritud nii oma monumentaalsuses kui vastuolulisuses. Kõige rohkem geniaalseid luuletusi, sõnavõtte, antiikautorite ja amee­rika modernistide tõlkeid, aga ka kõige rohkem mässu, skandaale ja muidugi, nai­­si. Selle kodustatud Saari­koskiga käib lahutamatult kaasas küsimus, kuidas võib kellestki, kes oli noorena aktiivne skaut, sportlane ja kristlane, kellestki, kes käis koos Matti Klingega Helsingi ühes eliitkoolis, Normaalilyseo’s, ning õppis seal kas rohkem või vähem selgeks ladina ja kreeka (aga ka rootsi, saksa ja inglise) keele, saada avalik enfant terrible, kirjanduslike, ideoloogiliste ja seksuaalsete tabude murdja, “aus” joodik ja Soome tuntuim boheemlane, kes oli sunnitud oma “näitlemisiha rahuldamiseks erateatri asutama” (lk 7).

See tähenduslikuks kirjutatud dihhotoomia näiksegi olevat saarikoskiaanide peamiseks paleuseks, kes tõlgendavad oma objekti sageli just vastuolude kaudu. Enamgi veel, need arutluskäigud teevad siit sageli veel ühe hüppe, et selle abil omakorda tühistada tema pöörane ja kärarikas maine. Väites, et Saarikoski oli ka täiskasvanueas kõike muud, kui meile näib, esmajoones aga en­diselt see autistlik raamatukoi, tasane antiigihuviline, mõtlik vaikne mees, erudiit ja õpetlane, lunastab see nõnda leitud Saa­rikoski tähenduslik tuum temast kõnelejadki, keda alguses seesama justkui vaid näiline kuvand õnge oli võtnud. Just seda ühelt poolt jäägitut imetlust Saarikoski vormi vastu ning teisalt seda veelgi jäägitumat iha tähenduse ja saladuse järele, mida too väline vorm näikse väljendavat ja peitvat, peaksin temast kirjutajate puhul omamoodi isegi fenomenaalseks. Ent nagu me teame, ei vabasta niisugused “paljastused” meid veel vormi taha peidetud saladuse lummusest. Sest kui siit Žižekit mugandades veelgi edasi liikuda, siis tõeline saladus ei jää mitte vormi enese taha, vaid on vormi enese saladus.

Selle “varjatud tähenduse” lummas kul­gevad ka tema lähedaste ja eriti ta naiste (kes olid ise lahutamatu osa Saarikoski legendist) kirjutatud mälestused. Nii Tuula Leena Varise “Kilpkonn ja õlgmarssal” (1994, eesti k-s Piret Saluri tõlkes 1996) kui Mia Berneri “PS: Merkintöjä suru­vuodelta” (1986), aga ka õe Sirkka Garami “Veljeni Pentti: Pentti Saarikoski sisaren silmin” (1987) lähevad väsimatult otsima Saarikoski sisemist tuuma teispool käitumuslikke praktikaid, luuletusi ja lehelugusid. Ning vaieldamatult ongi see mees esile kutsunud tõelise mälestuste ja biograafiate müriaadi, mille keskel kõrgub mäetipuna Pekka Tarkka kaheköiteline hiigelteos “Pentti Saarikoski” (2002, 2004), kus luuletaja elu käiakse läbi nädal-nädalalt. Ka Saarikoski ise harrastas rohkesti autobiograafilist kirjutamist. Päevikut hakkas ta pidama 14aastaselt ning ilmutades sealjuures hämmastavat žanriteadlikkust, andis juba 17aastaselt nõu “minu päeviku tulevasele kirjastajale”. Samuti tegi ta õige varakult algust oma päevikute puhtakskirjutamisega. Praeguseks ongi need Pekka Tarkka toimetamisel ilmunud juba õige mitmes köites: “Nuoruuden päi­vä­kirjat” (1984), “Prahan päiväkirjat” (1998), “Juomarin päiväkirjat” (1999) ja “Toipilaan päiväkirjat” (2001). Tugevalt päevaraamatulike sugemetega on ka tema reisiraamatud “Aika Prahassa” (Aeg Prahas; 1967) ja Dublinist kirjutatud “Kirje vai­molleni (Kiri minu naisele; 1968).

Kuhu paigutuvad sellel taustal ja ka eesti lugeja jaoks hiljuti Piret Saluri tõlkes ja ühiste kaante vahel ilmunud “On või ei ole” (Asiaa tai ei, 1980), “Euroopa serval: Kineetiline pilt” (Euroopan reuna: Ki­neet­tinen kuva, 1983) ja “Bretagne’i päevik” – need Saarikoski elu lõpul kirjutatud ja – nagu ta neid ise nimetab – “maadkuulavad raamatud” (lk 102)? Eesti kultuuriruumis, kus on tema loomingu hiiglaslikku mahtu arvestades ilmunud vaid näputäis tõlkeid – paaris kogumikus, Loo­­mingus jm, lisaks luulevalimik “Hämara tantsud” (1989) ning kärbituna “On või ei ole” ja “Euroopa serval” (1985) –, on Saarikoskist kujunenud Eino Leino kõrval teine suure soome kirjaniku arhetüüp, kes on tuntud pigem omamüüdi kui oma tekstide vahendusel. Käesolev kogumik pakub kindlasti tänuväärset lisalugemist nii omamütoloogilise kui kirjandusliku Saarikoski huvilistele. Aga mida need justkui intiimsed, ent siiski avaldamiseks ja isegi tellimustööna kirjutatud ning seega avalikud raamatud siis endast täpsemalt kujutavad? Intellektuaalset päeva- ja märkmeraamatut, lugemis- ja kirjutamispäevikut, reisiraamatut, esseed? Kui “On või ei ole” on žanriliselt ja temaatiliseltki laialivalguvam, siis selle “Järelsõnad” sisaldavad juba terviklikke vinjette – hoolikalt sõnastatud olu- ja mälupilte ning seisukohavõtte. Sama kehtib “Euroopa äärel” puhul, mille teine (“Stavanger”) ja kolmas osa (“Kerlin”) on ühtlasi reisiraamatud retkedest Norrasse ja Bretagne’isse. Kogumikku koon­­datutest viimane, “Bretagne’i päevik” koondabki aga Saarikoski päevikukatkeid, sisaldades ülestähendusi ta viimaseks jäänud reisist (1983. aastal) – ning isegi märkmevihikute joonistused on siin ära toodud.

Kõik need tekstid on kirjutanud juba Göteborgi lähistele Tjörni saarele põgenenud Saarikoski (Rootsi kolis ta 1975. aas­tal). Olles Soomes 1970. aastatel lõplikult iidoliks saanud, kuulutas ta avalikult, et ei taha enam olla legend juba eluajal, teine Eino Leino, kelle “klassikalise luuletajasaatusega” teda kodumaal üha enam samastama hakati. Juba eemalviibijana tuleb tal aga endiselt teadmiseks võtta, et ““Helsingis Sanomates” jätkub arutelu Eino Leino süüfilise üle” (lk 27). Praegu võib tõdeda, et tagantjärele peegeldab mõlema elukäik kujukalt sedagi, et väikse maa noores ja väikses kirjanduses, kus geeniusi on (veel) vähe, võib see suur roll kirjaniku kergesti ära kurnata. Rootsis aga võis Saarikoski käia rahumeeli ringi, rinnas silt “The Poet of Finland”. Ning kahtlemata ei tule tal käesolevaid raamatuid kirjutades enam luua ei autobiograafilist mina ega “õigust biograafiale”, need on enesestmõistetavana ja autoriteetsena olemas. Lisaks on meil tegemist kirjanikuga, kes polnud mitte ainult oma andekusest ülimalt ja varaküpselt teadlik, vaid kes kogu elu tundis elavat huvi enda kui kirjaniku rolli vastu ning tegeles agaralt oma­mütoloogia loomisega, kuulutades: minun maineeni, se ei ole mikään pieni asia (“minu maine, see pole mingi tühiasi”; kogus “Katselen Stalinin päätä ylös”). Kuigi neid tekste võiks kahtlemata lugeda ka sellest soome kirjanikust eelnevalt midagi teadmata, tugineb nende raamatute mõistetavus, nagu ka kirjanduslik-kultuuriline tähendus, suuresti just autoriminale. Ja kuigi see mina on suuresti juba olemas – seisukohad on võetud ja väljendatud, müüdid on loodud – siis retrospektiivis täienes see oluliselt nendegi teostega, mis lisasid veel ühe ja viimaseks jäänud osa tema isiklikust ajaloost ning nii mõndagi tema arvamustesse, töödesse ja päevadesse puutuvat.

Millest see autobiograafiline subjekt, Saarikoski, siis tehtud on? Nendes raamatutes ei püüa ta luua oma elust tähenduslikku tervikut, nagu pole need kirjutatud ka ei eneseõigustuseks ega pihtimuseks-patukahetsuseks. Me saame teada, et Saarikoskil on hommikuti ärgates sageli tuju paha, kuuleme tema meeleoludest ja kõhumuredest. Selles sise- ja välisvaatluses mängivadki suurt rolli just välised ja kehalisedki praktikad, mis seda mina-subjekti ja jutustust raamistavad. Selles kõnelemise viisis on aga esmalt huviväärne juba nende tekstide aegruum. Valdavalt puuduvad siin kuupäevad, neid asendavad ärkamise ja magamaheitmise, päikese tõusmise ja loojumise rütmid. Siiski annab viimane osa, Bretagne’i päevik, aimu märksa teravama ajatajuga Saari­kos­kist: kuupäevadele lisaks on üles märgitud isegi kellaajad. Mis laiemasse ajaraamistikku puutub, siis ei tegele need tekstid enamasti mitte mineviku mäletamise, vaid oleviku vahetute kogemuste ja mõttevälgatuste jäädvustamisega. Retrospektiivsusesse põikavad siiski (eriti just “On või ei ole”) tagasivaated lapsepõlve ning püüd taastada oma lapsepõlvekodu ja kodulinna ruumilisust: “ennekõike olen meenutanud oma Helsingit, selle tänavaid ja kõrtse, tänavanurki, hommikuid ja õh­tuid eri aastaaegadel” (lk 71).

Selles hoolikas kartograafitöös avaldub vahest kõige paremini teksti pagulaslik iseloom, mis oli nende tellimusse isegi sisse kirjutatud – oli ju kirjastus avaldanud Saarikoskile soovi, et ta võiks “avaldada siin elatud aastast omamoodi “pagulaspäeviku”” (lk 24). Autor, kes nii väga armastas Odysseuse-Ulyssese kuvandit, oli jõudnud nende tekstide kirjutamise ajaks ka ise (küll vabatahtlikuks) maapagulaseks saada. Kõigi nende uute “elatud kohtade” aja ja ruumi kaardistamine saab talle oluliseks: ta on ametis nii Tjörni saare kohanimede etümoloogia ja Bretagne’i ajalooga Caesari ajal kui Tjörni, Stavangeri ja Bretagne’i radade ülesmõõtmisega. Ja otsib pagulase rolli jaoks eeskujusid mujaltki. Kuulutades küll, et “Mina ei ole mingi Ovidius Tomis” (lk 76), samastub ta samas varmalt mõneti jumalikumate tegelastega: “Ma tahan luuletusi kirjutada: Quetzalcoatlist ja kõigist kangelastest, kes oma rahva peale vihastasid ja minema läksid, aga tõotasid ühel päeval veel tagasi tulla” (lk 85).

Nagu päevaraamatud ikka, on need ajas ja ruumis pidevalt laienevad tekstid, kuid nagu juba öeldud, ruumilise ekspansiooni kõrval kulgeb aeg siin valdavalt tsükliliselt. Nii annavad tekstile struktuuri igapäevaselt korduvad sündmused. See on hommikusöökide, peenramaa kaevamise, koduveini valmimise, remonditööde, lehtede riisumise ja teiste argipoeetiliste tegevuste rütm, milles need jutustused kulgevad. Saarikoski kirjutab haigekassale, armastab sageli kala süüa, üritab joomist maha jätta, näeb unenägusid, võitleb väsimuse ja seedimisega. “Koristan, teen meile õhtusööki, ronin ülemisele korrusele; täna käisin suusatamas … ; sain P. P. Pasolini Le Poesie, tõlgin soome keelde, suitsetan John Silverit, loen Veijo Mere uut raamatut, selle pealkiri on “Goethe tamm”, joon omatehtud veini, siis hõõrun kõrvalesta ja mõtlen midagi, unustan Aafrika, tus­sukarvades tukastan” (lk 48). Bretagne’is lisanduvad sellesse korduste jadasse rannas-, poes- ja kohvikuskäikude ning kalaturule tehtud luureretkede rütm. “Istusin kail, jõin õlut ja vaatasin vett” (lk 223).

Tähelepanuväärne on ka autori suhe oma kehasse, mille ta järjekindlalt, peaaegu et seksuaalrevolutsiooni-aegse programmilisusega jutuks võtab. See ei ole kindlasti negatiivselt tähistatud kehalisus, mis autorit mingil moel kängitseks või mida tuleks ületada, küll aga tuleb sageli juttu sellest, et selle räsitud keha eest tuleb hästi hoolitseda: saada terveks haigustest, pohmelusest ja valudest – kanda hoolt oma “füüsilise vormi” eest. Tema kultuurinorme eirav hoiak aga tühistab nendes kirjeldustes peituva intiimsuse potentsiaali, nii nagu muudab nende pidevalt jutukstulevate kehaliste seikade rohkuse, argisuse ja üksikasjalikkuse totaalsus absurdseks autori “paljastuste” ootel raamatu järele haaranud lugeja ootused. Saarikoski võtab jutuks kõik, millest on õpetatud ja kasvatatud vaikima – peavalud, seedehäired, pohmeluse, seksuaalsuse jne, osutab aga samas argieluliste ja loomingus avalduvate paljastuste erinevusele: “Nad ootavad minult ekshibitsionismi ega mõista, et ekshibitsionism on iseenese peitmine, mees näitab oma riista, et ta nägu näha ei oleks. Mina tahan end paljastada … ja seda võin ma ainult luuletuste kaudu” (lk 31).

Kõigi nende argiste, üksinda toimetatud juhtumiste kõrval kohtame suhteliselt vähem avalikke sündmusi, n-ö sündmustikku ja tegelasi. Siingi saavad oluliseks just teatud tüüpi suhtlusmomendid: istuda pingil ja jälgida inimesi, ajada poe tagaruumis olevas kohvikus kohalikega juttu, istuda koos linna õlleninadega keskpäeval pargis maha ja korkida pudel lahti. Valdavalt on tema kaaslaseks ikka argikangelased nagu kassid ja remondimehed, selle kõrval on sõprade ja tuttavate portreesid märksa vähem, eriti irooniliselt suhtub ta aga “kultuuritegelastesse” ega unusta sealjuures märkimast, et ajalehte lugedes jätab ta (?) uudiste ja spordi kõrval “kultuurilehekülje alati vahele” (lk 193). Pikemalt peatub Saarikoski vaid oma keerulisel isasuhtel ja eriti emal – raamat algabki teatega ema surmast. “Ema oli rõõmsameelne ja aval. Tema elu oli pidev mure ja kannatus” (lk 15). Niisiis ei esita see fragmentaarne tekst, kus argielu ja -toimetused domineerivad avaliku üle, klassikalist edulugu, tööst ja karjäärist pakatavat ja nakatavat ajastu portreed. See aga ei tähenda, et sellega see kõik ja Saarikoski veel piirdukski.

Argielulise raamistiku taustal tõuseb esile kogu selle sagina põhieesmärk: luua tingimused kirjutamisele kui eluvormile. “Mind on pidanud ja peab hinges ainult kirjutamine. Kõik muu jääb üha rohkem selle varju” (lk 13). Selle taustal saab päevaraamatu pidamisestki üks osa igapäevaelu praktikatest, muu kirjatöö vaheline ajatäide. Nendest “vahetekstidest” kujuneb aga ühtlasi ka lugemis- ja kirjutamispäevik, kuhu tähendatakse üles kõik, mida autor loeb, kirjutab ja tõlgib, kuhu lükitakse tsitaate loetud ja tõlgitud töödest ning kus ta peab ajuti hoolikalt arvet sellegi üle, mitu rida ta on ühel või teisel päeval kirjutanud, ning tõdemusi. Kuigi leiab ka rohkelt kurtmist nende päevade üle, kui kirjutamine ei edene (“kui ma päeval kirjutanud ei ole, ei tule mulle õhtul und”, lk 232), saab siitki hästi aimu Saarikoski tohutust viljakusest: nende paarisaja lehekülje vältel jõuab ta kirjutada kuuldemängu ja loendamatu hulga luuletusi, tõlkida Catullust, Homerost, Ekelöfi jt soome keelde ja oma kuuldemängu rootsi keelde – ning, unustamata kirjaniku avalikku rolli, esineda luuletuste ja ettekannetega ning anda intervjuusid.

Selle kõrval jälgib ta aga suure kaasaelamise ja järjekindlusega soome kirjandust. Talle saadetud raamatute kõrval hoiab seoseid alal soome keel, ehkki keeled ja keelte õppimine on tema jaoks kesksed ka laiemalt. “Mina olen keele-erotomaan, niipea kui uut keelt kohtan, tahan talle sisse pääseda, ja kohe; olen meremees keelte merel, kallim igas sadamas, ja ma ei jõua ühtegi neist korralikult tundma õppida, välja arvatud võib-olla soome keel, see on minu keelenaine” (lk 258). Saarikoski jaoks pole niisiis keel võtnud talt võimalust olla ise enese tähenduse allikaks, vaid just keeles ühtsust ja samasust otsides loob ta oma identiteeti. Siin olid talle eriti olulised ta emapoolsed sidemed karjala keelega, mida ta kasutas rohkelt ka oma luules, aga ka kõnekeele toomine kirjakeelde. Need raamatud on samuti mitmekeelsed, rootsi- ja taanikeelsete lõikude kõrval saame selle viimastes osades osa ka ta bretooni keele õpingutest. (Eestikeelne väljaanne lisab sellele omapoolsegi, uue keeleajastu märgi: eestindatud on skandinaavia- ja prantsuskeelsed lõigud, ingliskeelseid aga mitte.) Rõõmustades võõraste keelte tundmaõppimise üle, jälgib Saarikoski teisalt tähelepanelikult, kuidas paguluses muutub tema suhe soome keelega: “soome keele sõnad esemestuvad, ma uurin neid, nagu nad oleksid putukad, piinan niisamuti, nagu me poisikesepõlves kärbestelt tiibu ja jalgu ära näpistasime” (lk 20). Soome-reisidest saavad “minu jahiretked: tulen koju, paun täis uusi sõnu ja väljendeid” (lk 20). Lootusrikkalt otsib ta oma võõrdumises paralleele samuti paguluses elanud James Joyce’i rikastunud keeletajuga, mida ta “Ulyssese” ja “Dub­linlaste” tõlkijana ju hästi tundis (vt nt lk 76).

Ent laiemaltki saab Soome selle paguluses kirjutatud teose üheks olulisemaks paleuseks, isegi kui autor tõdeb, et “niisugused mõisted nagu “isamaalisus” ja “rahvuslik” on minule tühjad, ei tähenda midagi” (lk 54). Varemgi on ta kuulutanud: minulla on monta kansallisuutta ja monta elämänkertaa (“mul on mitu kodakondsust ja mitu elulugu”) (“Katselen Sta­linin päätä ylös”). Nüüd ta Soomes enam ei ela, vaid ainult reisib sinna, et ennast meelde tuletada: “ma pean, ma pean mee­nutama, et olen olemas, ja näitama, et olen vormis” (lk 135). Ühelt poolt näikse kirjanikule kujunevat isegi uus identiteet – üha enam seostab ta end root­si­soom­lastega. Puudutades õige põgusalt oma lapsepõlve sõjapagu Rootsis (lk 74–75) – traumaatiline teema, millest Soomes alles viimastel aastatel rääkima on hakatud (nt Heikki Hietamiehe romaanis ja selle põhjal valminud filmis “Emadest parim”, 2005) –, saab päevaraamatute oluliseks teemaks soome immigrantide eluolu ja identiteet Rootsis. See aga kasvab kiiresti üle aruteludeks rootslaste “võõrahirmu” ja muulaste rootsistamise soovi üle. Ühtlasi tuleb siin aga esile ka Soome ja Rootsi valuline Väikse ja Suure Peetri suhe, vastasseis, mille mõtestamiseks leiab Saarikoski väljapääsu kreekaliku ja roomaliku kultuuriruumi vastandusest. Kui suures mõõtkavas esindavad seda tema jaoks NSVL ja USA (nt lk 30), siis “Rootsigi kuulub roomalikku kultuuriringi” (lk 30). “Kreekas ja Venemaal sa ei ole samamoodi võõras ja veider nagu siin maal. Soomlastel on teine traditsioon kui rootslastel, soomlased ei kuulu Skandinaaviasse, soom­lased on Ida-Euroopa rahvas, nii nagu meie kellad näitavad Ida-Euroopa aega. Soomlasele ja venelasele maitseb seesama leib, Rootsi leiba süües tead, et oled võõral maal” (lk 71–72). “Kindlasti on Rootsi meid rohkem röövinud ja rõhunud kui Novgorod, Peterburi või Moskva. Saksamaa on meile andnud Lutheri ja Goethe, näpuotsaga relvi ja näpuotsaga nisu, aga see ei ole olnud tasuta” (lk 63). Niisiis koondub tähelepanu nendes raamatutes – kus küll pingsalt jälgitakse ka Rootsi valimisi – teisalt üha ja jälle Soome ümber. Siin tõmbab Saarikoski murelikke paralleele kaasaja ning Talvesõja-eelse ajastu vahel: “Mulle nimelt näib, et praegu on Soomes jälle sirgumas poliitiliselt ja eriti rahvusvahelises poliitikas pime ja kurt põlvkond: 60. aastate “radikalismile” järgnes 70. aastate “klassipositsioon”, mis on niisama raskesti seletatav lööksõna kui “rahvuslikkus”, ja sellele järgneb siis poliitiline ükskõiksus, siin võib jälle hullusti minna” (lk 55).

Siin avaldubki veel üks nende raamatute tähelepanuväärne omadus, tundlik poliitiline ja ühiskondlik närv, mis paneb autori järjekindlalt arutlema maailmapoliitika ja valitsemiskorra, ühiskondlike probleemide ja sõnavabaduse, demokraatia ahenemise ja politseiriigi tekkimise ning kas või aatomielektrijaamade ja Falklandi kriisi üle. Sellele annab tausta muidugi järjest süvenev arusaam “inimnäolise” kommunismi kokkuvarisemisest, nukker tõdemus, et revolutsioon on läbi kukkunud. See annab sellele isiklikule ajaloole ka kaaluka ajaloolis-kultuurilise konteksti, muudab selle ühtlasi ühe ajastu ja põlvkonna keskea portreeks. Olles läinud kaasa liikumisega, mis viis Soome 1960. aastate kultuuriradikalismist küm­nendi lõpul poliitilise radikalismini, on ta siin jõudnud selle põlvkonna “pettumuste aastakümnesse” (lk 25), mil tuli leppida oma ideaalide läbipõrumisega nii (Kaug-)Idas kui Läänes. Rootsi luuletaja Göran Sonnevi helistab Saarikoskile ja küsib: “Vietnamis toimub hirmsaid asju. Salapolitsei, vangilaagrid. Kas ka see unistus peab nõnda lõppema? Kui palju kordi on lootus luhta läinud! … Kas mäletad, kuidas käisime tänavatel ja hüüdsime Ho Tshi-minh, Ho Tshi-minh?” (lk 11). Saarikoski aga peab nentima: “Loen ajalehte, uudiseid Indo-Hiinast, kas nüüd on selgeks saanud, et Marxi õpetus on nahka pandud, Lenini pärand läbi löödud?” (lk 22–23). Sama küsib ta NSVLi kohta: “Üha sagedamini tundub, et see, mis toimus Venemaal 1917. aastal, ei olnud mingi revolutsioon, vaid võimuhaaramine. Süsteem tegelikult ei muutunudki, sama nähtus nagu kapitalistlikes firmades, vanad mehed tuleb kõrvaldada, et firma nooreneks” (lk 64). Lähemal on aga “Lääne-Euroopa kommunistlikud parteid hangunud tarretiseks, seda võib püstijala-lauast taldrikule võtta, nii nagu kõiki teisigi sorte” (lk 146). Küsides, “Kas ka Rootsis on tegemist sotsialismi ebaõnnestumisega?” (lk 24), kuulutab ta, et seal valitseb kipssotsialism, “sotsiaaldemokraatlik koonduslaager” (lk 147). “Sotsiaaldemokraadid viisid Rootsi arvutite ja tuumatehnoloogia, saastunud ja inetu keskkonna, bürokraatia ajastusse, sellesse väikekodanlikku põrgulikku paradiisi, mida nimetatakse “rahvakoduks”” (lk 99). Seega on need raamatud kirjutatud juba paratamatusega leppimise ajal, Brežnevi, Reagani, Carteri, Thatcheri, Koivisto – ja Milton Friedmani – ajastul. Orwelli aasta on tulemas. Uudistes räägitakse peaasjalikult jalgpallist. Olukorras, kus vasakpoolne “kunstiinimene” ja intellektuaal peab end positsioneerima neo­libera­li­seeruvas maailmas, jõuab Saarikoski ühelt poolt juba Foucault’ võimu- ja diskursusekriitikani. Massid ei vaja enam intellektuaale asjadest arusaamiseks, vaid neil on endal terviklikum ettekujutus, kuid valitsemissüsteem, mis tungib märkamatul moel läbi kogu ühiskonna võrgustiku, pareerib nende sõnad, muudab nad jõuetuks. “Intellektuaalid ise on osa sellest valitsemissüsteemist; ettekujutus, et just nemad kaitsevad “teadlikkust” ja sõnavabadust, kuulub sellesse süsteemi” (lk 131). Ent küsides, mida me teha saame, leiab Saarikoski veel teisegi alternatiivi: “üksnes varjatud vastupanu on võimulolijaile ohtlik” (lk 130). Ja siis ei tule kirjutada mitte protestilaule, vaid paluda tuumajaamas tootmisjuhilt sigaretile tuld, endal kõht dünamiiti täis pugitud.

Nendes seisukohavõttudes tuleb elavalt esile ka erinevus Eesti 1970.–1980. aastate taustsüsteemiga ja märksa teiselaadse kommunismikogemusega, mis pealegi pani olulise osa meie poeetide ja kunstnike avangardist vaatama pigem tagasi Eesti aja poole. Vahest ka seetõttu on meil ikka nii raske aru saada sellest Lääne vasakpoolsete põlvkonnast, kuigi selle siiani suurt osa Lääne intellektuaale ja ka eliiti mõjutava mõttelaadi mõistmiseks ja teadvustamiseks on muidugi viimane aeg ammu käes, olgu elu ideoloogiate paljususe aktsepteerimine nii raske kui tahes. Muuhulgas ka just selleks sobivad Saarikoski käesolevad raamatud – talle on sageli ette hei­detud vähest kaasatundmist Eesti ajaloole ja nõukogude võimu aktsepteerimist – suurepäraselt.

Kui aga lugeda nendele päevaraamatutele jätkuks ja lõpetuseks eriti Saarikoski hilisemaid luuleteoseid, siis tuleb tõdeda, et need kaks ilma on nii hämmastavalt sarnased, et õieti peab endale alatihti meelde tuletama, et autor on vahepeal žanri vahetanud. Kuigi kirjutav mina on sama, eristab teda päevaraamatutes muidugi autobiograafilise tõe ja identiteedi samasuse leping. Kinnitades, et autor, ju­tustaja ja peategelane on identsed, peaks see justkui looma fiktiivsest tekstist erineva tõeväärtuse. Kummatigi leiame ka tema luulest needsamad päevade ümberjutustused, katkendlikkuse ja fragmentaarsuse, neidsamu päevapoliitilisi teemasid, sellesama argireaalsusegi, saame sealtki teada, kuidas ta ennast tunneb, kuidas elavad tema kõhuvalu ja raskemeelsus, loeme teda koh­vikus istumas ja teisi inimesi jälgimas. Armastaski ta ju võrrelda luuletamist seenel- ja jahilkäimisega. “See on nüüd see ootamise aeg, mis tuleb enne luuletust, see on nagu jahipidamine: käid ringi, püüad ninaga tuult, varitsed, ja siis kähku reageerida” (lk 28). Nagu on märkinud Juhani Salokannel, ei tegelegi Saarikoski hilisem luule suuresti mitte teksti ja tegelikkuse, vaid just looja ja teose vahekorraga. Kindlasti peegeldab see toonast üldist huvi spontaanse ja automaatse kirjutamise, tõelise ja vahetu kogemuse jäädvustamise vastu. “Püüan teha nii, et aeg tunduks tõe­line” (lk 160). Enamgi veel, “Raamatul peaks olema kaasas lindistus, et lugeja kuuleks raamatut lugedes inimeste juttu, metallrahade kõlinat, kõiki neid hääli, mida mina kuulen, kui seda raamatut kirjutan” (lk 238). See aga ei välista muidugi kirjelduse subjektiivsust: “Niisama vähe kui fotograaf suudab kirjanik kujutada midagi muud peale iseenese, kaamera on fotograafi käes ja läbi objektiivi vaatab maailm teda. Inimesel ei ole võimu maailma üle. Mida sügavamalt kunstnik seda tajub, seda suurem ta on” (lk 178). Just selle täpselt-kirjutamise püüdluse tõttu võikski Saarikoski eestimaiseks analoogiks pidada Vaino Vahingut, kelle üht äsja ilmunud ja teist alles ilmumisel päevaraamatut ongi Saarikoski päevaraamatutega juba kõrvutatud.

Huvitava ja samas justkui juba ette hu­kule määratud katse neid kahte, identset ja fiktiivset sfääri ühendada teeb raamatu lõpus Mia Berner, kes sarnaselt teistegi Saari­koski-mäletajatega püüab Bretagne’i päevaraamatu joonealustes osutada “elu ja luule” kokkulangevustele. Kummatigi tuleb just nendes viidetes luuletaja poolt osutamata jäänud tsitaatidele, mõnele eluseigale, kaudsele viitele Pentti enese või teiste loomingule esile seesuguste püüete haprus ja absurdsus. Sest nagu juba alustuseks öeldud, on Saarikoski saladus vormi saladus, ja praegusel juhul mitte niivõrd väliste praktikate, kuivõrd autorimina fiktiivsuse saladus. Küsides, kas “Aeg Prahas” ja “Kiri minu naisele” on jutustused, ütleb Saarikoski, et just seda nad ongi: “Nende “mina” on seesama isik mis kirjutaja ja ei ole ometi: ma muutun fiktiivseks “minaks”, kes on olemas vaid selle aja, mis kestab raamat” (lk 41). Just selles vormis – elu kirjutamise ja kirjapanemise uurimine – näeb ta ka üht nende päevaraamatute võimalikku väärtust. “Ega neil ülestähendustel erilist mõtet ei ole, aga võib-olla siiski: mul on niisugune auahne mõte, et inimene, antud juhul mina, saaks täielikult kirjutatud. Nii täielikult kui võimalik. Peale minu kirjaliku kirjandusliku loomingu peavad muidugi olema ka minu lähedaste ja sõprade jutustused, arstide diagnoosid (Kupittaa, HYKS) etc. Ma ei mõtle selle all, et just MINA, aga materjali on nii rohkesti. Võiks otsida vastust küsimusele, mis on inimene ja mis on tema elu.” (lk 306).

Kalev Kesküla
Mõisaorjusest pangaorjusse
Kivisildnik. Vägistatud jäämägi. Jumalikud Ilmutused. Pärnu, 2006

KIVISILDNIK. VÄGISTATUD JÄÄMÄGI. Jumalikud Ilmutused, Pärnu, 2006. (Ji; 2). 80 lk. Hind 85 kr.

“Oh, meie ei meeldi muile ikka ei kuidagi; meie meeldiksime neile ainult siis, kui – meid ei oleks”

(Juhan Liiv, “Elu sügavusest”, 1910).

“kuus / miljardit inimest // kes ei hooli / sinust põrmugi // ei saa // ju eksida”

(Kivisildnik, “Vägistatud jäämägi”, 2006).

Pärnu luuletaja Kivisildniku maniakaalsevõitu tekstimasin (aurukatel?) annab märku pulbitsevatest poeesiaaurudest, kirest ühiskonnaelu roosata ja ka muuta. Sotsiaalne paatos ilmneb luuleteo kõrval ka muužanrilistes ülesastumistes. Ons Pärnu poeetiliseks genius loci’ks dr Varese barbaarne vari või on tegu temperamenditüüpide juhus­­liku kokkulangemisega? Muide, Debora Vaa-randi ütles mulle mõne aasta eest, et Kivi­sildnik on luuletajana nagu Barbarus: on ideid, on häid ridu, aga häid luuletusi on vähe. Puudub kannatus tervikut lihvida. Viimane on suuresti tõsi massiivkogu “Nagu härjale punane kärbseseen” puhul, siin kõne all olevas luulevihus on Kivisildnik enamasti nii napisõnaline, et luuletus ei jõu laiali valguda ega ära laguneda. Poeet on jätnud luuletusest järele vaid head read ja kõik muu minema visanud: “eile panin ma / Eestimaad padi näo peal / maailma ei saand”. Kas pole ses 17-silbikus kõik põhiline ära öeldud – moodsa eestlase tundeelu, patriotism ja elujanu kõnekalt avatud?

Barbaruslik protest on Kivisildnikus ühendatud juhanliiviliku ründava resignatsiooniga. Olgu toodud Liivi ja Kivisildniku teemade ja hoiakute samasuse kohta mõned näited. “Kibedusega konstateerib Liiv intelligentsi armetut asendit tolle aja ühiskonnas, kus kirjanikud peavad rasketes eluolulistes tingimustes tegelema ajalehtede “seltsitööga” ja tuimastava ümberpanemisega” (A. Vinkel, Juhan Liivi elu ja looming. Rmt-s: J. Liiv, Teosed. Tallinn, 1954, lk 36). Kivisildnik: “ükskord ma kõngen / võin endale lubada / liisimatagi” (lk 12).

“Liiv kui kirglik rõhumise vihkaja astub välja ka imperialistliku koloniaalpoliitika vastu” (Vinkel, lk 35). Kivisildnik: “Sõda on alles noor / toetan valitsuse poliitikat / õigustan ja õhutan sõda /… / tuumapomm / pühi maa pealt / moslemikonn” (lk 24).

“Luuletaja konstateerib, et verehimu, rumalus ja ebausk on vagadusega (=vagatsemisega) lähedalt seotud…” (Vinkel, lk 36). Kivisildnik: “Minu jeesus / On gladiaator /…/ ta võib tappa / Nii odaga kõhtu / Kirvega selga kui / Piibliga pähe lüües” (lk 71).

“Luuletaja paljastab oma aja ühiskonna inimeste karjääri- ja tundetut saamahimu, meelsuse muutumist materiaalsete kasude eesmärgil…” (Vinkel, lk 36) Kivisildnik: “Noor veiko märka / kirjutas, et tahab / tappa ja põletada / nüüd on ta reformi / erakonnas ja keegi / ei küsi kas tahad” (lk 26).

“Rikaste kullaorjusele, kõrkusele ning silmakirjatsemisele vastandatud siirast lihtsat, seltsimehelikku elulaadi leiab luuletaja kehvikute keskel, saunahurtsikus” (Vinkel, lk 36). Kivisildnik: “sarnaselt lihtinimestega / on mulgi suht vilgas suguelu / armastan ja nii edasi” (lk 57).

Ning võtkem kokku. “Liivi ühiskondlikul teemal kirjutatud lüürika põhimotiiviks on kahe maailma – rikkuse ja vaesuse vastuolu terav tunnetamine” (Vinkel, lk 34). Kivisildnik: “lihtinimene on / nagu savi / või eesli sõnnik // surud ta pangalaenu / vormi ja viskad / müügisurve tulle / saad tellise / millest võid ehitada / midagi jälki”. Ei saa salata, et Kivisildniku laenuorjuses lihtinimese-kujutustel on eksistentsiaalset masendavust.

Teeneka Liivi-uurija Aarne Vinkeli (temagi nimetab Liivi kangelast “lihtinimeseks”!) kaasabil saime kinnitust, et Kivisildnik astub eesti luule peateel, lausa Alatskivi poeedi jälgedes. Ja ta kuulub Liiviga kokku nii ainelt kui paatoselt – seega hoopis üldisemalt ja põhimõttelisemalt, kui hommage Liivile, allusioonitsükkel “Mina pean Liivi preemia saama” paista laseb. Samas tuleb nentida Liivi-improvisatsiooni virtuoossust. Kivisildnik mahutab oma Liivi-mängu tublisti huumorit ja sürrealismi, samas on temas ka mingit liivilikku, lõpuniminevat, head seltskondlikku käitumistava eiravat väljendusvabadust. Kas Liivil ja Kivisildnikul on ka vaimset lähedust? Ma pole arst, et seda öelda.

Vahest ainsaks – ja kummagi ajastule iseloomulikuks erijooneks – on Liivi rahvusluse puudumine Kivisildnikul. Motos toodud Liivi tsitaadi “meie” on kahtlemata eesti rahvas, Kivisildnik on moekalt individualistlik, tema luuleobjekt on üksikisik.

Kivisildnik on ühtlasi mängur ja eesti luulesõna vang. Tema tekst kirendab allusioonidest. Samas on ta mässav vang. Ta elab teispool Liivi-järgsete luuletajate hu­manistlikku traditsiooni. Ta ei avalda armastust, ei paku lohutust, ei sisenda julgust ega luulenda eestluse igikestvust. Hirmus kui needmise ajalugu on meieaegse võlaorja elu. Suits, Tuglas ja Alver on Kivisildnikule nagu järjest paremaks muutuvad pesupulbrid.

Niisiis on Kivisildnik rahvuse sõnnikuste juurte Liivi juurde tagasi tulnud. “Mõisad põlevad / saksad surevad / matsid jäävad matsideks” (lk 12).

Üleliigsetest ridadest loobumine on Kivisildniku värsi habemenoaks teritanud. Muljetavaldav raamat, “väga vajalik ja õigeaegne raamat”, nagu olevat öelnud Stalin Leberechti “Valgus Koordis” kohta. Ainult et kuhu siit edasi minna? Satiiripõhi on käes.

Olen mõelnud, et kui väsimatu rooskaja, sisyphoslik ühiskonnasanitar Kivisildnik ja kosmilisi tundevärinaid registreeriv Doris Kareva oma poeetilised leivad ühte kappi paneksid, oma luulevaimu teineteise omaga tõuparandaksid, siis peaks sündima uut mõõdet ja kvaliteeti. Aga eks selliseid soovitusi on ju tore anda, aga pea võimatu teostada.

Ma ei tahaks Kivisildnikust kuigi pikalt kirjutada. Kurikuulus Pärnu poeet ja ühiskondlik mõtleja on oma luulemeetodilt mulle niivõrd lähedane, et temasse süüvides peaksin ka lahkama iseennast, miks minus nii paljud teised eesti luuletajad kõnelevad.

Tõdegem, et Kivisildniku verbaalne leidlikkus ja mässulisus sisendavad lootust luule vastupanuvõimesse maailmas, kus “…elu käimapanevaks jõuks on töötajate kurnamisest toituv omandimeel ja rikastumiskirg” (Vinkel, lk 34).

Kadri Tüür
21. sajandi Runnel
Wimberg “Kärppsed”

Markomaxrebukompus
Meie oma Püha-Paha Jüri
Jüri Üdi “Tiibadega raamat

Toomas Raudam
Anti aeg
Anti Saar “Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”

Mart Velsker
Raamatu näol ei ole tegu mingi kontseptualistliku kamarajuraga
Anti Saar “Kuidas sa ära läksid ja mina maha jäin”

Eneken Laanes
Jälestuse habrastest piiridest
Julia Kristeva “Jälestuse jõud”

Valle-Sten Maiste
Rõvearmas roosa
Andres Maimi, T. Eelmaa, V. Õunpuu, J. Ulfsak, R. Tolk “Vana viha”

Mardi Valgemäe
Teater kui tõetera
Andrus Kivirähk “Aabitsa kukk”

Alvar Loog
Pedelilla ja päevalill
Mathura “Kohalolu”, Ivar Sild “Spermaga ja puha”