Septembri lugemissoovitused

Aro:

Seekord väga eklektiline, ent loodetavasti mõtet stimuleeriv valik artikleid. Y-põlvkonnast ehk millennialidest on ka Eestis üksjagu palju räägitud, tavaliselt kahes võtmes: kas “noorus on hukas” või “y-põlvkonna väärtused muudavad kõike”. Kumbki pole eriti produktiivne. Põlvkondade kaupa inimeste lahterdamine on rohkem astroloogia kui sotsioloogia ning Austraalia majandusteadlane John Quiggin on toonud lühidalt välja ka põhjused, miks selliseid analüüse ülemäära tõsiselt võtta ei tohiks.

Eelajalugu on tagasi moes. Viimastel aastakümnetel on tehtud palju huvitavaid uuringuid, mis näitavad, kuidas meie arusaam kiviajast on suuresti mõjutanud soov näha seal „loomupärase“ ühiskonnakorralduse juuri. Kuna tegemist on ajastuga, millele empiiriliselt ligi pääseda on paratamatult keeruline, siis on matmispaikadest leitud potikildude põhjal patriarhaalse-kapitalistliku ühiskonna konstrueerimine olnud paratamatult paeluv spekulatsioon. Selle taustal on hea lugeda Sam Krissi artiklit, mis üritab vaadelda eelajaloolisi koopamaalinguid nende endi konteksti, mitte kui millegi arenenuma ja olulisema (kirjaoskuse, tsivilisatsiooni) eelkäijat. Ning New Yorkeris annab John Lanchester ülevaate provokatiivse politoloogi James C. Scotti uuest teosest, mis küsib, kas elu enne põllumajandust võis olla ehk mitte „vilets, vastik, elajalik ja lühike“ nagu väitis Hobbes, vaid enamike inimeste jaoks hoopis mõnusam. Kui üldiselt arvatakse, et teravilja- ja karjakasvatusega kaasnenud paikne eluviis ja põllumajandusliku ülejäägi tekkimine tegi võimalikuks tsivilisatsiooni arengu ja riikide tekke, siis Scott väidab uusimatele arheoloogilistele andmetel tuginedes, et tegelikkus oli just vastupidine: tugevate riikide teke tõi omakorda kaasa keskendumise just teraviljakasvatusele, mida oli lihtne maksustada. Põllumajanduse levik tõi aga omakorda kaasa kõik muud riiklusega seonduvad hädad: maksud, orjanduse, sõja.

Pessimistlikult hinnatakse ümber ka Teise maailmasõja järgset Euroopa integratsiooni. Browni ülikooli ajalooprofessor Udi Greenberg annab ülevaate Samuel Moyni ja Marco Duranti uutest raamatutest, mis vaatlevad Euroopa Liidu ja universaalse inimõiguste režiimi sündi mitte kui progressiivide võitu vaid kui konservatiivide ja kristlike jõudude edukat katset oma väärtusi sekulaarsesse vormi valada. Duranti näeb Euroopa Liidu põhimõtteliselt konservatiivse vundamendis ka põhjust, miks progressiivide katse Euroopa kaudu radikaalse rahvusluse ja neoliberalismi vastu võidelda on siiamaani nii täielikult läbi kukkunud. Mõtlemisainet jagub.

Viimaks uudiseid tehnomaailmast. LARBis näitlikustab Jim Kozubek ühte teadus- ja tehnoloogiauuringute põhitõde: et teaduse areng ja ühiskondlikud protsessid ei asu eraldi maailmades vaid mõjutavad üksteist alustaladeni välja. Kozubek hoiatab, et meie praeguses aina suureneva ebavõrdsusega maailmas, võivad suure potentsiaaliga biotehnoloogiad nagu CRISPR tuua majandusliku ebavõrdsuse tagajärjed bioloogiasse. Kui näiteks saab võimalikuks loote embrüonaalse arengu staadiumis teatud geneetiliste haiguste soodumuse DNA-st „kustutamine“, kes siis jaksavad selliseid protseduure endale lubada? Kas me tahame maailma, kus üks osa elanikkonnast võib osta endale disainerbeebisid ja üks osa peab leppima vana kooli stiilis reprodutseerimisega? Ning kas meil üldse lastakse sel teemal debateerida või on see küsimus juba meie eest ära „lahendatud“?

Tehnohädad; tehnohüsteeriad. Teinekord on ajaloolaste pikk perspektiiv ääretult teretulnud. Eurozine võrgus ilmunud artiklis annab Valentin Groebner ülevaate „võltsuudiste“ mitmesaja-aastasest ajaloost. Ta väidab, et meie praegune obsessioon võltsuudiste üle pakub petlikku kindlust, et kunagi eksisteeris aeg, kui tõde oli üheselt mõistetav ja meedia oli usaldusväärne. Tutkit!

Märt:

Saladused muudkui tulevad päevavalgele – et varjuda taas loori alla. Hiljuti andis ajaloouurija ja telemees Nicholas Gibbs Times Literary Supplementis teada salapärase Voynichi käsikirja dešifreerimisest. See salakirjas ja piltidega 240 leheküljeline hiliskeskaegne pärgamentraamat on tuntud oma 20. sajandi alguse omaniku nime järgi. Juba mõnda aega on see olnud ka võrgus “loetav”.  Seetõttu tehakse dešifreerimiskatseid ka järjest sagedamini. Gibbs väitis, et on tuvastanud käsikirja vastavuse muude keskaegsete naiste tervist puudutavate traktaatidega. Paraku püsis tema saavutuse kuulsus vaevalt pool nädalat. Arvukas seltskond asjatundjaid, kes seni käsikirja üle pead murdnud, ei jaga Gibbsi pretensioone. Vt nt kommentaati Ars Technica kodukal. Ikka ja jälle lõpevad arutlused selle käsikirja üle tõdemusega, et tegu võib olla ka lihtsalt müstifikatsiooniga, peene viguriga tarkpeade ninapidi vedamiseks. Raske uskuda – kas tõesti oleks keegi hiliskeskajal viitsinud sellise kahtlase lõbu pärast nii palju vaeva näha?

Voynichi käsikirja ümber käinud äsjased debatid meenutasid üht mõne aasta tagust märksa konstruktiivsemat läbimurret, nn Codex Copiale dešifreerimisel. Paistab, et sakslase Christiane Schaeferi, ungarlase Beáta Megyesi ja ameeriklase Kevin Knighti rahvusvaheline tiim sai sellega tõesti 2011. aastal hakkama ja välja tuli, et tegu on ühe 18. sajandi vabamüürlaste haru initsiatsiooniriituste kirjeldusega. Avastuseni jõudmisest kirjutas tollal põneva reportaaži Nida Schachtman ajakirjas Wired.

Märtsis kirjutasin siinsamas ajakirja New York Review of Books legendaarse peatoimetaja Bob Silversi mälestuseks. Mõni aeg hiljem selgus, et tema järeltulijaks saab Ian Buruma – mees, kelle seltsis oleme koos Marekiga juhtumisi samuti Pegasuses lõunat söönud, vististi 2011. või 2012. aastal. (Ilmselt mängib Pegasus siis oma rolli NYRB saatuses.) Juba tollal käisid jutud temast kui võimalikust Silversi mantlipärijast. Tööle asus ta nüüd septembris ning New York Timesis ilmus sel puhul väike isikuportree. Hollandlane Buruma on tõeline maailmamees ja kosmopoliit, kes on elanud pikalt Jaapanis ja Hong Kongis. Eesti Päevaleht on tema arvamuslugusid tõlkinud üpris regulaarselt. Vikerkaares 1-2, 2003 on ilmunud Iisraeli filosoofi Avishai Margalitiga kahasse kirjutatud mõjukas essee “Oktsidentalism”, milles juttu läänelike reaktsiooniliste mõtteviiside rakendamisest Lääne enese vastu Aasias.

Üks teravama sulega liberaal-kolonialistliku Lääne mõttemullide kriitikuid on viimastel aastatel olnud indialane Pankaj Mishra. Viimati arvustab ta London Reviews viie valge mehe nutulaule Lääne allakäigu üle. Tema varasemaid käsitlusi liberalismi äpardunud ekspordikatsetest Kolmandasse maailma võis lugeda näiteks samast väljaandest paari aasta eest. Mishra tänavune raamat “Viha ajastu: oleviku ajalugu” seletab globaalset reaktsioonilist parempööret ei millegi muuga kui reaktsiooniga Lääne kapitalismi, individualismi ja ilmalikkuse globaalsele pealetungile. Raamatul on olnud õige lai vastukaja, vt nt suvist põhjalikku arvustust TLS-is. Vankumatu liberaali Buruma ja ühe teravaima liberalismikriitiku Mishra võrdlemine annab igal juhul ühe hea õppetunni: meie koduseid õhtumaiseid murekesi tasub mõnikord vaadata ka hommikumaiste silmadega.

Kui see oskus aga saavutatud, tasuks proovida juba mõtisklemist selle üle, kuidas oleks olla kaheksajalg, see kolme südamega, sinivereline asotsiaalne mollusk, kes on seejuures ülimalt nutikas (mitte ainult jalgpallitulemuste ennustamisel-määramisel). Mõne viite selles suunas annab filosoof Amia Srinivasan, arvustades LRB-s kahte kaheksajalgadest kõnelevat filosoofiaraamatut.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon