Me oleme 99%

Occupy Wall Street ja poliitilise esindatuse kriis

Tarmo Jüristo

Läinud aasta varasügisel hakkas tasapisi meediasse tilkuma uudiseid ühes Manhattani all-linna avalikus pargis telklaagrit pidavast seltskonnast veidravõitu nimega Occupy Wall Street. Septembri keskel protestiaktsioonina alanud ettevõtmine hõivas Wall Streetist paar kvartalit eemal asuva väljaku, mida pargiks on tegelikult veidi keeruline nimetadagi, ning keeldus sealt lahkumast. Kohalike ametivõimude üllatuseks ning meelehärmiks kasvas esialgsest paarisajast pargis magamiskottide ja vihmakiledega ööbivast protestijast mõne nädalaga omamoodi linnak, millel oli lisaks oma toitlustusele ja autonoomsele biodiislil töötavate generaatoritega elektrisüsteemile ka wifi-võrk, lastehoid ning kiirelt kasvav avalik raamatukogu. Oma igapäevase elu korraldamiseks moodustasid pargi elanikud kümneid erinevaid töörühmi ning pidasid igaõhtuseid assambleesid, mille tööpõhimõtteks oli radikaalne avatus ja konsensuslik otsustamine. New Yorgi politsei katsed kiirelt kasvavat kolooniat ohjeldada ning seda pargist välja tõsta kohtasid tugevat (samas rahumeelset) vastupanu ning andsid kokkuvõttes asjale ainult hoogu. Oktoobri alguseks olid samalaadsed laagrid tekkinud juba kümnetes USA linnades ning ka mitmel pool väljaspool Ameerikat.

Iseenesest ei olnud sedalaadi avaliku ruumi hõivamises ja politiseerimises midagi põhimõtteliselt uut – mõeldagu kas või Itaalia 60ndate ja 70ndate erinevatele autonomia-liikumistele või siis sellele, kuidas Prantsusmaa 1968. aasta  maisündmused said samuti alguse sellest, et üliõpilased hõivasid Sorbonne’i ülikooli peahoone ning järgnenud rahutuste üheks ikooniliseks loosungiks oli “me ei nõua midagi, me ei küsi midagi – me võtame, me hõivame” (“On ne revendiquera rien, on ne demandera rien. On prendra, on occupera”). Ka Ameerika enda ajaloos on pikk protesti- ja rahvaliikumiste traditsioon, mille kuldajaks olid kahtlemata 60ndate tsiviilõiguste liikumine ning Vietnami sõja vastased protestid. 2008. aastal puhkenud finantskriisi laastava mõju taustal pea kõikjal maailmas kerkinud laiapõhjaline rahulolematus pakkus viljakat pinnast poliitika radikaliseerumiseks ning see tõi endaga kaasa erinevate protestiliikumiste tõusu nii araabia maades, Euroopas kui Ameerikas – ja selliselt paigutus Occupy Wall Street USA-s tegelikult samasse kategooriasse kui näiteks mõni aasta varem alguse saanud paremkonservatiivne radikaalne Tea Partyliikumine.

Kõigele sellele vaatamata tekitas OWS, nagu sellele liikumisele mugavuse mõttes lühemalt viitama hakati, oma ilmumisega ohtralt segadust üle kogu senise poliitilise spektri. Tegelikult oli keeruline öelda isegi seda, kas tegemist oli bona fide poliitilise liikumisega – kuivõrd see justkui eeldaks mingit programmi (või vähemalt suunda) ning juhte. Neid aga OWS-l ei olnud – vähe sellest, neist mõlemast püüti sootuks hoiduda. 29. septembril, cakaks nädalat peale Zuccotti pargi hõivamise algust, võttis OWS-i üldassamblee küll lõpuks vastu liikumise ametliku deklaratsiooni,[1]kuid ka see nägi tüüpiliste poliitiliste manifestide või parteiprogrammidega harjunud silmale väga veider välja ning sarnanes oma 23 punktist koosneva etteheidete reaga (millele lisandus allmärkus, et nimistu ei ole ammendav) pigem Prantsuse revolutsiooni eelsetele kaebekirjadele.[2]Erinevalt tavalise manifesti lineaarsusest ja lahendustele suunatusest oli OWS-i deklaratsioon risomaatiline, ilma konkreetse telje või lähtepunktita ning laialivalguv ka oma sõnumis – kutsudes inimesi üles liituma “rahumeelsete kogunemiste ning avaliku ruumi hõivamistega”, kuid samas andmata selleks muud raami kui soovitus “luua protsess probleemidega tegelemiseks ja neile lahenduste leidmiseks, mis oleks kättesaadav kõigile”.

Vahest kõige enam tekitas aga segadust ja paksu verd OWS-i (kuri)kuulus lipukiri: “We are the 99%”, mille keskne sõnum rõhutas Ameerika ühiskonna kasvavat varanduslikku ebavõrdsust ning mille mõtteks oli muuhulgas väljendada ka liikumise laiapõhjalisust ja avatust. See pakkus erinevatele OWS-i kriitikutele suurepärase võimaluse juhtida tähelepanu asjaolule, et Zuccotti pargi hõivanud seltskonnal ei ole mingit mandaati rääkida 99% ühiskonna eest. Ameerika poliitika konservatiivselt tiivalt tõusis vastureaktsioonina loosung “We are the 53%”. See oli mõeldud viitama tõsiasjale, et vaid 53% kõigist ameeriklastest maksavad föderaalset tulumaksu – finantseerides nii, nagu 53%-liikumise häälekad esindajad rõhutavad, nende inimeste sotsiaaltagatisi, kes on otsustanud töö tegemise asemel avalikes parkides vedeleda ja kõnekoosolekuid pidada. Tegelikult pakub 53%-liikumine ise väga hea vastuse neile, kes leiavad olevat kohase kurta, et 99%-liikumine ei olnud ligilähedaseltki nii laiapõhjaline ja representatiivne, kui nende lipukiri võinuks viidata. Sest ilmselgelt ei esindanud ka 53%-liikumine kõigi Ameerika maksumaksjate seisukohti – kas või juba seetõttu, et Zuccotti pargi demograafilise profiili järgi olid ligi pooled sealsetest inimestest täiskohaga tööl.

Küsimus mandaadist ja representatiivsusest on OWS-i puhul aga hoopis sügavam ja tähenduslikum. Rääkides tänapäeval demokraatiast – kui ei ole just tegu abstraktse ja akadeemilise poliitfilosoofia võtmes toimuva arutlusega –, peame harilikult selle all silmas esindusdemokraatiat, mis on kaasaegses läänemaailmas de facto valdav riigi- ja ühiskonnakorraldus. Esindusdemokraatia südamikuks – nagu nimigi viitab – on representatsiooni ehk esindatuse kontseptsioon, mis tähendab, et rahvas (kui kõrgeima riigivõimu kandja) teostab oma võimu valitud esindajate kaudu, kellel on mandaat viia ellu mingit poliitilist programmi. Siin aga ongi ilmne probleem, mis tekib sedalaadi mudeli kohaldamisel liikumisele, millel puuduvad nii programm kui liidrid: kritiseerida OWS-i mandaadi ja esindatuse võtmes tähendab mitte mõista seda, mis oli kogu asja kandvaks printsiibiks – ja mida võiks lühidalt nimetada “vastuseisuks esindatusele”.

Kaasaegse esindusdemokraatia põhimõtte vahest klassikalisim sõnastus pärineb Edmund Burke’i 1774. aastal Bristolis peetud kõnest,[3] kus ta väitis, et rahva poolt valitud esindajad ei tohi järgida valijate heitlikke soove, vaid omaenda “kallutamata arvamust, küpset hinnangut ja valgustatud südametunnistust”. Burke’i järgi ei ole valitud esindaja mitte delegaat, vaid usaldusisik – keegi, kes peab oma otsustes ja hinnangutes olema vaba ning oma elektoraadi arvamustest sõltumatu ja teenima avalikku huvi – mis on ühine kõigile – vastavalt oma isiklikule parimale äranägemisele. Selliselt ei ole parlamentaarne poliitika pelgalt esindus-, vaid ka loomisakt, mille tulemuseks ongi üks ja ühtne rahvas ning riik. Selline ühtsus põhineb aga võimu ülekandmisel paljudelt vähestele – neilt, keda esindatakse, neile, kes esindavad.[4] Kas – ja kui, siis mil määral ja täpselt millistel alustel – sellist asja on võimalik õigustada, on olnud üks läbivaid vaidlusteemasid Lääne moodsa poliitilise mõtte ajaloos Hobbesist ja Rousseaust kuni tänapäevani ning kardetavalt ei ole selles küsimuses ka lähiajal mingit lõplikku selgust oodata. Küll aga on ilmne, kummal poolel on selles debatis OWS. Kogu Occupy-liikumise (ja seda mitte ainult Zuccotti pargis, vaid ka mujal) igapäevane toimetamine, üldassambleede läbiviimisest kuni töörühmade ja välkaktsioonide korraldamiseni, leidis aset radikaalse avatuse ja konsensusliku otsustamise teel – vähemalt olid need mõlemad ideaaliks, mille poole püüelda. Mõistagi ei olnud ka Zuccotti pargis pääsu võimusuhetest ja hierarhiatest – mõlemad kipuvad olema isetekkelised ja seega inimkooslustes lihtsalt möödapääsmatud –, kuid neid ei aktsepteeritud kui paratamatust, millega tuleks lihtsalt kohaneda. OWS-i protsesside puhul oli üheks läbivaks jooneks püüd selliseid isetekkelisi ja “loomulikke” hierarhiad tasandada ja tasakaalustada, luues tingimusi, kus igasugune võim oleks olemuslikult ad hoc ja efemeerne ning esindatus ainult administratiivset ja mitte poliitilist laadi. Peale selle, et puudusid ametlikud liidrid ja kõneisikud, roteerusid protseduuri kohaselt ka näiteks regulaarsete assambleede ning töörühmade korraldusmeeskonnad, kõik OWS-i töörühmad ja otsustuskogud olid põhimõtteliselt avatud kõigile, kes neis osaleda soovisid, jne. Nagu arvata võib, ei ole selline meetod kõige efektiivsemate ja ladusamate killast ning igapäevaste otsuste tegemine sageli mitmete sadade osalejatega üldassambleedel muutus peagi väga vaevaliseks ja aeganõudvaks. Sellest probleemist jagusaamiseks võttis Zuccotti pargi üldassamblee 28. oktoobril vastu otsuse, mis kinnitas New Yorgi OWS-i jaoks organisatoorse struktuuri, nii et igapäevaste praktiliste küsimuste arutelu ja otsustamine liikus assamblee pädevusest paralleelsesse otsustuskogusse (nn spokes council), mille tööpõhimõte – olgugi küll endiselt avatud – kasutas esimesega võrreldes märksa enam delegeerimist. See muutus leidis muide OWS-i siseselt tugevat vastuseisu, kuna mitmed liikumises osalejad leidsid selle olevat vastuolus OWS-i seniste radikaalse avatuse ja osalusvabaduse põhimõtetega.

Teine poliitilise esindatuse ja esindamisega seotud probleem, millele juba ka sai viidatud, puudutab OWS-i poliitilisi nõudmisi – või õigemini nende puudumist. Kui Adbusters lasi 2011. aasta suvel ringlusse oma nüüdseks ikooniliseks saanud Bowling Green Bulli turjal seisva baleriiniga üleskutse hõivata Wall Street, oli sellel prominentselt kirjas küsimus: “What is our one demand?” Nagu Kalle Lasn on hiljem selgitanud, oli see lähenemine inspireeritud araabia kevadest ning sh eriti Tahriri väljaku massiivsetest protestidest, mille taga oli nõudmine toonase presidendi Hosni Mubaraki tagasiastumiseks. OWS-i puhul hääbusid aga lootused selletaolise keskse nõudmise leidmiseks üsna pea ning selle asemele kerkis debatt, kas liikumisel peaks üldse poliitilisi nõudmisi olema – või täpsemini küsimus, kas neid on vaja sõnastada.

Poliitiliste nõudmiste (või laiemalt võttes ka erakondade poliitiliste programmide ja platvormide) taga on printsiip, et meid kõiki on võimalik esindada läbi meie poliitiliste huvide. See tähendab omakorda, et poliitiliste subjektidena me oleme taandatavad mingile (üldjuhul mitte väga suurele) hulgale omavahel korreleeruvatele ideedele ja väärtustele. Niivõrd kui sellised huvid on riivatud või rahuldamata, saavad neist nõudmised, mida mingi konkreetne rühm võimule esitab, ning parlamentaarne demokraatia põhinebki selliste eri rühmade sageli konfliktsete ja ühildamatute nõudmiste pideval omavahelisel võitlusel. See on protsess, mis on suunatud kasvavale homogeensusele – erinevatest valijatest moodustub erakond, erakonnad liituvad koalitsiooniks ja koalitsioon moodustab valitsuse –, ning kogu struktuuri legitiimsus tuleneb eriarvamuste (ja laiemalt erinevuse) marginaliseerimisest poliitilise protsessi kaudu. Seeläbi on poliitiline representatsioon alati ja paratamatult ühtaegu ka reduktsioon ning vahest on just siin peidus see, millele Gilles Deleuze on viidanud kui “teiste eest kõnelemise vääritusele”.[5]Poliitiline esindus taandab meie individuaalsed hääled (selles mõttes, mida näiteks inglise keeles tähistab sõna voice) poliitilisteks (vote) – ning selle käigus muutuvad nad kuuldavatest lihtsalt loendatavateks. Kõigist meie erinevatest poliitilistest hinnangutest, sümpaatiatest-antipaatiatest, veendumustest, arvamustest, seisukohtadest ja ootustest saab selle protsessi käigus pelk toetushääl kellegi mandaadile ning nii oleme me esindatuse kaudu muutunud poliitilise subjektina üks-ühele samaseks kõigi teistega, kes oma hääle sama erakonna programmi poolt on andnud.

Seega oli OWS-i puhul konkreetsete ja kesksete poliitiliste nõudmiste puudumise taga midagi enamat kui lihtsalt suutmatus kokku leppida, millised need täpselt peaksid olema. Sellise nimekirja tekkimise eelduseks on poliitiline protsess, mis on olemuslikult vastuolus OWS-ile kesksete avatuse, radikaalse vabaduse ja heterogeensuse printsiipidega. Veelgi enam, OWS näitas meile seda, millele juhtis oma juba 1923. aastal ilmunud käsitluses “Die geistesgeschichtliche Lage des heutigen Parlamentarismus”[6]tähelepanu ei keegi muu kui Carl Schmitt – liberaalse demokraatia lipukirjaks olev usk avatusse ning ratsionaalsesse debatti ei ole kooskõlas olukorraga, kus meie kõigi elu puudutavad otsused võtavad kuju ametnike kabinettides ja erakondade tagatubades. OWS ei olnud seega pelgalt varalise kihistumise ja poliitilise korruptsiooni vastu suunatud protest, vaid radikaalne kriitika meie tänapäeva ühiskonnakorralduse pihta.

Selle kriitika edukust või tõhusust on praegu ilmselt veel vara hinnata. Hõivamisaktsioonina jäi OWS kokkuvõttes siiski üsna üürikeseks – mõni päev enne kahe kuu täitumist liikumise algusest võtsid politseijõud erinevates Ameerika ja ka mitmetes muu maailma linnades ette koordineeritud aktsiooni, mille käigus tehti avalikud pargid ja väljakud hõivajatest tühjaks, ning nii likvideeriti ka Zuccotti pargi laager. See lahendas küll ametivõimude jaoks ühe suure ja kasvavalt ebamugava probleemi, kuid möödunud kahte kuud olematuks teha ei olnud enam võimalik. Pikette saab keelata, protestimarsse ja demonstratsioone laiali ajada – kuid nagu skandeerisid inimesed New Yorgis politseinikele, kes neid 14. novembri öösel Zuccotti pargist välja tirisid: you can’t evict an idea.


[1] Vthttp://www.nycga.net/resources/declaration/ ; http://www.nycga.net/files/2011/11/DeclarationFlowchart_v2_large.jpg

[2] Kui kuningas Louis XVI kutsus 1789. aastal kokku generaalstaadid, siis koostasid tollase Prantsusmaa erinevad seisused omalt poolt kaebuste nimekirjad (cahiers de doléances), mis said aluseks hilisemale arutelule.

[3] E. Burke, The Works of the Right Honourable Edmund Burke. Kd 1. London, 1854, lk 446–448.

[4] Täpne olles tuleb siin eristada nn poliitilist ja administratiivset representatsiooni, millest viimane (Burke’i mõistes nn delegaadi-mudel) ei eelda tingimata võimuülekannet, vaid võib seisneda lihtsalt konkreetsete tegevuste või funktsioonide delegeerimises.

[5] Vt G. Deleuze, M. Foucault, Intellektuaalid ja võim. Tlk M. Tamm. Rmt-s: M. Foucault, Teadmine, võim, subjekt. Valik räägitust ja kirjutatust. Tallinn, 2011, lk 175.

[6]  Inglise k-s: C. Schmitt, The Crisis of Parliamentary Democracy. Tlk E. Kennedy. Cambridge (MA), 1988.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon