Mai 68 – tants kuristiku äärel

FANNY DE SIVERS

Ilmunud Vikerkaares 1988, nr 9

Mõned ajaloolised sündmused annavad endale ise nime, eriti kui ühelegi vaatlejale pole päris selge, millisesse lahtrisse asi tuleks paigutada. ‘Mai 68’ on mõiste, mis jääb prantsuse kroonikatesse selle lihtsa denominatsiooni all. Oli see nüüd revolutsioon, mäss, ülestõus või ainult koolilaste mürgel, millega mõned kibestunud vanad ja elukutselised virisejad kaasa läksid?

Ootame ära, öeldi sel tormisel kevadel. Revolutsioon on suur sõna. Revolutsioon on ainult siis, kui riigikord lõplikult muutub. Aga riigiasjades jäi kõik endiseks, kuigi Vabariigi president kindral de Gaulle kõige kuumemal mässupäeval ära kadus ja Elysée palee uksed-aknad lahti jättis. Võimukandja koht oli tühi. Võimu polnudki vaja «haarata», nagu tavaliselt öeldakse, teda võis sel pealelõunal tänavarentslist üles korjata. Aga keegi ei korjanud. Ei julgenud või ei viitsinud.

Kuigi tänavad olid demonstrante täis ja rahvas trotuaaril karjus täiest kõrist. Aga muidugi, karjuda on lihtsam kui riiki valitseda …

Ja siis saabus suvi ja vastupandamatu soov mere äärde sõita. Kõik mässajad, maailmaparandajad, revolutsionäärid, pealtvaatajad, tänavalahingute kangelased ja ohvrid ei mõelnud enam muud kui praadida oma nahka soojas rannaliivas või lesida kuskil põõsa varjus ja unistada, kas või revolutsioonist, mis tegemata jäi.

Mässamine oli olnud lõbus, kuid ka pingutav. Nüüd oli puhkus ära teenitud. Miks see müra mais 1968 nii suure ulatuse oli saanud, seda ei osanud veel keegi öelda. Nagu mingi mikroob või batsill oli võtnud võimust, kogu maa sonis palavikus. Praegu — kakskümmend aastat hiljem — paistab, et 1968. a ülestõusul ei olnudki selget sihti, ühtegi kindlapiirilist eesmärki. «L’imagination au pouvoir!» «Fantaasia (tulgu) võimule!», kirjutati tollal Pariisi müüridele ja kogu maikuu oli nagu ilmatu sürrealistlik teatrilava, kus iga tegelane tantsis, laulis, deklameeris oma viisi järgi.

Oli küll ka sissevisatud aknaid, põlenud autosid ja kõveraks väänatud jalgrattaid, lõhutud mööblit ja paar murtud jalaluud, aga see polnud veel tragöödia. Tagantjärele võib mütsi maha võtta politsei ees, kelle enesevalitsus ja külmaverelisus aitas vältida katastroofi. Muidu oleks kõik võinud lõppeda hoopis teisiti.

Lugu algas Pariisi ülikooli tükeldamisega. Vana Sorbonne oli jäänud kitsaks. Uusi õpilasi tuli igal aastal ikka rohkem ja rohkem. Loengusaalid olid täis kiilutud, mõnes kohas pidid kuulajad kükitama amfiteatri treppidel ja kirjutama ühe põlve otsas.

Ministeerium otsustas siis fakulteedid ümber organiseerida. Igaüks pidi saama küllaldaselt ruumi. Mõned jäeti endisesse kohta, teised saadeti üle linna laiali või paigutati koguni mõnda eeslinna barakki. «Vanast» Sorbonne’ist tehti nõnda «uus Sorbonne» (Sorbonne Nouvelle), administratiivse nimetusega «Pariis III».

Sotsioloogidele anti betoonplaatidest ja lattidest kiiruga kokkulöödud ehitused lääneeeslinnas Nanterre’is, kuhu pidi hiljem tulema uhke ameerika stiili campus. Esialgu sarnanes see kontsentratsioonilaagrile, mis oli täis poriloike ja õhtuti pime ning kus polnud pärast loenguid midagi peale hakata. Vaadata polnud muud kui igavaid maalapikesi ja inetuid, odavaid üürikasarmuid. Naabruses oli ka provisoorne peavari hulgustele ja pättidele. Ja seda kõike «kaunistas» Saint-Lazare’i raudteeliin, mille rongid peatusid prohvetlikult poeetilise nimega jaamas Nanterre-la-Folie — «Nanterre-hullumeelsus».

Tehnokraadid, kes meie eluprobleemide üle otsustavad, oskavad küll teha plaane, välja rehkendada kaugusi ja kõrgusi, aga millegi pärast ei näe nad inimesi, arvatavasti ka iseennast mitte. Nad ei märka peaaegu kunagi, et ilma iluta ei saa elada. Nanterre’i üliõpilaslaagrist oli Ilu välja jäetud. Aga kõik, mis on inetu, tuleb Kurjast. Ja kuri inspireerib kurja, eks ole?

Igavate talveõhtute täiteks avastati üks iseäralik psühhoanalüütik, kelle vaimulaad ja eluseiklused sobisid hästi tolleaegse problemaatika illustratsiooniks. Wilhelm Reich — sündinud Galiitsias 1897. a ja surnud repressioonide ohvrina ühes Pennsylvania vanglas 1957. a — oli põnev isiksus. Ta püüdis ühendada marksismi ja psühhoanalüüsi ja selle sünteesi abil pöörata täiesti pahupidi meie tsivilisatsioonis valitsevat seksuaalmoraali.

Tulemuseks oli, et Reich visati välja Rahvusvahelisest Psühhoanalüütikute Seltsist ja samuti kommunistlikust parteist. Samal ajal jooksis ka tema naine minema.

Mitmesuguste sekelduste järel hakkas ta Ameerikas tegelema meditsiiniga, töötas välja nn «orgasmiteooria», kogus seksuaalenergiat kastidesse ja väitis, et ta suudab arstida kõiki haigusi.

Ühiskonnas valitsev «repressioon» oli murdnud selle mehe ajal, mil sõna polnud veel õieti käibel.

Reichi järgi võtab repressioon kõige hirmsama vormi seksuaalküsimustes. Selle surve ohvrid on kõigepealt lapsed ja üldse noored. Perekond moodustab ühe neist kurjadest võimudest, kes inimest jälitavad.

Hiljem selgus, et Wilhelm Reich oli üsna pisike ideoloog teise ameeriklase kõrval, kes samuti võrsus Kesk-Euroopast ja kelle nimi oli Herbert Marcuse.

Sel ajal kui linnas sillutisekive lahti kraabiti ja Saint-Micheli bulvaril barrikaade ehitati, polnud veel keegi seda meest lugenud. Polnud aegagi. Aga pärast mässu ilmus Herbert Marcuse nagu deus ex machina esmakordselt prantslaste lugemislauale. Ohoo, alles nüüd saame aru, mis maipäevadel toimus, hõiskasid eksegeedid. Marcuse on «esimene, kes ühendas psühhoanalüüsi ja marksismi radikaalses industriaalühiskonnas ja selle ideoloogia kriitikas õnne ja vabaduse püüdluste nimel, mis olulised igaühele». (Vt Jean-Michel Palmier. Presentation d’Herbert Marcuse. Paris, 1969.)

Marcuse raputab mitte ainult meie ülirikka lääne ühiskonna poliitilist ja majanduslikku organisatsiooni, vaid ka selle elustiili. Teoses «Ühedimensiooniline inimene» (mis ilmus Pariisis juba 1968), kirjeldab ta tehnokraatse ratsionalismi dehumaniseerivat mõju inimesele. Mida kaugemale see areng läheb, seda hullemini ekspluateerib inimene inimest ja lõpuks on kõik õnnetud.

Teoses «Eros ja tsivilisatsioon» seletab Marcuse Sigmund Freudi tsiteerides, et tsivilisatsiooni alguse lõbuprintsiip on aja jooksul asendunud tootlikkuse- või tuluprintsiibiga, millega iseenesest kaasneb repressioon. Tööstusega on seotud võimuprobleemid. Juba Ernst Jünger märkas, et tööstus mobiliseerib kaasaegse ühiskonna võimutaotlused. Aga kas see ei ole siiski üldine viga? Maailmaparandajad katsuvad alati domineerida ja kõikides sotsiaalsetes kihtides kohtame inimesi, kel on vaja teistest targem olla, kõnekaaslastel «suu kinni panna». Võimutahe esineb mitmes variandis, seda mai-mässajad ei taibanud.

Ulm’i tänaval (Pantheoni lähedal) asuv kuulus Ecole Normale (õpetajate ettevalmis- tuskool) väärib siin tsiteerimist, sest sealsetes rahmeldamistes tulid eriti selgesti avalikuks totalitarismi ja fašismi idud, mis tavaliselt hakkavad tärkama kriisi olukordades. Võim oli selles koolis «althusserlaste» käes. (Muide, prof Louis Althusser, ise puhastverd marksist, sai laiemale publikule tuttavaks alles 1980. a sellega, et ta kägistas oma naise, kuid ei läinud kohtu alla. Ülikooli au oli siin kaalul. Uks tunnustatud filosoof ja professor ei või olla mõrtsukas, öeldi vabanduseks, aga tal on närvid . . . ) «Althusserlaste» intellektuaalne türannia ja sallimatus teiste vastu tuletas meelde hiinlaste kultuurirevolutsiooni ja selle jubedusi. Arvatavasti esines siingi vähem ideoloogiat kui võimunälga.

Herbert Marcuse arutab pikalt-laialt, kuidas aidata noori, kes võiksid läbi viia revolutsiooni, mis annaks positiivseid tulemusi kõigile, nii vaestes kui ka rikastes maades. Repressioone esineb kõikjal, aga mõnikord on ta tarvilik indiviidi enda huvides (näiteks, kui keelatakse lapsel üle autotee jooksmast). Aga kahjuks on tarviliku repressiooni täienduseks leiutatud «üle-repressioon» — eriti seksuaalküsimustes — ja see teeb elu väljakannatamatuks.

Marcuse arvab naiivselt, et inimene peaks elama oma loomuse järgi ja siis läheks kõik korda ning kõik inimesed oleksid õnnelikud. See ebarealistlik idee võttis maad juba XVIII sajandil, mil väideti, et inimene on põhiliselt hea, ainult ühiskond teeb ta kurjaks. Seda tahab mõni veel praegugi uskuda. Aga kust see ühiskond siis kurjaks saab, kui kõik inimesed on head? Kui ma kord sellise küsimusega välja tulin, vihastas mu vestluskaaslane nii, et vastus jäi kurku kinni. . .

1968. aasta algul organiseeriti Nanterre’is vaidlusõhtu Wilhelm Reichi ja tema skandaalsete teeside üle. Väljaspool, kus Reichi nimi oli täiesti tundmatu, saadi kuulda ainult konfliktist üliõpilaste ja ülikoolivalitsuse vahel, mille põhjuseks oli poiste ja tüdrukute vahekord. Noormeestel keelati öösiti tüdrukute tuppa minna. Madin algas tegelikult siis, kui poisid võtsid kätte ja «okupeerisid» tütarlaste hoone.

Meie, vana Sorbonne’i rahvas, kuigi Pariis III templiga, oskasime ebamääraselt ette kujutada, kuidas kolleegid Nanterre’is elasid. Kahetsesime, et üks uus fakulteet oli sattunud sellise labase, ebakultuurse, halvasti kasvatatud seltskonna kätte — Nanterre on ju täiesti bordell, kirjutasid mõned ajalehed! Arvasime, et dekaanil oli õigus palgata tugevate musklitega korravalvureid ja heita mõni eriti erutatud «rahvajuht» ülikoolist välja.

Mäss või isemoodi kevadpidu? «Ah, kuis elu on igapäevane!» ahastas kord XIX sajandi luuletaja Jules Laforgue. Aga nüüd enam ei olnud. Lähedal asuvast Boulogne’i pargist toodi oksi ja tehti neist kivipildujaid. Öösiti käidi prügiämbrite kaasi korjamas, mis sel ajal olid ilusad ümmargused ja hea tugeva käepidemega. Kilbid mis kilbid. Nendega võis julgesti politseile vastu minna. Ja kui dekaani närvid üles ütlesid ja ta fakulteedi kinni pani, vajus revolutsioonilaviin Nanterre’ist saksa anarhisti Daniel Cohn-Bendit’i juhtimisel Saint-Micheli bulvarile.

Alguses vaatas ühiskond sündmusi üsna ükskõikse pilguga. Noored teevad mürtsu, seda on ikka juhtunud. Kui aga rahutused nakatasid teisi linnu ja ülikoole, hakkasid poliitikategelased omalt poolt kisa tõstma nn «gošistide» vastu. Parteilik kord oli sattunud hädaohtu; need Nanterre’i sulid olid nakatanud mitte ainult koolinoori, vaid käisid ka vabrikute ja tehaste väravais töölisnoori üles ässitamas. Ja seal läks ametiühingutel kops üle maksa.

Termin gauchiste (häälda «gošist») nõuab seletust. Gauche tähendab «pahem, vasem», la gauche «pahempoolsed» rühmitused vastandina «parempoolsetele» la droite. Gauchiste on isik, kes asetab end poliitiliselt pahemale, aga veel kaugemale, kui kõik muud senituntud pahempoolsed liikumised. Eesti keeles võiksime kasutada neologismi «pahemlane».

Pahemlase peamine tunnus on «olla vastu». Ta ei salli ühtegi autoriteeti, ei perekonda, ei riiki, parteid ega kirikut, ei mingit normi ega ideoloogiat. Teda rõhuvad kõik kasvatuse- ja korrasüsteemid. Ta ei kannata, et tema õpinguid kiusab eksamiprogramm ja et papa-mamma on määranud õhtusöögiks teatava kellaaja. Ta ei tunnusta ühtegi ettekirjutust ega piiri. «On keelatud keelata,» kritseldab ta ülikooli seintele.

Ise aga jagunesid need pahemlased mitmesugusteks politiseerivateks rühmakesteks, kes nimetasid end maoistideks, trotskistideks, anarhistideks ja mitut sorti kommunistideks. Kuuluvus mingisse gruppi oli sageli juhuslik. Satud mingi meeleavalduse kärinasse, lähed kaasa ja oledki äkki maoist! Väliseid tunnusmärke ei jõutudki välja mõelda, aitas sellest, et Sorbonne’i ette pandi lehvima punane lipp kõrvuti anarhistide mustaga. Mõni pistis nööpauku punase nelgi, mõni kandis tänaval plakateid ja kirjutas seintele. Sorbonne’i hoov oli nagu laat, kus iga indiviid ja grupp võis end väljendada, kõnesid pidada, lendlehti levitada. Uks tegelane oli kuskilt välja tirinud klaveri, seda klimberdati vahetevahel, sigaret hammaste vahel. Peasissekäigu kõrvale olid keemiaüliõpilased kleepinud lõhkepommide vormeli, ja seda retsepti kopeeriti hoolega. «Ega siin ainult üliõpilasi pole,» kommenteeris üks kolleeg. «Eeslinnasulidel on oma organisatsioonid ja ka paramilitaarsed ühingud kasutavad siin juhust, et treenida guerilla-sõjaks

Mai keskel selgus, et mässajaid oli rohkem kui alguses võis aimata. 10. mail leidis aset esimene «barrikaadide öö». 5000 pisargranaati lendas Ladina kvartali tänavail. Kolm päeva hiljem lõid töölised kaasa. 18. mail algas üldstreik.

Rahvas läks rahutuks. Mis nüüd küll saab, kui kogu majanduslik elu jääb seisma? Varsti ei leia poest enam suhkrut ega võid!

Kuid intellektuaalide seas tõusis vaimustus. Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir näitasid end barrikaadidel. Marguerite Duras, filosoof Michel Foucault ja filmimees Jean- Luc Godard astusid ka appi. Isegi vana maailmakuulus ja kallilt makstud pianist Arthur Rubinstein tunnistas, et ta on kogu südamega mässajate killas, kuigi tema enda elu on õnnestunud. «Ühiskond on võimatu. Aga mul lihtsalt vedas,» lisas ta alandlikult.

Pariisi rohelistes eeslinnades oli jumalik elu. Ükski rong ega buss ei liikunud. Keegi ei saanud kutsuda koosolekule ega määrata kohtamist, mis oleks muutunud moraalseks kohustuseks. Sirelid õitsesid, linnud laulsid. Ja õhtul võis sisse lülitada raadio ja otseselt kaasa elada — ilma mingi riskita — tänavalahinguile, mida kanti üle erutatud kommentaaridega nagu jalgpallivõistlust. Need algasid ka alati «parajal ajal», pärast kella üheksat õhtul, nagu teatrietendused. Varem poleks sobinudki, sest 7—9 vahel süüakse Prantsusmaal õhtust, ja mässaja peab ju ka keha kinnitama, enne kui ta rindele tormab.

Toidukraamiga polnud ka muret. Vähemalt esialgu. Vaatamata streigile tulid Normandia veoautod piimaga ja ümberkaudsed aednikud varustasid värske juur- ja puuviljaga. Vanemad inimesed hakkasid aga muremõtteid mõlgutama. Turul sai kuulda ahastavaid sõnu: «Nii see ometi ei saa edasi minna!»

Ja viimaks ei läinud ka.

Nn «Grenelle’i kokkulepe» valitsuse ja ametiühingute vahel võttis nii mõnegi mässaja kaineks. Palgale pandi korraga 10% juurde ja miinimumtasu tõsteti koguni 35%! Mis sa veel tahad. Marcuse või mitte Marcuse, raha on tähtis. Raha paneb rattad käima.

Aga ka seisma.

Lõplik pööre toimus siiski alles 30. mail, kui kindral de Gaulle raadios rahvale kõneles. «Mõistlikud» kodanikud tegid võimsa rongkäigu Champs-Elysées’l. Sini-valged-punased rahvuslipud levisid uuesti Pariisi tänavail. Samal ajal hakkasid äkki bensiinitagavarad uuenema. Suvi saabus, bensiin voolas, ja mässulised õnneotsijad olid tüdinenud.

Nii laiaulatuslikke rahutusi polnud Prantsusmaa XIX sajandist saadik enam näinud. Mõned võrdlevad neid sündmusi 1848. a revolutsiooniga, mis pühkis minema Louis Philippe’i ja kutsus ellu nn Teise Vabariigi. Francois Bourricaud (vt Le Figaro, 14.—15. mai 1988) leiab tuttavaid jooni Pariisi klubidest pärast 1848. a veebruari mässupäevi, mida kirjeldab Gustave Flaubert romaanis L’Education sentimentale, ja peale 1968. a sündmusi. Mõlemal juhul seisis peaviga kommunikatsioonipuuduses. Tocqueville kahetses juba jaanuaris 1848, et ülemkiht ja režiim olid ära lõigatud «tõelisest maast». Ja 1968 näeme sama fenomeni: valitsevad tehnokraadid on enesekindlad ja ülbed. Nad on veendunud — peaminister Georges Pompidouga eesotsas —, et nad teavad ja tunnevad kõike, ja nad ei märka üldse, kuidas Prantsusmaa elab ja millised on ülikooli tõelised probleemid.

Ka selleaegsete mässajate stiil meenutab 1968. a õhinat. Nende maailm on utoopiline ja sürrealistlik. Kuid võitlusromantikale lisandub 1968 tubli annus häbematust.

Ainult tulemused on täiesti erinevad. Louis Philippe pidi krooni maha panema, «kuningas» de Gaulle sellevastu jäi pukki, kuigi ka tema troon kõikus kaunis tugevasti.

Aga kas see ei olnud revolutsioon?

Jean Ferniot sai juba 1968. a lõpul valmis teosega La Mort d’une Revolution («Ühe revolutsiooni surm»), milles ta analüüsib poliitiliste parteide osavõttu maisündmustest ja näitab, et pahempoolsetel oli põrguhirm võimaliku revolutsiooni ees, mis võiks teoks saada ilma nendeta. Ja üle võtta neid «pööraseid» (enragés) ei saanud. Nende peale ei hakanud ükski hammas ega võluvõim. Isegi kommunistide kultuurimonument Louis Aragon vilistati Sorbonne’is peaaegu välja.

Kuigi poliitiliselt paistis kõik endine, hakkasid kodanike elus puhuma uued tuuled. Mitmed tabud langesid. Kõik illusioonid olid purunenud kildudeks. Mõnigi muudatus paistab positiivne, aga kui seda ligemalt vaadata, avaldub ka negatiivne aspekt. Suhtlemine on näiteks lihtsam. Telefonis võib öelda ainult «Bonjour!» («Tere!»), ilma et vaja oleks lisada Monsieur («härra») või Madame («proua»), nagu see enne kombeks oli, mis mõnikord üsna piinlikke situatsioone lõi, kui kuulaja kõrv ei suutnud kindlaks teha, kas kõneleja on mees või naine. Ja kirjaümbrikule võib panna ainult adressaadi nime, ilma tiitliteta. See muidugi ei tähenda veel, et inimesed on üksteisele lähemale tulnud. Hoolimatus teiste ja ka iseenda suhtes väljendus juba tänavarüsinas; see, kes tõukab, ei vabanda enam, ja tõugatu ei näi enamasti midagi märkavat, ta tõukab omakorda.

Tabude langemine soodustas äritsemist pornograafiaga. Laste silma all kleebitakse metroos ja kuulutustulpadel plakateid, mis neile pole määratud. Aga sellest ei hooli keegi, peale «ajast ja arust moraaliga» kristlaste.

Aga kas meil ongi veel lapsi?

Üks ‘Mai 1968’ tulemus näib olevat noorte muutumine erikategooriaks. Noorukipõlve ei tajuta enam kui arenguaega, üleminekuetappi elus. Iga rahva traditsioonis on märgitud täiskasvanuks saamine tseremooniate ja pidudega. Ja noortel on millegi poole püüda. Nüüd pole enam mingit vahet, kodanik on kodanik, olgu ta noor või vana. Kõik demagoogid kasutavad seda ideed, ja sellest «võrdsusest» tuleneb suurelt osalt tänapäeva noorsoo tasakaalutus.

Kasulikuks võib pidada ideoloogiate purunemist, üldist silmaklappide äralangemist. Sellepärast jäi Prantsusmaal ka terrorism tulemata, mis oleks olnud loogiline järelmäng maimässu vaibumisele. Kuid siin leiame ka teisi seletusi. Alain Minc (vt Le Figaro Littéraire, 4. jaan 1988) näiteks otsib peapõhjust prantslaste judeo-kristlikust südametunnistusest. Revolutsioonilise Kommunistliku liiga esimees Alain Krivine sellevastu väidab, et «terrorism ei arenenud Prantsusmaal nagu Saksamaal või Itaalias tänu äärmus-vasaktiivale ja nimelt Liigale, kes andis väljavaateid inimestele, kes muidu oleks võinud meeleheites põhja minna.»

Huvitav, et Krivine võib sellist juttu ajada veel praegu, kakskümmend aastat hiljem. Me kõik oleme vahepeal kakskümmend aastat vanemaks saanud. Ka tolleaegsed eesrindemässajad. Herve Hamon ja Patrick Rotman analüüsivad sündmustekäiku asjalikult, intervjueerivad tuntumaid tegelasi ja nende raamatus Les annees de poudre — «Püssirohu aastad» (II köide teosest Génération, kirj. Seuil, 1988) saame kuulda, mis nad tänapäeval teevad. Enamasti on nad kõik jõudnud heale elujärjele, paljud on rahulikud perekonnaisad, tööstusettevõtete peadirektorid, kirjastajad, edukad teatri- või filmikujud. Pole ime, arvab Alain Minc, et endistest maoistidest said head kapitalistid, sest ‘Mai 1968’ õpetas neid töötama ja teiste tööd juhatama. Suurepärane treening! Kui oled terve öö lendlehti trükkinud, siis tead, mida tähendavad «töötunnid» .. .

Kriitikud märgivad, et oleks siiski palju tähtsam teada, mis jäi kaasa- või järeljooksikute mällu ja hinge ja kuidas nad hiljem oma eluga toime tulid. Need, kes jäid diplomist ilma, kes pidid tagasi minema vabrikusse hommikust õhtuni kruvisid keerama. Aga need ei huvita kedagi . . .

Jean-Marie Lustiger’ sulest ilmunud bestselleris Le Choix de Dieu («Jumala valik», Paris, 1987) on paarkümmend lehekülge pühendatud ‘Mai 68’-le. Mässuaastal oli Lustiger Sorbonne’i aumônier «hingekarjane». Ka tema arvab, et ideoloogiate purunemine oli positiivne, kuid «vabastamine» ja «vabanemine» ei viinud vabadusele, vaid isiku destruktsioonile. Mõni, kes usub, et ta on vaba, on tegelikult ainult lagunenud (décomposé). Peale selle andis ‘Mai 68’ ühiskonnale maitsta poliitilist terrorismi, mille tagajärjed võivad veel tulevikus välja ilmuda.

Esialgu aga oleme vanad ja vaiksed. Üks hea lööklause väärib järelemõtlemist: A 20 ans, on descend dans la rue; à 40, on reste a la fenêtre pour encourager les autres, à 60, on ferme les volets. «20aastaselt minnakse alla tänavale (mässama, demonstreerima), 40selt jäädakse aknale, et teisi all julgustada; 60selt tõmmatakse aknaluugid kinni.»

Milline generatsioon läheb uuesti tänavale karjuma? Probleeme on Prantsusmaal küllalt. Uusi ja vanu . . . mis vääriksid mässamist.

Aga kunagi peaks «mässamine» olema konstruktiivne.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon