Elu mõttetusest

November, 2017

Pettunud inimeste hääled

URMAS VADI

Linna kõige vanem inimene võtab oma kodus vastu külalisi, lapsed on laua katnud, on kohvi, küpsiseid, vaasis on lilled. Hommikul käis koguduse õpetaja, siis astus linnapea isiklikult läbi, nüüd teeb kohalik ajalehereporter intervjuud ja ütleb alustuseks tunnustavalt, et te olete ikka väga pika elu ära elanud! Järgneb paus, tekib juba kahtlus, kas kõige vanem inimene kuulis üldse, mis talle öeldi. Aga kuulis küll, kõige vanem inimene lihtsalt mõtleb, mida öelda, mõtleb pikalt, vaatab siis lilli vaasis, vaatab valgust, mis lõikab läbi tolmuse õhu, viimaks ta vastab:

„Nojah, aga mis see muudab?“

*
Inimene, kes lapsest peale on kogunud raha, rublasid, dollareid, kroone, eurosid, väärtpabereid, aktsiaid, väärismetalli, kinnisvara, et oleks veidigi lihtsam:

„Aga ei ole!“

*
Mees, kes oli pikalt oodanud puhkust, et siis alustada vannitoa remondiga, laob ehituspoes enda auto täis pahtleid, liivapabereid, pintsleid, rullikuid, kaks kasti vannitoa seinaplaate, plaadisegu, vuugisegu ja montaaživahtu, seda läheb alati. Auto võtab paigast, korraga käib tagaistmel ilge jumakas, lõhkeb üks vahupurk. Mees jätab auto seisma, tuleb välja, avab tagaukse ja jääb vaatama:

„Kus ikka paisub!“

*
Väikelinna taksojuht. Kord kümne aasta jooksul toimub tema linna teatris teatripäeva pidu, antakse auhindu, kohale tulevad näitlejad ka pealinnast. Ta oli terve õhtu oma autoga teatri ees ootel. Aga kui jõudis kätte tema kord, istusid taksosse üks tundmatu kirjanik ja veel tundmatum teatriteadlane, taksojuht andis oma pettumusest kehakeelega mõista (teised vedasid õhtu otsa näitlejaid, kes mängisid seriaalides, isegi filmides, oli ka ilusaid naisi, väga ilusaid!), iga ta rakk kisendas solvumisest ja ülekohtust. Omaette mühisedes viskas ta kirjaniku ja teatriteadlase sinna, kuhu need tahtsid, tõmbas ukse pauguga kinni ja võttis kummivilinaga paigast, ega see temast ilus ei olnud:

„Aga mis nad siis tulevad!“

*
Omanik korraldab oma firma töötajatele suvepäevad, sõidetakse linnast välja rohelusse, mängitakse petanki, laud on lookas, õhtul on saun, sauna kõrval tiik, on tellitud ka ansambel, kõik tantsivad ja tegelikult oligi tore õhtu. Aga hommikul, kui kõik on lahkunud, istub omanik suvemaja trepil:

„Oli seda kõike nüüd vaja!“

*
Naine tõuseb voodist, keerab endale lina ümber ja läheb läbi hämara koridori tualetti:

„Tahaks olla kordki esimene.“

*
Luuletaja Ivar Sild läheb oma kodupoodi, ei teagi, mida täna õhtusöögiks teha. Ta käib poes edasi-tagasi, kord peatub lihaleti juures, siis silmitseb leivariiulit, võtab puuviljaosakonnas õuna, tõstab korvi, aga paneb selle siiski varsti tagasi, mingi imelik tunne on viimasel ajal peal, nagu midagi ei toimuks, nagu kõik läheks mööda. Viimaks jõuab Ivar Sild piimatoodeteni, ja ilma et ta isegi seda endale teadvustaks, võtab kätte pärmipaki ja loeb sellelt järjest koostisaineid, viimaks nendib:

„Jälle pole mind kutsutud. Irw.“

*
Ülikool on kutsunud endale kaheks semestriks külalisprofessori. Läks pikalt aega, enne kui ajad said klappima, nüüd siis viimaks ometi. Hea meel on ülikoolil, üliõpilastel ja professoril endal, ta on tõesti tasemel, sügav, tabav, meeletu lugemusega, suurepärane rääkija, ta raamatuid on tõlgitud kümnetesse eri keeltesse, ka ta ise on suuteline oma raamatuid tõlkima. Esimesse loengusse on kogunenud rahvast nii palju, et mõned peavad istuma trepil, aga keegi ei lähe ära, kuulatakse suure huvi ja vaimustusega. Professor on vilunud, ta võib rääkida isegi siis, kui ta parasjagu räägitavale ei mõtle, ja seda ta hetkel teebki, suu räägib, kuid ta ise mõtleb teatava kurbuse ja kahjurõõmuga:

„Ja mitte keegi teist ei tea, et ma olen ühe munaga.“

*
Inimvihkaja, kellele ei meeldi tema rahvas, naabrid, kolleegid, polegi mingeid kolleege, ainsad kaks sõpra on sama tigedad ja eraklikud kui tema, tõelised misantroobid, peaaegu ei suhtle ja nii ongi hea, oluline on hoida distantsi, piisab vaid teadmisest, et me oleme teineteisel olemas. Talle ei meeldi ka oma lapsed ega abikaasa, juba saigi lahutatud, mingi aeg peale seda tundus, et on veidi kergem küll, siis tungis seesama ilge ja veniv tume mass taas hinge tagasi, nii on, nii on:

„Ja ega ma ise pole kah mis kiita mees. Pole selleks just väga palju teinud, et asjad oleksid paremini.“

Aga siis ühel hommikul inimvihkaja ärkab, on imeline hommik, kardinate vahelt tuleb mahedat valgust, mitte kusagilt ei valutagi, esimese asjana avab ta arvuti, läheb Facebooki, kus on kaks tema misantroobist sõpra, kes pole juba mitu kuud teinud ühtegi postitust. Kuidagi nii kerge on olla ja inimvihkaja võtab vastu kõik sõbrakutsed, neid on sada kolmkümmend neli. Kõigi nende inimeste postitused tunduvad nii vaimukad, pildid nii toredad, teevad hea tuju veelgi paremaks, inimvihkaja laigib isegi kassipilte, fotosid erinevatest kohtadest, kus inimesed on parasjagu käinud, on hea, et ta seal ise ei ole, aga kui need inimesed tunnevad seal end hästi, siis miks mitte, jumala eest! Ka meeldivad pildid toitudest, kuigi on tegelikult näha, et ega nad väga hästi maitsta ei saa. Kõik kommentaarid on inimestel nii tabavad, otse naelapea pihta, ta vajutab laik, laik, laik… Alles hiljem tal pilt selgineb, ta vaatab ennast ja oma kätetööd eemalt nagu Raskolnikov verist kirvest:

„Mida ma küll tegin!“

*
Inimene, kes planeerib igal aastal oma puhkust pikalt ette ja paneb alati mööda:

„Maasikad läksid punaseks, lapsed kasvasid suureks, kodulaen sai makstud. Aga ikkagi suve nagu polnudki, kus nad nüüd on, kui mul oleks neid vaja, kodu või asi!“

*
Väga nukra näoga naine istub toolil, silmisse valguvad pisarad, kogu ta keha on täis valu ja kannatusi, naine kõõksub hääletult, vaid keha rapub. Tooli jalad liiguvad temaga samas rütmis, kiuksuvad vastu parketti. Kui need toolijalad saaks rääkida! (On isegi hea, et toolijalad ei räägi.)

*
Tauno, kõva saunamees, osalenud ka leilivõistlustel Põhja-Soomes, istub nüüd koos sõpradega laval ja vaatab oma uut kerist. See maksis terve varanduse, ilus asi, isegi niisama nurgas seistes oli teda väga hea vaadata! Kuid nüüd on kuidagi nii imelik istuda, termomeeter, see puust mehe suur till, ei tõuse kaheksakümnestki kõrgemale, veider vaikus valitseb leiliruumis, sõbrad ei taha midagi halvasti öelda, samas on ikka täitsa loll olla. Viimaks katkestab Tauno ise vaikuse:

„Tahab veel sissekütmist.“

*
Astrid ja Egon olid pulma kutsutud, see kutse tuli üllatusena, päris kauged sugulased ikkagi, aga muidugi tore, et kutsuti. Egon arvas, et ehk ei hakka minema, kuid Astrid oli hoos, nii ammu pole pulma saanud, ikka peab minema! Egon proovis ääri-veeri öelda, et kas neid üldse tuntaksegi, pärast tekib segadus, seda veel vaja. Egonil oli päris mitmel korral ette tulnud neid hetki, kus ta pidi selgitama ja tõestama, kes ta on. Ta oli sellega ikka hakkama saanud, siiski jäi sellest alati veidi hõre ja ebameeldiv tunne sisse. Ka selle pulmakutsega oli väike kahtlus, äkki on tegemist ikkagi eksitusega? Astrid helistas ja küsis üle, selgus, et kõik on õige, jah, nad on kutsutud. Ümbrikusse pandi raha, nii on kõige kindlam, mis sa oskad osta, lilled, mindi kohale. Pidu oli uhke, isegi ehk liiga priiskav, aga kord elus ju võib, ikka. Kui tehti grupipilti, siis proovisid Astrid ja Egon teiste inimeste vahele ära kaduda, läksid ja seisid tagareas. Viimasel hetkel tõmbas Egon isegi oma pea alla, äkki hakatakse pärast uurima pildilt, et kes need on, ja keegi ei oskagi öelda ja seda pole vaja. Visati ka pruudikimpu, sellest hoidis Astrid väga kaugele, mõelda, kui kuidagi vopsab see kimp just talle sülle, abielus naine, ta läks kohe tüki maad eemale. Hiljem tantsiti, noored läksid päris pööraseks! Egon ja Astrid tantsisid samuti, aga ei võtnud seejuures palju ruumi, tantsisid vaikselt-vaikselt, nii et kui keegi peaks eemalt neid vaatama, võiks arvata, et kaks vana inimest lihtsalt liiguvad tuules. Süüa oli tohutult, ettekandjad muudkui voorisid suurte auravate taldrikutega, valida sai kolme erineva põhiroa vahel. Kas kana või lõhe või aurutatud aedviljad ja falafelid taimetoitlastele?

„Ei meile ei ole midagi vaja!“

*
Sel naisel ei olnud tegelikult midagi viga, ei mingit silmanähtavat puudust, et oleks olnud küür või topeltlõug, vuntsid, ka polnud ta liiga paks, halva hingeõhuga jne, ei, midagi sellist ei olnud. Ta oli arukas ja meeldiv inimene. Aga jah, mingi iludus ta tõesti ei olnud. Seda arvasid nii teised kui teadis ka ta ise. Kuid ta ei oleks osanud ealeski arvata, et kolm klassiõde, kes nende lennust on veel järele jäänud, kogunevad krematooriumis tema kirstu ümber:

„Väga ilus surnu!“

Mõned oskavad oma aja ära oodata.

*
Imepisikese saare vaht Martin on uppunud meremeeste vaimudega juba harjunud, nad tõesti ei häiri teda. Aga novembris on üks öö, mil neid tuleb lausa massiliselt, astuvad veest välja, kes kuidas, mõni longates, mõni lausa roomab, kõrvalisele silmale pole see vaatepilt kohe kindlasti mõeldud, aga nagu öeldud, Martin on harjunud. See öö meenutab vaimude hulgalt juba suguvõsa kokkutulekut või suvepäevi, kõik kohad on surnud meremeeste vaime täis, üks vana kapten ronib juba voodissegi. Vaat see Martinile ei meeldi:

„Ega see siin mingi hotell ei ole!“

*
Igati mõistlik mees, ta ei vihka peaaegu kedagi, ei lähe niisama närvi ei hakka tühja koha pealt mölisema, pole üldsegi sallimatu ega midagi ja nüüd kõnnib ta mööda pealinna tänavat, ei olegi midagi valesti. Aga siis jalutab talle vastu kaks noormeest, kleenukesed, lühikestes pükstes, kaks numbrit väiksemates särkides, hoiavad käest kinni. Kuidas nii, nad on nii noored, neil on kõik veel alles ees, miks nad siis niimoodi! Kuhu te küll lähete, kuhu te lähete! ahastab oma mõttes igati mõistlik mees, mingi kahjutunne ja kurbus tuleb talle peale, ta vaatab poistele järele, mõte aga lippab nagu eksinud loom. Tahaks neid kuidagi aidata, enne kui nad midagi mõtlematut teevad, sest on näha, et nad ei tea, mida nad teevad, miks nad oma elu ära rikuvad! Mees ei saa muidu, kui järgneb poistele, läheb üsna tükk aega, enne kui ta julgeb neid kõnetada. Viimaks siiski:

„Olete te ikka kindlad?“

*
Midagi on juhtunud, ei ole täpselt aru saada, kunas see juhtus, kas paar päeva tagasi või juba varem, aga on ütlematagi selge, et Madis pole enam päris endine. Ta on viimasel ajal nii sõnaaher ja sünge, hoiab omaette, koos teistega Madis enam lõunale ei lähe, kus ja mida ta üldse sööb? Jah, ta on nii kõhnaks jäänud. Ka Madise hügieen jätab soovida, juuksed salkus, rinnaesisel kastmeplekid (vähemasti midagi kunagi on ta söönud!), temast levib veidi hapukat lõhna, varem ta küll selline ei olnud, midagi peab olema juhtunud. Kontorikaaslased teevad oletusi, kas naine, kas kellegagi perekonnast on midagi lahti, kas surnud, haige? Või on saanud Madisest kasiinosõltlane? Alkohol? Narkootikumid? Korteriühistu? Prostituudid? Mis see on, mis meie Madist sedaviisi kurnab ja rõhub? Mees on nagu ära aetud, surma vari. Viimaks otsustatakse, et keegi läheb ja küsib, mis tal on. Reet on kohe nõus ise minema, siiski arvatakse, et ehk on parem, kui läheb mõni mees, veel parem, kui mõni vanem mees. Läheb Ahti, ta teeb viisakalt juttu ühest ja teisest, siis jõuab asja tuumani ja küsib. Madis tõstab silmad, langetab need taas ja poetab üle huulte:

„Ma ei taha sellest rääkida.“

*
Juba aastaid oli ta hinges haigutanud tühjus, südames igatsus. Viimaks ometi on ta kellegi leidnud, ta on meeletult armunud, see juhtus nii ootamatult, nii äkitsi. Isegi oma suuremates unelmates ei osanud ta arvata, et see võib temaga veel juhtuda, ta on nii õnnelik. Samas, ajuti mingi kahtlusekübe on nagu hingel:

„Kui me kokku saime, oli kõik nii õige, me ei kartnud mitte midagi, ei olnud mingit ärevust ega häbi. Seda vist nimetataksegi armastuseks, meie ei nimetanud seda ega teineteist mitte kuidagi, oli lihtsalt see võimas jõud, mis meid välja ajas.

Kui me olime jalutanud läbi kopsukliiniku pargi, jätsime hüvasti, ta eemaldus, vaatasin talle pikalt järele, kuidas ta koju läheb. Hetk hiljem, sealsamas, tekkis mul mitmeid, lausa kümneid põhjendusi, miks see kõik ei tohiks ikkagi jätkuda. Oli selge, et meil pole mitte midagi ühist, meil pole tulevikku!

Nii me seal pargis eemaldusime teineteisest ja tõmbusime siis taas kokku nagu mõne astmaatiku kopsud. Lõpuks otsustasime siiski mitte enam kohtuda. Sel viimasel korral läks ta jälle läbi kopsukliiniku pargi, hullumajast mööda ja siis oma koju. Seekord ta ei vaadanud tagasi ega lehvitanud, mina kah ei jäänud pikemalt sinna passima.

Ma ei tohtinud teda kunagi koju saata, sest alati oli tal kodus mees, kes võis akna peal olla ja näha, alates pargist läks ta edasi üksi. Peale seda viimast kohtumist mul plahvatas – kas ta üldse elab seal majas, mees aknal? Olin valmis kihla vedama, et ei ela. Oli nii tõenäoline, et ta on hoopiski hull, kes saab vahepeal loa väljaspool haiglat jalutada! Sest see inimene peab olema hull, kes suudaks mind armastada.“

*
Elfriide põgenes neljakümne neljandal aastal koos ema-isaga üle mere Soome, sealt edasi Rootsi, algus oli raske. Kõik tuli visalt, viimaks saadi jalad alla, aga Elfriidel oli kogu aeg tunne, et teda ei võeta rootslaste poolt omaks. Nad olid küll viisakad ja puha, siiski mingi reserveeritus oli tema ja rootslaste vahel alati olemas. Ta tundis seda isegi siis, kui oli juba abielus rootslasega. Mehe nimi oli Gustav, tore, armastav mees. Ent Elfriide tundis ka Gustavi juures, et on võõras. Lastega rääkis Elfriide ainult rootsi keeles, et vähemasti neil poleks seda tunnet, et nad pole siin päris omad. Ja lapsed said väga hästi hakkama, aegapidi see Elfriide enda mure, et ta pole päris rootslane, kadus samuti. Ühel hetkel sai Elfriide insuldi, ka sellest taastus ta kenasti, hakkas uuesti rääkima, aga ainult eesti keeles, insult oli rootsi keele ta peast täiesti minema pühkinud. Ta mees Gustav ja lapsed ja lapselapsed kuulasid teda, kasutasid emaga suhtluseks isegi Google Translatorit, kui ta lausus:

„Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida?“

Mõnikord on isegi Google võimetu, mis siis veel inimestest rääkida!

*
Valetaja: See juhtus minuga paar aastat tagasi, kui leidsin endas teatava tasakaalu ja rahu. Võib öelda, et ma olen endaga ära leppinud. Enne seda olin ma heitlik, lasin ennast pisiasjadest häirida, magasin halvasti, sõin liiga palju, mul oli palju halbu harjumusi. Juba lapsena närisin enda küüned peaaegu olematuks, mulle meeldis asju põlema panna, siis oli mul veel harjumus varastada sektsioonkapist majapidamisraha ja osta selle eest kondenspiima. Ja nii iga päev, mu küüned nägid nii inetud välja, mu süda valutas, kui ma raha varastasin, aga ma ei suutnud sellele vastu panna. Halvad harjumused lausa kleepusid mu külge.

Mingil hetkel, kui Eestisse ilmusid kasiinod, tekkis mul kasiinosõltuvus ja ma varjasin seda kõigi eest, laenasin end lõhki, valetasin… Ma olen tõesti põhjas ära käinud, kuid nüüdseks pinnale ujunud ja viimase kahe aasta jooksul pole ma kordagi ühtegi kasiinot külastanud. Ja asi pole mitte selles, et mul on kõikides kasiinodes sisenemiskeeld, vaid ma ise ei tunne mitte mingit vajadust sinna minna. Ma ei tunne ka viha nende asutuste vastu, need on minu jaoks täiesti võõrad kohad ja ma kõnnin nendest mööda nagu igast teisest majast. Ma ei tarvita enam uimasteid, ainuke puru minu tassis on teepuru. Koos uimastite ja kasiinodega käis minus kaasas ka pornosõltuvus. Aga nüüd, kui ma uimasteid enam ei tarvita, kasiinodes ei käi, siis justkui iseenesest on kadunud ka pornosõltuvus.

Ma olen õppinud eristama olulist ebaolulisest, nägema nii-öelda suuremat pilti. Ja see hoiab mind teel.

Õhtul panen ma endale hommikuks kella pool tundi varem helisema. Ja kui ma ärkan, siis on mu päeval kohe pool tundi lisaks ja see tekitab hea tunde. Mul on aega jalutada postkastini, võtta ajaleht, pressida õuntest, apelsinidest või kapsast värsket mahla ja juua seda kohvi kõrvale, klaas mahla annab algavaks päevaks hea süsti. Üldse ma toitun tervislikult, olen loobunud nisu- ja piimatoodetest, ka valgest suhkrust, olen vähendanud enda toidulaual lihakoguseid, rohkem söön kala, aedvilju. Inimestega suheldes ma suudan neid kuulata ja seejuures mitte ärrituda, aga ka ennast kuuldavaks teha.

Töölt tulles loen ma mõnest ajalehest või ajakirjast pikema arvamusartikli, peale kella kuut ma enam ei söö, olen viimase kahe aastaga kaotanud kaksteist kilo. Enne magamaminekut pesen hambad, kasutan ka hambaniiti, siis ma võimlen, kui ilm on ilus, käin jooksmas, peale seda tuleb hea uni.

*
Oli olnud aegu, kui kunstnik M-il polnud üldse raha, kunstniku asi, kõik said sellest aru, M. teadis ka ise, selline see kunstniku elu on. Aga praegu polnud rahaga muret, ta ei olnud kellelegi võlgu, panga silmis oli ta muutunud juba sedavõrd usaldusväärseks, et talle pakuti krediitkaarti. Enamikul kolleegidest puudus krediitkaart, sest polnud püsivat sissetulekut, panga silmis polnud nad usaldusväärsed. Muidugi võttis M. krediitkaardi, aga rahakoti vahel ta seda kandma ei hakanud, sest kuidagi imelik oleks teiste ees. Ta ei tahtnud laiutada, aga mingi koi ta samuti ei olnud. M. oli isegi oma tuttavatele vahel välja teinud, kui oli näha, et neil ei ole raha. Jah, raha on tõesti vähestel. Aga tema oli selleks ka midagi teinud, et oleks raha. M. oli müünud paar enda maali, oli üks pilt, mis meeldis paljudele, ja siis ta tegi seda pilti mitu tükki järjest ja siis jälle. Jah, huvitav see ei olnud, aga tõi sisse, no miks mitte, ei tundnud M. selle pärast endal ka mingit süüd. Lisaks oli teda kutsutud järjest erinevatesse koolidesse kohtuma ja ta rääkis lastele, mida tähendab olla kunstnik, esimesed kohtumised läksid konarlikult, aga nüüd oli M. juba vilunud, tal olid juba oma väljakujunenud naljad, mis meeldisid õpilastele, tekitasid huvi, ja nii oli hea oma jutuga jätkata. Kui lapsed hakkasid ära vajuma, tegi M. uue nalja ja kõik elavnesid jälle. Koolid maksid suhteliselt hästi ja samas ei võtnud nad ära M-i tööaega, varahommikul ta maalis ja lõuna ajal oli juba lõpetanud. Oli ka muid tellimusi, ühe viimase tööna tegi M. mingi haigla seinale maalingu. Terve sein sai täis troopilist metsa, palmide otsas ahvid, rohu sees roomamas naeratav boa, see mõjus värskelt ja lausa tervendavalt, haiged vaatasid tihti seda pilti ja nende tuju läks heaks. Tellimusi muudkui tuli, ka täna oli tal üks kohtumine. Mida temalt täpselt sooviti, ta ei teadnud, aga ilmselt mõnda ta varasemat maali, sest inimesed, kes helistasid, tahtsid kokku saada just M-i ateljees. Viimaks nad tulidki, neid oli kolm meest. M. oli avatud ja naeratas, aga mehed oli sellised imelikud, morni olekuga, pilte nad üldse ei vaadanud. Kui M. küsis, et millised pildid teile meeldivad, vastas üks kolmest mehest, et nad on hoopiski komisjonist. M. oli veidi segaduses, aga sõna „komisjon“ tekitas temas meeldivat ootusärevust, ta küsis:

„Mis komisjonist te olete?“

Kolmest mehest üks: „Eks ikka kunstikomisjonist.“

M: „Ahah.“ Ikka õige asi! Kuid mehed olid nii napid ja sünged.

Kolmest mehest üks: „Me oleme teid viimasel ajal jälginud ja nüüd me oleme langetanud otsuse.“

M: „Jah?!“

Kolmest mehest üks: „Teiega on nüüd kõik.“

M: „Mismoodi kõik?“

Kolmest mehest üks: „Aga vaat niimoodi!“

Ja kolmest mehest üks tuli ja surus oma käe M-ile kõhtu, nahast läbi, ajas rinnakorvi alt näpud otsivalt üles ning rebis välja maksa ja neerud. Siis tuli teine mees kolmest, võttis kopsud, mao ja sapipõie. Kolmas mees rebis välja pärasoole. Nii see komisjon lahkus.

*
Priit tellis endale litsi, ta oli seda juba ammu soovinud teha. Ja nüüd viimaks võttiski kätte, leppis kohtumise kokku, pani hotellitoa kinni, ostis kolm karpi kondoome ja šokolaadi, miks just šokolaadi, seda ei teadnud ta isegi, ost oli spontaanne, ta ei plaaninud sellega mingeid armumänge, ei ennast ega libu šokolaadiga kokku hõõruda, ei. Kohtumises endas polnud see-eest mitte midagi juhuslikku, Priit oli juba aastaid mõelnud ja otsustanud, et teeb selle asja ära, enne kui ta ära sureb. Surmani oli veel aega, aga kunagi ei tea ette. Aga kui ta praegu peaks surema ja lebaks jõuetult oma haigevoodis, vaatamas tagasi möödunud elule, ja kui ta peaks vastama küsimusele, mis on see, mida kahetsete, mis jäi tegemata, siis oleks see, et ta saaks olla kellegagi nii, et ta võib teha temaga kõike, mida soovib. Jah, Priit teadis, et see on ülbe ja egoistlik mõte, aga ta ei saanud sinna midagi parata, aina rohkem ja rohkem kummitas teda see soov, sai lausa kinnisideeks. Lastele ja naisele hommikusöögilauas sellest juba ei räägiks, see ei ole mingi hommikulaua jutt. Priit hoidis sünget unelmat sügaval enda sees, viimaks jõudis kätte hetk, kui see kõik pidi teoks saama.

Priit läks juba tund aega varem kohale, riietas end lahti ja ronis teki alla, siis aga tundus, et nii on ebamugav, pani end riidesse tagasi. Naine tuli kohale, ta oli isegi ilusam kui pildil, kuidagi hea, Priit maksis raha, otsis välja kondoomid, lepiti kokku, mida võib ja mida mitte. Kuidagi kerge ja vaba olek tuli sisse, nad riietusid lahti. Priit tegi kõike, mida soovis. Siis aga eemaldus naisest, jäi voodi servale istuma, oli kuidagi nii imelik. Libu oli näinud igasuguseid mehi, see ei üllatanud, et mõni mees jääb niimoodi soolasambana istuma, mõni hakkab nutma, mõni tahab raha tagasi, mõni muutub vägivaldseks. Aga see mees oli olnud täiesti kena ja viisakas, mis ta nüüd konutab, aega ju on veel, pool tundi:

„Kas juhtus midagi?“

„Ei teagi.“

„Mida ei tea?“

Priit ei osanudki kohe midagi vastata, istus, till rippu. Läks üsna tükk aega, enne kui ta vastas:

„Ikka pole päris see.“