Kodanikuaktivismi taassünd? Metsad, loomad ja Rail Baltic

Mai, 2017

HENRI KÕIV

Ma sündisin aastal 1988. See oli kodanikujulguse ja kohaliku vastupanukultuuri kõrgaeg, kui iga köögilauavestlus võis potentsiaalselt olla aluseks riigivõimuvastasele minikampaaniale. Dissidentidest said sangarid, aktivism vohas, kultuuriavalikkuse hääl kõlas. Need olid head ajad. Juttude järgi, mõistagi, sest Y-generatsiooni esindaja mäletab toonaseid sündmusi õige hägusalt, kui üldse. Minu arusaamad kodanikuaktiivsusest pärinevad sootuks hilisemast ajast, kui siin-seal hakkasid tärkama esimesed asumiseltsid, prussakatena tulid kuskilt põranda alt välja Prussakovi-nimelise Rattaühingu eestvedajad, paari eestlase peas tekkis hullumeelne mõte metsaalused prügist puhastada, isegi plakatitega tänavatele tulijate hulk suurenes. Vähemasti tunnetuslikult – kindlasti oli meeleavaldusi ka üheksakümnendatel, minu kümneaastase aru lihtsalt ei registreerinud neid. Siiski tundub mulle siiani, et loetletud kodanikuaktiivsuse ilmingud täitsid uue kvaliteediga mõttelise tühiku, mille segadusseajavad üheksakümnendad ühiskondliku aktivismi rindel olid vahepeal tekitanud.

Nüüd tekitasid ühiskonnas segadust aga aktivistid ise, kes importisid Eestisse paljude jaoks olemuslikult uued teemad, teooriad ja praktikad, mis Läänes juba aastakümneid kasutusel olid olnud. Näiteks: loomaõiguslus (liikumine Loomade Nimel sai alguse 2006), LGBT-liikumine (MTÜ Eesti Gei Noored loodi 2008) või jätkusuutlik ja kodanikke kaasav linnaplaneerimine (MTÜ Linnalabor loodi 2009). Neid ühendusi nimetati halvustavalt heaoluühiskonna produktideks. Vahepeal ühishuvide eest võitlemise asemel erahuvide maksimeerimisele keskendunud eestlaste jaoks tundusid need teemad võõrad ja harjumatud. Sestap algas kodanikuühiskonna taltsutamise pikk protsess, mis on väldanud liikumisest Aitab Valelikust Poliitikast kuni jääkeldrini ning ACTA-st SAPTK-ini. See on kulgenud lainetena – kord on tunne, et kodanike julgus ning sõnakus muudab olulisel määral Eesti poliitilist kultuuri, millele järgneb tavaliselt pettumus, letargia ja käegalöömine, sest soovitud muutused jäävad üksnes pinnavirvenduseks. Ikka kaks sammu edasi ja poolteist tagasi. Või vastupidi.

Aastal 2017 on kodanikuaktiivsus Eestis astunud järgmise mõttelise sammu edasi. Tõusulainega on tegu kahtlemata: äsja aprillis toimus kaks suuremat meeleavaldust, üks karusloomafarmide ja teine Rail Balticu joonlauatrassi vastu. Möödunud aasta detsembris tegi tänavaprotestiga otsa lahti aga liikumine Eesti Metsa Abiks (EMA), mis sai oma nime tolsamal päeval, kui ligi sada inimest keskkonnaministeeriumi ette metsaseaduse muudatuse pärast meelt avaldama kogunesid. Juba enne seda oli kõigi kolme teemaga seoses kogutud petitsioonikeskkonnas kodanikelt allkirju, koostatud kultuuritegelaste ja teadlaste nimel avalikke kirju, tehtud aktiivset meediakampaaniat ning peetud arvukaid eravestlusi poliitikutega. Ühtäkki olid kodanikud saanud tagasi vahepeal kaduma kippunud hääle, kuid seekord polnud pinnuks silmas valelik poliitika ega seksuaalmoraal, vaid ennekõike siinne looduskeskkond. Seepärast hakati avalikkuses kiiresti paralleele tõmbama kümnenditetaguse fosforiidisõjaga. Lähemal vaatlusel on tegu siiski erinevate üksikvõitlustega, mis sarnanevad meetodite valikult, kuid eristuvad mastaapide, professionaalsuse astme ning sihiseade poolest.

Liikumistest kõige noorem, EMA on vaevalt paarikuise tegutsemisaja jooksul avanud korraga mitu rinnet – esmalt võeti sihikule ministeeriumis välja töötatud metsaseaduse muudatused laiemalt, kasutades maskotina lendoravat. Seejärel hakati sõlmima hea tahte lepinguid pisemate kodanikuliikumistega, kes kaitsevad mõnda metsatukka või hiit – nii osaleti näiteks Keretü kaitsealale planeeritava Nursipalu katsepolügooni vastases võitluses ja nõustati RMK raieplaanide suhtes kriitilist Kolga külakogukonda. Nüüdseks on fookus suunatud hoopis Emajõe äärde planeeritavale miljardiprojektile ehk Est-For Investi tselluloositehasele. Ei peljata ka pehmemaid teemasid, näiteks tegeleb üks EMA töögrupp noorte fotokonkursiga. Samas tunnistab EMA liikumise üks loojaid Martin Luiga mulle, et korralikult suudavad nad hallata ühte teemat korraga.

Kes on „nemad“? Liikumise Facebooki grupis, kus käib vilgas arutelu ja igapäevaselt postitatakse pilte uutest raielankidest, on tänaseks üle nelja tuhande liikme. Need on kaasamõtlejad ja teemast huvitujad, tihti murelikud looduses uitajad, kelle hulk kasvab orgaaniliselt, kuni teema püsib kuum ja harvesterid metsas müttavad. Põhimõtteliselt on võimalik liikumisega ka formaalselt liituda, täites EMA kodulehel kaks kohustuslikku välja. Koduleht ütleb, et liitumisega otseseid kohustusi ei kaasne – tegu on mandaadiga liikumise programmile, millele on tänaseks nõusoleku andnud ligi tuhat inimest. EMA tegevusi teostab aga tosinast inimesest koosnev põhiaktiiv, kelle üheks peamiseks ülesandeks  ongi praegu organisatsiooni ülesehitamine, mis – nagu Luiga omast kogemusest teab – pole sugugi lihtne. Kunagi koos oma emaga AVP Tallinna gruppi vedades tajus ta väga selgelt, millistes lapsekingades kodanikuliikumised Eestis veel on. „Me ei teadnud AVP-d tehes, mida tuleks teha. Inimestel lihtsalt polnud asjade muutmise kogemust,“ meenutab Luiga.

Praeguses EMA tuumikus on asjade muutmise kogemust õige pisut rohkem. Liikumise  eestvedaja on entusiasmist pakatav (aja)kirjanik Linda-Mari Väli, kes alustas kodanikuaktivisti karjääri juba hilisteismelisena liikumises Loomade Nimel. See on anarhistliku netifoorumi PunaMust üks võsudest, mis on tänaseni elujõulisena püsinud. Loomade Nimel on karusloomafarmide-vastaseid protestiaktsioone korraldanud juba üle kümne aasta. Tänaseks ollakse läbimurdele lähemal kui kunagi varem, kuid samas on organisatsioon ise väga palju muutunud ning muuhulgas pooldunud. 2014 loodi mitmete loomakaitseühenduste liikmete poolt – aga suuresti loomaõigusliku ideoloogia baasil – lobiorganisatsiooni ja ekspertgrupina MTÜ Loomus, mis õhinapõhise kodanikuliikumise asemel sarnaneb tegutsemismudelilt pigem arenevale start-up ettevõttele: töö käib kokkulepitud graafiku alusel, eksisteerib poolaasta tegevuskava, koosolekutele hilineda ei tohi, aruandlus on eeskujulik. Tänu kahe palgalise töötajaga Loomuse eestvedamisele tunnustati loomasõpru/loomakaitseorganisatsioone tänavu suisa Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu poolt Aasta Hääle tiitliga. See on kodanikuliikumiste spektri üks äärmus. Ennast rahvaliikumiseks tituleeriv EMA, mis teadlikult üritab formaalsetest raamidest hoiduda, asetseb spektri teises otsas, kus MTÜ-tamist tajutakse riigi rahakotist sõltumisena. Tõe huvides tuleb siiski märkida, et ka Loomus on võtnud vastu põhimõttelise otsuse ministeeriumidelt mitte tegevustoetust küsida, küll on seda küsitud ja saadud kodanikuühiskonna sihtkapitalilt.

Kuskile nende kahe vahele jääb Avalikult Rail Balticust (ARB), mis on küll ametlikult MTÜ-na registreeritud, kuid sarnaneb tegutsemispõhimõtetelt rohkem metsakaitsjate liikumisele, kasvades orgaaniliselt ja liites enda külge väiksemaid satelliite. Üllatuslikult on ARB sündinud ühest varasemast kodanikuliikumisest, mis koondas Tuhala, Nabala ja Pahkla piirkonna elanikke, kes 2005. aastal loodud Nabala Keskkonnakaitse Ühingu kaudu võitlesid karjääri rajamise vastu sealsetele karstialadele. Tegu on kodanikuühiskonna paljuski mahavaikitud edulooga, sest kümne aasta vältel suutsid sealse piirkonna elanikud ministeeriumi, äriühingute ja mitmete teadlaste survele vastu seistes oma seisukohad läbi suruda. Toonast liikumist vedanud Saku vallavolikogu esimees Tanel Ots ütleb, et Eesti mõistes oli tegu pretsedendiga – varasemalt on ainult korra kaevandusloa välja andmise järel protsessile hiljem tagasikäik antud. Reeglina money talks. Nabala võitlusest surmani väsinud Ots sai puhata kõigest kaks nädalat, siis tuli peale Rail Baltic, mis oli eelneva mõtteline jätk. Õhus olid ideed Rail Balticu kaudu lõhkuda juba loodud kaitseala. Tänaseks on selge, et Rail Balticu trass looduskaitseala ei läbi, sest ARB suutis plaanitavale joonlauatrassile mõned kumerused sisse joonistada. Praegu ei räägita aga enam sellest, kas raudtee peaks läbima küla siit- või sealtpoolt, vaid sellest, millist raudteeühendust Eesti üleüldse vajab.

