Toimetajalt: Veidikene metsa poole

Sügiseti kipuvad eestlased ikka metsa minema (nii vähemalt väidab Mikita). Septembrikuu Vikerkaar laseb metsadel inimmaailma tagasi tulla ning vaatab, kuidas kultuur ja loodus erinevates ajastutes ja paikades segunenud on.

Vene kirjanduse uurija Jane Costlow toob kokku keskkonnakaitsjad Putini Venemaal ja klassikalised 19. sajandi kirjanikud ja kunstnikud, näidates kuidas kinnisvaraarendusele ohverdatud Dubki pargi kaitsjad äratasid oma protestides taas ellu Šiškini maalides ja Boris Pasternaki “Doktor Živagos” kasutatud viited puude individuaalsusele ja pühadusele. Costlow rõhutab nende näidetega, kuidas edukas kodanikuaktiivsus on samavõrd kultuurilis-moraalne kui juriidiline või poliitiline ettevõtmine – Pasternak võib keskkonnakaitses üle trumbata prokuratuuri.

Art Leete võtab uurida vennasrahvad komid, kelle jaoks mets on püha koht. Kuigi ristiusk jõudis komideni juba 14. sajandil, on nende kultuuris tänapäevalgi säilinud ambivalentne, poolpelglik, poolpühalik suhtumine metsa, jahivaimudesse ja hingestatud loodusjõududesse, kes kõnelevad komidega, kuigi see, mida neil öelda on, pole alati selge. Leete näitab, kuidas komidele keskendunud etnograafia muutumine kahe sajandi jooksul peegeldab pigem uurijate kontseptuaalse raamistiku muutumist kui komide transformeerumist “moodsaks” rahvaks. Stiilimuutustest hoolimata kandub kõigist etnograafiatest läbi “hämarus”, mis iseloomustabki komide metsamõtestamist kõige paremini. Mets on koht, millest ei tohigi liiga hästi aru saada.

Amar Annus annab ülevaate nõiduseusu – veel ühe kultuuri ja loodust, loomulikku ja ebaloomulikku segava praktika – arengust iidsest Mesopotaamiast tänapäevani, seletades seda hämmastavalt stabiilset nähtust moodsa neurofilosoofia ja vaimuteooria (theory of mind) abil.

Arvustustes arutleb Ida-Euroopa intellektuaalse ajaloo uurija ja pikaaegne õuduskirjanduse sõber, Woodbury ülikooli professor James Robertson transgressiivse kirjanduse paradokside üle Kaur Kenderi õudusnovelli “Untitled XII” inglise tõlke näitel. Nihkes maailmad, okultsus ja õudus on ka Paavo Matsini arvustuse keskmes, mis vaatleb Meelis Friedenthali romaani “Inglite keel”. Loomulikult ei saa ükski metsikust käsitlev Vikerkaare number läbi ilma Hasso Krullita, kes arvustab Tõnis Vilu luulet.

Lisaks veel ERMi uuest hoonest kui eksistentsiaalse eestluse võidust mikitaliku metsamütoloogia üle (Ingrid Ruudi) ning ühel või teisel moel metsikut ilukirjandust Mikk Pärnitsalt, Paavo Matsinilt, Elin Sütistelt ja teistelt.