Koolitunnid Mustas Aafrikas
August, 2019„You are invited!“ Olen istunud kohalikus pubis korraks maha ja väljas valitsevast lauspäikesest väsinud silmad hakkavad tasapisi ruumi hämarusega kohanema. Kõrvallauas istub koolidirektor Emanuel, ligi kahemeetrine esinduslik noor mees, keda mulle eile tutvustati. Ta sööb koos kahe kaaslasega ja „You are invited!“ tähendas, et ta kutsub mind oma lauda. Nad kutsuvad alati, aga sa ei pea minema, see on osa nende viisakuskultuurist.
Hommikusöögist on tükk aega möödas ja mu kõht on üsna tühi. Ühes kausis paistvad lihatükid ning teises olev vürtsikas kaste tunduvad isuäratavad. Istun lauda ja otsin pilguga söögiriistasid. Neid ei ole, nad söövad kätega. Minu kimbatust nähes hõikab Emanuel Maryt, pubitüdrukut, kes toob mulle kausikese veega sõrmede loputamiseks. Taganeda ei ole enam kuhugi. Liha ja kaste ongi maitsvad, me sööme ning ajame juttu, aeg lendab. Üks lihatükk osutub minu hammaste jaoks liiga vintskeks ja ma poetan selle kausiserva tagasi. Suured mehed söövad, eine lõpuks on kõik kausid tühjad ja Emanuel küsib, kas ta võib ka selle õnnetu lihatüki ära süüa. Ma ei oska mõelda välja midagi, mis mul selle vastu võiks olla.
Olen 2017. aasta sügissemestri vabatahtliku loodusteaduste õpetajana Aafrikas Ghanas, külas nimega Kongo. Mind on lähetanud Mondo, Eesti arengukoostöö organisatsioon, mis vahendab vabatahtlikke ja peamiselt eraisikutelt tulevat väiksemat sorti materiaalset abi kaheksasse maailma riiki Ukrainast Keeniani. Minu stipendiumi maksab kinni Eesti välisministeerium ning peale õpilaste ja õpetajate õpetamise pean vaatama ka selle järele, et Eesti-poolne pisku abi selle tegelike vajajateni jõuaks.
Kongo küla Ghana põhjaosas on umbes Elva-suurune asula, kus Mondo vahendatud vabatahtlikud eesti ämmaemandad, õed, disainerid ja õpetajad on tegutsenud juba alates 2009. aastast. Piirkonna mitme tuhande elaniku jaoks on valge eestlane ja Lääne inimene suuresti kattuvad mõisted.
Maailmakaartidel kasutatava Mercatori projektsiooni iseärasuste tõttu me ei taju hästi, kui suured ekvaatori lähedased riigid tegelikult on. Ghana on suur riik, pindalalt kuus ja rahvaarvult üle kahekümne korra suurem kui Eesti.
Kongo küla on sisemaal, kaheksasada kilomeetrit Guinea lahe rannikul asuvast pealinnast Accrast. Seitse kraadi ekvaatorist, kakskümmend kilomeetrit Burkina Faso piirist. Piirkonda nimetatakse Upper-East Region ja ka Ghana mõttes on see pärapõrgu. Veel kümmekond aastat tagasi ei käinud seal iga kolmas laps koolis, nüüd on olukord palju parem ja vähemalt mingis osas on Eesti toetus sellele kaasa aidanud.
„Mis rahvusest te õigupoolest olete?“, küsin ma kohalikelt sõpradelt, kelleks on peamiselt nooremad arstid ja õpetajad. Nemad on rohkem haridust saanud ja sellest ka suurem huvi ümbritseva maailma vastu. Mis on teie identiteet, kellena te ennast tunnete? „Sa küsid nii keerulisi küsimusi,“ ütlevad nad.
Jah, muidugi me oleme uhked, et me oleme siit Nabdi piirkonnast. Aga neil seal Kumasi juures – Kumasi on Ghana ajalooline pealinn –, neil inimestel on see tunne tugevam, nemad on oma päritolu üle kindlasti palju uhkemad. Jah, Ghana on kindlasti hea riik ja meil on hea meel, et me just siin elame, aga see vist ei ole see, mida sa küsid. Ja kas ma ikka tean, et nad on esimene (sõja järel taas)iseseisvunud Aafrika riik.
Lõpuks lepime kokku, et nad on eelkõige mustad lääneaafriklased. Okei, aga kas ja mille poolest siis näiteks nigeerlased teist erinevad? Ee… nigeerlased räägivad teistmoodi inglise keelt.
Erinevalt eestlasest ei ole ghanalase identiteet keelepõhine. Inglise keel on nende jaoks suhtlemise ja hariduse keel. Haridus aga on elukvaliteedi paranemise ja „suurele maailmale“ juurdepääsu tarvis kriitilise tähtsusega, sellest saavad nad hästi aru.
Ghanas on ligi 80 erinevat keelt ja dialekti, millest kümmekond suuremat üksteise kõnest aru ei saa. Riik toetab vähesel määral vaid kolmes-neljas suuremas keeles antavat algharidust. Kogu muu haridus on ingliskeelne ja hiljemalt kolmandaks klassiks saavad selle juba praktiliselt kõik selgeks. Hiljuti kooli lõpetanud noored suudavad pea kõikjal inglise keeles suhelda, vanemate inimeste hulgas on selliseid üksikud. On levinud tava, et kodus räägivad kõik oma keelt, ametiasutustes aga riigikeelt, st inglise keelt.
Kongo külas kõneldaval nabdi keelel on umbes sada tuhat rääkijat ja sel puudub kirjakeel. Omavahelistes aruteludes on mu haritud sõbrad kindlad, et kirjakeel tuleks luua, sest et näiteks naabritel gurunsidel on nende vaid pisut suurema kõnelejate arvuga keeles trükitud juba isegi mõned lasteraamatud. Minu jaoks vajalikud sõnad – „tere“, „kuidas sul läheb“, „kõik on hästi“ ja „kaks õlut palun“, pannakse mulle muidugi paberi peale kirja.
Inglise keel võimaldab riigis kõigil omavahel suhelda ja selle üle on rõõmsad eriti väiksemate keelte kõnelejad – inglise keel teeb nad võrdseks suurema kõnelejate arvuga keeltega nagu tvii, eve, dagbani või gaa. Ses mõttes on inglise keel isegi nagu ghanalase identiteedi osa. „English Language is one of aspects of foreign culture assimilated by Ghanaias,“ ütleb nende põhikooli ühiskonnaõpetuse õpik. Me kasutame seda, sest see on praktiline.
Samahästi kui kogu Ghanat ümbritsev Aafrika on prantsuskeelne ja aeg-ajalt tehakse sealsete asukate üle pisut nalja. Naabrid on niikuinii igal pool pisut imelikud, aga need siin räägivad veel lisaks veidrat prantsuse keelt. Erinevused on tõenäoliselt olemuslikumad, on tuntud tõsiasi, et ingliskeelsed Aafrika riigid on frankofoonsetest üldjuhul edukamad, nende elatustase on kõrgem ja korruptsioon väiksem. Erinevuse põhjuste kirjeldamisel ollakse ettevaatlikumad. Osaliselt pärineb see kindlasti koloniaalajastust, mil pika impeeriumikogemusega britid andsid kogukondadele kohaliku elu korralduses suurema vabaduse ja vastutuse kui prantslased, kes oma ratsionaalse korralduse üritasid igal viisil keskselt peale suruda.
Tänapäeval ühendab neid põhiliselt Guinea lahe äärseid riike Lääne-Aafrika Liit, mis on hea asi, nagu mu sõbrad ütlevad. Tõepoolest, omavaheline viisavabadus ja suhteliselt tõhus majanduskoostöö eristab neid ülejäänud nn Mustast Aafrikast.
Musta Aafrikana tuntakse mandrit laia vööna läbivat troopilist keskosa, mis tinglikult jaotub Lääne-, Kesk- ja Ida-Aafrikaks. Ghanast vaadates moodustavad Põhja-Aafrika n-ö otseselt Sahara-alused riigid, Mauritaania, Mali, Niger. Araabia maid mu tuttavad päris Aafrikaks ei pea. „Aga Lõuna-Aafrika?“ uurin edasi. „Seal on palju valgeid.“ – „Ja Ida-Aafrika?“ – „Seal on inimesed kurjad.“ – „Jaah?“ Seletuseks räägitakse lugu ühest Kongo külas töötanud, aga Keeniast pärit preestrist, kes olnud küll õiglane, aga nii kuri, et kogukond palunud tal lõpuks koju tagasi minna.
Ghana nimi tuleb viisist, kuidas kutsuti kuningat, enne kui berberid ca tuhat aastat tagasi riigi üle võtsid – ghana tähendab sõjamees-kuningas. Toonane riik oli praegusest põhja pool, Senegali, Mali ja Mauritaania aladel. Suuri riike on Lääne-Aafrikas hiljemgi olnud, Mali impeeriumist ollakse võib-olla rohkem kuulnud, vähesed teavad meil Ašanti riiki, mille pealinn oli Kumasi ja mis kestis ligi kolm sajandit, enne kui Briti ekspeditsioonikorpus selle 1900. aasta paiku aastal üle võttis. Ašanti kuningriik taastati kaheks aastakümneks enne Teist maailmasõda ja kestis veel kuni aastani 1957, mil ühines moodustatava Ghana Vabariigiga.
Rannik on seevastu alates ajast, kui portugallased siin 1471. aastal esimest korda randusid, olnud erinevate võimude vallata. See, kes kontrollis rannikut, kontrollis ka siit saadavat tähtsaimat maavara, kulda. Vastavalt sellele nimetati ka rannikut – Svenska Guldkusten, Danske Guldkyst või viimati British Gold Coast. Aeg-ajalt kohtab lootusrikkaid kullapesijaid tänapäevani.
Tõtt-öelda ei tea me ju laiemalt Aafrika ajaloost suurt midagi, aga see nõuaks juba täiesti eraldi käsitlust. Tahan lihtsalt rõhutada, et siinsetel rahvastel on olemas oma suurte ja tsentraalsete riikide kogemus, mis tähendab seda, et hõimudevahelised konfliktid on hoitud vaos ja ei ole lastud kujuneda kohalikel sõjapealikutel. Sama käib usukonfliktide kohta. Laias laastus 70% Ghana elanikest on kristlased, veerand moslemid ja ca 5% on kohalike traditsiooniliste uskumustega.
Moslemid on olnud Ghanas juba 10. sajandist, islam on siin loomulik ja igapäevane osa ühiskonnast. Näiteks on neil välisministeeriumi juures omaette moslemite Meka-palverännu korraldamise talitus. Riigi põhjaosas on moslemeid muidugi rohkem. Kahest suuremast Põhja-Ghana linnast on Bawkus moslemeid üle poole elanikest, Bolgas alla kolmandiku.
Kui küsin usu pinnalt tekkinud konfliktide kohta, on vastus kiiresti eitav – konfliktid võivad tulla hõimudevahelistest suhetest, aga mitte usust. Siiski tundub islam kergelt invasiivne olevat. Lähtudes kas või tõdemusest, et kristlikel peredel on tänapäeval pigem 2–3 last, aga moslemitel nii palju, kui tuleb. Moslemid on ka enamasti elanikkonna vaesemast kihist, kuigi kindlasti mitte kõik.
Kristlased on võib-olla pisut tolerantsemad, siiski proovivad mõlemad kogukonnad teineteisega arvestada. Kui Kongo küla jalgpallivõistkond teeb turuplatsil õhtust trenni, siis platsi kõrval väikeses mošees ei hõika mulla teenistusele enne, kui treening läbi saab. Kohalikud moslemid panevad oma lapsi ka kristlike misjonite koolidesse, sest seal antav haridus on nii palju parem. Ja need koolid arvestavad oma õpilastega, näiteks presbüterlaste ülalpeetavas Bawku medõdede koolis, mille õpilaste hulgas on arvestatav hulk moslemeid, ei planeerita kontrolltöid reedele, sest moslemitüdrukuid sel päeval koolis lihtsalt ei ole. Pühapäeval ju koolis ei käida.
Erinevalt Iraanist või Saudi Araabiast sõidavad kohalikud mosleminaised siin nii jalgrataste kui mootorratastega. Pearäti kandmine on sageli ainuke asi, mis usuvalikust tunnistust annab. Konservatiivsemate mullade nurin jõudis kohalikku Kroonikasse ja tekitas mõõduka skandaali ka alles siis, kui paljude Ghana naiste moeikooni, moslemist sotsiaalministri peakate pidulikul vastuvõtul meenutas pigem soenguaksessuaari kui juukseid katvat rätti.
Ghanalase religioossus on palju loomulikum ja vahetum. Selle iseloomustamiseks sobib ehk kohaliku iirlasest preestri, isa Leo räägitud anekdoot. Kirikus käivad remonditööd ja üks tööline on tellingutel kõrgel lae all, nii et teda näha ei ole. Kirikusse siseneb vanem naine ja asub palvetama. Remondimees mõtleb, et teeb pisut nalja, ja lausub kumedal häälel: „Hei, ma olen Jeesus, mis on sinu soovid?“ Naine vaatab mõne hetke ringi, aga palvetab edasi. Remondimees proovib uuesti, tulemus on seesama. Kolmandal korral vaatab pisut häiritud naine üles ja käratab: „Jää vait, ma räägin praegu sinu emaga.“
Korra nädalas kirikus käimine on siin märk kogukonda kuulumisest ja hoolimata oma mittereligioossusest teen seda minagi. Ja kui mul teinekord pühapäevahommikune missa vahele jääb, siis kindlasti öeldakse mulle nädala jooksul vähemalt paar korda muu jutu sekka – „ma ei näinud sind pühapäeval kirikus“.
Tervikuna on Ghana ühiskond, eriti maakohtades, üsna traditsiooniline ja konservatiivne. Kohati tekib déjà vu tunne, et olen sattunud ajamasinasse, nende asjade juurde, mida mäletan oma lapsepõlvest. Samal ajal ei iseloomusta mahajäämus Ghana ühiskonda sugugi läbinisti. Siin on samal ajal ja samas kohas põimunud kokku 19. sajandi elukorraldus, 20. sajandist pärit tõekspidamised ning 21. sajandi tehnoloogia kas või laialdaselt kasutatavate päikesepatareide ja mobiilside kujul.
Arenguabi peab selle kõigega arvestama. Kohaliku väikehaigla juhataja Thomase juures õhtusöögil tuleb juttu seksuaalharidusest. Mida ette võtta, et tüdrukud ei saaks oma esimest last juba teismelisena, jõuaks kooli ära lõpetada ja oleks eluks palju paremini ette valmistatud. Selle nimel pingutavad mitmed abiorganisatsioonid, rasestumisvastaste vahendite kasutamisele kutsuvad üleskutsed on teinekord lausa kooliseintele maalitud. Siiski on nende vahendite kasutamine tagasihoidlikum, kui kättesaadavus eeldaks. „Kas ehk mõjuvõimas katoliku kirik on siin takistuseks?“ – „Ei, kindlasti mitte.“ Kohalikud misjonid kutsuvad üles just vastutustundlikule käitumisele. „Aga miks naised ise nii vähe kontratseptiive kasutavad,“ küsib lauas istuv medõest vabatahtlik, „kas nad võivad seda teha?“ – „Jah, muidugi võivad,“ ütleb Thomas, „ikka võivad kasutada, kui mees lubab…“
Nojah, siinkohal pole plakatist kooli seinal suurt abi. Naise seisund ühiskonnas on üsna sarnane sellega, mis meile on tuttav Tammsaare teostest.
Igasugune Aafrika abistamine, arengukoostöö ja sellega paratamatult seotud globaliseerumine on paljutahuline.
Ghanas toodetud ja trükitud puuvillane kangas on maailmakuulus ning olnud riigile läbi aegade oluliseks ekspordiartikliks. Eriti tuntud ja hinnatud on vahatrükiga kangad nn wax hollandais, mis on tehtud algselt üle 150 aasta tagasi Hollandi firma Vlisco poolt väljatöötatud tehnoloogiaga. Nende kaunistamiseks on kogu aeg kasutatud Aafrikast ja Indoneesiast pärit värve ja mustreid. Tegemist on riidega, mis on eriti mugav siinses kliimas kandmiseks, sest on õhuline ega määrdu kergesti.
Vist kõik Eesti vabatahtlikud on endale mõne rõivaeseme sellest riidest teha lasknud. Väikesi õmblustöökodasid on pea kõikjal ümberringi, Kongo külaski kümmekond. Naised õmblevad naistele ja mehed meestele, minule õmbles Alex madam Georgina õmblusateljeest. „Disainer Alex,“ tutvustas ta ennast, kui läksime linna särgikangast valima. Lisaks küsis, kas ma tahan särki kohaliku või Lääne moe järele.
Siinne mood on täiesti Lääne-Aafrika enda oma, globaalsed maailmamoe trendid mõjutavad seda väga vähe, ka modellid ekraanil ja ajakirjades on omad. Naismodellid on üsna vormikad, ilmsesti niisugused, kellega sihtgrupil – tervisest pakataval ja pisut paremal elujärjel oleval ghanalannal – on kerge samastuda.
Kangatootmine on olnud oluline osa Ghana majandusest. Viimasel ajal tuuakse palju kangaid sisse Hiinast. Need on kõikuva kvaliteediga, aga kohalikest odavamad. Samuti toodab Lääne kiirmoe kultuur tohutul hulgal kasutatud rõivaid, mida siis abi korras suurtes kogustes Aafrikasse transporditakse, suretades sellega välja kohaliku rõivatööstuse. Viimase viie-kuue aastaga on tööhõive Ghana kangatootmises vähenenud pea kahe kolmandiku võrra. Nii pole varsti kellegi jaoks vaja ka kohalikku moetööstust ja ahela teises otsas kaotavad teenistuse Alexid ja Georginad.
See pole kõik ainult Ghana probleem, näiteks Uganda ja Keenia kavatsevad kehtestada lausa second hand riiete impordikeelu. Iseasi, kas see abinõu tegelikkusega kohtudes toimivaks osutub.
Second hand kaubanduse teine tahk on muidugi taaskasutus. Kohalikud teevad palju ja seejuures suhteliselt keerukat käsitööd. Seejuures parandavad asju, mida meil juba ammu ei parandata või ka lihtsalt ei osata enam parandada. Kongo külaski on mitu korralikku töökoda, kus nutikad mehed su mittetöötava mootorratta või mobiiltelefoni vähemalt mõneks ajaks jälle kasutuskõlblikuks teevad. Need on oskused, mis Eestis on umbes põlvkonnaga kaduma läinud. Veel üheksakümnendate esimeses pooles oli meil peaaegu samamoodi. Siin aga pole peaaegu ükski asi veel nii katki, et teda kuidagi parandada ei saaks. Pudelipaikaja lugu mäletate? Siin on igal turupäeval kohal mees, kes su klaas- ja plastikanumad ära paikab-parandab, tööd tal jagub.
Tervikuna on Ghana üsna turvaline. Kuigi Bolgas on politseipatrullil üldjuhul automaadid, mulle ülikooli sõjalisest õpetusest tuttavad AK 74-d, pole selliseid patrulle siiski palju. Minu küsimuse peale, miks sellised relvad, öeldakse, et salakaubavedajate ohjeldamiseks, me oleme piirile nii lähedal. Automaatidega patrullid linnas on sageli noored naised, mis on isegi omamoodi veidralt võluv vaatepilt. Aga ega ma ei tea, mis siis saab, kui asi tegelikuks läheb. Ka linnast väljasõidul on alati patrull. Minusse nad ei puutu, kui mootorrattaga linna vahet sõidan.
Öösiti soovitatakse mulle tungivalt mitte ringi liikuda. Kindlasti ei tohi öösel sõita üksinda auto või mootorrattaga, sest on oht, et sind röövitakse. Paremal juhul võidakse sult lihtsalt mootorratas ära võtta. Kui Bolga linna ja Kongo küla vahelisel kahekümnel kilomeetril ei lakka teeäärne asustus praktiliselt hetkekski, siis suurel maanteel, mis suundub edasi üle piiri Ouagadougousse, on asustus hõredam ja teede ääres palju kurikaeltele sobilikku võsa. Seal on ka umbes iga kümmekonna kilomeetri järel teesulg, mis ööseks mehitatakse relvastatud politseinikega. Liinibusse otsivad nad läbi harva, küll aga vaadatakse üle sõiduautod ja veomasinad. Väidetavalt ikka selleks, et salakaubavedu ohjeldada.
Veel üks kiiresti süvenev probleem on prügi. Eriti kriitiline on see pealegi sellepärast, et kohalikud ei taju hästi, et see on probleem. Veel seitse-kaheksa aastat tagasi pakiti enamik toitu ja asju paberisse ning puulehtedesse, need pakendid lagunesid hiljemalt vihmaperioodi lõpuks ära. Plastikpakendiga see nii kiiresti ei lähe.
„Flower of Africa,“ ütleb kõikjal vedelevate ja lendlevat õhukeste plastikkottide kohta mulle Bobo, väikese käsitöökoja ja rastakohviku pidaja Bolgas. „It’s gotten to the point where it’s almost become our national flower.“ Oma töökojas kasutab ta tehnoloogiat, mis sarnaneb meie kaltsuvaiba tegemisega, ja valmistab nii kilekottidest rahataskuid, turukotte ja muid tarbeesemeid.
Siinne rahvastik kasvab jõudsasti ja koos sellega suureneb igasuguste olmejäätmete hulk. Kuna aafriklase esteetika on seotud pigem ilusa ja puhta riideskäimisega kui oma elamise ümbruse korrashoiuga, siis kipub prügi kuhjuma. Puhastusseadmed ja prügimajandus on vähelevinud. Turuplatsidel on küll suured konteinerid ja linnaservas prügimägi, aga aktiivset tegevust nende ümber märgata ei ole.
Külad on siiski pisut erinevad, on puhtamaid ja vähem puhtaid, Kongo küla on pigem see viimane. Omaette küsimus on muidugi, kuidas selles traditsioonilises ühiskonnas mingi uus arusaamine kogukonna teadvusse jõuab. Kes on arvamusliidrid, mis on kiriku roll jms.
Loodusõpetuse tundides jõudsid saastamise küsimused õpilastele kõige paremini pärale vee teemaga seoses. Põhikooli loodusainete õpikus on vee puhtuse kohta eraldi peatükk.
Vesi ja iseäranis puhas vesi on läbi aegade olnud suur probleem. Aga erinevalt prügist on sellega vähemalt viimasel ajal süstemaatiliselt tegeletud.
Nii joogi- kui tarbevee kättesaadavus on kümmekonna aastaga oluliselt paranenud. Peamiselt hollandlaste initsiatiivil on üldkasutatavad pumbaga kaevud rajatud iga kooli, väikehaigla ja turuplatsi juurde.
Madalamates kaevudes on vesi olme- ja põllumajandusjäätmetest siiski täielikult saastunud. Isegi kui sügavamatest puurkaevudest tuleb puhast vett, on seda siinses kliimas keeruline pikalt säilitada. Tarbeveemahuteid üldiselt ei puhastata ja nende põhjas kihab kindlasti mitmekesine bakteriaalne elu. See, et me Eestis saame lihtsalt kraanivett juua, on maailma mõttes ikka üsna haruldane.
Joogivesi on tavaliselt filtreerimisega puhastatud ja pakitud pooleliitrilistesse kilekottidesse ning seda pakutakse iga nurga peal. Üks pakk joogivett maksab 20 peseevat ehk umbes 4 eurosenti. Selline veefiltreerimistehas on ka Bolgas ja kohalikud suurtellijad saavad valida veepakile trükitavat reklaami. Minu õhtusöögi juurde antav veepakk kohaliku misjonikeskuse sööklas on näiteks kirjaga „Holy Water“.
Mitmed hoiakud või tegevused, mis esimesel pilgul tunduvad kummalised, muutuvad ajapikku loomulikuks, nii et sa ei saagi enam aru, miks sa neid alul imelikuks pidasid. Kui ruumi ja värvide esteetikaga kohanemine läheb kiiresti, siis aja ja elamise rütmiga on keerulisem.
Kooli algusajaga on lihtne: kui tunnid algavad kell kaheksa, siis kaheksa null viis need ka enamasti juba toimuvad. Aga kui pärastlõunane koosolek on määratud kella kaheks, siis võib rakendumine paarkümmend minutit viibida. „Me alustame siis, kui kõik on valmis.“ Tõepoolest, raske vastu vaielda. Järgmine koosolek ei alga mitte kell neli, vaid siis, kui esimene on lõppenud. Ja õhtuks on enamasti kõik tehtud. Tegevused kulgevad omas loomulikus loogikas ja rütmis, ajagraafiku järgimisest tingitud stressi on oluliselt vähem.
Nii linnas kui maal on suhteliselt palju pooleliolevaid ehitusi. Küsin: „Kas teil on ka majanduskriis olnud?“ – „Ei, praegu ei olnud rohkem raha.“ Ehitist planeeritakse mitte parasjagu võimaliku rahahulgaga arvestades, vaid sellisena, nagu seda kunagi näha tahetakse. Kui raha juurde tekib, siis ehitatakse edasi, kui ei teki, siis ei ehitata. Tegelikult on muidugi ka kinnisvaramaks pooleliolevalt ehitiselt väiksem.
Isegi külas on esindatud tsivilisatsiooni pea kõik erinevad avaldumisvormid. Muuhulgas on seal oma ööklubi, kus ma paar korda õhtu veetsin, korra käisime suurema seltskonnaga isegi linnas ööklubis. Kui valgel mehel endal head mõtet pole, siis seina äärde teda üldiselt ka ei jäeta, ikka leidub mõni julgem naine, kes eksootilise tüübiga tantsida tahab. Lisaks on alati paar-kolm tegelast, kes siis seda imeasja, ööklubis tantsivat valget meest, oma mobiiltelefoniga filmivad.
Paari nädala tagant on külas suurem festival. Nii nimetatakse siin kõiki pidusid, kuhu tuleb kokku palju ümberkaudset rahvast, isegi linnast, ja mille puhul tassitakse turuplatsile välivõimendi. Muusika on valdavalt Lääne-Aafrika popp, mis alguses tundub eksootilinegi, aga hakkab ennast läbi põhirütmi ja paari varieeruva meloodia kiiresti kordama, muutudes ühtlaseks tapeedisarnaseks taustaks. Samad rütmid saadavad sind nii söögikohas kui bussiraadios.
Festivalil on enamasti mingi ajend, näiteks kui kohalik jalgpallimeeskond võitis piirkonna karika, siis kestis pidu peaaegu kolm õhtut järjest. Seekord algab õhtu moeetendusega. Neli kohalikku noort naist on lõpetanud õmbluskursused ja otsustanud oma ettevõtluse käivitamiseks kapitali koguda ning korraldavad tuluõhtu. Alustuseks demonstreerib kümmekond neidist eri rõivaid, mis annavad tunnistust õmblejate näpuosavusest, ja siis saab annetada. Nii naiste pidulikes rõivis sugulased kui ka mikrofoniga õhtujuht julgustavad rahvast. Platsi keskel olevad suured alumiiniumkausid täituvad aegamööda punaste ühesediste rahapaberitega.
Kiiresti on läinud pimedaks, järgnev mind ei köida ja ma asutan koju minema. Mu elupaik katoliku misjoni võõrastemajas on külast mõnisada meetrit eemal puudetuka sees. Pimedas kasutan ma tavaliselt otsmikulampi, mida mul seekord pole, sest ma ei kavatsenud nii kauaks jääda. Puude alla jõudes tarvitan taskulambina telefoni. Peoplatsist peale on mu järel käinud üks mees, nüüd jõuab ta lähemale ja ma pööran ringi. Mees alustab juttu, et kuidas mul läheb ja kas ma ei tahaks talle süüa osta või raha anda. Olen neid jutte ennegi ajanud. Natuke raha võiks isegi leida, aga selleks peaksime mu elukohta minema ja see talle ilmsesti ei meeldi. Minul on juba ammu selge, et see jutt ei vii kuhugi, ja noormehele hakkab ka koitma. Siis juhtub aga midagi täiesti ootamatut. Noormees lööb mu telefoni hoidvat kätt, telefon kukub maha, ta haarab selle enne, kui ma reageerida jõuan, ning on minust ilmselgelt noorem ja kiirem. Järele ma talle ei jõua ja külast kostev muusika summutab kõik hüüded.
Kogukonna liikmena olen ma nautinud seda, et mind hoitakse. Olen kõigiga üsna avatult suhelnud, paar korda on mulle küll öeldud, et ma selle või teisega ei suhtleks, sest see on varas ja teine on lihtsalt halb inimene. Omaküla inimene nii ei teeks, nüüd aga oli peo tõttu palju võõraid. Ka mu panga- ja ID-kaart olid telefonikaante vahel.
Ma ei taha hästi mõeldagi selle peale, mida see kõik tähendab. Kõnnin üsna löödult tagasi peoplatsile ja kurdan sõpradele muret. Küla asi, uudis levib, et õpetaja Tomilt on telefon ära võetud. Ühel hetkel lasevad korraldajad seda muusika vahele mikrofoni hõigata koos ähvardusega, et kui tagasi ei tooda, tuleb võtja peale needus ja ta sureb ära. Umbes 20 minuti pärast ilmub telefon välja. See on pandud kellegi sandaali sisse, kui ta need minutiks jalast oli võtnud. Kuigi varas ei selgu, on kogukonna au uuesti jalule seatud ning minu lugupidamine nende inimeste vastu pigem tõuseb kui langeb.
Hoolimata oma katoliiklusest, mis küll igapäevast moraali ja ülalpidamist raamistab, usuvad nad sügavalt maagiasse. Kohalikud riitused on ilmselt üsna intiimsed, vähemalt minu silma eest jäävad need varjatuks. Nähtuse ulatusest annab mõningast tunnistust turul müüdavate maagiliste materjalide ja abivahendite hulk. Ka linnas müüdavad tooteminukud pole pelgalt turistidele. Turiste siin piirkonnas tegelikult ei käigi, ainult üksikud vabatahtlikud, ka minust jäävad need nukud ostmata. Voodoo on algselt just siit Aafrika osast pärit.
Telefoniloo lahendusel võib olla ka palju proosalisem põhjus. Kuna maakohtades politseid ei ole, siis asendab seda omakohus ja see on võrdlemisi vastik. Mõni nädal varem olin näinud, kuidas sealsamas turuplatsi servas peksid neli naist ühte alastikistud äbarikku meest. Minu senise kogemuse taustal sellest üsna ontlikust kogukonnast oli nähtud stseen võrdlemisi ebaharilik. Ah, see on varas, rehmas kaaslane ükskõikselt mu küsiva pilgu peale.
Kogukonna liikmeks saadakse siin palju kiiremini kui Eestis. Piisab sellest, kui sa suhtled, oled avatud ja sõbralik ning kindlasti mitte arrogantne, siis võetakse sind paari nädalaga täiesti omaks. Mingid veidrused sulle muidugi jäävad, aga kohalikud on tolerantsed – kellel meist veidrusi poleks. Veel mitu kuud peale külla elama asumist jooksevad poisikesed mulle turuplatsil järele – „Solmii, solmii buraa“ – valge, valge mees.
Erinevaid kirjutamata reegleid tuleb siiski silmas pidada. Näiteks ei sobi minul kui õpetajal ja lugupeetud inimesel käia küla vahel lühikeste pükstega. Suuremas linnas ja turismipiirkonnas on see täiesti okei, aga siin korra paljaste säärtega maantee äärde putkasse telefonikaardi järele jalutades sain vist aru, mis tunne on naistel, kui kogu aeg intensiivselt ainult su jalgu vahitakse.
Kogukonna kaitsvast võrgustikust väljas, pead kogu aeg tähelepanelik ja ootamatusteks valmis olema. Pidasin seda meeles, kui pärast lähetuseaega seljakotiga ringi rändasin. Tegelikult satuvadki valged väljapoole turismipiirkonda peaaegu ainult vabatahtlike abitöötajatena ja selle pinnalt on kujunenud sisemaa aafriklase arusaamine valgest inimesest. Vabatahtliku õpetaja või meditsiinitöötajana tegutsemine on muidugi suureks soovituseks, need on tähtsad ametid. Aga eelkõige on võõras valge inimene see, kes on tulnud abi andma, ja suur osa praktilise meelega aafriklastest kasseeriks oma osa sellest kohe sisse. Seetõttu ei saa pahaks panna, kui keegi sind tänaval peatab ja küsib, et kas sa ei tahaks talle midagi osta või lihtsalt raha anda. Üleolev ei tohi olla, aitab ainult sõbraliku meelega sinisilmne seletamine, et ei, ma olen oma abi juba ära andnud – ma olen vabatahtlik, olen siin juba kolmandat kuud, töötasin Upper-Eastis, olen õpetaja. Tavaliselt sellisest seletamisest piisab, aga tüütu on.
Pildistamine kohalikele üldjuhul ei meeldi. Ainukese suure erandi moodustavad lapsed, kelle olemasolu märkad teinekord alles seeläbi, et nad hakkavad su lähedal erinevaid poose võtma lootuses, et sa neid pildistad. Oma suure kaamera panin esimese Aafrika nädala lõpuks ära ja kasutasin seda hiljem vaid turismipiirkondades. Korralik fotoaparaat köidab kohe pilku – mille jaoks ma neid pilte teen, kas ma müün need mingile väljaandele, aga siis ma ju teenin nende arvelt, ja oma osa tahaksid nad muidugi jälle kohe kätte saada.
Või ollakse kurjad, sest ma ei pildista ju ainult ilusaid asju, pigem ikka olemuslikke. Vähemalt paaril korral väljendavad juuresolijad oma häiritust küsides, kas ma pildistan sellepärast, et kodus näidata, kuidas me siin teist halvemini elame. Sõna sõna vastu – ei, tõesti sellepärast ei pildista, lihtsalt see kõik on siin nii vapustavalt maaliline. Lahkun kiirustades stseenist, laskmata olukorral eskaleeruda.
Telefoniga pildistamist talutakse paremini. Telefoniga pildistavad nad ise ka ja see on arusaadav, neid pilte nad teavad. Lõpuni muidugi ei tea, olen ostnud oma telefoni kaamera järgi valides. See on Huawei mudel, millel on Leica kaamera. Olen pildistanud alates neljandast klassist, kui ema mulle Smena kinkis, aga mul ei olnud kunagi oma Leicat. Nüüd on, ja piisava valguse ning mitte väga kiiresti liikuva sihtmärgi korral on need telefonikaadrid sama head kui peegelkaamera omad.
Aafrikas viibimise lõpuks seljakotiga ringi rännates selgub, et selleks sobivad peaaegu ainult liinibussid. Oma suure kohvri olen jätnud külasse, et see bussiga Accrasse saadetaks, kus kokku lepitud taksojuht sellele vastu tuleb ja seda seni enda juures hoiab, kui on õige aeg meid koos lennujaama viia. Kohvri asemel on mul taksojuhi telefoninumber. Pikki vahemaid sõidavad bussid enamasti öösiti ja on üldiselt täiesti turvalised. Raudteed, peale ranniku suurte sadamate vahel liikuvate kaubavagunite, Ghanas ei ole.
Rannikul on huviväärsusi rohkem, sisemaal tuleb järgmisse tähendusega paika jõudmiseks läbida pikki vahemaid. Sõidan ligi kolmsada kilomeetrit läände, Wasse, et vaadata kohalike hõimupealikute Naade paleed. Hoone ise on 19. sajandist pärinev nn Sudaani tüüpi ulatuslik saviehitis, mis esmapilgul meenutab madalamate horisontaalsete osadega ühendatud ja roigastega tugevdatud termiidipesade kogumit.
Samasugune on ka paarsada kilomeetrit lõuna poole jääv maailma kultuuripärandi nimistusse kuuluv ja Ghana vanimaks säilinud ehituseks peetav Larabanga mošee. Vähemalt neli sajandit on hoone savikeha pärast iga vihmaperioodi järjekindlalt lapitud ja varisenud kohti uuesti üles ehitatud. Viimased paarkümmend aastat katab neid ehitisi valge kaitsekiht, mis takistab niiskusel savi sisse imbumist ja aitab kultuurimälestist säilitada. Seni on see ainult Allahi hooleks olnud.
Uskmatuid sisse ei lasta, ka koraan kaenlas väljuvat mullat ei tohiks ma pildistada. Vaidlen tükk aega kohaliku noormehega, kes nimetab oma jutuajamist giiditeenuseks ja tahab selle eest väikest tasu. Väidan, et ma ei kuulanud teda, õigus jääb mulle, aga me lahkume peaaegu sõpradena.
Suured kokku kasvanud rannikulinnad Sekondi ja Takoradi on hoopis teistsuguse rütmiga. Proovin põhimõtteliselt läbi käia ka tee peale jäävad orjakindlused. Jõesuuet valvava orjakindluse müürilt paistab otsekui käeulatuses kohalik kalasadam kogu oma kirevuses. Kindlusest laskudes küsin vähemalt kahel korral teed ja saan mõlemal juhul eitava vastuse. Neil on tegelikult õigus, teed sinna ei lähegi, kalasadamat eraldab linnast sadakonna meetri laiuse ribana slumm. Mitu kuud Aafrikas on mind enesekindlaks teinud. Kõrgemalt vaadates olen endale võimaliku läbiminekuraja fikseerinud ja otsustades minna läbi slummi, rikun üht reisimise rusikareeglit.
Mu meel on hea, sest ümberringi on nii loomulik ja eksootiline kui vähegi võimalik – värvilised pikad ookeanipaadid, töötavad lihaselised mustad mehed, hääled ja lõhnad. Ning mis põhiline, keegi ei pahanda, kui ma pildistan. Teen fotokaga isegi paar lühemat filmiklippi. Ühtäkki on mu kõrval politseinik ja palub endaga kaasa tulla, siin ei tohi pildistada. Olukord muutub kiiresti ebameeldivaks, vabandan ja ütlen, et ma ei näinud mingit keelavat silti ja üldse peaks see ju avalik piirkond olema. Diskussiooni minuga ei laskuta ja me jõuame sadamapolitsei vähese valgusega ruumidesse. Ma olen Ghanas juba mitu kuud, ma olen vabatahtlik ja õpetaja Upper-Eastis, ma tegin neid pilte tõesti ainult enda jaoks – ametnik kuulab mu ära ja ei võta vastutust. Tema ülemust ootan ma järgmises hämaras ruumis ligi pool tundi. Jõuan nii kahetseda kui põgenemisstsenaariume kaaluda.
Ma olen vabatahtlik ja õpetaja ja siin juba mitu kuud – ka temal ei tule minu üleastumisega seoses ühtegi head mõtet ning mind viiakse sadamapolitsei ülema juurde. Politseiülema laual on plastmasskarp lõunasöögiga. Ta on noorem kui ta kolleegid ja kohalike meeste kohta üsna ebaharilikult ülekaaluline. Ilmsesti meeldib talle süüa ja nüüd olen mina see, kes tema ja ta lõunasöögi vahel seisab.
Kui ma olen õpetaja, siis ma peaksin teadma, et seaduse mittetundmine ei vabasta vastutusest ja et see on ikkagi kogukonna territoorium ja olen nende igapäevast elu häirinud – see vestlus on hoopis teistsugune, vabandan nii viisakalt, kui oskan, ja olen ka tegelikult nõus kõigega, mida ta ütleb. Ahjaa, ja et mitu kuud õpetaja Upper-Eastis, ta näole tekib äratundmine ning lõunasöök ei ole enam nii tähtis. Selgub, et ta on oma lapsepõlve ja kooliaja veetnud Upper-Westis ja niimoodi oleme me ju siit kaugelt rannikult vaadates peaaegu ühest kohast pärit. Ja see on hea, et ma oma üleastumistest olen aru saanud, ning kui ma tahan ikkagi pilte teha, siis ta võib mulle ühe oma mehe kaasa anda. Kergelt pääsemise üle rõõmustades loobun eskordist.
Pool tundi hiljem tagasiteel läbi slummi kaotan orientatsiooni, muutun pisut ebakindlaks ja kohe peatab mind noorepoolne kaluri tugeva kehaehitusega mees. Tema otsekohesus mind ei häiri, küll aga ta küsimused – mis hotellis ma siin peatun, kas ma olen üksinda ja kas mu dokumendid on minuga ikka kaasas. Ütlen, et dokumendid jäid hotelli ja teen kaks sammu läbipääsu suunas, aga ta astub mulle ette, vaatame mõlemad ümbrust. Jõuan mõelda, et võib-olla oleks pidanud ikkagi politseiülemat eskordi osas kuulda võtma. Surun oma häirituse maha, vestlus kujuneb pikemaks ja me oleme viisakad. Õpetajaks ja vabatahtlikuks olemine teda ei huvita, sestap uurin, kas tal on oma paat ja kui sageli ta sellega merel käib ning kuidas viimasel ajal üldse kalaga lood on. Ja et äkki ta võtaks mind mingi tasu eest päevaks merele kaasa. Kalapüügi teema talle sobib. Pärast mõningast kauplemist lepime kokku summas ja hommikuses kokkusaamiskohas. Hommikul olen ma juba teel pealinna suunas.
Aafrika õpetab, kui sa oskad neilt õppida. Aafrika õpetab, et ei tohi muutuda liiga ettevaatamatuks või üleolevaks ja et sa pead igas olukorras „kohal“ olema ning enese eest väljas. Õpetab respekti nii looduse kui inimeste vastu. Mul endal ei olnud neile suurt midagi õpetada, millest on mul siiamaani väike süümekas Mondo ja välisministeeriumi ees.