Selliste küsimusteni jõudmine eeldab atomiseeruva ühiskonna liikmetelt oma ninast kaugemale vaatamist ja teatud mõtteinertsist vabanemist, sest üks asi on see, kui sa üritad takistada oma kodunaabrusesse karjääri rajamist või kodutänava ümbernimetamist (mõni kodanikuaktiivsuse näide võiks ka olemata olla). Hoopis midagi muud on sõdida projekti vastu, mis jääb sinu tagahoovist rohkem kui saja kilomeetri kaugusele. Sel juhul tekib paljudel küsimus: miks. Miks see sulle korda läheb? Mis kasu sa sellest võitlusest saad? Kuna selliste küsimuste esitajad lepivad reeglina ettesöödetud ja pealiskaudse infoga, mõjuvad aktivistid nende jaoks kas veidrate hullukeste, teelt eksinud konspiratsiooniteoreetikute või Venemaa mõjuagentidena.

Tegelikult on aktivistide kujunemislood väga sarnased. Ots oli Rail Balticust esialgu vaimustunud, kuni hakkas analüüsidega lähemalt tutvuma. Põlise linlasena arvas Väli pikka aega, et Eesti metsadega on kõik korras, kuni luges arvamusartiklit vanade metsade vähenemisest ning selle mõjust ökosüsteemile. Loomuse tegevjuhist Kadri Tapersonist sai tulihingeline loomaõiguslane alles pärast loomafarmides filmitud videote vaatamist. Tõsi, infouputuse tingimustes ei saagi loota, et keskmine kodanik suudaks korraga orienteeruda raiemahtude statistikas, olla kursis loomade psühholoogiaga ning omada arvamust raudteetransiidi tasuvuse kohta. Paljud neist küsimustest oleme delegeerinud demokraatlike protsesside kaudu valitud rahvaesindajatele, keda nendes küsimustes on aga järjest vähem põhjust usaldada. Rail Balticu teemalise 101 avaliku elu tegelase pöördumise koostaja Toomas Kiho sõnadega: „Mõtteviisi peale, et valitsejad võiksid üldse teha Eesti riigile kahjulikke otsuseid, annab tulla.“

Mõtteinertsi süvendavad avalikkuses käiku lastud lihtsustavad lööklaused: viie tunniga Berliini, miljarditehas, julgeolekugarantii. Reeglina käiakse need välja kohe projekti algfaasis, kui pole tehtud keskkonnamõjude analüüsi ja arvandmeid projekti kohta leidub minimaalselt. Opereeritakse ainult sõnade, visioonide ja plaanidega, mida osava PR-kampaania tulemusel avalikkusele maha müüakse. Kampaaniasõnumid sööbivad kiiresti mällu ja raamistavad seejärel kogu edasist diskursust. Ülikiire raudteeühendus Euroopa südamega oli veel paar aastat tagasi esimene trump, mille Rail Balticu pooldajad lauale käisid. Eesti kui Ida-Euroopa perifeeria. Üksik saar, mis tuleb raudrelsside abil ühendada muu maailmaga. Meie oma Lennart, kelle autoriteedis ei saa ju kahelda, juba ütles seda. Need olid võimsad kujundid, mis pididki panema ühe postsovetliku siirderiigi ebakindla identiteediga väikese rahvakillu hingekeeled võbisema.

Nüüdseks on tänu ARB tegevusele teada, et 240 kilomeetrit tunnis need rongid päris kindlasti läbi Baltikumi ei tuhise ning praeguste plaanide kohaselt hakkab Poola piirile jõudes üks lõputu loksumine, mis tähendab, et viie tunni asemel võtab sõit Berliini vähemalt kolm korda rohkem aega. Niisiis on Rail Balticu projektiga seotud ametkonnad olnud sunnitud kaardipakist üha uusi ja uusi kaarte välja tõmbama: Euroopa Liidu väävlidirektiiv muudab laevatranspordi liiga kulukaks, suurte veokite kadumine maanteedelt parandab liiklusohutust, Rail Baltic annab põhjuse rajada Tallinna ja Helsingi vahele tunnel; kui see raudtee meid Euroopa südamega ei ühendagi, siis vähemalt kolme Balti riigi pealinnad saavad kiire ühenduse; ning loomulikult igihaljas julgeolekukaart, mille võib Eestis vist iga teemaga seoses trumpässana lauale käia. ARB sisuline tegevus on paljuski seisnenud nendele argumentidele reageerimises, kasutades selleks kohalike logistikaekspertide ja teadlaste abi, kuigi mõnikord piisab ka lihtsalt tervest mõistusest, et näiteks aru saada, kui lihtne oleks sõjas  raudteed hävitada.

Võib ka juhtuda, et kodanikuliikumine ise annab oma vastastele argumendid kätte, nagu juhtus Otsa sõnul nn Arktika koridoriga, mille osas ARB tegi majandusministeeriumile arupärimise. Kui alguses eitas ministeerium kategooriliselt, et Rail Balticut on vaja Hiina transiidiks, siis hiljem korjati see argument seoses Helsingi tunneliga uuesti üles.

Niisiis pole argumentide tasandil kodanikuliikumised sugugi kehvemad kui nende hästi makstud oponendid. Suurema finantsmuskli tõttu võiksid ametnikud edestada kodanikke vähemalt professionaalsuses, kuid seegi areneb pigem kodanikuaktivismiga käsikäes ja selle otsesel mõjul. Ots meenutab, et algusaegadel korraldasid Rail Balticu projekti Eesti eestvedajad trassile jäävates omavalitsustes tutvustava sisuga rahvakogunemisi, kus kohaletulnutesse suhtuti ülbelt ja küsimusi ignoreeriti. Seetõttu hakkas ARB paralleelselt korraldama samades kogukondades sisulisi rahvakoosolekuid, mille käigus moodustuski ARB esialgne tuumik. Peagi muutus ka Rail Balticu aruteludel kõnetoon sõbralikumaks, lauale ilmusid tee ja küpsised, seintele värvilised plakatid.

Seevastu meediaruumis kostis ARB hääl pikka aega õige vaikselt. Liikumisega seotud isikud väidavad, et neid demoniseeritakse ja tsenseeritakse süstemaatiliselt. See oli ka üks põhjusi, miks möödunud aasta septembris läkitati meediasse 101 allkirjaga pöördumine, milles kultuuritegelased, teadlased ja akadeemikud nõudsid Rail Balticu projekti plaanitaval kujul seiskamist. Takkajärgi hinnates saavutati kirjaga täiesti uus tase kommunikatiivsuses ning allakirjutanute autoriteet kandus üle ka kodanikuliikumisele. „Kuni 101 kirjani oli umbes selline suhtumine, et neil, kes Rail Balticut kritiseerivad, on midagi viga. 101 kiri näitas, et on terve hulk avalikult aktsepteeritud inimesi, kes nii mõtlevad,“ kirjeldab üks ARB juhtfiguure, Priit Humal kirjaga kaasnenud võimestavat efekti. Ühtäkki polnud ARB enam oma püüdlustes üksi ning seni kaane all kobrutanud kriitika paiskus nüüd lumepallina avalikku ruumi. Pühaduse oreool sai Rail Balticu projektilt sellega rebitud.

Muidugi on ka neid, kes eelistavad suhtuda suurprojektiga kaasnevatesse väljakutsetesse endiselt kriitikavabalt. Avaliku kirja koostamisega seotud meediaõppejõud Maarja Lõhmus ütleb, et erinevate lehetoimetuste postkastides on ootel terve hulk ARB või 101 kirja autorite arvamusartikleid, mida aga ei avaldata, sest väidetavalt on ARB kõneisikud juba liiga palju sel teemal sõna saanud. See ei takista meedial avaldamast kolme erinevat uudisnuppu pressikonverentsist, milles Siim Kallas esineb Rail Balticut pooldava seisukohaga – mis aktivistide meelest näitab meediamaastiku kahepalgelisust. Rail Balticu propaganda vaatavat vastu ka päevalehtede juhtkirjadest, st toimetuspoliitikast kumab selgelt läbi ühe osapoole eelistamine. Seetõttu on ARB hakanud looma oma avalikkust: Äripäeva ja Õhtulehe vahel on ilmunud kaks numbrit ajakirja Avalik Sõna, mis koondab meedias avaldamata jäänud lugusid. Juba varem oli ilmunud kaks sarnast vahelehte Postimehes. Kuigi Avaliku Sõna rahastamise vastu on huvi tundnud ajakirjanikud ja Lõhmuse väitel arutatakse väljaande sisu üle kuluaarides ka Toompeal, jääb küsitavaks, millisel määral sellised ebaregulaarselt ilmuvad trükised avalikku diskussiooni mõjutada suudavad.

Süsteemset eiramist on tunda saanud ka metsaaktivistid, kelle mõtteavaldusi vaigistamise asemel marginaliseeritakse. Näiteks on hakanud Fred Jüssi ja Valdur Mikita metsateemalised sõnavõtud figureerima Delfi portaali Alkeemia rubriigis. „Loodus on parateadus,“ rehmab Luiga. Teisalt alustas Väli ka ise metsateema käimatõmbamist pigem nišiväljaandest Müürileht, võttes kaasautorina järjest suuremaid vabadusi, nagu näiteks toimetuse nimel kõnelemine. Nüüd – pärast meeleavaldust, petitsiooni ja kultuuritegelaste ühispöördumist – kirjutavad artikleid rohkem teised; Väli ise saadab regulaarselt liikumise nimel välja metsateemalisi pressiteateid.

Teine EMA algataja, hiljuti Eestimaa Roheliste juhiks valitud Züleyxa Izmailova on loodusvaldkonna probleemidele tähelepanu juhtinud oma saates „Roheline Vabariik“, mis algselt läks eetrisse Nõmme Raadios, kuid on nüüdseks kolinud Tallinna Televisiooni. Izmailova ei pelga ka näiteks Telegrami konverentsil või raadiosaates „Halloo, kosmos!“ kõnelemist. Paljude silmis devalveerib sellistes meediakanalites esinemine nii Roheliste kui ka EMA mainet. Siin on aktivistide jaoks mõttekoht: kas luua nullist täiesti oma platvorm, toetuda kahtlase maine ja kitsa sihtgrupiga meediaväljaannetele või pressida ennast nui neljaks suure lugejaskonnaga nädala- ja päevalehtedesse. Viimane eeldab süstemaatilist tööd, häid tutvusi ja oskust pakkuda ajakirjanikele kõnetavaid teemapüstitusi. Taperson ütleb Loomuse näitel, et meedia siunamise asemel tuleb õppida nendega koostööd tegema: „Kui uksest visatakse välja, tuleb minna aknast.“

Kui metsaaktivistidele on leitud esoteerikaväljaannetes oma nurgake, siis Rail Balticu kriitikute seisukohtadele leitakse rohkelt ruumi paremradikaalsetel veebilehtedel nagu Objektiiv ja Uued Uudised. EKRE jaoks on Rail Baltic juba ammu muutunud Euroopa vasakliberaalse imperialismi sümboliks, mistõttu on loomulik ka ARB tegevustest poliitilist kasu lõigata. Näiteks 22. aprilli meeleavalduse korraldajate nimekirjast võis leida nii EKRE kui SAPTK, mille peale nii mõnigi kodanikualgatus otsustas protestiaktsioonist kõrvale tõmbuda. Väli ja Luiga pakkusid välja, et sellisel juhul võinuks meeleavaldusel lisaks SAPTK-le osaleda ka mõni LGBT organisatsioon, näidates üldsusele, et nii suure asja nimel ollakse valmis vaenukirves ajutiselt maha matma. Sellele ettepanekule ei vaadatud hästi. EKRE pole muidugi ainus partei, kes kodanikuaktivistidele külje alla hõõruma on hakanud. Käes on ju valimiste aasta ja valijaid kõnetavad teemad imbuvad vaikselt erakondade agendasse. Näiteks korraldas Vabaerakond samuti aprillis protesti valitsuse metsapoliitika vastu. Erakonna uue esimehe Artur Talviku nägemus Vabaerakonna ideoloogiast, nn vaba konservatism, peaks toetuma põhialustelt Valdur Mikitale. Seni on laiahaardelise ideoloogilise platvormi sõnastamise asemel viljeletud küll rohkem sisutühja namedropping’ut, milles pealegi puudub järjepidevus, sest looduse kaitsjana toetab Vabaerakond ometi karusloomafarme.

Erakondades liitlaste leidmisele ei maksa aktivistidel siiski liialt panustada, sest poliitiliste tormituulte järel võib juhtuda, et senised liitlased avastatakse vastaskaevikust. Nii juhtus ARB-l Keskerakonnaga, kes opositsioonis olles pakkus linnameedias ARB-le rohkelt kajastamisvõimalusi. Nüüdseks on kas ruum otsa saanud või ajakirjanike huvi raugenud, sest Rail Balticut puudutavates uudislugudes kodanikuliikumise esindajatele enam sõna ei anta.

Sõna andmisega on üldse nii, et riigi nägemuses võiks see toimuda eelnevalt paika pandud raamides ja kindlaks määratud teemadel. ARB sünnilugu sobib seda hästi illustreerima: päris alguses polnudki kodanikel võimalik esitada küsimust, millist raudteed Eesti vajab. Selle asemel tuli olulist infot välja kangutada ametnikelt, kes soovisid kodanikke algusest peale projektist eemale hoida. Maakondlikud kokkusaamised olid vajalikud eelkõige maakonnaplaneeringute kooskõlastamiseks ehk linnukese kirja saamiseks. Ametnikele  ootamatult tekkis kodanikel palju küsimusi ja ettepanekuid, peamiselt küll neile esitletud trassivariandi kohta, mida kohalikes kogukondades hakati ümber joonistama. Ots ütleb uhkusega, et enamik praegu töös olevast trassist on kodanikuühiskonna poolt maha märgitud. Kogukondade liikmed koos omavalitsuste esindajatega lugesid talgu korras mahukaid tehnilisi materjale, töötasid kaartidega, otsisid häid praktikaid välismaalt ja pidasid maha omavahelisi vaidlusi – nii sündisid ARB ettepanekud trassimuudatusteks, millest suurem osa läks lõpuks ka käiku.

Teise suure töövõiduna kaubeldi välja Rail Balticu trassile kohalikud peatused, mis teenindaksid siseliini ronge. Sellest ei maksa siiski järeldada, et kaasamisega on Eesti riigis kõik korras. Vahepeal on vastu võetud uus planeeringuseadus, mis annab mastaapsete joonobjektide projekteerimisel riigile senisest suurema otsustusõiguse. Kui Rail Balticu planeerimist alustataks täna nullist, peaks riik kodanike huvide ja ettepanekutega hoopis vähem arvestama.

Ots ütleb, et uste sulgemist kogeti ka ARB-s kohe, kui aktivistid hakkasid tõstatama tõeliselt fundamentaalseid küsimusi. „Strateegilistes küsimustes kaasarääkimisel tuleb klaaslagi kiiresti ette,“ võtab Ots oma senise kogemuse kokku. Niikaua kui kodanikuühiskonna sildi all tegeletakse tuljaku tantsimise, hariduse edendamise või mõne tänava inimsõbralikumaks planeerimisega, olevat kõik hästi (kuigi tänaval ja tänaval on vahe, Reidi tee ei ole mingi Soo tänav, eks). Kaasamine on küll popp ja noortepärane termin, mida Instagrami fotodel hea hashtag’ina kasutada, kuid praktikas olevat vabaühenduste liikmete jutt läbirääkimiste laua taga otsustajatele kui kärbse pinin. Uue metsaseaduse väljatöötamisse olid kaasatud näiteks nii Eesti Keskkonnaühenduste Koda kui ka Maaülikooli teadlased, kuid lõpuks sõitsid ärihuvid looduskaitsjate ja teadlaste arvamustest jõuga üle. Väli arusaamist mööda korraldab keskkonnaministeerium kaasamisüritusi selleks, et keskkonnaühendused saaksid ennast välja elada. Mis omakorda annab poliitikutele argumendi aktivistide vaigistamiseks – nii emotsionaalsete inimestega polevatki võimalik dialoogi pidada.

Kas kodanikuaktivism peaks seisnema põhiliselt eelnõude kommenteerimises ja ümarlaudadel osalemises? Kas ka siis, kui need tegevused kujutavad vabaühenduste jaoks korduvalt peaga vastu seina jooksmist? Kuidas klaaslage ületada? Eesti loomaõiguslased võiksid siin teistele sarnastele kodanikuliikumistele eeskujuks olla. Liikumise Loomade Nimel põhitegevuseks oli esialgu regulaarne meeleavalduste korraldamine karusnahast tooteid müüva Escada poeketi kaupluste ees. See oli osa üleeuroopalisest solidaarsusaktsioonist. Piketeerimas käidi järjepidevalt, vahel ka kõigest 5–10 inimesega. Kuna aasta varem oli loomaõiguslastest üle käinud ülemaailmne vahistamistelaine, sattusid noored meeleavaldajad kohe ka kaitsepolitsei huviorbiiti: keskkooliõpilasi kuulati üle, teavitati nende vanemaid, loomakaitsjaid mainiti kapo aastaraamatus. Taperson on praegu seda meelt, et toonane jõustruktuuride ülereageerimine tuli liikumisele tervikuna isegi kasuks: „Muidu poleks ühiskond meid üldse tähele pannud.“

Seejuures on meeleavaldus loomaõigusliikumiste sekkumisvahendite hierarhias kirjas üsnagi pehme abinõuna. Sealt edasi liigutakse otseste aktsioonide juurde, nagu loomade vabastamine, loomafarmi omanike avalikustamine, karusloomafarmide tehnika lõhkumine, pommiähvarduste tegemine või müüki jõudnud kauba rikkumine. Eesti loomaõiguslased, kes on saanud oma välismaa kolleegide kogemustest õppida, on nii robustsetest praktikatest teadlikult hoidunud. „Need tekitavad ühiskondlike muutuste asemel pigem trotsi,“ selgitab Taperson. Küll aga rikastavad Eesti loomaõiguste eest võitlemise arsenali salajased videoreportaažid karusloomafarmidest. Anonüümsed saadetised jõuavad liikumise Loomade Nimel postkastist edasi suurematesse meediaväljaannetesse ning on aidanud karusloomafarmide keelustamise eelnõuga edasi liikuda.

Meeleavalduste korraldamine on jätkuvalt jäänud liikumise Loomade Nimel pärusmaaks, mille kõrvale on Loomuse näol loodud parketikõlbulik eestkosteorganisatsioon. Mõlema vabaühenduse liikmed lävivad regulaarselt ja poliitilise muutuse loomiseks koordineeritakse tegevusi omavahel. Kui on vaja rongkäiku, siis organiseerivad selle liikumise Loomade Nimel aktivistid. Kui on tarvis kulisside taga niite tõmmata, teevad seda Loomuse liikmed. Ja kui on vaja kiirelt mobiliseerida mitmeid loomakaitseorganisatsioone mingi pöördumise taha, siis ka see võimekus on Loomusel olemas. Kui mängureeglid on ette antud, tuleb tõsiseltvõetavuse säilitamiseks osata nende järgi ka mängida. „Me ei saa minna maaeluministeeriumi karjuma ja süüdistama,“ nendib Taperson.

Mõnikord tahaks siiski emotsioone ka näidata. EMA-le on siin-seal emotsionaalsust süüks pandud. Väli usub, et emotsioon on eestlaste jaoks niivõrd laetud teema puhul paratamatu (liikumise kodulehel suisa kogutakse inimeste isiklikke metsalugusid) ning säärased süüdistused silmakirjalikud: „Kui Pomerants osutab keskkonnaaktivistidele kui puukallistajatele, peetakse seda normaalseks. Kui puukallistaja meeleavaldusel häält tõstab, siis on see suur probleem.“ Pealegi olevat keskkonnaühendused kogu iseseisvusaja ametnikega viisakalt, teaduslikult ja rahulikuks jäädes suhelnud ehk teinud kõik täpselt nii, nagu ministeerium soovib. Eesti metsade olukord sellest ei paranenud. EMA on toonud teemasse action’it!

Väli valitud agressiivne taktika on ministeeriumiametnikud ärevaks muutnud. Ei ole saladus, et oma artiklites keskonnaministeeriumi endise kantsleri Andres Talijärve ja ärimaailma vahele julgeid paralleele tõmmanud Väli suutis häirida kantsleri meelerahu, kes pöördus mainekahju tekitamise pärast pressinõukogusse. Teadlased ja keskkonnaühendused on EMA panust seni pigem hinnanud, sest metsateema on lõpuks ometi meedias pildil. Aktivistid aitavad teha teadlastele katet. Põhimõtteliselt võiks EMA ja keskkonnaühenduste vahel olla sarnane rollijaotus, nagu seda on loomaõiguslastel, sest ühendustel on kaotada palju. Metsa pärast liiga häälekalt karjudes võib kogemata ka soode toetus ära kaduda, kui ametnikel puudub piisav nüansimeel eri tüüpi „puukallistajate“ eristamiseks.

Aktivistidega suheldes kumab läbi põlgus terve ametnike klassi vastu. „Eesti ametnike subjektsus on nõrk,“ põhjendab Lõhmus. Ülejäänud kolm riiki – Läti, Leedu, Poola – suutsid Rail Balticu projektirahad oma huvide teenistusse rakendada (näiteks rajatakse Riiga praegu lennujaama ja kesklinna vahelist rongliini, Leedu võitles endale välja ümberlaadimistehased ja lisaharu Kaunase-Vilniuse vahele, Poola on saadud rahad süstinud aga riikliku raudteevõrgu arendamisse). Eesti ametnikud aga ei soovi endiselt arutleda selle üle, millist raudteeühendust Eesti vajab, ja kiirustavad silmanähtavalt tagant koostöölepingute ratifitseerimist. Kodanikuaktivistid tahaksid kiirustamise asemel aja maha võtta ja kõiki variante kaaluda. Positiivse programmina on nad omalt poolt välja käinud Estlinna nimelise visiooni, mida aga pole kellegagi arutada. ARB-l pole Otsa sõnul tänini tekkinud Eestis konkreetset vestluspartnerit. On küll kolm-neli ministeeriumiametnikku, kuid poliitiline otsustusvõim on hajutatud.

Metsaliikumisel on selles mõttes paremini läinud, kuigi seal on ametnike subjektsus väidetavalt erahuvide kütkes. Luiga ja Väli tõmbavad keskkonnaministeeriumi ja ärimeeste vahele isekeskis võrdusmärgi. Hiljuti jõudis avalikkuse ette kiri, milles Est-For Investi juhid esitasid valitsusele 12 ettepanekut, sh palve teha planeerimisseadusesse muudatusi, millele oli lisatud juba valmis kirjutatud eelnõu, mis lubaks planeeringu koostamisest huvitatud isikutel maksta omavalitsustele ja riigiasutustele kinni keskkonnamõjude hindamine. See kiri demonstreerib ilmekalt, kuidas suur raha üritab oma huvide kaitseks riiklikke regulatsioone omatahtsi ümber kujundada. Juba on kõlanud ähvardused, et projekti venitamine – näiteks keskkonnamõjude hindamiseks või omavalitsustega konsulteerimiseks – võib tähendada, et investeering liigub Eesti asemel hoopis Lätti.

Samuti on ärimehed palunud riigil käsitleda rafineerimistehast riiklikku eriplaneeringut vajava objektina, mis tähendab sarnaselt joonobjektidega, et otsustusõigus nihkub kodanikest kaugemale ehk maakondlikul tasandil on võimalik vähem kaasa rääkida. Kuna tegemist on täiesti uue planeeringuliigiga, siis terendavad nii mõnedki vaidlused ja kohtusaagad juba silme ees. Juba oma nime poolest näitab riiklik eriplaneering, mismoodi era- ja avalikud huvid üksteisega mastaapsete investeeringute puhul läbi põimuvad. Nabala võitluse põhjal teab Ots rääkida, et kui mõnel ärimehel tekib mingi piirkonna vastu huvi, muutub see kiiresti riiklikuks huviks. Osa rahast pannakse kiiresti uuringute alla, et tekiks õigustatud ootus projekti ellu viimiseks. Siit ka ilmselt Est-For Investi ettepanek lahkelt oma taskust keskkonnamõjude hindamine kinni maksta.

Sellises ebavõrdses situatsioonis on kodanike vastupanukollete tekkimine loomulik, ainult et poliitilise kursi muutmiseks kipub aktivistidel püssirohtu nappima. Tänu Rahvakogule on parlamendil kohustus vähemalt 1000 allkirjaga kollektiivseid pöördumisi ehk petitsioone komisjonides arutada, kuid kohustust eelnõud algatada sellega ei kaasne: 10 000 allkirjaga karusloomafarmide keelustamise märgukiri on kaks aastat maaelukomisjoni ja valitsuse vahet pendeldanud, Rail Balticu petitsioon polnud majanduskomisjoni meelest piisavalt argumenteeritud ning saabus liiga hilja. Avalike kirjade kirjutamine ammendab ennast pikapeale kommunikatiivselt – ei saa öelda, et ARB teisele, juba 150 allkirjaga avalikule kirjale jaanuaris oleks järgnenud uus diskursiivne pööre. Meeleavaldustega on põhimõtteliselt samamoodi – iga järgneva samasisulise meeleavaldusega langeb osalejate ja kaamerate hulk, kuni lõpuks muutuvad viimased väsimatud piketeerijad lihtsalt ebameeldivaks osaks ministeeriumi või konkreetse äriühingu töötajate argipäevast.

Samuti paistab möödas olevat see aeg, kus üks arvamuslugu või karikatuur suutis ühiskonnas laia resonantsi tekitada. Isegi aprilli alguses peetud kultuurirahva pleenum, kus kõnepuldist kostis korduvalt mure Eesti looduskeskkonda kahjustava poliitika pärast, ületas vaevu meediakünnise. Igasugu visioonikonverentse, mõttetalguid ja arvamusliidrite lõunaid on juba nii palju, et teiste seas silma paistmiseks tuleb osata vajutada õigetele PR-nuppudele. EMA ja eriti ARB puhul on sõnakesksus sümptomaatiline, kuid argumentidega rikastatud ilukõne mõjub ainult ühele segmendile avalikkusest, sh poliitikutest. Selles segmendis võib olla omakorda väga palju neid inimesi, kes kuulavad kultuuritegelaste kriitika asemel meelsamini ekspertide selgitusi, kelle autoriteet on küll tõepõhjata ajastul väidetavalt vankuma löönud. Kuid jälgides sotsiaalmeedias reaktsioone näiteks avalikele kirjadele või mõnele aktivistide protestiaktsioonile, võib näha, kui kiiresti taastub usk faktipõhisesse ühiskonda, mille vardjad varjuvad kabinetisügavustesse.

ARB-l on kandva visuaalina kasutusel Peeter Lauritsa illustratsioon lõhkikistud Eestist ja EMA Facebooki grupist käivad igapäevaselt läbi fotod raielankidest, kuid puudu on sellistest visuaalsetest sümbolitest, mis võrgus kulutulena levima hakkaksid. Visuaalse ajastu nõudmistega peaksid arvestama ka kodanikuliikumised. Näiteks karusloomafarmide keelustamise osas saabus Tapersoni hinnangul läbimurre alles pärast šokivideot Karjaküla rebasefarmist. Teinegi praegu menetluses olev loomade heaolu puudutav seaduseelnõu jõudis surnud punktist edasi tänu traagilistele filmikaadritele Narva jões hukkunud tsirkuseelevandist Medist. Kohe kui Taperson neid kaadreid nägi, sai ta aru, et nüüd on võimalik tsirkuseloomad ära keelata – Medi suri märtrisurma.

Samamoodi mängis Nabala võitluses olulist rolli Tuhala nõiakaevu ikooniline tähendus paljude eestlaste jaoks. Ots arvab ka ise, et Nabalas jäi kodanike hääl peale ainult seepärast, et kasutusele võeti ebatraditsioonilised vahendid, näiteks tegid tuntud muusikud nõiakaevu loitsu, mida esitati Raekoja platsil ja mida YouTube’i vahendusel on vaadanud tänaseks rohkem kui veerand miljonit silmapaari. Suurt sümbolväärtust ja emotsionaalset suhestumist võimaldavad ikoonid aitavad laiemat üldsust tõhusamalt mingi eesmärgi taha mobiliseerida kui loogiline argumentatsioon või abstraktsed väärtused. Sellest tõdemusest võiksid edaspidi rohkem lähtuda ka ARB ja EMA. Metsaliikumisel tasub ebakonventsionaalsete vahendite otsimisel kiigata Poola poole, kus kampaania Gdzie Jest Drzewo kutsub üles imikutega emasid mahavõetud puude kändudel lapsi imetama, tegevust pildistama ja seda sotsiaalmeedias jagama. Veelgi kaugemale on läinud Norrast alguse saanud vabaühendus Fuck for Forest, mis kogub vihmametsade kaitsmiseks raha pornograafilist materjali müües.

Loodetavasti on kodanikuaktivismile kõõrdi vaatamise ajad Eestis mööda saamas, sest aktivismist on võita kõigil, otsesesse sihtgruppi mitte kuulujatel ehk isegi rohkem kui teistel. Kodanikuaktivistid on need, kes nihutavad avalikus diskursuses lubatu ja lubamatu piire ning defineerivad ümber ühishuvisid. Sotsiaalteadustes nimetatakse diskursiivset raami, mis avalikus ruumis aktsepteeritud seisukohti piiritleb, Overtoni aknaks. Sellest raamist jäävad välja ideed, mis on liiga radikaalsed, kuid kuna Overtoni aken ühiskondlike muutuste käigus alati nihkub, siis võib avalikkus radikaalsemaid ideid hakata ka vaikselt omaks võtma. Kodanikuaktivistide suurimaks teeneks võibki pidada Overtoni akna järjepidevat laiemaks tõmbamist. Nii on loomaõiguslaste tegevusest kõige rohkem kasu olnud klassikalistele loomakaitsjatele, sest ühtäkki muutus nende tegevus normaalseks nähtuseks, kuna kuskil hakkasid sõna võtma inimesed, kelle meelest ei tohiks loomi üldse süüa. Taperson usub, et nn radikaalide tegevus annab tavainimestele võimaluse käituda nii, nagu nad tegelikult mõtlevad. Sama meelt on Izmailova, keda pikka aega peeti imelikuks, kuid kes pälvis möödunud aastal ajakirja Anne ja Stiil aasta naise tiitli. Mainstream-väljaande tunnustus on märk paradigmanihkest. Saavutatud mentaalne võit võib aga jääda hapraks, kui võitlustest väsitakse, survet lõdvendatakse või tagasilöökidest heitutakse, sest ühiskondlike muutuste esilekutsumine on pikk ja käänuline protsess, mille eestvedajad endale nõrkushetki lubada ei saa.