Ideaalid ja hegemoonia

Raivo Vetik

Raivo Vetik
Ideaalid ja hegemoonia

Rein Müllerson analüüsib oma artiklis vabaduse, võrdsuse ja vendluse vahekordi postkommunistlikes ja globaliseeruvates ühiskondades nauditava erudeeritusega.[1]Tema autoripositsioon on tundlik ja tekst kaasakiskuv, lugejal on kerge nõustuda enamikuga artiklis väljendatud väärtushinnangutest. Müllerson kutsub poliitikuid üles olema paindlikumad ning kohandama oma ideoloogiaid vastavalt tegelikkuse muutuvatele vajadustele. Eriti oluliseks peab ta seda Eesti-taolistes riikides, kus viimase paarikümne aastaga on läbi tehtud ka makroajaloolises mõõtkavas tohutu areng.

Siinse kommentaari eesmärk ei ole Müllersoni väga väärtuslikku analüüsi täpsustada ega laiendada, vaid pigem viidata mõnedele tema kontseptuaalsete eelduste nõrkustele, mis seavad küsimärgi alla ka väljapakutud heade soovituste elluviimise. Näiteks tundub, et tema käsitlus jääb mõnevõrra poolikuks selles mõttes, et ta ei küsi, miks poliitikud üldjuhul seda ei tee, mida ta soovitab. Müllerson näitab küll, et vabaduse, võrdsuse ja vendluse tõlgendamise üle toimub postkommunistlikes ühiskondades terav ideoloogiline vaidlus, kuid ta ei täpsusta, et need mõisted ei ole mitte ainult poliitilised ideaalid, vaid ka sotsiaalse hierarhia kehtestamise vahendid, mida kasutatakse ära parteipoliitilises võitluses.

 

Hegemoonia kehtestamine

Alustame lihtsast küsimusest: kui räägitakse vendlusest, siis kuhu jäävad õed? Miks on üheks demokraatia-ideaaliks vendlus, aga mitte õdelus (sisterhood)? Turul me ju oleme vennad ja õed, kui meenutada tuntud laulusalmi… Miks siis mitte poliitikas? Vastust otsides selgub, et mõistel “vendlus” on patriarhaalne tagapõhi, mis selle idee tekkeajastu konteksti arvesse võttes on ka igati mõistetav. Aga juba see näide viitab, et universaalsed mõisted ei olegi nii universaalsed, nagu sageli tundub. Need ei ole mitte platonlikud ideaalsed olemused, mille järgi maailma korraldada, vaid pigem tööriistad, mille kaudu toodetakse ja taastoodetakse poliitilist võimu.

Seega tuleks üle saada ühekülgsest arusaamast, mis näeb poliitilise protsessi selgroona heade ideede sammsammulist võidukäiku, mitte aga toimijate võimuvõitlust, kus universalismile pretendeerivaid ideid kasutatakse sotsiaalsete hierarhiate kehtestamiseks. Müllerson pakub postkommunistlike riikide poliitika edendamiseks välja küll igati mõistlikke ideid, kuid tema üleskutsed jäävad paraku õhku rippuma. Neil ei ole reaalset katet, sest ei selgu, kes ja missuguse tegevusloogika kaudu peaksid need head ideed ellu viima. Ta viitab korduvalt poliitikute rumalusele, kes ei suuda tegelikkuse muutuvate oludega kohaneda. See meenutab kangesti Francis Baconi vastavaid arutlusi uusaja koidikul. Bacon nimelt süüdistas raamatus “Uus Organon” oma oponente iidolite ja viirastuste kummardamises ning kutsus neid üles eristama tõesed ideed valedest ning lähtuma arutlustes ainult esimestest. Müllersoni loogika on samalaadne – ta toob oma artiklis küll tänuväärselt esile, et ühtegi teooriat ei saa vaadelda lõpliku tõena, kuid samas eeldab, et tõde kui selline on siiski olemas ning et selle poole püüdlemisel tuleks poliitikutel hoiduda “takerdumast teoreetilistesse ja ideoloogilistesse konstruktsioonidesse, mida nad siis tegelikkust eirates pimesi rakendavad” (lk 70).

Siinses kommentaaris eeldatakse, et poliitikud on pigem arukad kui rumalad. Nende “takerdumine” ei tulene niivõrd mitte teadmiste puudusest, kuivõrd asjaolust, et see on osa poliitilisest võitlusest. Säärast seost ideede ja võimu vahel on rõhutanud näiteks ka Antonio Gramsci, kes püüdis eelmise sajandi 20.–30. aastatel mõista, miks Marxi poolt ennustatud sotsialistlik revolutsioon jäi saabumata. Võtmerolli tema arutlustes mängib “hegemoonia”– mõiste, mis seletab kodanluse klassi võimulpüsimist isegi kapitalistliku süsteemi sügava kriisi olukorras. Hegemoonia kehtestamine Gramsci tähenduses viitab sellele, et ühiskonda ei valitseta mitte ainult vägivalla kaudu, vaid ka ideoloogiliselt, st oma ideede ja väärtuste kujutamise kaudu loomuliku ja mõistlikuna, nii et inimesed need sellisena ka iseendas omaks võtavad.

Järelikult ei ole poliitilise võitluse edukuse mõttes kuigi mõistlik hegemoonilise seisundi saavutanud ideedest kergekäeliselt loobuda isegi siis, kui aeg on teine, olukord muutunud ning vajadus ideid korrigeerida ilmselge. Sellised ideed on üks põhiline viis taastoota võimu ning kui poliitika olemuseks pidada võimu saavutamist ja hoidmist, siis tuleks eeldada, et ratsionaalne toimija nendest naljalt lahti ei ütle. Kui strateegiliselt on kasulik “takerduda” vananenud ideoloogiasse, siis seda ka tehakse.

Müllersoni tüüpi idealism on poliitilises teoorias tegelikult üldlevinud. Antud seoses võib viidata näiteks John Rawlsi sotsiaalse õigluse teooria kriitikale, millega on oma artiklis tegelenud ka Müllerson. Ta viitab John Rawlsi “transtsendentaalsele institutsionalismile”, mis “otsib täiuslikku ühiskonda abstraktse teoretiseerimise abil” (lk 42). Tuleks täpsustada, et tegelikult ei otsinud Rawls siiski mitte täiuslikku, vaid optimaalset institutsionaalset vormi, mis suudaks ühitada ühiskonna jaoks olulised väärtused, isegi kui need teatud juhtudel võivad minna omavahel vastuollu. Sellise konflikti ületamise võimalust nägi Rawls nn “hierarhia reeglite” sõnastamises, millest tuleks konfliktiolukorras lähtuda. Tegemist on tõepoolest ebarealistliku eeldusega, kuid üldiselt ei kritiseerita Rawlsi siiski mitte niivõrd abstraktsuse pärast (teooria peabki olema abstraktne), vaid pigem poliitilisuse rolli alahindamise pärast ühiskonna ja poliitika toimimises.

Võtame näiteks Eesti ühiskonna aastal 1991 ja käsitleme seda “algsituatsioonina” Rawlsi tähenduses. Meil tuli hakata taastama oma riiki ning nullist üles ehitama demokraatlikku institutsioonide süsteemi. Kuid asjade üle arutamine ja otsustamine ei toimunud mitte nn “teadmatuse katte” varjus, mida Rawlsi teooria eeldaks, vaid teadlikus poliitilises võitluses, kus eri toimijad püüdsid ühiskonnas kehtestada oma nägemuse hegemooniat. Kui jälgida näiteks selle võitluse etnilist mõõdet, siis on kerge märgata, et eestlaste diskursuses domineeris sel ajal vabaduse-idee, eestivenelastel aga võrdsuse-idee. Need ideed võivad sattuda omavahel vastuollu mitte ainult teoreetilises vaidluses (nagu näitas juba Alexis de Tocqueville), vaid ka reaalses poliitilises võitluses. Nimetatud ideede kaudu üritati Eestis ühe grupi partikulaarset huvi esitada universaalse huvina, mida ka ühiskond tervikuna peaks sellisena tunnustama. See ongi tüüpiline hegemoonia kehtestamise strateegia ning antud juhul lõppes see võrdsuse-idee ning seda rõhutavate sotsiaalsete rühmade ja parteide surumisega Eesti poliitika ääremaadele. Lühidalt: Rawlsi idealistlikel eeldustel põhinev teooria jääb õhku rippuma, sest ei kirjelda reaalset poliitikat. Ja mitte seepärast, et teooria oleks liiga abstraktne, vaid võimuvõitluse rolli alahindamise pärast ühiskonna ja poliitika toimimises. Sama teeb kahjuks ka Müllerson.

 

Hirmukultuur

Seega tuleks oponentide rumalusele viitamise asemel pigem analüüsida mehhanisme, mille kaudu hegemooniat poliitikas taastoodetakse. Ainult nii on lootust luua ka töötav vastustrateegia. Kindlasti ei saa nimetatud mehhanismide käsitlemisel mööda minna hirmu fenomenist. Selle tunde määravat rolli poliitikas teame me juba vähemalt Thomas Hobbesist alates. Inimkonna algse olukorra käsitamine “Leviaatanis” kõigi sõjana kõigi vastu peegeldab Inglismaa kodusõja anarhiast räsitud hirmuõhkkonda, mis sundis ka filosoofi enese võõrsile pagendusse. Niisugune isiklik kogemus kinnistas ka Hobbesi tunnetusteoreetilistest eeldustest tulenevat arusaama, et inimeste põhitundeks on hirm ning järelikult on vaja absoluutse võimuga valitsust, kes suudaks seda leevendada.

Tänapäeva demokraatiate valitsemiskorraldust ei põhjendata küll enam hirmutunde leevendamise vajadusega, kuid ometi ei ole hirm kuhugi kadunud. See on endiselt osa poliitika toimimisest, millel on lisaks üldinimlikele ja loomulikele ka poliittehnoloogiliste manipulatsioonidega seotud põhjused. Viimaste kirjeldamiseks kasutab näiteks David L. Altheide terminit “hirmukultuur” – see on hirmuga seotud uskumuste ja eelduste tugevdamine rahva seas poliitika kujundajate poolt, eesmärgiga suurendada oma poliitilist võimu.

Tony Judt on ideoloogiate tuleviku üle arutades viidanud, et me oleme sisenemas uude ebakindluse ajastusse, mis paljuski sarnaneb Esimese maailmasõja eelsele ajale sada aastat tagasi ning mida samuti iseloomustasid majanduse ja kultuuritarbimise hüppeline globaliseerumine ja sellega kaasnev ebakindluse kasv. Ka tänapäeva inimesed on üha ebakindlamad majanduslikus ja kultuurilises mõttes – aga lisaks ka looduse jätkusuutlikkuse, oma kollektiivsete eesmärkide ja isikliku turvalisuse suhtes. See loobki soodsa pinnase hirmu ärakasutamiseks poliitikas. Sellele viitab ka Müllerson, kui kirjeldab, kuidas parempoolsed parteid on süüdistanud nii USA vaesuse ja rassilise diskrimineerimise kaotamise programme kui ka Euroopa sotsiaaldemokraatlike valitsuste tervishoiu- ja hariduspoliitikat mitte lihtsalt vasakpoolsuses, vaid kommunismis (lk 44).

See on tüüpiline parempoolsete parteide võimustrateegia, milles maailm jaotatakse must-valgeks ning kuulutatakse, nagu tegi näiteks George W. Bush, et “need, kes ei ole meie poolt, on meie vastu”. Seega on hirmude konstrueerimise aluseks keeruka mitmekihilise tegelikkuse ülelihtsustamine – kahemõõtmelise maailma konstrueerimine, selles “hea” positsiooni endale hõivamine ning oma mõõdukategi oponentide sildistamine vastaspoole äärmuspositsiooni iseloomustavate stigmatiseerivate terminitega.

Eestis võib hirmutunnet ekspluateerivate hegemooniliste ideedena nimetada eelkõige suletud rahvuslust ja uusliberaalset turufundamentalismi. Müllerson osutab oma artiklis mõlemale, kuid ei tee seda paraku mitte poliitilise võitluse loogikat avavas, vaid poliitikute “rumaluse” terminites.

Suletud rahvuslust taastoodab kõige mõjusamalt “vene ohu” väsimatu konstrueerimine Eesti avalikus debatis ja poliitikas, mis harilikult tugevneb enne järjekordseid valimisi. Venemaa on meie jaoks juba ajaloolistel põhjustel probleemne partner, kellega suhtlemine ei ole Eesti riigil kindlasti kerge. Müllersoniga võib nõustuda, et Eesti hoiak Venemaa suhtes on ülimalt negatiivne, kui mitte vaenulik, samas ei saa aga eelnevat analüüsi arvesse võttes nõustuda tema lihtsustatud ettekujutusega, et poliitikute ebapädevus on peamine põhjus, miks Eesti võtab vaistlikult eitava hoiaku kõige suhtes, mida Venemaa ütleb või teeb (lk 46). Pigem on asi vastupidi – tegemist on hirmu ärakasutamisel põhineva läbimõeldud tegevusega, mis on osutunud efektiivseks strateegiaks, blokeerimaks vasakul tiival olevate jõudude väljamurdmist Eesti poliitika ääremaadelt. Õiguskantsler Indrek Teder on teinud põhiseaduspatriotismi idee sissetoomisega tänuväärse katse Eesti avalikku debatti surnud punktist edasi viia, kuid ühiskond laiemalt sellega ei haakunud ning suletud rahvusluse hegemoonia püsib kindalt edasi.

Teine keskne hegemooniline idee Eesti praeguses poliitikas on 1990. aastate alguses omaksvõetud uusliberaalne turufundamentalism. Ükski ideoloogia ei ole hea või halb iseenesest, vaid ainult kindlas kontekstis. 90ndate alguses võimaldas uusliberalism teha turumajandusele ülemineku periood läbi väga kiiresti, mis andis Eestile mitmeid eeliseid teiste üleminekuriikide ees. Neid eeliseid on nautinud kõik Eesti inimesed sõltumata maailmavaatest. Samas tuli kiire arengu eest maksta teiste riikidega võrreldes oluliselt kõrgemat sotsiaalset hinda ning juba sajandivahetuseks oli selge, et Eesti vajab arenguparadigma muutust, mis ei lähtuks mitte ainult makromajanduslikest näitajatest, vaid ka inimarengust. Praegu on keskseks kasvuressursiks tõusnud inimvara ning objektiivselt peaks esiplaanile kerkima ideoloogia, mis selle olulisust rõhutab.

Viimaste aastate majanduskriisi arvesse võttes võinuks eeldada turufundamentalismi populaarsuse langust valijate seas, sest just see on toonud kaasa ebakindluse hüppelise kasvu sadadele tuhandetele Eesti inimestele. Samas näitavad arvamusküsitlused, et Reformierakonna positsioon Eesti poliitilisel maastikul on tugevam kui kunagi varem. Reformierakond on suutnud ennast positsioneerida, vähemalt eestlaste jaoks, kõige turvalisema valikuna. Taolises kontekstis on Reformierakonda raske pidada rumalaks, nagu Müllerson teeb: “Tänase Ida- ja Kesk-Euroopa thatcheristide ja reaganistide reaktsioon oma kodumaa totalitaarsele minevikule on olnud veelgi automaatsem ja vähem asjatundlik. Seda võib vähemalt Eesti puhul osalt seletada ka turuliberaalide ebapädevusega (või nende intellektuaalse võimekuse nappusega)” (lk 46). Pigem on tegemist ikka arukusega, st oskusega panna enda heaks tööle olulised inimest käivitavad hirmumehhanismid, mis pole seotud mitte ainult majandusliku hakkamasaamisega, vaid ka rahvusriikliku ja rahvuskultuurilise identiteediga.

Kokkuvõttes võib Foucault’ jälgedes öelda, et “tõe” ja “vale” eristamine on üks põhilisi võimuvõitluse vahendeid ning ühiskonnas toimub katkematu “tõerežiimide” tootmine ja taastootmine. Modernsete ühiskondade ajalugu võib vaadelda üha uute ja täiuslikumate tehnikate leiutamise ajaloona näiliste “tõdede” kehtestamiseks, mille kaudu võim ühiskonda kontrollib. Neid “leiutajaid” ei ole mõtet pidada rumalaks. Samas on muidugi raske pidada neid ka sümpaatseks.

 

 

[1]R. Müllerson, Vabadus, võrdsus ja vendlus postkommunistlikus ja globaliseerunud maailmas. Tlk A. Varik. Vikerkaar, 2010, nr 9, lk 42–70. Edaspidi viited tekstis.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon