Olemus või konstruktsioon

Triin Kallas

Triin Kallas
Olemus või konstruktsioon

Epistemoloogilised vaidlused ühiskonna- ja kultuuriteaduses on pea pool sajandit keskendunud küsimusele, kas uuritavad objektid on ”loomulikud” või ”konstrueeritud”, kuidas sellest sõltub nende uurimise meetod ning millised järeldused sellest tulenevad uurimistulemuste usaldusväärsuse kohta. Ühelt poolt on see olnud seotud vajadusega eristada humanitaarteaduslikke meetodeid loodusteaduslikest, näiteks tõestada, et antropoloog ei saa uurida mingi kultuurikogukonna käitumismustreid samamoodi, nagu bioloog uuriks sipelgaliigi käitumist. Teiselt poolt on ka traditsiooniliselt rangeid meetodeid kasutavate teadusalade sees üha rohkem hakatud arutlema selle üle, mil määral mõjutab teaduslikkust uurijapoolne suva: ka täiesti ümberlükkamatu empiirilise materjali ja täpsete meetodite puhul tuleb teooria konstrueerida uurija poolt, keda mõjutab lugematu hulk väliseid tegureid, ning järeldused tuleb väljendada keeles ehk paratamatult kokkuleppeliste ja muutlike märkide abil. Iseenesest ei ole kummaski midagi uut – vaidlused teadmise iseloomu üle on sama vanad kui vaidlemine ise –, kuid ometi on teema läinud nii teravaks, et kasutusele on tulnud militaarsed terminid ning jutt käib ”teadussõdadest”.

Kes on sõdivad pooled? Püüan siin vi­sandada need põhiseisukohad, mille vahel vastasseisu nähakse, ehk koondada vaateid ideelistele poolustele, mis peaksid olema teineteist vastastikku välistavad. Kuna leidub ka autoreid, kes pakuvad lahenduseks teatava kolmanda tee, vaatlen selliseid lahendusi eraldi, küsides, kas vajadus kolmanda tee järele tuleb olemasolevate variantide piiratusest, nende halvast mainest või pelgast mittemõistmisest.

Nimetagem neid pooli siin “essent­sia­lismiks” ja “konstruktivismiks”. Sõltuvalt erialast on vastavate koolkondade eristamiseks loodud mitmesuguseid termineid, näi­teid leiab kas või Vikerkaare viimaste numbrite lehitsemisel: Raivo Vetik kasutab Ernest Gellneri jt autorite eeskujul vastandust pri­mordialistlik/modernistlik,1 Maurice Bloch evolutsionistlik/difu­sio­nistlik2 jne. Mõlemad paarid väljendavad uuema koolkonna vastuseisu vanale “ajast ja arust” teooriale ning samas piinab autoreid kahtlus tolle uue suhtes, mis näib liialt relativistlik. Tunnistan, et nende mõistepaaride taandamine essentsia­list­likuks ja konstruktivistlikuks mõtteviisiks võib olla ülekohtune mõne konkreetse teooria nüansside suhtes ning et just nende terminite valik peegeldab siinse kirjutise autori tausta, pärinedes filosoofiast. Sellepärast nimetan essentsialismi ja konstruktivismi üldisteks mõtteviisideks – kummagi puhul ei ole tegu ühe ja ühtse positsiooni või teooriaga, vaid suhtumise ja vaatenurgaga, millele omaseid jooni on võimalik üldistatult esile tuua.

Teadmine kui sotsiaalne konstruktsioon
Üks põhilisi tüliküsimusi selles dialoogis tuleneb teadmise määratlemisest: väide, et teadmine on sotsiaalne ehk loodud kultuurilise läbikäimise käigus, läheb vastuollu kahe olulise intellektuaalse traditsiooniga. Esiteks ollakse läänemaailmas harjunud teadmise subjektiks pidama ratsionaalset, vaba tahet ja erapooletut intellektuaalset huvi omavat indiviidi, kes püüdleb tõe poole sisemisel (enamasti heasoovlikul) sunnil. Teiseks satub kahtluse alla tõe mõiste: teadmine ei ole enam selle indiviidi poolt ideaalselt endasse haaratud “seal väljas” olev tõde, olenemata sellest, kas tolle välise tõe tagab jumalik või looduslik ülim reaalsus.

Suhtumises tõeküsimusse võib konstruktivism esineda tugevamas või leebemas vormis: tugevam tähendaks, et ka teadmise objekte mõistetakse sotsiaalselt konstrueeritutena, leebem jätab välise tõe alles, kuid seab piirid inimlikule teadmisele sellest. Leebema variandi tuntuim näide on ehk Immanuel Kant, kes pööras kogemuse kirjelduse ümber, nii et kogetava reaalsuse struktuur ei tulene välismaailmast, vaid subjekti enda kogemuseelsest olemusest (muidugi, see subjekt on kontekstivaba ja puhtalt formaalne, mis tagab teaduse seletusjõu). Tõe subjektiivsuse tunnistamine oli varemgi filosoofidele pettumust valmistanud: “Meie mõistust tuleks pidada teatavaks põhjuseks, mille loomulik tagajärg on tõde; kuid niisugune tagajärg, millele võib sageli saada takistuseks teiste põhjuste sissetung või meie vaimsete võimete küündimatus. Seetõttu mandub igasugune teadmine tõenäosuseks, ning tõenäosus võib olla suurem või väiksem, sõltuvalt kogemusest.”3 Tühimikku looduse kausaalses ahelas oli märgatud; nüüd oli küsimus selles, kas kurvastada inimesele ettemääratud “olemuse” puudumise pärast või rõõmustada kättevõidetud vabaduse üle. Mulle tundub, et positiivset nägi teadmise suhtelisuses alles Hegel, kes ei pea küündimatuks mitte inimmõistust, vaid seniseid katseid dogmaatiliste väidete abil maailma adekvaatselt kirjeldada. Teda võikski pidada konstruktivismi tugevama versiooni väljaütlejaks: maailma ei saa kirjeldada väljastpoolt; me oleme ise nendesamade jõudude meelevallas, mida me uurime. Tõdesid on palju ning nad muutuvad ajas. Nüüd pole jutt enam arvamuste paljususest, mis ühel või teisel moel tõele lähenevad, vaid tõest endast, mis muutub ja teiseneb. Muutub see, kuidas asjad on, mitte (ainult) see, kuidas neid teatakse. Ei ole olemas reaalsust teispool seda, mida peetakse reaalseks. Siin on toimunud hüpe epistemo­loogiast (“teadmised maailmast on konstrueeritud”) ontoloogiasse (“maailmad on konstrueeritud”), mis osutub kriitiliseks momendiks paljudes essentsialismi/konstruktivismi vastasseisudes.

Ehkki need ideed olid olnud õhus juba pikka aega, seostatakse konstruktivismi või interpretatiivse sotsiaalteaduse teket teatud kindlate 1960. aastatel ilmunud teostega.

1962. aastal ilmunud Thomas Kuhni “Teadusrevolutsioonide struktuur”4 on tänu laiale loetavusele ilmselt mõjukaim käsitlus teadmise sotsiaalsest iseloomust. Kuhn põhjendab, miks uute teadmiste loomine sõltub teadlase poolt omaksvõetud mudelitest ja eeskujudest, nii et erinevas teaduslikus “reaalsuses” tegutsevad teadlased võivad sama probleemi lahendamisel isegi üht ja sama empiirilist materjali kasutades jõuda erinevate tulemusteni. Teadlane ei seisa kunagi üksi silmitsi oma uurimisobjektiga, vaid teda mõjutab keeruline suhtevõrgustik, mis kujundab nii teda kui tema loodavat teadmist.

Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni 1966. aastal kirjutatud raamat “The Social Construction of Reality” tõi avalikkuse ette sotsiaalkonstruktsionismi5 mõiste. Autorid ütlevad olevat oma kavatsuseks uurida maa­ilma, mis tekib igapäevastes tegudes ja mõ­tetes ning “mida hoitakse alal reaalsena”, st subjektiivsete protsesside ja tähenduste objektivatsioone, mille abil konstrueeritakse intersubjektiivne tervemõistuslik maailm. Nad nimetavad oma meetodit fenomenoloogiliseks ja puhtanisti kirjeldavaks: “Igapäevaelu (või õigemini selle subjektiivse kogemise) fenomenoloogiline analüüs hoidub igasugustest kausaalsetest või geneetilistest hüpoteesidest, nagu ka väidetest analüüsitavate fenomenide ontoloogilise staatuse kohta. Seda on oluline meeles pidada. Terve mõistus sisaldab arvukalt eel- ja kvaasiteaduslikke tõlgendusi igapäevase reaalsuse kohta, mida ta peab enesestmõistetavaks. Et kirjeldada tervemõistuslikku reaalsust, peame neile tõlgendustele toetuma ning arvesse võtma nende enesestmõistetavust – aga me teeme seda fenomenoloogiliste sulgude sees.”6 Bergeri ja Luckmanni kirjeldatud konstrueeritav reaalsus on seega “reaalsus” – see kogum uskumusi, millesse igapäevaelu seisukohalt on mugavam suhtuda kui reaalsesse. Nad hoiduvad tegemast ontoloogilisi järeldusi, kuid pole raske näha, et ühiskonna toimimise seisukohalt ei olegi oluline, kas usutav reaalsus on tegelik või illusoorne – oluline on, kuidas see mõjutab tegelikku käitumist. Taas on rõhk sellel, et konstrueerimine on sotsiaalne: tegelikkus sünnib praktikate käigus, kuid üksikindiviid ei saa valida, kuidas ta kujundab oma ettekujutuse iseendast või “oma” maailma. Igaüks sünnib juba olemasoleva konstruktsiooni sisse ning õpib seda tõlgendama, muutes ta enda jaoks objektiivseks reaalsuseks, millele vastata.

Berger ja Luckmann toetuvad oma üldistustes paljudele varasematele ideedele, eelkõige ideoloogia- (Karl Mannheim) ja hegemoonia-alastele (Antonio Gramci) teooriatele, sümboolsele interaktsionismile (George Herbert Mead), dramaturgilisele sotsioloogiale (Erving Goffmann) ja etnometodoloogiale. Kui nende enda fenomenoloogiline meetod on eelkõige kirjeldav, siis paljud mainitud ühiskonnateooriad – eriti marksistlikud ja nende edasiarendused – taotlevad sotsiaalsetele konstruktsioonidele tähelepanu juhtides kehtiva olukorra muutmist. “Konstruktsioon” tähendab siin “kunst­­lik, kuid vaikimisi toimiv”: kui alamklassid mõistaksid, kuidas kapitalism neid kodanlike väärtuste abil kontrollib, laguneks kehtiv hegemoonia koost. Niisugune seesmine konstruktsioon tugineb loomulikkuse-illusioonile ning on seetõttu raskemini märgatav kui väljastpoolt jõuga peale surutud totalitaarne võim. Peatun nüüd kahel mõistel, mille konstruktivistlikud tõlgendused on ehk kõige selgemalt kaasa toonud maailmavaatelise nihke.

Rassiline ja sooline (gender) kuuluvus on nüüdseks klassikalised näited konstruktivistlikust arutlusviisist. Tüüpilisemad argumendid on järgmised:

Essentsialism Konstruktivism
Inimene kui liik jaguneb nahavärvi jm tunnuste alusel rassideks ning sootunnuste alusel mees- ja naissooks. Rassilisus ja soolisus on sotsiaalsed faktid. Kultuurilised erinevused on õpitud, mitte bioloogiliselt määratud. Harva leidub puhtaid vorme, näiteks sugupoole “tüüpilisi omadusi” esineb sageli teise soo esindajatel.
Rasside- ja sugudevahelised erinevused (aafriklastel on tumedam nahk, asiaatidel sirgemad juuksed, naistel hapram kehaehitus) on bioloogilised faktid. Kõik eristused väljendavad eristuse looja väärtushinnanguid ja väljakujunenud, enesestmõistetavaks peetavaid hierarhiaid.
Peale eristavate välistunnuste on tõendamist leidnud ka erinevused aju suuruses, talitluses ja psühholoogilistes mehhanismides. Iga fakti määratlemisel on eetilised ja poliitilised tagajärjed: erinevusse uskumisega kaasneb sellele vastav käitumine, näiteks teise rassi või soo esindaja teistsugune kohtlemine.

Kas on rassism see, kui ma väidan, et Aafrika päritolu inimestel on tumedam nahk, või see, kui ma väidan, et neegrid on tõenäoliselt loomu poolest valgetest alamad, kuna nende hulgas pole olnud ühtki tsiviliseeritud rahvust?7 Ilmselt pole raske nõustuda, et rassistlik on teine väide, juba sõna “neeger” kasutamine asetab väite autori rassistlikku diskursusse ehk niisuguse mõtteviisi esindajate hulka, kes oma suhtumises ja käitumises piisavalt ei arvesta teistsugusesse gruppi kuuluvate inimeste huvisid. Esimene väide – et erinevused maailmas eksisteerivad – võib iseenesest olla neutraalne: sõltub kontekstist ning järeldustest, mis sellega kaasnevad. Oleks naiivne loota, et inimene tänavalt või sotsiaalteadlane teeks niisuguse tähelepaneku “putukateadlase erapooletu pilguga” – kui teekski, siis ei oleks sellel erilist tähendust. Seega pelk fakt, et erinevused eksisteerivad, ei olegi küsimus, mille üle vaielda. Võitlus käib õiguse pärast kehtestada oma norme, määratledes keskmist, õiget, normaalset käitumist. Kummalisel moel on just konstruktivismi kritiseerijad väitnud, et rassilisuse või soolisuse sotsiaalset iseloomu pooldavad teoreetikud soovivat erinevusi eitada või kõike ühetaoliseks muuta. Vastupidi. Sääraste arvamusavalduste autorite mõtteviisi võiks võrrelda näiteks rangete islamitraditsioonide järgi elava afgaani pereisa omaga, kellele öeldakse, et ka tütred peaksid saama õiguse tänaval joosta ja koolis käia, ning kes näeb selles katset kasvatada tema tütardest mehi – sest haridus kuulub ju meheksolemise mõiste juurde.

Näide 2: rahvus ja kultuur
Teine levinud eelarvamus, mis on seotud ka nn keelelise pöörde triviaalsete tõlgendustega, samastab konstrueerimise pelga nimetamisega. Kas eesti rahvus “tekkis” siis, kui sakslased teatud ideoloogia mõjul selle nimetuse kasutusele võtsid, või siis, kui end ühtse rahvana tunnetades naabritele vastandati? Gellneri väide, et eestlus loodi nimetamise teel, põhineb argumendil, et varem puudus siinsetel aladel elanud rahval “vähimgi etniline eneseteadvus”.8 See on väga vaieldav eeldus, kui võtta arvesse, et oma keel ja muud kultuuritunnused olid “maarahval” olemas pikki sajandeid enne romantilise rahvus-suhtekorraldus-kampaania algust. “Võiks ju öelda, et kogu meie rahvuslik projekt on algusest peale seisnenud varjupaiga taotlemises. Selleks, et tõestada varjupaiga taotlemise õigust, tuli kõigepealt muidugi luua “oma kultuur”: mitte küll sellepärast, et varem poleks olnud kultuuri – keelt, traditsiooni ja rahvast, vaid et see oleks olnud mõistetav neile, kellel oli voli anda asüüli ja moo­­dustada reservaate.”9 Hasso Krull väl­jendab siin tabavalt konstruktivistliku mõtteviisi riugast, mis nii paljudel kahe silma vahele jääb: millegi konstrueerimine ei tähenda selle loomist ex nihilo. Baltisaksa ideoloogid ei aretanud ega külvanud siia maale uut sorti rahvast, aga nad “vormistasid” siinse seltskonna iseseisva rahvusena.

Selle asemel et mõtestada rahvusliku eneseteadvuse (iseeneslikku) kujunemist sajandite vältel, nähakse konstrueerimises vaid teadlikku kampaaniat, nimeandmise või mainekujunduse projekti. Paljude kriitikute jaoks konstruktivism just seda tähendabki: kui tähendused on konstrueeritud, siis järelikult saab neid ka kampaania korras luua või ära kaotada. Minu arvates väljendab see suhtumine esialgse idee mandumist, mis kahjuks kaasneb mõtteviisi massiliseks moevooluks muutumise ja sellest johtuvate väärtõlgendustega. Seesuguste vangerduste tulemusel omistab Raivo Vetik näiteks Clifford Geertzile usu rahvustesse ja rahvuslusse kui “etteantud substantsidesse, mis on olemas olnud ennemuistsetest aegadest peale, põhinevad ürgsetel identiteetidel ja kujutavad endast looduslikke nähtusi”.10 Käesolev Vikerkaare number pakub võimaluse lugeda Geertzi enda artiklit ning veenduda, et ta mõistab kultuuri läbinisti sotsiaalse nähtusena, mis ei ole mingil juhul lahutatav tegevustest, mis kultuurilisi tähendusi (tõlgitsetavaid märke ehk sümboleid) kannavad. Antropoloog ei talleta kaduvates hetkedes toimunud tegevuste jälgi, et anda neile hiljem omapoolseid seletusi – nagu võiks teha ajaloolane –, vaid “loeb” märke, üritades tabada tähendusi, mida see hetk käesolevas tegevuses osalejate jaoks omab. Kultuuri ei ole enne, kui on olemas need ühised tähendused: antropoloog rekonstrueerib kultuuri konstrueerimist. Erinevalt varastest essentsialistlikest antropoloogidest, kes soovisid kindlaks teha võõra (“primitiivse”) kultuuri unikaalset olemust ning kirjeldasid selle tegevusmustreid ühildumatu teisena, taotleb Geertzi kultuurianalüüs teise kultuuri normaalseks muutmist sel teel, et meile saab mõistetavaks tema aluseks olev loogika. Sellega suudab ta hoiduda kultuurirelativismi negatiivsetest järeldustest – et ühtse “loomuseta” inimese käitumine on meelevaldne või juhuslik – ning pakkuda välja “kliinilise järeldamise” ehk lokaalse sotsiaalse diskursuse analüüsi, mis on osutunud märksa produktiivsemaks kui üldised teooriad “inimloomusest”, mille kadumise pärast muretseb Maurice Bloch. Küllap on tal õigus, et Tylori ajal oli teadlastel aega süveneda ning suudeti hoiduda paljudest tänase projektipõhise teaduse hädadest, kuid imelik oleks arvata, et see annab põhjuse Tylori vaadete juurde tagasi pöörduda. Ka tema poolt välja pakutud funktsionalism mõjub pigem meeldetuletusena neile, kes kipuvad unustama või on jäänud uskuma konstruktivismi kriitikute õlgkujusid – näiteks sellest, nagu mõistetaks kultuuri kehatu sümbolite kogumina.

Ühes autobiograafilises ettekandes meenutab Geertz, et tajus teatud Zeitgeist’i või ideede nakkuslikku levikut 1960. aastatel, avastades, kui paljud autorid töötasid sellessamas suunas, kuhu tema enda arvates esimese vapra teerajajana liikus. Tähendusloome (meaning-making) oli korraga saanud arvestatavaks teaduslikuks probleemiks, mis pakkus keskkonda ja spekulatiivseid vahendeid teadlasele, kes nägi inimest “omakootud tähendusvõrkudesse köidetuna”. Pole kahtlust, et kultuur on Geertzi jaoks reaalne elav substants, kuid mitte mingil juhul etteantud asi – “kultuuri” mainides lisab ta sulgudes: mot, mitte chose chose’i ei ole olemas.11

Kui ka suhtevõrgustikuna konstrueeritud kultuuril on oma seesmine loogika ning uurija näeb teda tervikliku süsteemina, mitte suvalise praktikate puntrana, kas me pole siis tagasi “olemuse” juures? Vahe on siiski ilmne: kui antropoloog asub uurima kultuuri, mille olemuse ta on eelnevalt piiritlenud, siis uurib ta ainult neid praktikaid, mis tema kultuuri-mõistega haakuvad. Kultuur, piltlikult öeldes, on siis see, mille tema kultuuriministeerium on määratlenud kultuurina. Tähenduste poolt konstrueeritud kultuur aga hõlmab kõiki praktikaid, mis võivad olla tähendusrikkad, ega tee vahet “kõrgel” ja “madalal”, “ehedal” ja “kitšil”.

Konstruktivistlik mõtteviis suutis paljusid veenda selles, et teadlasel ei ole võimalust representeerida reaalsust “nii nagu see on”, isegi kui ta näiliselt tõlgendamast hoidub. Vaevalt arvaks me, et CNNi uudiste “kommentaarideta” rubriik vaatajale midagi “ei ütle”. Isegi kui teadlane ei lisa faktidele midagi omapoolset, on ta mingil põhjusel välja valinud just need faktid, ning tema uurimuse adressaadis tekivad paratamatult tähendused. Need tähendused on märkamatult sugenenud sotsiaalsete suhete ja ühiste arvamuste mõjul, mille kujunemist ning toimimist konstruktivistlikud uurimused avavad ja kirjeldavad. Oluline on rõhu asetamine protsessidele, näiteks kõigile suhetele, mille tagajärjel luuakse inimese minapilt või rahva identiteet – välistades arusaama, et see minapilt või identiteet on teatava seesmise olemuse poolt määratud, kuid välistamata arusaama, et protsessi üksikutel tasakaaluetappidel on tegu konkreetse kinnistunud pildiga või identiteediga. Seetõttu on “konstruktsioon” mõnevõrra eksitav termin, sest viitab püsivale ülesehitusele või struktuurile;12 konstruktivism kui mõtteviis tegeleb pigem konstrueerimiste kui protsessidega. Väga paljud konstruktivistlike vaadetega autorid seda terminit kunagi ei kasutagi või siis kasutavad mõnd muud, oma­loodud mõistet. Michel Foucault’ “genealoogia” või Niklas Luhmanni bioloogiast laenatud “autopoiesis” on näited sisuliselt tabavamatest, kuid vähem ilma teinud mõistetest.

Teadussõjad
Kuid ka otsesõnu millegi “konstrueerimist” paljastavad kirjutised on end viimastel aastakümnetel akadeemilises maailmas massiliselt sisse seadnud. Mida kõike ei konstrueerita… Ian Hacking esitab retooriliselt mõjusa tähestikulises järjekorras nimekirja, kus iga tähe all on toodud näiteid konstrueeritud objektidest, ning näitab, et moevooluks muutununa on konstruktivismist saanud surnud metafoor: mõistet kasutades ei mäletata enam algseid tähendusseoseid.13 Püüan siin välja tuua “konstrueerimise” põhitüüpe, et aru saada, kus tema kasutajate kriitikameel kõige enam alt veab.

1. Probleemide konstrueerimine. Tuuakse välja kontekst, milles teatud (enamasti uus) ühiskondlik valupunkt on esile kerkinud ning kas teadlaste, meedia või tavateadvuse jaoks probleemina teadvustatud. Küsimus võib olla kui tahes “ebareaalne” või kujutletud, kuid selle tagajärjed avalduvad konkreetsete inimeste peal – näiteks meedias loodud kõhnuseideaal ja anoreksia levik. Peale nende seoste väljatoomise, mis viitavad probleemi olemasolule, kuuluvad siia ka paljastused, kuidas mõni küsimus on probleemiks kujundatud, ilma et selleks reaalselt alust oleks – näiteks “rasvumise epideemia”14 ülespuhumine. Niisuguste konstruktsioonide paljastamine on juba tõeline detektiivitöö, kuna põhjusi otsitakse osalejate majanduslikes, poliitilistes või muudes võimuga seotud huvides (“rasvumise” hirm on kasulik dieedipreparaate ja koguni vaktsiine tootvatele ravimifirmadele). Sageli kujunevad välja vaidluspooled; mõlemad toetuvad oma argumentides teaduslikele faktidele, kuid jõuavad vastandlike järeldusteni. Küllap tuntuim näide on kliimamuutuse probleemiga seotud ekspertide vastasseis.

2. Mõistete konstrueerimine, uute liigituste loomine. Hacking toob hulga värvikaid näiteid, kuidas on konstrueeritud “sarimõrvareid”, “laps-teletarbijaid”, “suulu natsionalismi”, “teismeliste rasedust”, “naispõgenikke” ja mitmesuguseid haigusi.15 See on konstruktivismi-vastaste iroonia lemmikmärklauaks, kuid peaks olema kinnitamatagi selge, et nende käsitluste autorid ju ei kahtle, et uuritavad nähtused tegelikkuses eksisteerivad. Nende huvi on suunatud sellele, kuidas teatud mõiste oma kasutuskontekstis toimib – sageli on tegu tähenduse muutumisega mingi sündmuse või ühiskonnamuutuse tagajärjel. Teatud juhtudel võib esineda kombinatsioone probleemi piiritlemisest ning selle kaudu teatud grupi objektiveerimisest, näiteks kurtuse sotsiaalne konstrueerimine16 käsitleb nii kurdi inimese sotsialiseerumist puudelisena (enese määratlemist kurdina) kui ka kurtide kui sotsiaalse grupi (lingvistilise vähemuse) määratlemist. Alati ei suudeta vahet teha, kas küsimus on tingimata “konstrueerimises”, ning seda sõna tarvitatakse harjumusest või moe sunnil, kuigi sama hästi võiks rääkida ka mõiste “määratlemisest”, “kasutamisest” või “defineerimisest”, eriti kui teatud tähendusvarjundi annab uurija – näiteks kirjandusteoreetik – ise ning tegu ei ole sotsiaalselt kinnistunud arusaamade analüüsiga. Veelgi keerulisem on mõistete tahtlik asendamine, kui diskursusanalüüs on näidanud nende negatiivset varjundit – näiteks rahvuste (lapi/saami, eskimo/inuiti, indiaani/põlis­ameerika) või muude gruppide puhul (vanurid/eakad, venelased/muulased). Ehkki heade kavatsustega algatatud, põhineb selline ettevõtmine pettekujutelmal, nagu oleks konstruktsioon midagi nii pinnapealset, et sõna muutes muutub automaatselt ka sisu ehk tähendus ja sellest johtuv praktika.

3. Faktide konstrueerimine. Tõsine kriitika tabas konstruktiviste siis, kui nad sisenesid “kõvade” teaduste mängumaale. Kõige vastuolulisemad näited on siin Bruno Latouri ja Steve Woolgari 1979. aastal ilmunud “Laboratory Life: The Social Cons­truction of Scientific Facts” ning Andrew Pickeringi “Constructing Quarks” (1984). Nende eesmärk oli näidata, et (looduslikud) faktid ei põhjusta teaduslikku teadmist, vaid vastupidi – fakt on teadusliku tegevuse ja huvi tagajärg, kuna teadlane lähtub enda jaoks sõnastatud probleemist (siin oleme tagasi ühe juba varem toodud näite juures: kliimadebatis on mõlema poole esindajatel oma väiteid kinnitavad teaduslikud faktid). Latouri huvitab eelkõige see, kuidas teadus toimib ühiskonnas, kuidas tõestused piisava veenvusega “kokku kirjutatakse” (cons­cription) ning mille alusel inimesed neid kuulda võtavad – näiteks, kuidas saavutada, et fakt “suitsetamine põhjustab kopsuvähki” parandaks maailma.

Mulle tundub, et teadusfilosoofide kriitikatuli on õigustatud neid juhtudel, kui mõistetega on lohakalt ümber käidud, kui kasutusel on surnud metafoorid. Eelkõige langeb selle kriitika ohvriks konstruktivismi nõrgem variant: kui autor näeb konstruktsiooni mingi ähmase lisandusena (ideoloogiana), mis varjutab või moonutab tõelist reaalsust. Kui võtta omaks mõtteviis, et inimmeelest sõltumatu reaalsuse kujutelm ise on üks ideoloogiatest või illusioonidest ning tõelisemat maailma ei ole meile “antud”, tunduvad vaidlused dinosauruste konstrueerituse üle suhteliselt mõttetud. Olenemata sellest, kas dinosaurus eksisteerib minu jaoks usu, arvamuse või teadmise kujul, on ta minu maailmas olemas, ning minu maailm on loodud läbikäimises teiste maailmadega, millega suhtlemine on minu jaoks tähendusrikas. Ja nii saame me mõelda ja rääkida. Kas või dinosaurustest.

1 R. V e t i k, Rahvusluse mõtestamisest. Vikerkaar 2007, nr 3, lk 54–63.
2 M. B l o c h, Kuhu kadus antropoloogia? Ehk vajadus “inimloomuse” järele. Käesolevas Vikerkaare numbris.
3 D. H u m e, A Treatise of Human Nature. Ed. P.H. Nidditch. Oxford, 1990, lk 180.
4 Eesti k-s: Th. K u h n, Teadusrevolutsioonide struktuur. Tlk R. Lias. Tartu, 2003.
5 Ingliskeelses kirjanduses on enamasti kasutusel termin “social constructionism”, mis otseselt seostub teadmiste sotsioloogiaga. Harvemini kohtab samas tähenduses ka sõna “constructivism”, mis esineb veel ka kunstivoolude ja pedagoogiliste teooriate kontekstis.
6 P. B e r g e r, T. L u c k ma n n, The Social Construction of Reality: A Treatise in the Sociology of Knowledge. New York, 1966, lk 20.
7 D. H u m e, Of National Characters. Essay XXI, Part I. Rmt-s: D. Hume, Essays, Moral, Political, and Literary. Cosimo Classics, 2006, lk 213.
8 R. V e t i k, Rahvusluse mõtestamisest, lk 55.
9 H. K r u l l, Müütiline varjupaik. Sirp 05.04.2007.
10 R. V e t i k, Rahvusluse mõtestamisest, lk 56–57.
11 C. G e e r t z, A Life of Learning: Charles Homer Haskins Lecture for 1999. http://www.acls.org/op45geer.htm (08.04.2007)
12 Ian Hacking leiutab sõna “konstruktsionaalsus” (constructionalism), tähistamaks loogilisest positivismist välja kasvanud koolkondi, kelle jaoks konstruktsioon ongi ülesehitus, Aufbau. Siia traditsiooni kuuluvad Russell, Goodman, Quine jt, kes võivad küll nõustuda, et konstruktsioonid on inimeste loodud, kuid ei uuri nende tekkimise ajaloolisi või sotsiaalseid tekkelugusid ning on skeptilised nende reaalsuse suhtes. – I. H a c k i n g, The Social Construction of What? Cambridge (Mass.), 1999, lk 41–48.
13 Sealsamas, lk 1 ja 49–50.
14 L. F. M o n a g h a n, Discussion Piece: A Critical Take on the Obesity Debate. Social Theory & Health, 2005, nr 3, lk 302–314, jt artiklid samas numbris.
15 Eriti vaimuhaigusi, millele keskendub tema raamat: I. H a c k i n g, Mad Travelers: Reflections on the Reality of Transient Mental Illnessess. Charlottesville (Va.), 1998.
16 H. L a n e, Constructions of Deafness. Disability and Society 1975, nr 10, lk 171–189.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon