Venemaa contra Euroopa: suveräänsussõjad

Ivan Krastev

Ivan Krastev
Venemaa contra Euroopa: suveräänsussõjad

Venemaa “alanduste aastakümme” on läbi. Tema “endiselt hirmuäratav suurusejanu” on tagasi. Euroopa uueks reaalsuseks on Venemaa tagasitulek suurvõimuna ning külma sõja järgse Euroopa korra lõpp. Küsimus on selles, kui tõsist väljakutset Venemaa endast päriselt kujutab? Kas ta on tõusev jõud või manduv võim, mis teeb ajutist come-back’i? Kas Venemaa on uus­imperiaalne võim, mis püüab oma nõrgemate naabrite üle domineerida, või post­imperiaalne riik, mis püüab kaitsta oma õiguspäraseid huvisid? Kas Moskva võtab Euroopa Liitu strateegilise partnerina või hoopis ohuna omaenda Euroopa-ambitsioonidele? Kui stabiilne on Vladimir Putini režiim, millised on Kremli pikemaajalised huvid ja lühemaajalised hirmud?

Venemaa esiletõus on langenud aega, mil Ameerika Ühendriikide globaalne hegemoonia nõrgeneb, Washington otsib meeleheitlikult liitlasi ja võimalusi oma domineerivuse säilitamiseks ning Euroopa Liidu globaalne tähtsus on sügavas kriisis. Venemaa ootamatust virgumisest jahmunud Lääne poliitikuid kannustab ühelt poolt soov “kasutada karme sõnu” ja “an­da Venemaale õppetund” ning teiselt poolt arusaamine, et Lääne võime Venemaa poliitikat mõjutada on piiratud. Gaasi- ja naftahindade järsk tõus on paisutanud Vene riigieelarvet ja dramaatiliselt kahandanud riigi sõltuvust välisfinantseeringuist. Venemaa on praegu välisvaluuta reservide poolest kolmandal kohal maailmas, tal on hiigelsuur jooksevkonto ülejääk ning ta on tasumas viimaseid 1990. aastate algul soetatud võlgu. Venemaa sõltuvus Lääne laenudest on asendunud Euroopa sõltuvusega Vene energiaressurssidest.

Samas jääb Venemaa ikkagi väga haavatavaks võimuks. Tema majanduskasv tuleneb peamiselt energiahindade tõusust ning tehnoloogia moderniseerumise tase on endiselt madal. Tegu on klassikalise naftarežiimiga, mis kannatab korruptsiooni ja ebaefektiivsuse all. Elatustase on tõusnud, kuid Venemaa on endiselt vaene riik. Ühiskondlik ebavõrdsus kasvab kiiresti ja haridus käib alla. Alkoholism ja kokkukukkuv tervishoiusüsteem süvendavad demograafilist katastroofi. Elanikkond kahaneb 700 tuhande inimese võrra aastas ja meeste eluiga on üks madalamaid maailmas.

Lääne lähenemisviis Venemaale on muutunud “realistlikumaks” ning seetõttu pööratakse Venemaa geopoliitiliste ja ma­janduslike huvide analüüsimisel märksa vähem tähelepanu režiimi loomusele ning selle välis- ja sisepoliitika seostele. Vene eliidi seas levivaid ideid ja ideoloogilisi kontseptsioone reeglina ignoreeritakse. Lääne realistid kalduvad üksmeelselt arvama, nagu oleks Kremli välispoliitika kõige vähem ideoloogiline välispoliitika Euroopas, sest Venemaa valitsejad on ju ühtlasi ka Venemaa omanikud.

Putini kriitikud Venemaal ja välismaal kalduvad alahindama Kremli propageeritava “suveräänse demokraatia” kontseptsiooni intellektuaalset sisu. Nende meelest on sel üksnes propagandistlik väärtus; selle ainus funktsioon olevat režiimi kaitsmine Lääne kriitika eest ning Kremli ideoloogia lähem uurimine olevat lihtsalt ajaraiskamine. Aga kas see on ikka päriselt nii? Tuntud ajaloolane Dominic Lieven on kirjutanud: “Impeeriumide ideoloogiad on niihästi iseenesest huvitavad kui ka elutähtsad impeeriumide ellujäämise seisukohalt. Impeeriumide tõus ja langus on lähedalt seotud ideede ajalooga – seda ei määra kaugeltki ainult võim sõna jämemateriaalses tähenduses.”

Putini režiimi olemus

Putini Venemaa ei ole tavapärane autoritaarne riik. Tegu pole Nõukogude Liidu lahjendatud variandiga, kuigi riigihümni lauldakse samal viisil. See pole ka üleminekudemokraatia ega “juhitav” [managed] või “ülijuhitav demokraatia”. Need terminid ei taba seda, kuidas seal demokraatlikke institutsioone tarvitatakse ja kuritarvitatakse võimumonopoli säilitamiseks. Juhitava demokraatia mõiste suudab kirjeldada üksnes Putini Venemaad kui võimumasinat, mitte aga selle poliitilist projekti. See ei seleta, miks Putin tõrgub hak­kamast eluaegseks presidendiks nagu tema Kesk-Aasia kolleegid ning riskib sellega kõigutada kogu enda rajatud poliitilist süsteemi.

Venemaa poliitika jälgijaid hämmastab praeguse status quo puhul kummaline stabiilsuse-labiilsuse dialektika. Tundub, nagu puuduksid Putini projektil alternatiivid. Opositsioon on nõrk ja nõrgestatud, ilma ideedeta, ilma juhtideta ja avalikkuse toetuseta. Samal ajal aga on Moskva eliit äärmiselt närviline ja ebakindel. Võimujärgluse küsimus on halvanud tema kujutlusvõime. Miks on eliit nii hirmul, kui režiim tundub nii stabiilne?

Kui Putin soovib säilitada oma režiimi euroopalikku välisilmet ja hoolib riigi pikemaajalisest stabiilsusest, siis peaks ta pärast teise ametiaja lõppu tagasi astuma, nagu ta on lubanud. Aga kui ta tahab ära hoida destabiliseerumist lähitulevikus, siis peaks ta kas jääma eluaegseks presidendiks või kolima Kuule. Režiimi rajaja ekspresident Putini ning tema väljavalitud järglase võimalik kooseksisteerimine ohustaks kogu praegust poliitikasüsteemi Venemaal. Ei keegi muu kui Kremli peaideoloog Vladislav Surkov on nimetanud praeguse režiimi ja üldse Vene poliitilise kultuuri kolme põhielemendina riigivõimu tsentraliseerimist, poliitsüsteemi mittepragmaatilist, utoopilist legitimatsiooni ning võimuasutuste personifitseerimist. Putini Venemaa ei suudaks taluda “rahva presidendi” ja konstitutsioonilise presidendi kõrvuti eksisteerimist.

Suveräänse demokraatia poliitilised ja intellektuaalsed lätted

“Suveräänse demokraatia” ideoloogia ei ole üksnes Putini režiimi põhielement, see jätkab venelaste ajaloolist pürgimust leida endale ehe, sõltumatu ja eriomane nišš moodsas maailmas. Kontseptsiooni poliitilised juured on Ukraina sündmustes ehk Kremli viisis mõtestada 2004. aasta novembrist 2005. aasta jaanuarini Ukrainas toimunud Oranži revolutsiooni (ehk Kremli terminites “oranži poliittehnoloogiat”). Oranži revolutsiooni mõju Vene poliitilisele mõtlemisele saab võrrelda üksnes 9/11 mõjuga Ameerika poliitilisele kujutlusvõimele. Suveräänse demokraatia kontseptsioon on Moskva vastus altpoolt lähtuva populistliku surve ja ülalt lähtuva rahvusvahelise surve ohtlikule ühendusele, mis hävitas Leonid Kutšma režiimi. Kiievi sündmustes avaldus ülim oht: kaugjuhitav rahvaülestõus. Järgnes Putini ennetav kontrrevolutsioon, mis tõi kaasa omamoodi “režiimimuutuse” Venemaal.

Boriss Jeltsinilt päranduseks saadud “suunatava [directed] demokraatia” puhul rakendas eliit demokraatia elemente (poliitilised parteid, valimised, meedia mitmekesisus) selleks, et aidata võimulolijaid võimul püsida. Korraldati regulaarseid valimisi, mis aga ei andnud võimalust võimuvahetuseks, vaid üksnes võimu legitimeerimiseks. Erinevalt “juhitava demokraatia” klassikalisest mudelist ei tähendanud 1990ndate “suunatud demokraatia” seda, nagu juhtinuks üks valitsev partei kogu poliitilist protsessi. Süsteemi võtmeks oli paralleelse poliitikareaalsuse loomine. Eesmärgiks polnud võimumonopoli kehtestamine, vaid võimuvõitlusvälja monopoliseerimine. Suunatud demokraatia eritunnuseks oli režiimi legitiimsuse allikate asumine Läänes. Demokraatia teesklemine eeldab, et teeskleja aktsepteerib teeseldud mudelite ülimust. Lääne loengute ärakuulamine oli hind, mida Vene eliit pidi maksma, et kasutada Lääne ressursse oma võimu säilitamiseks.

Režiim püüdis säilitada poliitilise representatsiooni illusiooni, hoolitsedes samal ajal selle eest, et üleminekuaja kaotajate huvid ja hoiakud jääksid esindamata. Stephen Holmes on säärast suhet valitsejate ja valitsetavate vahel tabavalt kirjeldanud: “Tipus olijad ei ekspluateeri ega rõhu neid, kes on all. Nad isegi ei valitse, vaid lihtsalt ignoreerivad neid.” Suunatud demokraatia oli poliitiline režiiim, mis vabastas eliidi valitsemisvajadusest ning andis talle aega isikliku äri ajamiseks. Ükski Jeltsini-aegne reform ei saanud algust altpoolt. Täielik hoolimatus rahva põhivajaduste suhtes oligi süsteemi kõige nõrgem punkt.

Putini autoritaarsust vastandatakse Lää­nes enamasti Jeltsini puudulikule demo­kraatiale – nagu türanniat vabadusele. Tegelikult on Jeltsini liberalismi ja Putini suveränismi puhul tegu kahe omavahel seotud mitterepresentatiivse süsteemiga. Peamine erinevus puudutab riigi rolli avalikus elus ja legitiimsuse allikaid. Jeltsini režiim püüdis vähendada üldsuse ootusi riigi suhtes. Putini režiimi sünd langes naftahindade tõusu aega, mida kasutati ära sotsiaalse infrastruktuuri kollapsi peatamiseks. “Demokraatia mängimine” Jeltsinil asendus Putinil riigivõimu konsolideerimisega – eliidi riigistamisega ja nn “off­shore aristokraatia” (Berezovski, Gussinski jt) kõrvaletõrjumisega.

Eliidi riigistamine on avaldunud energiasektori de facto riigistamisena, meedia täieliku allutamisena riigile, Lääne finantseeritavate valitsusväliste organisatsioonide de facto kriminaliseerimisena, Kremli sponsoreeritud parteide moodustamisena, Kremli vastaste jälitamisena (Mihhail Hodorkovski juhtum), loodud on sellised struktuurid nagu liikumine Naši, mis võiksid kriisiolukorras režiimi aktiivselt toetada. Värske ekstremismivastane seadus võimaldab tegelikkuses mis tahes opo­sitsioonitegevust kriminaliseerida. Omandivorm (era- või riigiomand) on suurte Vene kompaniide puhul kaotanud tähtsuse. Kõik need on riigimeelsed firmad, mille majanduspoliitika kajastab pigem Vene riigi prioriteete kui olemasolevaid turuvõimalusi.

Samavõrd huvipakkuv kui režiim, mida suveräänse demokraatia kontseptsiooniga legitimeeritakse, on selle kontseptsiooni intellektuaalne sisu. Viimasel paaril aastakümnel pole Vene ideedeturul kunagi tuntud puudust teooriatest, mis rõhutavad Vene kultuuri ja ajaloo ainulaadsust ning Venemaa missiooni maailmas. Mitmed hääled on rõhutanud, et Venemaa ideoloogiline sõltuvus Lääne teooriatest peab lõp­pema. Suveräänse demokraatia teoreetikud aga ei lähtu Venemaa ainulaadsuse teooriatest. Kremli vastuseis indiviidi õigusi ning võimude lahusust rõhutavale ang­losaksi liberaaldemokraatia teooriale ei põhine demokraatia kui valitsemisviisi kriitikal ega Venemaa erandlikkuse teooriatel. Suveräänse demokraatia teooria intellektuaalsel põhjendamisel on Kremli ideoloogid ammutanud Mandri-Euroopa vaimsest pärandist – François Guizot’ (1787–1874) poliitilisest ratsionalismist ja Carl Schmitti (1888–1985) “detsisionismist”. Surkovi ja tema mõttekaaslasi veetleb Guizot’ ja Schmitti teooriate revolutsioonivastasus ning fundamentaalne vastuseis praeguse demokraatiaajastu kahele põhikontseptsioonile: arusaamale representatsioonist kui moodsa ühiskonna pluralistliku loomuse väljendusest ja arusaamale rahvasuveräänsusest, mis määratleb demokraatiat rahva tahte valitsemisena. Praeguse Moskva režiimi põhitunnusteks on just nimelt antipopulism ja antipluralism.

Etnilise natsionalismi ja Kremli suveräänse demokraatia seos on keerukam, kui Putini kriitikud enamasti arvavad. Kreml kasutab vajaduse korra traditsioonilist Vene natsionalismi, kuid ta soovib seda pigem vaos hoida kui mobiliseerida. Kui valitsus represseerib oma liberaalseid ja läänemeelseid oponente üpris “teatraalselt”, näitamaks Läänele, et ta ei talu oma siseasjadesse sekkumist, siis natsionaliste represseerib ta veelgi tõhusamalt.

Suveräänse demokraatia teoreetikud eelistavad määratleda demokraatiat Schmitti kombel kui “valitsejate identsust valitsetavatega”. Ja nii nagu Guizot, ei mõista ka nemad suverääni all mitte rahvast või valijaid, vaid vastutustundliku rahvusliku eliidi üksmeeles kehastuvat ratsionaalsust. Kremli versioon Guizot’ antipopulismist ja Schmitti antiliberalismist ei käsita valimisi mitte kui erinevate ja konfliktsete huvide väljendamist, vaid kui valitsejate ja valitsetavate identsuse demonstratsiooni; mitte kui rahva esindamise meh­­hanismi, vaid võimu esindamist rahva ees.

Surkov ja tema mõttekaaslased on avastanud, et suveräänsuse idee on mõjult üldisem kui demokraatia idee. Isegi kõige ebademokraatlikum režiim ei pea tänapäeval enese legitimeerimiseks viitama mitte jumalikule õigusele, dünastiajärgsusele või vallutusõigusele, vaid rahva tahtele, väljendugu see kuidas tahes. Schmitti definitsioon, mille järgi suverään on see, kes kuulutab välja erakorralise seisukorra, võtab suurepäraselt kokku selle peaaegu metafüüsilise rolli, mis kuulub tänase Venemaa poliitilises süsteemis presidendile. Schmitti demokraatia määratlus ident­­susena ei võimalda mingit mõttekat eristust demokraatia ja diktatuuri vahel. Ja sedagi võivad Kremli demokraatiateoreetikud lugeda eeliseks.

Venemaa kui teine Euroopa

Suveräänse demokraatia kontseptsioon ei kanna Venemaad Euroopa poliitilise mõtte traditsioonist eemale. See kehastab Venemaa ideoloogilist taotlust olla “teine Euroopa” – alternatiiv Euroopa Liidule. Carnegie mõttekoja analüütik Dmitri Trenin kirjutab: “Venemaa on väga vana Euroopa, ta sarnaneb 1920ndate Saksamaaga oma pulbitsemise ja kannatajatunde poolest; või 1940ndate Prantsusmaaga, mis püüdis ravida oma traumasid; või 1960ndate Itaaliaga, mis puutub võimu, raha ja kuritegevuse liitu.” Niisiis on Ve­nemaa väga vana Euroopa. Ta kehastab niihästi nostalgiat Euroopa vana rahvusriigi järele kui ka Euroopa korra järele, mida valitseksid jõudude tasakaalu ja teiste riikide siseasjadesse mittesekkumise põhimõtted.

Venemaa ettekujutus Euroopa korrast on segu igatsusest “Euroopa kontserdi” järele ja kadedusest Hiina suhtes, mis suudab Läänele avanemist tasakaalustada, tõrjudes mis tahes sekkumisi oma sisepoliitikasse. Kremli jaoks tähendas külma sõja lõpp tagasipöördumist külma sõja eelse Euroopa korra poole.

See nägemus on täiesti vastandlik Brüsseli nägemusele 21. sajandi Euroopa korrast. Robert Cooper on Euroopa konsensuse võtnud kokku nii: “See, mis 1989. aastal lõppes, ei olnud lihtsalt külm sõda ega isegi Teine maailmasõda. See, mis Euroopas (ja võib-olla ainuüksi Euroopas) lõppes, oli kolm sajandit kestnud poliitikasüsteem: jõudude tasakaal ja im­pe­riaalsed taotlused.” Euroopa poliitikaeliit arvas, et külma sõja lõpp tähendab uue Euroopa korra teket. Selle postmodernse Euroopa korra põhielementideks on üksikasjalik süsteem üksteise siseasjadesse sekkumiseks ning avatusele ja läbipaistvusele rajatud julgeolek. Postmodernne süsteem ei tugine jõudude tasakaalule ega toonita suveräänsust või sise- ja välispoliitika lahusust. See hülgab jõukasutamise kui konfliktide lahendamise vahendi ning soo­­sib teadlikult Euroopa riikide vastastikust sõltuvust ja haavatavust.

1990ndate Venemaa ei olnud postmodernne riik, aga ta kuulus sellesse uude Euroopa korda. Peamisteks vahenditeks Venemaa lõimimisel postmodernsesse süsteemi olid Euroopa tavarelvastuse leping (millele kirjutati alla 1999. aasta novembris) ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), mis põhinesid sekkuvatel inspektsioonidel ja aktiivsel seirel. Nende tõttu hakkas Venemaa paistma moodsa riigina, mis on võtnud omaks avatuse ja vastastikuse sõltuvuse postmodernsed imperatiivid. Venemaa nõrkus tol aastakümnel lõi illusiooni, nagu kuuluks sellele süsteemile ka Moskva ideoloogiline poolehoid.

Tegelikkus osutus teistsuguseks. Venemaa eelistas hakata oma riiklust ehitama pigem 19. sajandi kui 21. sajandi Euroopa praktika ja ideoloogiate järgi. Venemaa on langetanud valiku niisuguse maailma kasuks, kus Kremli-sõbralikud oligarhid omandavad Inglise jalgpalliklubisid ja Vene keskklass reisib vabalt Euroopas ringi, kuid rahvusvahelistel ettevõtetel ei lubata ekspluateerida Vene loodusvarasid ning Kreml nõuab oma kriitikute väljasaatmist Euroopa pealinnadest.

Euroopa Liidu ja Vene koostöö ja partnerluse retoorika ei suuda varjata tõsiasja, et suveräänse demokraatia režiim on absoluutselt ühitamatu postmodernse hegemooniaga. Venemaa comeback on toimunud avaliku väljakutsena Euroopa korrale. Venemaa otsus 2007. aasta juunis peatada tavarelvastuse leping ja Moskva otsustavad jõupingutused OSCE töö blokeerimiseks tähistasid külma sõja järgse korra lõppu Euroopas. Putini suveräänse demokraatia režiim ja selle välispoliitika on tõsine väljakutse külma sõja järgsele Euroopa korrale. Siin põrkuvad Euroopa Liidus kehastuva postmodernse riigi loogika ja suveräänse demokraatia loogika, mis on Moskva ja Euroopa Liidu praeguste pingete allikaks.

Kremli vaateviisi järgi ei ole suveräänsus lihtsalt üks õigusi; see ei tähenda kohta ÜRO-s. Kremli jaoks tähendab suveräänsus eelkõige suutlikkust. See sisaldab majanduslikku sõltumatust, sõjalist tugevust ja kultuurilist identiteeti. Veel üheks suveräänse riigi elemendiks on “rahvuslikult meelestatud” eliit, mis on relvastatud rahvuslikult meelestatud demokraatiateooriaga.

Putini Kreml ei ole kunagi pidanud Kesk-Euroopa uusi demokraatiaid eeskujuks Venemaa arengule, sest Moskva silmis puudub Kesk-Euroopa väikeriikidel suutlikkus olla suveräänne. 1990ndate vene liberaalide lootused rajada Nõukogude-järgne riik Euroopa Liidu eeskujule on samuti kustunud. Kremli silmis on väiksemad riigid määratud tiirlema ühe või teise suveräänse võimupooluse ümber. Venemaa vaatenurgast saab üksnes suurvõim olla tõeliselt suveräänne. Ja mõjusfäärid on võimude tasakaalu poliitika lahutamatu element.

Kui Euroopa Liit tekkis vastusena 20. sajandi algupoole natsionalismi ja rahvusriikide rivaalitsemise ohule, siis Venemaa välispoliitilist mõtlemist on kujundanud postnatsionaalse poliitika läbikukkumine ja Nõukogude Liidu lagunemine. Euroopa luupainajate juured on 1930ndate kogemuses. Venemaa luupainajad sarnanevad 1990ndate Vene kogemusega.

Poliitiliste loogikate võistlus

Sisepoliitikas on Putini režiimi tuumaks riigi allutamine valitsusaparaadile. Kremli mõtlemine ei juhindu mitte kodanike õiguste, vaid elanikkonna vajaduste mõistest. Elanikkonna mõistet vastandatakse niihästi kesksele õiguste mõistele liberaalses demokraatias kui ka kesksele “rahva” mõistele natsionalistlikes kavades. Kodanik-valija õigused on Putini Venemaal asen­dunud tarbija, turisti ja suurriigi passi omaniku õigustega; 19. sajandi Saksa loosung “veri ja muld” on asendunud “õli ja hinge” loosungiga. Kremli meelest on suveräänse demokraatia näol tegu Euroopa kodanikunatsionalismi Vene versiooniga. Selle projekti alussammasteks on loodusvarad, mälestus Nõukogude Liidu võidust “Suures Isamaasõjas” ja suveräänsuselubadus.

Vene suveräänse demokraatia kontseptsiooni kõige ähvardavamaks aspektiks on Euroopa Liidu käsitamine ajutise nähtusena, huvitava eksperimendina, millel puudub tulevik. See seletab Moskva rõhuasetust kahepoolsetele suhetele Euroopa suurte liikmesriikidega ning kasvavat soovimatust suhelda Euroopa Liidu kui niisugusega. Mõne aasta tagune Euroopa illusioon, nagu võiks Venemaast saada Euroopa Liidu partner võitluses multipolaarse ja rahvusvahelisel õigusel põhineva maailma eest, on kustunud. Moskva jaoks on multilateralismi toetamine ja mitmepooluselise maailma eest kõnelemine lihtsalt taktikalised relvad Ameerika hegemoonia tõrjumiseks. Tegelikkuses on Vene välispoliitilised instinktid pigem ameerikalikud kui euroopalikud. Venemaa usub võimu sisse ning pooldab ühepoolset poliitikat ja rahvuslike huvide piiramatut järgimist.

Selles kontekstis ei käi Venemaa ja Euroopa Liidu peamine tüli mitte niivõrd rivaalitsevate huvide või lahknevate väärtuste ümber. Tegu on poliitilise ühitamatusega. Venemaa väljakutset Euroopa Liidule ei saa taandada energiasõltuvuse küsimusele ega Moskva taotlusele domineerida “lähivälismaa” üle, mis on juhtumisi ka Euroopa Liidu “uus naabrus”. Praeguse kriisi tuumaks ei ole demokraatia ja autoritaarsuse kokkupõrge (ajalugu on näidanud, et demokraatlikud ja autoritaarsed riigid saavad ka hõlpsasti koostööd teha), vaid Euroopa Liidus kehastuva postmodernse riigi ja Venemaas kehastuva modernse riigi konflikt.

Vastuolud Euroopa komisjoni energiaharta ja tavarelvastuse lepingu küsimuses ning Inglise–Vene vastastikune närvidemäng Aleksandr Litvinenko mõrva ümber ei lähtu lihtsalt huvide konfliktist ega külma sõja nostalgiast. Need väljendavad ka modernse ja postmodernse riigi erisugust loogikat. Kui inimõigusi ja avatust rõhutades ohustab Euroopa Liit Kremli suveräänse demokraatia projekti, siis Venemaa rõhuasetus võimude tasakaalule kui uue Euroopa korra alusele ohustab Euroopa Liidu enda olemasolu. Venemaa Euroopa-poliitika ärgitab Euroopa Liidu liikmesriike (olgu Saksamaad või Poolat) oma välispoliitikat taasnatsionaliseerima. Venemaa riigimeelsete firmade sissetungiga silmitsi seistes on Euroopa Liidu liikmesmaadel kiusatus sulgeda ligipääs mõningatele oma majandussektoritele (näiteks energia siseturule), ohustades sellega liberaalset majanduskorda, mis on Euroopa projekti tuumaks.

Veel üks põhjus Venemaa ja Euroopa suhete pärast muretsemiseks on nende poliitikaeliitide vastandlikkus. Uus Vene eliit, mis võitis üleminekuaja nullsummamängu, erineb tunduvalt oma hi­lis­nõu­kogulikust eelkäijast, mille liikmed olid bürokraatlikud, riskitõrksad ning pädevad rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika vallas. Uued eliitkaadrid on ülimalt enesekindlad, riskialtid ja tohutult rikkad. Euroopa ei tea, kuidas niisuguste inimestega ümber käia. Euroopa poliitikaeliit, mille liikmed on teinud karjääri kompromisse sõlmides ja konflikte vältides, seisab silmitsi eliidiga, mis on uhke oma kompromissitusele. Vastastikused möödarääkimised ja valestimõistmised tunduvad vältimatud.

Ühesõnaga, Venemaa ja Euroopa Liidu kokkupõrge on loomult ideoloogiline. Kaalul on uue Euroopa korra loomus. Postmodernse riigi jaoks tähendab suveräänsus “kohta laua taga”. Venemaa jaoks tähendab suveräänsus valitsuse õigust teha oma territooriumil, mida tahab, ning kõr­valdada oma vaenlasi kas või Londoni südalinnas. Moskvale lisab kindlust natsionalismi ja suveränismi tagasitulek mõ­nes Euroopa Liidu liikmesriigis ja ta ootab Euroopa Liidu kadumist ajalukku, nii nagu kadus Nõukogude Liit 1990ndate aastate algul. Nõukogude-järgne Venemaa ei jaga Euroopa vaimustust postnatsionaalse poliitika suhtes.

Brüssel on aga omalt poolt veendunud, et Vene suveräänne demokraatia kujutab endast meeleheitlikku katset ajalugu alt vedada ning et Vene riigi avanemine on kõigest aja küsimus. Euroopa silmis liigub Vene suveräänne demokraatia vastuvoolu globaliseerumise loogikale ja nii ei saa see kaua kesta.

Suhete tulevik tõotab tulla konarlik. Euroopa püüdlust sundida Venemaad oma välipoliitika printsiipe aktsepteerima hakatakse tõlgendama topeltstandardite kasutamisena ning katsena esile kutsuda “režiimimuutust”. Venemaa rahvuslike huvide piiramatut järgimist ja õiguslikku revisionismi hakatakse Euroopas tõlgendama traditsioonilise Vene imperialismi ilminguna. Ühesõnaga, Euroopa postmodernsuse ja Vene suveräänse demokraatia kooseksisteerimine võib osutuda raskemaks ja ohtlikumaks kui Nõukogude kom­munismi ja Lääne demokraatiate kooseksisteerimine külma sõja ajal.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga

Ivan Krastev, Russia vs Europe: the sovereignity wars. Copyright © Ivan Krastev. Ilmunud: www.opendemocracy.net, 5.10.2007. Täiendatud lõikudega käsikirjast “Russia’s Europe”.

Bulgaaria politoloog IVAN KRASTEV (sünd 1965) juhib Sofias Liberaalsete Strateegiate Keskust. Eesti Päevalehe lisas Möte on temalt ilmunud essee “Liberaalse Euroopa kummaline surm” (9.11.2007).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon