RE-VO-LUT-SI-OON

HENT KALMO

„Kõik revolutsiooni elemendid, kõik, mis inimkonnas nördimust tekitab, mis mujal on suurelt, on meil siin väikeselt. Meil on absoluutne valitsusvormike, meil on vastutuseta ministeeriumike, bürokraatiake, tsensuurike, kaugelt üle meie jõukese käiv riigivõlake. Niisiis peame meiegi saama revolutsioonikese, revolutsioonikese läbi konstitutsioonikese ja viimaks väikese vabadusekese.“

(Johann Nestroy, „Freiheit in Krähwinkel“)

Kui võtta mõõdupuuks üha kuhjuvad artiklid ja raamatud, siis tuleb järeldada, et 1905. aasta sündmused tekitavad nii meil kui mujal suurt huvi. See pole alati nii olnud. Veel paar aastakümmet tagasi söandati väita, et ehkki „1905. aasta revolutsioon oli kaasaegse Venemaa ajaloo pöördepunkt, pole sellest sündmusest veel üheski keeles teaduslikku ja põhjalikku ülevaadet“.[1] Pelk aja või jõudmise küsimus? Ajalookirjutuse tihenedes satutakse ikka varem või hiljem valgetele laikudele, võetakse ette varasemate jutustuste revideerimine, paisutatakse visandlikke artikleid monograafiateks. Vaevalt tasub sellest alati otsida mingeid märke.

Võib-olla. Ent 1905 on mitmeti eriline. Selles aastas on kiputud nägema millegi suurema, hiljem saabunu hakatust. Mitte et see oleks alati kaasa aidanud toonaste sündmuste lahtiharutamisele. Pigem vastupidi. Nõukogude ajal oli 1905. aasta eriline, kuna kujutas endast 1917. aasta murrangu eelmängu. See ahendas – lisaks nõukogude ajalookirjutuse muudele moonutustele – oluliselt uurimise vaatenurka. Kui iga ettevõtmise tagant otsiti „proletariaati“, siis jäi tahes-tahtmata kahe silma vahele suurem osa sellest, mis 1905. aastal tegelikult aset leidis. Kõigist erinevustest hoolimata on niisugune ettehaarav vaade jäänud valdavaks ka hilisemas Eesti ajalookirjutuses. Tõepoolest, raske on unustada, sundida end unustama, et tosin aastat hiljem läks eestlastel viimaks n-ö õnneks. Muljet, et 1905. aasta oli iseloomult vaheetapp, on süvendanud tõik, et nende sündmuste käsitlused on enamasti mahtunud peatüki raamidesse Eesti ajaloo pikemat kulgu vaatlevates raamatutes. Mõningase liialdusega võib öelda, et kui nõukogude käsitluses oli 1905. aasta 1917. aasta Oktoobrirevolutsiooni „peaproov“ (Lenin), siis meile oli see iseseisvumise peaproov.

Sellest vaatevinklist pole mõistagi tähtsuseta (ega vale), et 1905. aastal loodi eeldusi hilisemaks: saadi kogemusi, tehti läbi poliitiline kool, killustuti esimest korda selgelt mööda hiljem kinnistunud aatelisi liine. Adumaks, millise vaimse avardumise tegi läbi siinne poliitiline elu, piisab võrdlusest oktoobrimanifestile järgnenud nõudmiste ja nende tagasihoidlike ettepanekute vahel, millega eestlased läksid aastake varem Tallinna linnavolikogu valimistele. Võit 1904. aasta valimistel avaldas eestlaste eneseteadvusele ehk tõesti suurt mõju, kuid ajaleheveergudel suubus „vana ja uue voolu“ linnapoliitiline võitlus toona veel sellistesse märksõnadesse nagu puudulik tervishoid, tolmavatel uulitsatel vedelevad raiped, reovee äravoolutorud, vilets joogivesi.[2] Sellel taustal paistab 1905 tõelise annus mirabilis’ena. Palju olulisem tõsiasjast, et midagi nii väga välja ei nõutud, oli nõudmine ise – katkematu koos käimine ja kõnelemine asjust, millest seni oli siinmail vähe aimu.

Niisiis pole kahtlust, et 1905. aasta oli eestlastele pikk samm omariikluse poole. Kummalisel kombel on aga just see takistanud meil taastamast toonast ühiskondlikku pilti kogu selle kirjususes. Valgusvihk on langenud n-ö edasiviivale suunale, iseseisvuse mõtet edendavatele tahkudele, või siis faktidele, nagu mõisate rüüstamine, väljaspool neile omistatud mõtet – hoopis vähem aga tähenduste muutumisele ja sellele, kuidas eestlased ise toona tulevikku nägid. Või sellele, mil viisil need „eestlased“ end ise üldse eestlastena määratlema hakkasid. Üldse on eestluse ja revolutsiooni suhet kaldutud käsitlema kahel lahutatud tasandil. 1905. aasta revolutsiooni on esitatud palja vallapääsemisena, nagu kaane võtmisena moderniseerumise kiiluvees kihisema hakanud ühiskonna pealt, mis lasi esile tulla mitmesugustel mõttevooludel. Samas: kas polnud nii, et revolutsioon – sündmus ja ideoloogia üheaegselt – mitte lihtsalt ei toonud esile, vaid pani mõtlema eesti rahva poliitilisest olemasolust hoopis uuel viisil?[3]

Hilisemaid õnnestumisi ja ebaõnnestumisi silmas pidavad uurimused ei ole tingimata anakronistlikud. Oht peitub pigem selles, et niisugune lähenemisnurk juhib meie tähelepanu eemale 1905. aasta sündmustes osalejaid ümbritsenud määramatuselt, samuti tähenduselt, mille need osalejad ise oma tegudele omistasid. Võidakse pärida, kas seletus ja tähendus on midagi, mis peaks üldse kuuluma ajaloolase huviorbiiti. Miks ei piisa sellest, kui kirjeldatakse, mis 1905. aastal Eestis ja mujal toimus: kes ja kui palju streikis, kes kus kogunes, mida rääkis ja nõudis, mida otsustati, millised olid tagajärjed, kui palju oli hukkunuid ja palju kannatati ainelist kahju? Kui see, mis toimus, oli objektiivselt revolutsioon, ons tingimata tarvis näha kurja vaeva selgitamaks, mida toona revolutsiooni all täpselt mõeldi? Hiljuti ilmunud muljetavaldavas raamatus küsib ajaloolane Toomas Karjahärm, kas 1905. aastal maapiirkondades asetleidnu oli jacquerie või kodusõda.[4] Sellegi üle paistab esmapilgul olevat võimalik otsustada väliste tundemärkide põhjal. Kuid see mulje on ekslik. Sest tegu – see, mida tehti – sõltub sellest, kuidas tehtut tegemise ajal mõtestati.[5]

Eriti kehtib see revolutsiooni puhul. Kui sõnad ja kavatsused pildist välja lõigata, siis võib täpselt sama tegevus olla nii jacquerie kui revolutsioon. Pole põhjust kahelda, et 1905. aasta lõpus rüüstati siinmail mõisaid sama vastandlikel motiividel nagu Vilde kirjeldatud „Mahtra sõjas“. Et nüüdki tahtsid „need alalise häda ja puudusega võitlevad, rõõmu ja lõbuta inimesed kord nende kulul, keda nad nii raskesti pidid orjama, lustipidu pidada, kus nad kõik võisid unustada, mis neid rõhus ja koormas…“.[6] Küllap segunes selgi korral õiglane viha saamahimuga. Nagu ka linnades, kus ette tulnud vägivallas seltsis poliitilise surveavaldusega sageli tavaline huligaansus.[7] Kui tahetakse silmas pidada talurahvarahutuste pikemat kulgu, siis tuleb 1905. aasta kindlasti paigutada mitte pelgalt 19. sajandi käärimiste, vaid hoopis pikemasse sündmustejatta. Ometi oli 1905. aasta jacquerie esimene Eesti ajaloos, mida sobib nimetada revolutsiooniks. Uues ideoloogilises raamis said vanad käitumisvormid uue tähenduse ning, mis veelgi olulisem, võimalikuks said hoopis uut laadi teod.

Vabadus ise otsustada

„Kusagil pole praegu nii huvitav kui Venemaal, sest siin on revolutsioon. Mis tuleb teil silmade ette, kui pigistate nad kinni ja ütlete pikkamisi: re-vo-lut-si-oon. Üsna pikkamisi!“[8] Nõnda küsib segastes lubadustes hõljunud ajast õhinasse sattunud Kristi Indrekult „Tõe ja õiguse“ kolmandas osas. Tammsaare romaan keerleb vabaduse mõiste ümber. Vabaduse probleem on Tammsaare tõlgenduses justkui sügavam, jäävam, üldinimlikum prisma, mille läbi tungida revolutsiooni ideaalide ja tagajärgede elulisse sisusse. Vabadus ja revolutsioon moodustavad tõepoolest kaksikmõiste, mille liigenduse peale mõtlemine on ehk parim tee revolutsiooni kui niisuguse määratlemise poole.[9] Igatahes leidis Tammsaare tabavad sõnad, kirjeldamaks 1905. aastale iseloomulikku õhinat. Viimane torkab sellest ajast pärinevates tekstides kõikjal silma. Sõnal “revolutsioon” oli tollal eesti keeles tõepoolest väga eriline rõhk.

Iseäranis võrdluses tänapäevaga, mil igasugune revolutsiooniline ideoloogia tundub paljudele oma aja ära elanud olevat. On koguni väidetud, et revolutsiooniideaali hääbumisega 1990. aastatel kaasnes tõeline murrang läänemaises mõtlemises: kasvav veendumus, et majandus ei allu enam poliitilisele kontrollile. „Teisisõnu, me oleme tunnistajaks usu kadumisele poliitika toimimisse, mis oli 1789. aastal kuulutatud sõnumi keskmes. Kas viimane ei viinud seda usku äärmusesse? Kas ta ei uskunud tahte piiramatusse võimesse? … Mõistagi näitasid sündmused, et tahte võime pole piiritu, kuid alles jäi idee, et poliitika võimaldab vähemalt avaldada asjadele mõju ja anda neile uus suund. See usk poliitilise tegevuse toimimisse, isegi kui toime on piiratud, võttis kolmaltari kuju: esiteks subjekt – kodaniku kujund; seejärel tegutsemisvahend – kollektiivne suveräänsus; viimaks eriline raam, mis võimaldab ainsana igaühel osaleda ühishuvi taotlemises ja edendamises – rahvus. Neist kolmest elemendist pole täna midagi järel, vähemalt mitte Euroopas, kus me oleme näinud nende lagunemist aastatel, mis järgnesid Berliini müüri langemisele.“[10]

Vabadus ja usk võimesse asjade kulgu kollektiivsete otsustega mõjutada – need kaks kandidaati revolutsiooni kui ideoloogia mõtestamiseks on omavahel keerulistes sugulussidemetes. Üks võimalus neid kokku võtta on kirjeldada revolutsioonilise ideoloogia keskmena autonoomiaideaali. Sõnaga „autonoomia“ tähistatakse peamiselt riiklusest kitsamat omavalitsust mõne teise riigi koosseisus. Siin mõistan ma seda aga pigem vastanduses heteronoomiaga. Selles, hoopis laiemas tähenduses on autonoomia võime ise vabalt otsustada ja määrata nii ühiskonna poliitiline korraldus kui ka madalamate seaduste sisu.[11] Ise otsustamine, asjade enda kätte võtmine on siiski ainult üks tahk. Sama oluline on, milleks seda tehakse. Autonoomia tähendab iseendale seaduse andmist usus, et „allumine iseendale ettekirjutatud seadusele on vabadus“.[12] Kogukond, mis on selles mõttes autonoomne, ei pruugi mõistagi sündida revolutsiooni teel.[13] Viimase eeldus on vana korra olemasolu. Õigupoolest on revolutsioon just seetõttu lahutamatu iseotsustamise nõudest. Sest millised selle eesmärgid ka poleks, kui vana kord oleks valmis need kõik rahuldama või lihtsalt seaduslikult võimu üle andma, siis poleks revolutsiooni vaja. Enamasti määratletakse revolutsiooni mingit laadi murrangu või katkestusena. See on tulemus. Tegutseja perspektiivist on murrang alati väljaastumine kellegi käsu või keelu vastu. Ja otsustamine, et see käsk või keeld ei kehti, kuna nüüdsest otsustab vastupanija ise, autonoomselt, mis kehtib ja mis mitte.

Niisiis on võimalik rääkida eripärasest revolutsiooniideoloogiast lahus kõigist sisulistest programmidest, mille teenistusse see on 18. sajandi lõpust alates sattunud. Autonoomia paistab ehk liialt lihtne ja abstraktne kujund haaramaks selle alla erinevate liikumiste rikkust ja keerukust, kõiki keerde ja käände, mis revolutsiooniline traditsioon on läbi teinud. Ent selle kujundi eesmärk ongi esile tuua üks osa määratlematusest, mis valitseb iga revolutsiooni kui poliitilise sündmustiku keskel. Vana kord tuleb asendada uue korraga. Vastuhakk, isetegevus, heteronoomse seaduse eiramine peab ühel hetkel asenduma vabalt sündinud seaduse jõustamisega. See on iga revolutsiooni abstraktne kokkulepe. Aga millal täpselt lõppeb õigustatud isetegevus ja algab omavoli uue vaba seaduse vastu? Kas revolutsioon ulatub ainult poliitiliste küsimusteni? Kas n-ö sotsiaalsed küsimused saab lahendada alles hiljem, uue korra ja rangelt seaduse seadmisel? Ehk teisisõnu, millal on revolutsioon lõppenud? Kõige selle üle vaieldi elavalt nii esimese Prantsuse revolutsiooni ajal kui ka 1905. aastal.

Autonoomiaideaali sobib samuti vaadelda kolmetisel kujul, nagu eespool 1789. aasta kreedot. Siingi saab küsida subjekti – kes on see, kes peab saama ise otsustada? – ja tahte moodustumise viisi järele. Ajaloolise uurimise seisukohalt on peamine aga miski muu. Nimelt tõsiasi, et revolutsiooniline ideoloogia kallutab, lausa sunnib neid küsimusi selgitama. Kõige paremini saab seda ehk selgitada ühe ajaloolise näite varal. 1792. aasta detsembris, kui Prantsusmaa revolutsiooniline armee oli austerlaste ja preislaste tagasitõrjumise järel tunginud naaberriikide territooriumile, võttis Rahvuskonvent vastu dekreedi määramaks, kuidas tuleb talitada vallutatud aladel. Dekreet nõudis vabariigi kindralitelt, et nad kuulutaksid okupeeritud territooriumidel kohe välja „rahvasuveräänsuse“, kaotaksid kõik feodaalsed eesõigused, teokohustused ja privileegid ning saadaksid laiali kõik olemasolevad võimuasutused.[14] Võib esitada intrigeeriva küsimuse, kuidas oleks seda dekreeti rakendatud Eestimaa ja Liivimaa kubermangudes, kui Venemaa lääneosa oleks sattunud Prantsuse armee võimu alla. Kuidas oleks neis kubermangudes piiritletud „rahvas“, kelle suveräänsust oldi just tunnistatud? Kas see (ükskõik kuidas määratletud) rahvas oleks ennast ka ise „natsiooniks“ pidanud? Veelgi enam, kas ta oleks võinud hakata end rahvuseks pidama just sellesama kuulutuse tagajärjel?[15]

1905. aastal tekkis samalaadne dünaamika. Ehkki mitte võõrvägede toel, jõudis siia ometi revolutsiooniline ideoloogia, mis kuulutas, et ühiskonnakorralduse üle peab otsustama rahvas ise. Aga mis vormis? Mis on otsustamine ja mis paljas vägivald? Õigupoolest, kes on üldse see rahvas, keda kutsutakse üles asju enda kätte võtma? Sõltuvalt vastustest neile küsimustele võib revolutsioon mõjuda kokkukoondavalt või lahkutõmbavalt. Kui õigustatud rahvaks peeti Vene keisririigi elanikkonda tervikuna, siis oodati uut seaduslikku korda ülevenemaaliselt Asutavalt Kogult. Sel juhul nähti asju nõnda, et kogu Venemaal on puhkenud üks revolutsioon, millele eestlased on kohustatud kaasa aitama. Epitsenter oli mujal, kuigi võis muidugi tunda uhkust, et “siinne liikumine [on] suure riigimässu lainega tingimata ühenduses [või on] vähemalt selle üleüldise revolutsioni vastukaja”.[16] Polnud mingit teist rahvast, teist kollektiivi, kes oleks Venemaa rahva esindajatega võrdses seisundis. Eesti rahvale said kuuluda üksnes need kultuurilised ja halduskorralduslikud õigused, mida üleriigiline Asutav Kogu pidanuks heaks talle anda. Hakata ise endale võtma muid vabadusi – see polnuks muud kui toores vägivald.

Pragmaatilistel kaalutlustel või mitte, Jaan Tõnisson kõneles 1905. aastal just niisuguse vaatekoha kasuks. Õige pea pärast oktoobrimanifesti avaldamist, 30. oktoobril, kogunes Tartu eesti seltside kutsel Eesti Näituse hoone ruumidesse paarituhandeline rahvahulk, et arutada küsimuse üle: „Mis peame tegema, et uus riigipõhjuskord ehk konstitutsion ajaviitmata täielikult maksma hakkaks?“[17] Koosoleku juhatajaks valitud Tõnissoni märkustest selgus, et tema nägemuses ammendus iseotsustamise ideaal kahes õiguslikus vormis. Esiteks tuli nõuda Venemaa rahvaasemikkude kogu kokku kutsumist. Nõnda saanuks teostuda rahva enesemääramise esimene, põhjapanev aste. Siin avaldus poliitiline vabadus kõige puhtamal kujul, „asutava võimuna“ (pouvoir constituant), kui kasutada Prantsuse revolutsiooni ajast käibinud väljendit. Eesti rahva õigus oma kohalikke asju ise otsustada erines viimasest selle poolest, et pidi mahtuma seaduslikku raami, mis sünnib enesemääramise esimesel astmel. Teisisõnu ei saanud eestlased omapäi enne ülevenemaalise Asutava Kogu kokkukutsumist midagi uut õiguslikult maksma panna.

Mis ei tähendanud, et nõuda ei saa. Kuna otsustada ei saanud, siis just nõuda Tõnissoni arvates tuligi – 17. oktoobri manifestis lubatud poliitiliste vabaduste ellurakendamist ja üht-teist ka Asutavalt Kogult. „Kui meie omad nõudmised kindlasti ära määrame, siis võib see üleüldiseks arvamiseks kaasa mõjuda…“[18] Tõnissonile vaieldi vastu. „Meil ei ole kellegilt tarvis nõuda,“ öeldi, „ainult iseeneselt.“ Ootamise ja nõudmise asemel soovitati, et „võtame ise valimised ette, võtame omavalitsuse demokraatlikul alusel oma kätte, niisama ka korra kaitsmise, – ainult siis saame midagi“.[19] Mida selle all täpselt silmas peeti? Raske öelda. Gottlieb Ast kirjutas samal ajal, et kui riigivõim ei anna võimalust tõeliselt demokraatlikult valida Asutavat Kogu, siis tuleb valida saadikud oma reeglite järgi. Kui aga peaks juhtuma, et nõnda valitud saadikuid ei võeta riigivolikogusse „ja ei muudeta teda asutajaks koguks, siis teeme ise asutaja kogu“.[20]

Ühelt poolt oldi oktoobri lõpus vastamisi praktilise küsimusega, kuidas teha kindlaks, mida „Eesti rahvas“ üldse tahab? Kellel on voli tema nimel nõudmisi esitada? Kuidas valida rahvaasemikke? Nende küsimuste taustale kerkis aga paratamatult teist laadi probleem, mis oli samamoodi tingitud 1905. aasta oktoobris tekkinud olukorrast: isegi kui jõutakse nii kaugele, et läheb korda valida mingi kogu, millel on selge voli esindada Eesti rahvast, siis mis õigusi viimane talle üldse anda saab? Nõnda rippus Tartu näitusehoones võetud initsiatiivil kokku kutsutud „ülemaalise rahva-asemikkude koosoleku“ kohal pidevalt kahtlus, et tal polegi võimalik langetada mingeid õigusliku tähendusega otsuseid. Kas siis seetõttu, et ei esindata tervet Eesti rahvast, või seetõttu, et sisuliselt oli see kõigest üks keisririigi ääremaal toimuv miiting, mis esindas – kui üldse, siis – üht pisikest kildu suurest Vene rahvast. Juba Prantsuse revolutsiooni ajal oli rahvasuveräänsusel kaks külge: enamuse õigus ise otsustada ja vähemuse kohustus alluda enamuse otsustele. Rahva vähemus sai samuti ise otsustada, kuid üksnes enamusega koos, mitte tema eest. Nn Bürgermusse koosolekul käidi rangelt seda teed mööda. Esitatud nõudmiste kohaselt pidi riigi põhikorra kindlaks määrama (Venemaa) „rahva-asemikkude kogu“, siinse kohaliku omavalitsuse korra aga ette valmistama „maa-asemikkude kogu“.[21] Niisiis mööndi vaikimisi, et üldriiklikus mõõtkavas polnud niisugust asja nagu Eesti rahva esindus üldse olemas.

Omavalitsuse kontekstis problematiseerus senisest praktilisemalt maa ja rahvuse vahekord. Bürgermusse koosolekul päriti: „kas nõuame Balti omavalitsust s.o. eestlased ja lätlased üheskoos, või Eesti omavalitsust“?[22] Ühelt poolt leiti, et Eesti piiresse jääva omavalitsuse korral oleks raskem mõisnikega võidelda kui lätlastega koos olles. Ent teisalt võivat mõisnikud eesti keele „ära õppida ja eestlasteks saada“ (Oskar Rütli). Seepeale kostis Tõnisson, et meil pole sugugi soovi kedagi ümber rahvastama hakata. Kõik rahvused elagu rahumeelselt koos. Viimaks otsustas Bürgermusse koosolek nõuda laia omavalitsuse sisseseadmist „kodumaal“, mis moodustuks Eesti- ja Põhja-Liivimaast ühes Saaremaaga.[23] Tulevast omavalitsusüksust taheti seega näha kulgevat etnilisi piire mööda, kuid esindama pidi seda „maa-asemikkude kogu“.

Tekib küsimus, mis mõttes oleks uus, ka pärast piiride nihutamist erinevaid rahvusi ühendav maa olnud „kodumaa“? Prantsuse revolutsiooni algust märgib hetk, mil generaalstaatide kolmanda seisuse saadikud kuulutasid end Rahvuskoguks. Ühtlasi tähendas see, et liikmed ei kõnelenud enam neid saatnud kogukondade, vaid terve natsiooni nimel. Bürgermusses kuulutati end samuti üsna pidulikul toonil „ülemaaliseks Rahvasaadikute koosolekuks“.[24] Kui analoogiat tõsiselt võtta, siis: mis tähistas siin natsiooni mõistet, olles sisemisi erisusi tühistavas rollis? Rahvusi ületav „rahvas“? Või „kodumaa“ kui maa, mille koduks-olu on erinevaid rahvusi ühendav lüli? Prantsuse revolutsiooni puhul võime ehk mõista, milline vaimne muutus oli vajalik, et hakata oma kitsama kogukonna, näiteks Bordeaux’ asemel esindama Prantsuse natsiooni. Tartus aga pöördus see tehe ümber: mitte geograafiline erihuvi ei taandunud rahvusterviku ees, vaid rahvuslikult erihuvilt oodati taandumist geograafiliselt määratletud rahvaterviku ees. Tuleb möönda, et enese kuulutamine „ülemaaliseks Rahvasaadikute koosolekuks“ pärandas meile probleemi, mis on siiani päevakajaline.

Vabariik mitmuses

Eespool sai vaadeldud revolutsioonilisest ideoloogiast tingitud kokkukoondumise ja lahkutõmbumise dünaamikat teljel Venemaa–Balti provintsid. Püüdsin näidata, olgugi väga visandlikult, et ehkki ise-otsustamise vabaduse taotlus toob initsiatiivi justkui igasse poliitilise kogukonna punkti, nihutab see samal ajal mõningaid alasid perifeeriasse sõltuvalt sellest, kuhu tõmmatakse otsustamiseks õigustatud kollektiivi piirid. Või sõltuvalt sellest, kellel arvatakse olevat voli kõneleda „rahva“ nimel. Balti provintside sees tekitasid samalaadse pinge ja määratlematuse katsed panna valdades maksma „revolutsiooniline omavalitsus“. Tõnisson sihtis niisuguste ettevõtmiste vastu väga teravaid sõnu. „Palju meist on sinna poole kaldunud, et ütlevad: Meie võtame ise. Selleks on hoogu andnud iseäranis lätlaste teguviis. Vallavanemad tegivad sääl sotsialdemokratide mõjul otsuseks: valime otsekohe ise, laseme ainult seda maksta, mis me ise õigeks peame, ilma valitsust tähelepanemata.“[25] Tõnisson tunnistas, et kohalik elu rippus liialt „selle küljes, kuida üleüldine riigimasin töötab“ ning et seetõttu olla „hädasti tarvis, et meie õiguse saame ise oma kohta otsust anda, ise oma koduseid asju äramäärata“.[26] Ent see kõik pidi sündima riigi keskkohast saabunud seaduse alusel. Seniseid omavalitsusasutusi olevat kandnud „seadus, võim, mis üksikute kogukondade ja isikute tahtmisest kõrgemal seisis“.[27]

Mida suuremad rahutused puhkesid, seda agaramalt kordas Tõnisson oma mõtet, et „revolutsioni-meeste“ vabadus osutub kainemal kaalumisel omavoliks. Öeldi küll, et uut omavalitsust toetab rahva tahtmine: „Kuid küsida tuleb, kas on see rahva tahtmine kindel, selge, põhjendatud, kas on ta üleüldse rahva tahtmine?“[28] Vaevalt nii teoreetilises vormis asja vallakoosolekutel arutati. Seal otsustati lihtsalt jätta maksud maksmata või keelduda teetegemisest. 1905. aastal oli võrreldes varasemate kohustuste täitmisest keeldumistega siiski see eripära, et ajalehest loetu või linnas kuuldu valgusel sõnastasid talupojad siinmail täiesti uusi õigustusi oma tegevusele – või tegevusetusele – ning puhuti ka n-ö institutsionaliseerisid „oma käe järgi“ talitamise, st püüdsid anda sellele kestvama kuju. Mitmel pool Venemaa maapiirkondades sel ajal sündinud „vabariikide“ kohta on tabavalt kirjutatud, et need kujutasid endast iseäralikku segu vanast ja uuest: olles küll kohalike kogude asutatud, kasutasid nad ometi uut retoorikat ja linnast pärit poliitilise vastupanu taktikat.[29] Just seetõttu on põhjust rääkida millestki enamast kui paljast mässust. Tagantjärele tunduvad kõik külavabariikide asutamise katsed olevat määratud luhtumisele. Lootust Vene riigivõimu trotsides püsima jääda neil tõepoolest polnud. Kummatigi tähistavad nad olulist murranguhetke. Nagu juba osutatud, uue sõnavara käibimine ei andnud üksnes võimalust nimetada vanu asju uute nimedega – see lubas teha uusi asju.

Isetegevuse uue retoorikaga katmise kohta pakub suurepärase näite nn Vaali vabariik. Viimasest kirjutamisel kipub sageli esiplaanile küsimus, kui tõsiselt seda eksperimenti võtta. Kas oli see „hullu rätsepa“ tegu, nagu arvas Eduard Laaman, või esimene kangelaslik väljaastumine Eesti vabariigi eest?[30] Jäägu see vaidlemiseks neile, kes arvavad, et seda laadi küsimustel on õige vastus. Märksa huvitavam on kontekst, milles Eesti vabariik Vaalis väidetavalt välja kuulutati. August Jürman, kelle isa sündmustes aktiivselt osales, meenutas hiljem, kuidas 1905. aasta sügisel jõudsid jutud Vene riigivõimu kokkuvarisemisest ka Vaali kanti.[31] Juba varem oli seal elavalt aru peetud mõisnike ja talurahva vahekorra, mõisamaa külge liidetud talumaade, teetegemise kohustuse jms üle. Koosolekutel olevat Mart Jürman, üks kohaliku elu vedajatest,[32] lugenud rahvale ette sõnumeid ajalehest Olevik.[33] Viimases kirjutati novembri alguses sellest, kuidas siin-seal on Venemaa sotsiaaldemokraatliku partei kohaliku grupi organiseerimisel sisse seatud ajutine rahva omavalitsus, koos oma ametnike, kohtu ja relvastatud kaitsesalkadega. Põhjus olevat olnud talupoegade arusaamine, et nende vaenlane pole mitte ainult mõisnik, vaid terve isevalitsuslik kord. „Ja nende nõudmised muutsid oma kuju. Algas politiline võitlus, mis praegugi täies hoos edasi kestab.“ Rahvas ei tunnistavat „vana valitsust maksvaks, ta ei tee enam temaga tegemist … Ta tahab iseseisvust … vabadust…“.[34]

Selleks ajaks oli Vaalis juba astutud julgeid samme. Maatameeste saatkond oli käinud mõisnik von Wahli juures nõudmisega anda tagasi mõisa külge liidetud talumaad. „Kui mõisnik neile aga vabatahtlikult vastu ei tulnud, siis otsustasid maatamehed [rätsep Anton] Schultsiga eesotsas ise talumaad mõisamaast eraldada ja väikeste kohakestena maatameestele harimiseks välja anda.“[35] Novembri alguses haaras revolutsiooniline meeleolu aga Vaali tegelased nõnda kaasa, et „nad ei suutnud enam üldist arenemise käiku ära oodata, vaid asusid juba iseseisvalt … miilitsasalku korraldama“.[36] Sinnagi kuuldusid kavatsused panna Venemaal maksma vabariiklik kord. Kõrvutatuna enesemääramise loosungiga teisenes Vene vabariigi idee kiiresti mõtteks Eesti vabariigist. Eesmärk oli ju sama: võitlus rõhumise vastu. Vabariik tähistas vabadust. Nagu ajalehtedest sai lugeda, oli üks võimalus vana korraga võitlemiseks kogukonnakorralduse enda kätte võtmine. Pole põhjust uskuda, et Vaali tegelaste mõttes vastandus Eesti vabariigi idee Vene vabariigile. Kuna vihatud vana kord seostus mõisatega, olid nende ettevõtmised suunatud peamiselt sakslaste kui võõrrahva vastu. See aimub vandetõotusest, mis võeti novembri keskel moodustatud kohalikult kaitsesalgalt: „Tõotame meie, et kui juhtub, et Vabariigi mõte ja püüe üle Eestimaa välja peaks kuulutud saama, kohe sõjariistad kätte võtame ja vabaduse sõjast osa võtame oma vähemate vendade eest, oma rahva riisujatele ja timukatele kätte tasuma saame ja oma sugurahva vabaduse eest ennem auga surema saame kui võõra rahva ikke all häbiga elama saame. Ja kuni viimase veretilgani iseenese ja oma sugurahva vabaduse eest võitlema saame Püha Eesti isade maa võõra rahva väest ära päästmiseks ja auks.“[37]

Alguses ei arvatud Vaalis sugugi, et vabariigi väljakuulutamine on sealse rahva asi. Usutavasti jätkus kohalikel tegelastel vähemalt varasügisel kainet mõistust tunnistamaks, et nende oodatud revolutsiooni keskpunkt peaks asuma kuskil mujal. Mõiste „revolutsiooni keskpunkt“ on muidugi üsna hägune. Esimesi kontuure tõmbas selle ümber novembri lõpus Jaan Teemanti juhatatud aulakoosolek Tartus, mis kutsus üles moodustama linnas ja maal ajutisi revolutsioonilisi omavalitsusi, ent rõhutas, et liikumise keskkohaks peab saama Tallinn, „kuhu revolutsiooniline keskvalitsus tuleb seada“.[38] Koosolekule reisinud Vaali saadikutele sellest juhtnöörist ei piisanud. Rahvaasemike koosoleku kaheks lagunemisel olid nad küll läinud aulasse, lootuses, „et seal kaugemaulatusega otsuseid tehakse, mida maa suure ärevusega ootas“.[39] Üldsõnalised otsused ja üleskutsed passiivsele vastupanule neid aga ei rahuldanud. Jääb mulje, et Vaali meeste pakilisim siht oli tegutseda, jätkata asjade enda kätte võtmist. Muidu jääb arusaamatuks, miks oli „Eesti saatuse“ määramise ootamine neile nõnda vastukarva. Paistab, et Tartust lahkumisel ei olnud nende suurim mure mitte hirm seal langetatavate otsuste liigse vaoshoituse pärast, vaid juhiste puudumine. „Nende südames kerkivad üles küsimused, milledele nad ei saa vastust anda. Mida peavad nad nüüd koju minnes tegema? Mida tuleb neil ütelda rahvale, kes neid enda eest Tartu saatis, ja mis nõu peavad nad inimestele andma?“[40]

Otsus kuulutada Vaalis välja Eesti vabariik sündiski sellest segadusest. Soov vabaneda sellest või teisest rõhumisvormist, soov, milles polnud sisu poolest midagi uut ning mis oli 19. sajandi talurahvarahutustes kord tagasihoidlikumal, kord julgemal kujul ikka esile tulnud, paisus nüüd, revolutsiooniliste lippude tuules, ambitsiooniks teha lõpp kogu ülekohtusele mõisakorrale. Head võimalust ei saanud käest lasta. „Kui keskkohtades, Tartus ega Tallinnas, ei kuulutata Eesti vabariik välja, siis tuleb seda teha neil ise…“[41] Kas vabariik ka tegelikult välja kuulutati, selles on ajaloolased kahelnud.[42] Igatahes kirjutati kokku lausa poognateviisi põhiseadust. Olid tagajärjed, millised olid. Tähtis on, et pelgalt vabariigi väljakuulutamise kavatsuses väljendus mikroskoopilises mõõtkavas revolutsiooniideoloogia tuum. Me võime Vaali sündmustes näha naeruväärset matkimist: Vaaligi peab „saama revolutsioonikese, revolutsioonikese läbi konstitutsioonikese ja viimaks väikese vabadusekese“. Aga neis saab näha ka midagi kokkuvõtlikku 1905. aasta kohta. Pealinnas väljahõigatud iseotsustamise loosung jättis nii palju ruumi isemõtlemiseks, et isegi kaugeimas perifeerias võidi hakata pidama end suure revolutsiooni keskpunktiks.

Kooda: 1917

Eesti riigi eelloo kirjeldamisel tavatsetakse mainida, et 1905. aastal taotleti omavalitsust, mitte veel iseseisvust. Ehkki see väide on üldjoontes õige, asetab see toonased sündmused veidi eksitavasse perspektiivi. Kui ei süüvita kaasaegsesse poleemikasse, võib sugeneda mulje, et 1905. aasta revolutsiooni ajal oli Eesti- ja Liivimaa vahekord Venemaaga üks siinsete arutelude põhitelgedest. Tõsi, siin ja seal räägiti Eesti iseseisvumise võimalusest, vaagiti ohte ja väljavaateid. Kummatigi ei kõneldud sel aastal peaaegu üldse Vene riigile allumise vastu. Samuti ei peetud iseotsustamise vabaduse piiramiseks seda, kui äärealade autonoomia piiride üle otsustab ülevenemaaline Asutav Kogu. 1905. aastal räägitust ja kirjutatust kajab igal pool vastu veendumus, et edumeelsed eestlased ja venelased – kõik venemaalased – on väljas ühise asja eest. Demokraatlikule Venemaale allumises ei nähtud üldiselt rõhumist, võib-olla seetõttu, et iga seni kogetud ebameeldivuse, ka venestamise ja kultuurilise šovinismi, sai panna süüks autokraatlikule riigikorrale ja seda teenivatele ametnikele. Poliitilises mõttes kokkukuuluva rahva olemasolu tunnuseks peetakse sageli vähemuse valmisolekut painutada end enamuse antud seaduse alla. Selle kriteeriumi põhjal saab väita, et eestlased kuulusid 1905. aastal veel ühtse Venemaa rahva hulka.

Murrang saabus alles 1917. aasta suvel. Torkab silma huvitav sarnasus 1905. aasta oktoobris-novembris ja 1917. aasta juulis kujunenud olukorra vahel. 1905. aasta 17. oktoobri manifesti avaldamisele järgnenud ajal süvenes osas Venemaa rahvast pettumus, kuna valitsus oli lubanud poliitilisi õigusi, ent ei paistnud oma lubadusest kinni pidavat. Oodatud seadused ei tahtnud kuidagi valmis saada. Tunti, et autokraatlik režiim on näidanud jälle oma tõelist palet, paljud kaotasid kannatuse ja koosolekutel kerkis üha enam päevakorrale lubatu omal käel kättevõitmine. 1917. aasta suvel iseloomustas samasugune ootamine, pettumine ja viimaks asjade enda kätte võtmise soov Venemaa ääremaid, kuid nüüd suhtes demokraatliku Venemaa keskvalitsusega. Viimaselt oodati rahvuste enesemääramise õiguse ellurakendamist. Kui seda ei sündinud, tekkis tunne, et vene rahvalt kui niisuguselt – st mitte üksnes autokraatliku Venemaa valitsuselt nagu 1905. aastal – ei tasu väikerahvastel midagi head loota. Nõnda ütles Jaan Poska 1917. aasta augustis: „Venemaa kisub tsentralisatsioni poole ja jäeb ka tulevikus tsentralvalitsuse juurde sellepärast, et vene rahval seesugune iseloom on, mis ei jõua detsentraliseeritud valitsuse viisi üleval hoida.“[43] Selle, mida keskvalitsuselt oli loodetud, pidi nüüd ise võtma. „Seni …, kui Venemaal veel revolutsion on,“ ütles Ants Piip, „kuni „raud veel kuum on“, tuleks sammusid astuda, et Eestimaal võimalikult palju valitsuse teguritest oma kätte nõutada.“[44]

Niisuguses kannatuse katkemise olukorras leidis aset põhimõtteline nihe Venemaa väikerahvaste poliitikas. Ukraina ülemraada eestvedamisel sõnastati revolutsiooniline doktriin, mille kohaselt polnud Venemaa asutaval kogul, riigitervikut esindaval institutsioonil, õigust otsustada vähemusrahvustega asustatud alade poliitilise korralduse üle. Küsimus polnud ainult lõpptulemuses – kas Venemaast peab saama föderatsioon või mitte? Demokraatia seisukohalt oli sama oluline otsuse langetamise viis, iga üksiku rahva võimalus ise otsustada, milliseid poliitilisi sidemeid ta soovib. 1917. aasta septembris võõrustas ülemraada Kiievis Venemaa rahvuste kongressi, mille lõppresolutsioonis kutsuti üles moodustama mitte üht ülevenemaalist Asutavat Kogu, vaid sama palju asutavaid kogusid, kui Venemaal on rahvusi.[45] Meenutagem, et alles pärast seda, 5. novembril, otsustati kutsuda kokku Eesti Asutav Kogu.[46] Vähemalt õiguslikult oli see revolutsiooniline samm. Mõnes mõttes koguni iseseisvusdeklaratsioon. Eesti Asutava Kogu kokkukutsumisega oli kaude välja öeldud, et iseseisvuse ja suhete üle Vene riigiga ei ole õigust otsustada mitte kellelgi teisel kui siinseil elanikel endil.

[1] A. Ascher, The Revolution of 1905. Russia in Disarray. Stanford, 1988, lk 1.

[2] Vt Teataja, 17.11.1904, lk 1.

[3] Iseduse ja identiteedi küsimus vaatab meile tänapäeval vastu igast ajalehest. Tunda huvi „eestluse“ ümbermääratlemise ja laiemalt tähendusloome vastu 1905. aastal – ons see perspektiiv tõesti nii erinev näiteks nõukogude ajalookirjutuse omast, mis tõukus teist laadi päevakajalisusest? Kaks samaväärset pilku ühele ajaloolisele kobarale? Jah, on muidugi tõsi, et iga ajalookirjutus on takerdunud mõnda vaimsesse olukorda, mis laseb mõnedel küsimustel paista huvitavamatena, teaduslikumatena, asjakohasematena, loomulikumatena. Kuid kõik see ei välista, et mõni käsitlus on ajaloolähedasem kui mõni teine. Lihtsalt seetõttu, et on möödanikus toimunu paikapidavam ja täielikum seletus. Näiteks juhib ühtse proletariaadi olemasolu eeldus meid 1905. aastal sündinu seletamisel täiesti valele rajale. Varjab ka kogu keerukust, mis iseloomustas erineva meelsusega tööliste omavahelisi suhteid. Selles mõttes tuleb marksistliku teooria kammitsaist vabanenud ajalookirjutust pidada vaieldamatuks edasiminekuks.

[4] T. Karjahärm, 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal. Tallinn, 2013.

[5] Seda väidet on vahest kõige selgemini kaitstud rmt-s: J. R. Searle, Intentionality. An Essay in the Philosophy of Mind. New York, 1983.

[6] E. Vilde, Mahtra sõda. Romaan. Tallinn, 1958, lk 345. „Oldi ometi kord külla otsas! Aamide ümber kihises suurepärane elu. Tõsteti ja tõsteti, rüübati ja rüübati. Siin ja seal istusid ringid maas – ühed jõid, teised sõid, kolmandad laulsid, neljandad juba norskasid. Teisal jälle kaelustati ja suudeldi üksteist, hoobeldi tänaste vägitegudega või mindi uuesti lõhkumistööle“ (sealsamas). Vilde maalitud pilt „Mahtra sõjale“ järgnenud võidupeost ja mõisa elumaja rüüstamisest sarnaneb, eriti oma eemaldunud ja iroonilise tooni poolest, huvitaval viisil Gustave Flaubert’i kirjeldusega 1848. aasta revolutsiooni tulvas kuningapaleesse tunginud rahvast romaanis „Tundekasvatus“.

[7] Selle kohta, kuidas 1905. aastal suurenes kõrvuti tööstusliikumisega Venemaal ka tavaline kuritegelik vägivald ja vandalism, mis omakorda kutsus esile kaitsesalkade aktsioonid ja omakohtu levimise, vt: O. Figes, A People’s Tragedy. A History of the Russian Revolution. New York, 1996, lk 189; A. Ascher, The Revolution of 1905. Russia in Disarray, lk 130.

[8] A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus, III. Tallinn, 1982, lk 81.

[9] Hannah Arendt väitis, et revolutsiooni ei saa siiski samastada paljalt vabaduse püüdmise või vabanemisega. Mõistmaks 18. sajandi lõpu revolutsioonide uudsust, peab tema arvates silmas pidama, et kogukonna vabanemise katse langes nende puhul ühte otsast alustamise, uue ajaloo sissejuhatamise kogemuse ja sooviga; vt H. Arendt, On Revolution. London jm, 1965, lk 28–29. Uue korra rajamine on niisiis sama lahutamatu revolutsiooni mõistest kui vana korra lammutamine.

[10] P. Gueniffey, Histoires de la Révolution et de l’Empire. Paris, 2013, lk 18–19.

[11] Vabalt otsustamise ideaali alla saab hõlmata ka usu kollektiivsete otsuste mõjusse, nt võimesse kallutada majandust soovitud suunas. Võõraste seaduste hulka, millele allumist peetakse ühildamatuks vabadusega, arvatakse sel juhul ka majandusseadused. Suuremale osale tänastest inimestest paistab selline usk tõenäoliselt eluvõõra utoopiana. Arukas poliitika nõuab meie arvates, vastupidi, kohanemist majanduse ja üldse ühiskonna arenguga. Võib-olla just seetõttu tavatsetakse tänapäeval näha revolutsioone igal pool mujal peale poliitika.

[12] J.-J. Rousseau, Du contrat social ou principes du droit politique. Paris, 2011, lk 29.

[13] Cornelius Castoriadise sõnul tekkisid esimesed end ise rajavad, autonoomia ideaali teadlikult ellu viivad ja selle üle juurdlevad kogukonnad vanas Kreekas. Esimesi märke sellest võivat leida juba 8. sajandil e.m.a alanud nn teise kolonisatsiooni ajast, mil Päris-Kreekast või Väike-Aasiast pärit kogukonnad tõid uuele maale kaasa päritolukogukonna jumalad, keele ja kombed, ent kõige muu kohta panid maksma omaenda seadused; vt C. Castoriadis, La cité et les lois. Ce qui fait la Grèce, 2. Séminaires 1983–1984. Paris, 2008, lk 71–72.

[14] Réimpression de l’ancien moniteur depuis la réunion des États-Généraux jusqu’au Consulat (Mai 1789 – Novembre 1799). Kd 14. Paris, 1840, lk 755.

[15] Vt lähemalt: H. Kalmo, Iseseisvusdeklaratsioonid 1776–1918. Methis, 2011, nr 8, lk 147.

[16] Uudised, 04.11.1905, lk 3.

[17] Postimees, 31.10.1905, lk 1.

[18] Sealsamas.

[19] Postimees, 01.11.1905, lk 1.

[20] Uudised, 01.11.1905, lk 1.

[21] Postimees, 15.12.1905, lk 3.

[22] Sealsamas.

[23] Sealsamas, lk 2.

[24] Sealsamas.

[25] Ülemaaline rahva-asemikkude koosolek. Postimees, 01.12.1905, lk 3.

[26] Ülemaaline rahva-asemikkude koosolek 28. nov. „Bürgermusse“ suures saalis. Postimees, 05.12.1905, lk 3.

[27] Vt Postimees, 12.12.1905, lk 1.

[28] Sealsamas.

[29] M. Schneer, The Markovo Republic: A Peasant Community during Russia’s First Revolution, 1905–1906. Slavic Review, 1994, kd 53, nr 1, lk 105. Valdade „vabariikide“ kohta eesti keeles vt T. Karjahärm, 1905. aasta Eestis: massiliikumine ja vägivald maal, lk 22.

[30] Vt P. Erelt, Eesti Vabariik sündis Vaali külas. Eesti Ekspress, 07.12.2000.

[31] A. Jürmani mälestused 1905. a. vabadusliikumisest Vaalis. Rmt-s: 1905. aasta vabadusliikumine Koeru kihelkonnas. Tallinn, 1935, lk 16.

 [32] Tallinnas-käikude tõttu oli ta hästi tuttav linnas valitsevate meeleoludega, vt G. Nahe, Üldolukord. Sealsamas, lk 13.

[33] Paistab, et õhkkond polnud seega väga erinev sellest, mis valitses siis, kui Balti provintsidesse saabusid sõnumid Prantsuse revolutsioonist ning talupoeg, „kel selle ajani sellistest asjadest kõige vähematki aimu polnud, muutus nüüd tähelepanelikuks ja leidus küllalt teenistusvalmis inimesi, kes talle klaasi viina juures ajalehe ära tõlkisid“. Vt J. Kahk, Rahutused ja reformid: talupoegade klassivõitlus ja mõisnike agraarpoliitika Eestis XVIII ja XIX sajandi vahetusel (1790–1810). Tallinn, 1961, lk 217.

[34] Uudised, 08.11.1905, lk 2.

[35] A. Jürmani mälestused 1905. a. vabadusliikumisest Vaalis, lk 17–18.

[36] Sealsamas, lk 19.

[37] Sealsamas, lk 19. August Jürmani sõnul oli toona Vaali tegelaste eesmärk siiski ka „Vene võimu kukutamine“ (lk 21).

[38] Postimees, 14.12.1905, lk 3.

[39] A. Jürmani mälestused 1905. a. vabadusliikumisest Vaalis, lk 21.

[40] Sealsamas, lk 22.

[41] Sealsamas, lk 23.

 [42] Vt A. Pajur, Eesti Vabariigi väljakuulutamine Vaalis 1905. aastal. Rmt-s: Ajalookonverents „1905. aasta vabadusliikumine Koeru kihelkonnas Koeru ja Koigi vallas“. Toim. M. Raudsepp. Koeru, 2005, lk 16.

[43] Maanõukogu eestseisuse koosolek, 18.08.1917, protokoll nr 8. ERA, f 78, n 1, s 49,12.

[44] Sealsamas.

[45] Vt С. Диманштейн, Революция и национальный вопрос: документы и материалы по истории национального вопроса в России и СССР в XX веке. Moskva, 1930, lk 445.

[46] Postimees, 06.11.1917, lk 3.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon