Miks eemale hoida?
Oktoober, 2009Hasso Krull
Miks eemale hoida?
Bušmanipoliitika kaitsekõne
Poliitika mind ei huvita. Aga mina huvitan poliitikat küll. Taipasin seda juba teismelisena, kasvades üles Nõukogude Liidus. Mind ei huvitanud ajalooline materialism ega teaduslik kommunism, aga mina huvitasin neid küll, väga materiaalselt ja mõnes mõttes isegi teaduslikult. Ma ei saanud õppida seda, mida oleksin tahtnud, reisida sinna, kuhu oleksin tahtnud, ega lugeda kõiki raamatuid, mida oleksin tahtnud. Teatavad valikud olid juba ette ära tehtud, kuskil teati minust paremini, mida mul tõeliselt vaja on, milline on minu tahe. Tänapäeval on see muutunud ajalooliseks klišeeks: öeldakse, et Nõukogude Liidus ei olnud sõnavabadust ega demokraatiat ja et seal ei austatud eraomandi pühadust. Aga minule selline diskursus ei meeldi, sest nii on liiga lihtne rääkida. Noorem põlvkond ei saa nende sõnade tähendusest enam aru, vähehaaval kaotavad nad mõtte. Ütleksin pigem nii: Nõukogude Liit oli ajalooline katse kasutada ära tööstuslikku kapitalismi, tõkestades turu vaba arengut. Muutunud tingimustes ta kadus. Kui Nõukogude süsteemi püütakse määratleda ainuüksi negatiivsete mõistete abil, loetledes neid asju, mida seal ei olnud, langetakse alati mõne muu tänapäeva ideoloogia lõksu. Nõukogude Liit polnud mingi eksitus: kommunismi idee on oluline osa õhtumaa ajalookäigust, samuti nagu fašism, sotsiaaldemokraatia ja neoliberalism.
Nõukogude Liidu lõppjärgus, 1980. aastate teisel poolel valdas mind kummaline kergenemistunne. Poliitiline võim hakkas hajuma ega olnud minust enam eriti huvitatud, ja kuigi koos muutustega ilmus palju hirmutavaid märke, oli tõeliselt mõnus poliitilise võimu fookusest välja pääseda. Kuna poliitika mind enam sihikul ei hoidnud, hakkasin ise poliitika vastu huvi tundma. Siiski taipasin peagi, et see oli viga. Ma ei taha öelda, et poliitiline revolutsioon oleks tähendusetu: vastupidi, ta mõjutab inimeste elu väga sügavalt, ja samuti nende mõtlemist ja isegi meeleseisundit. Aga lõpuks saab sinust ikka uuesti poliitika objekt. Poliitilist survet saab küll nõrgendada, aga poliitikaga ei saa kunagi mõnusasti läbi saada. Poliitika ei väljenda mitte kellegi tahet: poliitika on pigem vahend panna inimesi uskuma, et nad ei taha mitte seda, mida nad ise arvavad tahtvat, vaid hoopis midagi muud. Poliitika kujutab endast tahte ennetavat määratlemist. Üksnes revolutsioon suudab poliitika tingimusi muuta, suudab vananenud reegleid kõrvaldada ja mõnikord isegi inimesi tardumusest üles raputada. Aga varem või hiljem hakkab uus poliitika ikka dikteerima, milline on minu tõeline tahe, kuigi mina ise sellest midagi ei tea.
Võiks muidugi vastata, et asi ei ole just ilmtingimata nii. Prantsuse antropoloog Pierre Clastres on väitnud, et kuigi poliitiline võim kõikides ühiskondades toimib, ei ole ta alati sugugi sunduslik: “Arvame … et poliitiline võim on universaalne, ühiskonnale seesmiselt omane (olenemata sellest, kas ühiskonda määratlevad “veresidemed” või ühiskonnaklassid), aga seejuures teostub ta kahel põhilisel viisil: sundusliku võimuna ja sunduseta võimuna. Poliitiline võim kui sundus (ehk käskimise-kuuletumise suhe) ei ole mitte tõelise poliitilise võimu musternäide, vaid üksnes selle erijuht, poliitilise võimu teostumisviis teatavates kultuurides, näiteks õhtumaa kultuuris (aga muidugi mitte ainult seal).”1 Teisisõnu, minu arusaam poliitikast on liiga kitsas, sest ma ei arvestanud sunduseta võimu võimalusega. Minu ettekujutuses on poliitika kas ideoloogiliselt määratud tegevusvabaduse piiramine, nii nagu kunagi Nõukogude Liidus, või siis turumajanduse juhitud jõudude ja vastujõudude väli, nii nagu minu nüüdses ümbruses. Kui mõistaksin poliitikat avaramalt, võiksin ehk jõuda järeldusele: just poliitika ongi see, mis mind ühiskonnas tõeliselt huvitab, aga mind ei huvita mitte poliitika sunduslikud vormid, vaid ainuüksi sunduseta vormid. Võib-olla võiksin siis ütelda: tegelikult luule ongi poliitika, ta on sundusliku poliitika kõrval toimiv sunduseta poliitika. Aga selleks, et ta toimida suudaks, peab ta ikkagi eemale hoidma tänapäeva poliitika peavoolust – sunduslikust poliitikast.
Kuidas toimib sunduseta poliitika? Clastres väidab, et poliitika võib sunduseta toimida siis, kui ta ei lähtu ühiskonna uuendamisest. “Näiteks indiaani ühiskonnad pole kindlasti sellised ühiskonnad, kus poliitiline võim saaks alguse sotsiaalsest uuendusest. Teisisõnu, sotsiaalne uuendus võib küll olla sundusliku poliitilise võimu aluseks, aga ta ei ole kindlasti mitte sunduseta poliitilise võimu aluseks, kui me just ei eelda (aga nii ei saa olla), et peale sundusliku võimu muud võimu üldse ei olegi.”2 Siit teeb Clastres väga põhimõttelise järelduse: “Poliitiline võim sunduse või vägivallana on omane ajaloolistele ühiskondadele, st ühiskondadele, mis kannavad endas uuenduse, muutuse, ajaloolisuse põhjust. Nõnda võiks kõik ühiskonnad paigutada uuele teljele: sunduseta poliitilise võimuga ühiskonnad on ajaloota ühiskonnad, ja sundusliku poliitilise võimuga ühiskonnad on ajaloolised ühiskonnad.”3 Seega, sunduseta poliitika saab toimida ühiskonnas, kus ajalugu ei toimi, kus keegi ei tunne vajadust ajaloolise arengu järele, või kus ajalooline areng on meelega katkestatud, teatava epoch‘ või viivituse abil peatatud.
Kui mõistame ajalugu sundusliku poliitika võitlusväljana, toob see meelde Hegeli kuulsad laused “Maailmaajaloo-filosoofia loengutest”: “Die Weltgeschichte ist nicht der Boden des Glücks. Die Perioden des Glücks sind leere Blätter in ihr” (Maailmaajalugu ei ole õnne pinnas. Õnneperioodid on seal tühjad leheküljed). Need laused ei tähenda, nagu poleks ajalugu Hegelile üldse meeldinud. Vastupidi, tema filosoofia ülistas ajaloolist arengut, sest see oli ühtlasi ka objektiivse vaimu areng: riik oli Hegeli meelest sellise vaimu kõige kõrgem vorm. Kui võtame aga arvesse Clastres’i tehtud eristust, võime niisugust mõttemalli vältida. Võime öelda, et maailmaajalugu ja selle sunduslik poliitika ei ole ilmtingimata ainsad väärtused, mida tasub taotleda. Võib olla, et teatavates ühiskondades on tuntud poliitilisi vahendeid, mis on palju peenemad ja keerukamad kui lihtne sunnivõim, “käskimise-kuuletumise suhe”. Niisugune mõtteviis võib paista anarhistlik, ja omal moel ongi, aga ühe olulise tingimusega: ta ei usu illusiooni, et ilma poliitilise võimuta ühiskond üldse võimalik oleks. See-eest on aga võimalik ilma sunduseta ühiskond, ilma sundusliku poliitikata ühiskond.
Kuidas võiks sunduseta poliitika olla üles ehitatud? Selle kohta annab toreda näite Richard Lee katse leida zhu/’hoan-bušmanite kogukonnas pealikku. “Richard Lee avastas, et zhu/’hoani ühiskonnas on pealikud kõige tabamatum inimliik. Käinud läbi suure hulga n!ore’sid (kimpkonna-territooriume) ja otsinud sealt asjatult mõnd “pealikku”, jõudis Lee viimaks ühe väidetava pealikuni, kes aga reageeris sellele tiitlile “üllatuse, ehmatuse, umbusu ja naeruga”. Seejärel tegi ta zhu pealikukäsituse selgeks kolme lühikese lausega, mis on nüüd muutunud klassikaliseks: “Muidugi on meil pealikud olemas! Tegelikult me kõik oleme pealikud. Igaüks meist on iseenda pealik!””4 Matthias Guenther, kellelt näite laenasin, kirjeldab ilma pealiketa ühiskonda nõnda: “Kui pealike määramise tava ei ole, võtavad otsustamise enda kätte inimesed, kes on kindla meelega ja mõne ala head asjatundjad; tavaliselt lähevad teised sellise inimesega kaasa. Asjatundlikkus võib puudutada küttimist, taimede leidmist või otsuste tegemist rasketes olukordades, kus tuleb leida sõnastus, mis kõlaks hästi ja lahendaks ummiku. Kui aga keegi on mõnel sellisel alal ekspert, ei hakata seda ometi üldistama … Struktuurne vajadus juhi järele väheneb tänu sellele, et inimesi on vähe ja hõredalt, omandit ei ole ja valitseb “äge” egalitaarne eetos. Nii nagu teisedki egalitaarsed ühiskonnad, kasutab ka bušmani ühiskond “ümberpööratud ülemvõimu” mehhanisme, mis piiravad võimulolijate või võimulepürgijate volitusi.”5 Guenther loetleb viis võtet “ümberpööratud ülemvõimu” (reverse dominance) kehtestamiseks: avalik arvamus, kriitika, väljanaermine, sõnakuulmatus ja äärmuslikud abinõud; bušmanitele on omane kolmas, väljanaermine. “Väikestes rühmades on naer üks tõhusamaid viise ülemvõimu lämmatamiseks: naerdakse kõigi võimukandjate üle, või kõigi selliste inimeste üle, kellel on kalduvus ennast esile tõsta, võimu haarata ja valitseda; nii välditakse võimusuhete juurdumist ühiskonda.”6
Arvan, et kui luulel on olemas poliitiline mõõde, siis on see just selline bušmani-poliitika. Tavaliselt ei suuda luule sunduslikku poliitikat mõjutada – ja kui mõnikord suudabki, võib see mõju olla pigem halb. Slavoj Žižek juhtis pärast Radovan Karadžiƒi arreteerimist tähelepanu tõsiasjale, et Bosnia etnilises puhastuses mängis luule olulist rolli: “Nüüd on aeg samm tagasi teha ja heita pilk tema isiksuse ühele teisele küljele: elukutselt psühhiaater, ei olnud ta mitte ainult karm poliitiline liider ja sõjapealik, vaid ka luuletaja. Tema luulet ei tohiks kõrvale heita kui midagi naeruväärset – see on väärt lähilugemist, sest aitab mõista, kuidas etniline puhastus funktsioneerib.”7 Žižek tsiteerib üht Karadžiƒi luuletust, kus rahvast kutsutakse liituma luuletaja uue usuga ja kuulutatakse enneolematut vabadust:
Pööra mu uude usku rahvahulk
Ma pakun teile mida kellelgi enne pole olnud
Ma pakun teile halastamatust ja veini
(…)
Inimesed minu usus ei ole mitte miski keelatud
Võib armastada ja juua
Žižek läheb isegi niikaugele, et kirjeldab post-Jugoslaavia olukorda “sõjalis-poeetilise kompleksina” ning, viidates muuseas Platonile, süüdistab luulet kõiges halvas, mis tollal tema kodumaal toimus: “Kui sõja tavadefinitsioon määratleb seda “poliitika jätkamisena teiste vahenditega”, siis meie võime öelda: asjaolu, et Karadžiƒ on luuletaja, pole tühipaljas kokkusattumus, etniline puhastus Bosnias oli (teatavat sorti) luule jätkamine teiste vahenditega … On selge, et Miloševiƒ manipuleeris rahvuslike kirgedega – aga luuletajad olid need, kes talle selleks vahendid kätte olid andnud. Nemad – tõsimeelsed luuletajad, mitte korrumpeerunud poliitikud – seisavad kõige selle lätete juures.”8 Žižeki retoorika mõjub siin juba liialdusena, nii et tekib küsimus: kas ehk ei ole Žižek isegi niisuguste luuletajate hõimlane? Aga see pole praegu tähtis. Tähtis on see, et kui luule hakkab sunduslikku poliitikat oluliselt mõjutama, võib see sünnitada koletisi. Kui luuletaja bušmani-poliitikast loobub, või kui ta ei olegi luule tõelist poliitilist mõõdet kunagi mõistnud, siis ei ole ta minu meelest sõna tõsises mõttes luuletaja: temast on saanud sundija, võib-olla ka prohvet, võib-olla kindral, aga igatahes pole ta enam see määratlematu kõrvaltvaataja, kelle poliitikaks on luule ise.
Seepärast tulebki poliitika peavoolust eemale hoida. Luuletaja ülesannet võib võrrelda pigem bušmani tegevusega, kes võib küll endale ajutiselt võtta mingi vastutuse, võib teistele nõu anda ja neid juhtida, aga ei võta kunagi omaks mõtet, et temast võiks saada alaline pealik. Parem hämmastuda, parem kahelda, parem naerda kui liituda sundusliku võimuga. Ja see ei tähenda sugugi, et luuletajal polekski oma võimu või poliitikat. Muidugi on. Aga see on bušmanipealike poliitika. “Muidugi on meil pealikud olemas! Tegelikult me kõik oleme pealikud. Igaüks meist on iseenda pealik!”
“Miksi pysyä loitolla? Kannanotto busmanni-politiikan puolesta.” Konverentsil “Runous ja politiikka” 23.08.2009 Helsingis Kiasma-teatris peetud ettekanne.
1 P. C l a s t r e s, La société contre l’État. Paris, 1974, lk 20.
2 Sealsamas, lk 21–22.
3 Sealsamas, lk 22.
4 M. G u e n t h e r, Tricksters and Trancers. Bushman Religion and Society. Bloomington; Indianopolis, 1999, lk 33. Guenther viitab teosele: R. L e e, The Dobe Ju/’hoansi. Fort Worth, 1993, lk 94–96.
5 M. G u e n t h e r, Tricksters and Trancers, lk 33–34.
6 Sealsamas, lk 34. Guenther viitab siin ka Pierre Clastres’i raamatule “La société contre l’État”, mida eespool tsiteerisin.
7 S. Ž i ž e k, Sõjalis-poeetiline kompleks. Tlk K. Pruul. Vikerkaar, 2008, nr 9, lk 72.
8 Sealsamas, lk 74. Žižek jätab küll tähelepanuta tõsiasja, et Platoni jaoks tähendas “luuletaja” jutustavate jäljenduste valmistajat, mitte lüürikut. Seega oleks Platoni ideaalsest riigist tõenäoliselt välja aetud hoopis romaanikirjanikud ja filmitegijad.
