Ristikivi hiiobiraamat

Tõnu Õnnepalu

Tõnu Õnnepalu
Ristikivi hiiobiraamat
Karl Ristikivi, “Päevaraamat”

“Päevaraamat” on kõige igavam ja kõige huvitavam raamat, mille Karl Ristikivi on kirjutanud. Igavam – sest raamatuna mõõdutundetult paks ja painavuseni monotoonne. Huvitavam – sest sealt saab midagi teada. Asju, mida autor vist polegi tahtnud jutustada. Sest need on alati kõige huvitavamad. Tahtmatu osa raamatutest.

Sest kõige igavam ja kahtlemata ka kõige aegunum Ristikivi romaaniloomingus on just liiga suur ettekavatsetus, autori lakkamatu püüe kirjutada head, korralikku romaani. Romaanikirjanikuna tundub Ristikivi pahatihti tibake liiga arg ja ettevaatlik. Päevikust tuleb muuseas välja, et tema elu lakkamatu saatja oligi hirm. Lau­sa foobia. Sest hirmu võib ta tunda ükskõik mille ees. Olgu selleks “gaasi­pol­letite” koguja, kes ähvardab korterisse tungida, eelseisev puhkusereis või ka hoopis kojujõudmine (sest mine tea, mis seal ees ootab).

See lakkamatu kartmine muutuks lausa naeruväärseks, nagu mõned muudki “Päevaraamatu” maaniad, kui see poleks nii siiras ja nii abitu.

Samas pole siirus sugugi selle päeviku peamine voorus. Ristikivi varjab kaugelt rohkem, kui ta kirjutab. Muide, kuidas sedavõrd kartlik, foobiline inimene saakski teisiti toimida? Usaldada oma päevikut ja selle tulevast hüpoteetilist lugejat? Ta ei usalda mitte üks põrm, aga tahtmatult räägib siiski üht-teist välja.

Päevaraamatu pidamine on Ristikivil ilmselgelt väga kavatsuslik, “kontrollitud” projekt. Nii nagu ta võtab seda pidada kümme aastat, nii ta peabki. Need aastad on 1958–1968 ja kirjanik ise saab selle aja jooksul neljakümne viiesest viiekümne kuueseks. Ta katsub sinna “märkida” (nii ta oma sissekandmist nimetab) enam-vähem iga päeva ja see õnnestub tal enam-vähem ka läbi viia. Sissekanded on üsna ühepikkused, tundub, et enamasti üks lehekülg käekirjas. (Tõenäoliselt) hiljem on Ristikivi enamiku päevikust ka masinal ümber löönud. “Kontroll”, ühesõnaga, on täielik.

Ka stiili üle. Muide, mulle tundub, et kes ka päevikut pidama hakkaks – sugugi mitte ainult kirjaniku puhul pole see nii –, ikka valib ta selleks poolteadlikult-poolteadvustamatult mingi stiili ja laadi. Registri. Helistiku. Ja edaspidi hakkavad juba need kirjutajat juhtima ja tsenseerima. Ühte päevikusse saab kirjutada teatud asju teatud viisil ja teisi asju teisel viisil jälle ei saa. Selline on kord kirjutamise sisemine mehaanika. Ta on alati küllaltki autonoomne, kirjutaja tahtest vaid osaliselt olenev protsess. Iga kirjatöö tahab olla kirjutatud kord juba valitud laadis, registris, meeleolus.

Ristikivi päevaraamatu helistik on kur­tev. See on üks lõputu litaania. Kui tal pole süda paha, kõht haige või konnasilm, siis on see hirm mõne järjekordse “inspektsiooni” või “nuhkimise” ees, olgu tööl või kodus, ja kui parajasti pole tüütuid telefonikõnesid (eriti kirjastaja Jäneselt, kes kogu aeg midagi tahab), siis saab kurta selle üle, et keegi ei helista.

“Ja kõigi õnnetuste lisaks tuli Jäneselt kutse ta sünnipäevale” (lk 773) – see lause võtab päeviku üldise tooni hästi kokku. Üks konstante on seal muuseas lakkamatu “hiiobisõnumi” ootamine. Ja peamiseks rahulolu allikaks kas või puhkusereisi lõppedes on, et ei juhtunud ühtegi äpardust.

Peale selle, et päeviku jaoks valitakse üks kindel toon ja stiil, võtab päeviku kirjutaja endale ka ühe kindla rolli. Naiivne on arvata, et päevikust saame näha kirjutaja tõelist palet või seda, mis ta tegelikult on. Teatud mõttes ju saamegi, sest igasugune pikem kirjutamine on ikka reetlik. Kuid mitte nii otseselt. Päevikulehekülgedel pihtija on teatud rollis ega saa sealt niisama lihtsalt välja. Kirjutamine on mask, isegi kui kirjutaja seda sugugi ei taha. Aga enamasti ikka natuke tahab ka.

Rollid omakorda on kirjanduse, traditsiooni poolt ette antud. Nagu kreeka teatri maskid. Neid ei ole lõputu hulk, kui mitte just väga peenelt eritlema hakata. Ristikivi on võtnud endale Hiiobi rolli. Hiiob on ka piiblitegelane, kes kõige sagedamini “Päevaraamatus” ette tuleb (kuigi vaid juba mainitud sõnas “hiiobisõnum”) – peale Jumala, kelle poole päevikupidaja ühtelugu pöördub (muide nagu Piibli Hiiobki), paludes teda, et ta hoiaks teda ja ta sõpru hullemast ja tänades teda väga hiioblikult enamasti selle eest, pole läinud hullemini, kui läinud on. Sest hullusti läheb ju kogu aeg.

Aga miks ikkagi üldse kõike seda kirja panna? Kõiki neid kõhuvalusid, südame pahaksminekuid, enamasti rumalaid hirme ja naeruväärseid hädaldusi?

Aga miks kõneleb Hiiob, kui ta ütleb:

Olge vait mu ees ja laske mind rääkida,

tulgu siis mu peale mis tahes!

Ma võtan oma ihu hammaste vahele

ja panen oma hinge pihku!

Vaata, ta tapab mind! Ma ei looda enam!

Ma tahan tema ees ainult õigustada oma teed!

(Hi 13:13–15).

Nii nagu Piibli Hiiob näitab Jumalale oma paiseid ja kärnasid, nii loetleb Ristikivigi oma päevikus monotoonselt oma unetusi, kõhuvalusid, iiveldusi ja hirme. Peale selle, teadagi: Ristikivi on (õige)­usklik mees ja armastab poisse. Mõnega neist on tal ka mingi suhe. Milline just, ta ei täpsusta. Aga päevikus nad figureerivad. Üks Björn, päevikukirjutamise ajal kolmekümne ringis, sõber pigem minevikust, kes helistab umbes nii iga mõne kuu tagant ja veedab siis õhtu viiekümne tuuri kirjaniku pool, kus nad lahendavad mälumängu ülesandeid. Ja siis need 60. aastal Kreekas kohatud poisid, kellest mõni osutub rohkem väljapressijaks ja petiseks (Nick), üks aga (Spyro või Spyros) saab püsivaks suhteks, kui nii võib öelda: rohkem on see kirjasõprus, kuid kord aasta või paari tagant käib Ristikivi ka Kreekas temaga kohtumas. Üheks viimaseks suureks hiiobi­sõnumiks, mis kirjanikul alla neelata tuleb, on Spyro kihlumine, ja enam-vähem sellega päevik ka lõpeb. Nõnda on selles olemas, kuigi väga diskreetsel kujul, üks läbiv narratiiv, nii-öelda armastuse lugu oma traagilise käänaku ja epiloogiga. Epiloog on küll lisatud toimetaja poolt: nimeregistrisse, kust selle Spyro nime leiab kergesti üles vaid tänu sellele, et ta on üks kõige pikema leheküljeloendiga nimesid – sest registrisse on ta häbelikult pandud hoopis oma perekonnanime Arvanitis all, mida tekstis vist kordagi ei esine. Ja epiloog seisneb toimetaja-biograafi poolt lisatud kahes sulgudesse asetatud sõnas: “(sõber Kreekas ja pärija)”.1

Nii on lood sellesse tohutusse tekstimassiivi peidetud väikese isikliku looga, mis massiivi ometi mõnevõrra seeditavamaks muudab. Niisugune on kord ehtsate lugude omadus.

Peamiselt on Ristikivi tahtnud siiski kirjutada kirjanikupäevikut. Pisut veel arvukamate leheküljeviidetega kui noore ja peaaegu anonüümseks jääva Spyro nimi figureerivad nimeregistris Ristikivi saatusekaaslaste-sõprade, pagulaskirjanike nimed: Mägi, Lepik, Kangro.

Ja küllalt suure osa ülestähendustest hõlmavad märkmed parajasti käsil olevate ajalooliste romaanide tööprotsessist. See kõlab isegi intrigeerivalt ja ilmselt on Ristikivi just neid märkmeid nii kohusetundlikult teinud oma loomingu tulevasi uurijaid ja puurijad silmas pidades – kuid tulemuseks on minu arust kõige mõttetum ballast. Enamasti pole ju nende ülestähendustega mitte midagi peale hakata, isegi kõige suuremal Ristikivi-fännil. Kuid eks ole tihti nii, et mida päevikupidaja ise peab oluliseks, huvitavaks ja eriti “järelpõlvedele” ülesmärkimist väärivaks, on tegelikult kõige ebaolulisem ja ebahuvitavam. Sest järelpõlved valivad ise. Nii tihti tõuseb tähtsaks see, mida autor peab tähtsusetuks. Või millele ta õieti ei mõtlegi, millest ta õieti ei kirjutagi.

Nõnda pole ka Ristikivi “Päevaraamatu” tõeliseks aineks ja tänase huvitavuse allikaks ei tema kirjanikutöö kaunis sisutühi kroonika, mida ta ise ilmselt oluliseks peab, ei ka tema kreeka armastus(ed), mil­­lest ta südamevärinal pihib ja vaikib, ei ka lõpuks niivõrd see isiklik psühholoogia, kõik need hirmud ja ängistused, psühhosomaatilised hädad (kuigi need on tõesti markantsed: elu ajab teda sõna otseses mõttes oksele, ühtelugu ja tihti mitu korda päevas!). Või õigemini on ka kõik see, jah, mõnel määral, aga ikkagi ainult ühes kon­tekstis: see on pagulus.

See on ikkagi pagulase päevik. Ja selle Solna Hiiobi elukärnade ja -haavade all on alati just see – pagulus. Kohanematus, võõras-olek ja “välja suletuse” tunne (Haigekassas, kus ta oma südant pahaks ajavat leivatööd teeb, ei taheta – tema arvates vähemalt – teda kuidagi kõrgemale palgaastmele edutada) ja paratamatu kuulumine – sealjuures notaablina – sellesse paratamatult väljasurevasse pagulasseltskonda ja -kultuuri. Samad näod, samad kõned, sama ahistus. Perspektiivitus – ainus helge väljavaade kirjanikuna oleks saada tõlgitud suurtesse keeltesse või kas või soome keelde, millest Ristikivi ka lakkamatult unistab, kuid mis ei realiseeru.

Pagulus on ikkagi tupik ja seda tunnet annab muide Ristikiviga üllatavalt sarnasel moel edasi teinegi väliseesti päevikupidaja, Voldemar Kures (üllatavalt, sest temperamendi ja hoiakute poolest on Ristikivi ja Kures muidu kaunis vastandlikud tüübid).

Sealjuures tupik ilma tagasipööramise võimaluseta. Sest kuigi pagulasseltskond on tüütu ja vastik, on vägisi koju saadetavad Kodumaa ja Sirp ja Vasar ometi veel vastikumad. Seda enam, et natuke nad huvitavad ka. Aga neist ei taha, mitte mingil tingimusel ei taha huvituda. Sest äkki seal polegi nii kohutav… Äkki…

Kõige valusam pagulase jaoks on võib-olla see, et tol ikestatud kodumaalgi läheb elu oma rada edasi ja et… isegi tema loomingu vastu tuntakse seal huvi. Ristikivi, kes ometi igatseb palavalt saada avaldatud Soomes, ei paista sugugi rõõmustavat “Imede saare” ilmumise üle “Loomingu Raamatukogus”. Ja tõesti, mida see talle kui pagulaskirjanikule annabki? Õieti mitte midagi. Sama vähe paistavad teda huvitavat ka entusiastlikud lähenemiskatsed kodumaalt, isegi kui need tulevad noortelt kirjanikelt nagu Kaplinski. Jällegi – mis nendega peale hakata.

Me oleme Eestis harjunud nägema seda suhet ikka rohkem siitpoolt küljest. Pagulastega kontakte pidada oli huvitav, sai heal juhul käia välismaal, tuua huvitavaid raamatuid, kui mitte veelgi huvitavamaid asju…

Aga sealtpoolt. Tundub, et see oli üks lõpmata piinarikas lugu. Omamoodi oldi ju väga huvitatud – aga samas, eks osatanud iga kiri kodumaalt, iga külaskäik pigem seda vana haava, mida polnud ettenähtavas tulevikus mingit lootust ravida. Kodumaad, kuhu oleks tagasi tahtnud, polnud enam kusagil. Aga need, kes sealt tulid, ju ei teadnud seda. Nende jaoks oli see alles. Nad ei saanud tegelikult millestki aru.

Päris huvitavalt ja kaunis groteskselt on seda kodu- ja väliseesti vahelist amour impossible’it kujutanud Alma Teder oma muidu mitte just teab mis tugevas romaanis “Külaline kodumaalt”. Aga mis seal tugev on, on see vimm, lõpuks vastikus, jälestus – külalise vastu kodumaalt. Ja kergendus, kui ta on läinud. Eks ta ole. Seda on Ristikivil ka tunda. Need külalised ei muutnud ju nende elus, pagulasseltskonna suletuses ja perspektiivituses mitte midagi. Ainult osatasid seda.

Paguluse ja Kodu-Eesti vaheline mäng oli omamoodi ümberpööratud rollidega, vahetatud maskidega mäng. Ühelt poolt vabadus, edukus, jõukus, ilusad asjad (ja selle all äng, hirm, tupik), teiselt poolt vaesus, ahistus, tagakiusatus – ja tegelikult päris kenakene elu ilma neile asjadele kuigi palju mõtlemata, ikkagi kodus, omal maal ja oma rahva keskel. Ühed varjamas oma iiveldust heaolu taha, teised teesklemas iiveldust, et varjata päris rahuldavat heaolu.

Nõnda pole Ristikivi päevaraamat kok­kuvõttes huvitav mitte niivõrd isikliku või kirjandusloolise kui sotsiaalse, ajastulise dokumendina. Kõige jõulisemalt tõuseb sealt esile tunnistus viie- ja kuuekümnendate maailmast, selle ahistustest ja hirmudest. Mõnes mõttes oleks üsna samamoodi päeviku võinud kirjutada ka keegi kontoriametnikust tunnustamata kirjanik samal ajal Nõukogude Eestis. Nuhkimised, inspektsioonid, riigi rõhuv üleolek, kõige totter reglementeeritus… Jah, kuuekümnendate Eestis võis elu, mida Ristikivi elas, tunduda mõneski mõttes kauni muinasjutuna: mõelda vaid, kaks korda aastas välismaale, kord Kreeka, kord Hispaania, kord Itaalia! Kui aga lugeda Ristikivi reisimärkmeid, siis on seal päris palju sellist, mida me pidasime omal ajal puhtnõukogulikuks: kõik see peaaegu sunduslik grupis ja giidiga reisimine, jagades hotellituba võhivõõra inimesega…

Mõnes mõttes tundub elu Nõukogude Eestis oma rahatuses ja võimalustevaesuses isegi vabamana kui see, mida kirjeldab Ristikivi pooltahtmatult oma “Päevaraamatus”. Jah, kuigi sellele päevikule pandi pärandi haldajate poolt avaldamiskeeld ilmselt eluloolis-isiklikel põhjustel (mis nüüd tunduvad kaunis tühised – kõik, mis sealt selles mõttes “välja tuleb”, on ju lausa liigutavalt süütu!), ootas ta oma ilmumisjärge võib-olla hoopis salajasemal eesmärgil – et tuua meile hiiobisõnum vaba maailma viletsusest ja viletsa maailma vabadusest just nüüd, kui me ise oleme see vaba maa­ilm. Koos kõige selle uskumatu viletsusega.

1 Väljaandmiskriitilise vahemärkusena olgu lisatud (ehk loeb seda mõni samalaadset publikatsiooni kavandav kirjandusloolane), et nii paksu ja kalli Ristikivi-raamatu ostja ootaks nende kaante vahelt õigusega natuke mahukamat järelsõna ja ka ülevaatlikku Ristikivi biograafiat. Miks ta peaks seda kusagilt mujalt kokku otsima – ja ettenähtavas tulevikus ei ole ju ometi oodata ühtegi teist nii mahukat Ristikivi-väljaannet?!

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon