Sõjalis-poeetiline kompleks

September, 2008

Slavoj Žižek

Slavoj Žižek
Sõjalis-poeetiline kompleks

Bosnia serblaste liider Radovan Karadžić, kes vastutab Jugoslaavia sõja ajal toime pandud jäledate etniliste puhastuste eest, on viimaks tabatud. Nüüd on aeg samm tagasi teha ja heita pilk tema isiksuse ühele teisele küljele: elukutselt psühhiaater, ei olnud ta mitte ainult karm poliitiline liider ja sõjapealik, vaid ka luuletaja. Tema luulet ei tohiks kõrvale heita kui midagi naeruväärset – see on väärt lähilugemist, sest aitab mõista, kuidas etniline puhastus funktsioneerib.

Siin on avaread ühest ta ilma pealkirjata luuletusest, mis on pühendatud Izlet Sarajlićile:1

 

Pööra mu uude usku rahvahulk

Ma pakun teile mida kellelgi enne pole olnud

Ma pakun teile halastamatust ja veini

Kel pole leiba saab söönuks mu päikese valgusest

Inimesed minu usus ei ole mitte miski keelatud

Võib armastada ja juua

Ja vaadata Päikesesse nii kaua kui tahad

Ja see jumalus ei keela teile midagi

Oh võta mu kutset kuulda vennalik rahvahulk

 

Need värsiread kirjeldavad üht täiesti konkreetset konstellatsiooni: jõhkrat ja obstsöönset kutset kuulutada kehtetuks kõik keelud ning anduda lakkamatule destruktiivsele orgiale. Freudi termin seda sorti jumaluse tähistamiseks, kes “ei keela midagi”, on superego. Ja see käsitus on määrav, kui tahame mõista, kuidas tänapäeva etnilise vägivalla puhul toimub moraalsete tõrgete tühistamine. See kummutab tavakujutluse, nagu oleks kirglik etniline samastumine midagi, mis aitab luua üht kindlat väärtuste- ja veendumustesüsteemi moodsa sekulaarse globaliseerunud ühiskonna ebakindlas segadikus: pigem rajaneb etniline fundamentalism küll salajasel, ent vaid vaevu varjatud üleskutsel “SA TOHID!”.

Nüüdisaja pealtnäha hedonistlik ja postmodernne enesekeskne ühiskond küllastub paradoksaalsel moel ikka enam ja enam reeglitest ja piirangutest, mis väidetavasti meie heaolu peavad teenima (suitsetamis- ja toitumispiirangud, seksuaalse ahistamise vastased seadused…). Nii et kujutlus kirglikust etnilisest samastumisest ei toimi sugugi järjekordse kitsendava nõudena, vaid mõjub selle asemel hoopiski nagu vabastav lubadus “Sa tohid!” – sa tohid liberaalse ja tolerantse ühiskonna rahuliku kooseksisteerimise jäika reeglistikku rikkuda, sa tohid süüa ja juua, mida iganes tahad, sa tohid anduda patriarhaalsusepattudele, mida liberaalne poliitiline korrektsus keelab, sa tohid isegi vihata, sõdida, tappa ja vägistada… Kui me seda nüüdisaja rahvusluse pseudovabastuslikku efekti ei tunnista, jääb meile paratamatult mõistmatuks ka selle nähtuse tegelik dünaamika. Aleksandar Tijanić, Serbia juhtivaid ajakirjanikke, kes oli mõnda aega isegi Miloševići valitsuses informatsiooniministriks, on kirjeldanud “Miloševići ja serblaste võõristusttekitavat sümbioosi” järgmiselt:

“Milošević üldiselt sobib serblastele. Tema valitsuse all kaotati serblastel tööaeg sootuks. Keegi ei teinud midagi. Ta lubas mustal turul ja salakaubaveol õitseda… Liiatigi andis Milošević meile õiguse kanda relvi ja relvade abil oma probleeme lahendada… Milošević muutis igapäevaelu üheks pikaks puhkuseks ja pani meid end tundma nagu keskkooliõpilased lõpuekskursioonil – mis tähendab, et mitte miski, kohe tõesti mitte miski, mis sa teed, ei ole karistatav.”

Kas mitte niisugust olukorda pole kirjeldatud Emir Kusturica filmis “Maa-alused” (1995)? Selle filmi puhul pole peatähtis, millise poole ta valib Jugoslaavia lagunemise järgses konfliktis (sangarlikud serblased versus reetlikud natsimeelsed sloveenid ja horvaadid), vaid ta “depolitiseeritud”, estetistlik hoiak. Kui ühes intervjuus Cahiers du cinéma’le Kusturica rõhutas, et “Maa-alused” ei kujuta endast poliitilist filmi, vaid transilaadset subjektiivset kogemust, “edasilükatud enesetappu”, siis paljastas ta viisi, kuidas see instseneerib post-Jugoslaavia etnilise puhastuse ja sõjakuritegude “apoliitilist” fan­tasmaatilist tausta. Kujutades “edasilükatud enesetapu” valdkonda kui lõppematut joomise, laulmise ja kopuleerumise orgiat, mis leiab aset väljaspool aega ja väljaspool avalikkuseareeni, annab Kusturica tegelikult edasi selle etnilise tapatöö libidi­noosset ökonoomiat, mille serblased Bosnias toime panid: pseudo-bataille’lik liialdava kulutamise transs, joomise-söömise-laulmise-keppimise katkematu hullumeelne rütm.

Ja selles peitubki vastus küsimusele “Kuidas olid nad suutelised seda tegema?”.

Kust on pärit see destruktiivse orgia unelm? Siin ootab meid ees üks halb üllatus: luuletajad on seda etniliste puhastajate unelmat juba aastakümneid sõnastanud; “Vaimu fenomenoloogias” mainib Hegel “vaimu vargset kudumistööd”: ideoloogiliste koordinaatide muutmise pinnaalust tööd, mis toimub enamasti avalikkuse jaoks märkamatult, siis aga äkki välja plahvatab ja kõiki vapustab.

Nii toimus ka 1970. ja 1980. aastatel endises Jugoslaavias. Sellepärast oli 1980. aastate lõpus, kui kõik plahvatas, juba liiga hilja, vana ideoloogiline konsensus oli läbi ja läbi pehkinud ning varises iseenesest kokku. Kui sõja tavadefinitsioon määratleb seda “poliitika jätkamisena teiste vahenditega”, siis meie võime öelda: asjaolu, et Karadžić on luuletaja, pole tühipaljas kokkusattumus, etniline puhastus Bosnias oli (teatavat sorti) luule jätkamine teiste vahenditega.

Platoni mainet on rikkunud ta väide, et luuletajad tuleks linnast välja ajada – üsna mõistlik nõuanne, kui otsustada nonde post-Jugoslaavia kogemuste järgi, kus luuletajate ohtlikud unistused etnilisi puhastusi ette valmistasid. On selge, et Milošević manipuleeris rahvuslike kirgedega – aga luuletajad olid need, kes talle selleks vahendid kätte olid andnud. Nemad – tõsimeelsed luuletajad, mitte korrumpeerunud poliitikud – seisavad kõige selle lätete juures, kui 1970. aastatel ja 80ndate alguses mitte ainult Serbias, vaid ka kõigis teistes endise Jugoslaavia vabariikides hakati agressiivse natsionalismi seemneid külvama. Sõjalis-tööstusliku kompleksi asemel on meil sõjalis-poeetiline kompleks, mille kehastuseks on Radovan Karadžići ja Ratko Mladići kaksikkuju.

Et vältida muljet, nagu oleks selline sõjalis-poeetiline kompleks mingi Balkani iseärasus, tuleks nimetada kas või Hassan Ngezet, Ruanda Karadžićit, kes oma ajalehes Kangura süstemaatiliselt õhutas tutsidevastast viha ja kutsus üles genotsiidile. Liiga hõlbus lahendus oleks põlastada Karadžićit ja temataolisi lihtsalt kui kehvi luuletajaid: teistel endise Jugoslaavia rahvastel (ja serblastel endilgi) oli luuletajaid ja kirjanikke, keda tunnustati kui “suuri” ja “autentseid” ning kes end niisamuti jäägitult natsionalistlikule üritusele pühendasid. Ja kuidas oleks austerlase Peter Handkega, nüüdiskirjanduse klassikuga, kes demonstratiivselt käis Miloševići ma­tustel?

Suur enamik inimesi on spontaanselt moraalsed: teisi inimesi tappa on neile liiga sügavalt traumeeriv. Et neid selleni viia, on tarvis viidata mingile kõrgemale asjale, mis laseks narril isiklikul süümepiinal tapmise ees paista millegi triviaalsena. Religioon või etniline kuuluvus täidavad seda rolli kõige paremini. Kindlasti leidub ka juhtumeid, kus patoloogilised ateistid on olnud suutelised sooritama massimõrvu ainuüksi lõbu pärast, ainuüksi tapmise enda pärast, aga need on harvad erandid. Enamiku puhul vajab elementaarne tundlikkus teiste kannatuste suhtes immuniseerimist. Selleks pühi asju kasutataksegi.

Saksa ja inglise keelest tõlkinud Kajar Pruul

Slavoj Žižek, Der poetisch-militärische Komplex. Der Standard, 26.07.2008; The Military-Poetic Complex. London Review of Books, kd 30, nr 16, 14.08.2008.

1 Izlet Sarajlić (1930–2002) – Bosnia ajaloolane, filosoof ja luuletaja. Tlk.