Pärast postmodernismi

Piret Viires

Piret Viires
Pärast postmodernismi

Mis tuleb pärast postmodernismi? See on küsimus, mille üle viimasel kümnendil on erinevatel foorumitel aktiivselt arutletud. Kui “postmodernismi” mõiste kandis endas pluralismi ja ei olnud ühte, kindla definitsiooniga postmodernismi, vaid pigem “postmodernismid”, siis samasugune pluralism iseloomustab ka postmodernismile järgnevat perioodi ja teoreetilisi lähenemisi, mis seda kultuurisituatsiooni analüüsida püüavad.

Postmodernismi asendavaid mõisteid on palju ja igaüks keskendub kultuurianalüüsis erinevatele tahkudele. Peamiselt lähenetakse kahest suunast:  arvestades digitehnoloogia arenguga seotud muutusi ning rõhutades püüdu lihtsusele, selgusele ja ilule, mis vastanduks postmodernistlikule küünilisusele, mängulisusele, irooniale. Näiteks Alan Kirby mõtestab postmodernismile järgnevat kultuurisituatsiooni seoses arvutitehnoloogia arenguga, Web 2.0 levikuga 21. sajandi algul – blogosfääri, Wikipedia, Twitteri, Facebookiga – kõigega, kus toimub aktiivne interaktsioon autorite ja kasutajate vahel ja kus kasutaja loob suure hulga veebi

Sisust.[1] Teised rõhuvad mõistetele, nagu “uuslihtsus” ja “uussiirus”. Heaks näiteks on 2000. aastal ühisantoloogiaga esinenud “uuspuritaanid”, kes kuulutavad, et peavad oma loomingus oluliseks tekstuaalset lihtsust, ajalist lineaarsust, grammatilist puhtust, reaalsuse tõepärast kujutamist ja moraalsust.[2]

Eestis kultuuriteoorias ei olnud postmodernism kunagi domineeriv teoreetiline vool, “suur narratiiv”. Kõige rohkem on postmodernism olnud Eestis esil tõenäoliselt kultuuripraktikates. Kuid ka eesti kirjanduses mingit kõikehõlmavat “postmodernset pööret” ei olnud ega tulegi, sest postmodernistlik diskursus on oma jõudu ja tähtsust kaotamas. Nii võiks praegu küsida, kas postmodernismi-järgsetes teooriates esile tõstetud suunda lihtsuse, selguse ja kadunud väärtuste taasleidmise poole on näha ka eesti kirjanduses? “Uuslihtsus” ja “uussiirus” ei ole eesti kirjanduselegi võõrad mõisted. Midagi niisugust on igatsenud 2002. aasta proosaülevaates Jan Kaus[3], ja Jürgen Rooste on kõnelenud uusaususe fenomenist eesti kirjanduses, tuues näideteks teiste hulgas Kristiina Ehini ja fs-i luule.[4] Uuslihtsuse näiteks võiksid olla ka Tõnu Õnnepalu viimaste aastate teosed – värsspäevik “Kevad ja suvi ja” (2009) ja “Paradiis“ (2009), samuti Hasso Krulli luulekogu “Talv” (2006), mis on võrreldes eriti Krulli 1990. aastatel kirjutatud postmodernistliku luulega täpne ja napp lihtsate asjade, looduse ja ümbruse pildistus. Omaette tuleks selles seoses tõsta esile Andrus Kasemaad, kelle luulet iseloomustavad lihtsad asjad, lihtsad pildid ja lihtsalt olemise mõnu.

Samasugust lihtsusepüüdu, ausust ja realistlikku elukirjeldust esindavad ka viimasel ajal Eestis populaarsust võitnud pihtimuslikud eluroo- ja reisiraamatud. Sama tendents on esindatud blogosfääris, kus kirjeldatakse vahetult oma igapäevaelu ja mõtteid. Ka on mitmed ilukirjanikud loobunud väljamõeldud karakteriloomest ja kirjutavad vahetult oma autobiograafilist “mina” paljastades.

Esile kerkib aga sama küsimus, mis postmodernistliku kirjanduse puhul. Kas see, mis praegu 21. sajandi esimestel kümnenditel toimub, on midagi uut, nii et oleks põhjust seda tähistada sõnaga “uussiirus”? Vastus peitub tõenäoliselt kõrvutuses just eelneva perioodiga. 1990ndad ja millenniumivahetus olid periood, kus postmodernistliku mängulisuse, iroonia ja intertekstuaalsuse tähtsus tõusis eesti kirjanduses märgatavalt. Uussiirusest saab rääkida niisiis võrdluses postmodernismi tõusuga eelnevatel kümnenditel. Ehkki uussiirus pole praeguse hetke dominant, vaid eksisteerib kõrvuti teiste suundadega, on kirjandus, mis väärtustab tõde, selgust ja ilu, tõusev nähtus. Seda suunda toetavad tendentsid nii maailmakirjanduses kui ka uutes teoreetilistes lähenemistes, mis samuti tõstavad au sisse ilu ja ülevuse.

Postmodernismi tähtsus on hajunud nii teoorias, maailmakirjanduses kui ka eesti kirjanduses, aga mis selle asemele on tulnud, ei ole veel päris selge. Me oleme üleminekuperioodis. Üks, postmodernne iroonia ajastu on lõppenud, teine pole veel päris alanud ja sel teisel pole ka täpset määratlust ega nime.

 

 

[1]A. Kirby, Digimodernism: How New Technologies Dismantle the Postmodern and Reconfigure our Culture. New York; London, 2009.

[2] All Hail the New Puritans. Toim. N. Blincoe, M. Thorne. London, 2000.

[3]J. Kaus, Lennata või roomata? Teadvuses või reaalsuses? Looming, 2003, nr 3.

[4]J. Rooste, Uusaususe taak: poeedi piinad. Vikerkaar, 2000, nr 10/11, lk 100–108.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon