Toimetajalt: Tulevik kuulub Aafrikale

Mõningate prognooside järgi elab sajandi lõpuks Aafrikas 4,5 miljardit inimest ehk üle kolmandiku maailma rahvastikust, peaaegu neli korda rohkem kui praegu. Praegu elab üle poole maailma ülivaestest (kelle sissetulek jääb alla dollari päevas) Sahara-aluses Aafrikas. On arvata, et tosina aasta pärast jääbki äärmine vaesus peaaegu ainult Aafrika probleemiks. Aga mõnigi asi on Aafrikas läinud sellel sajandil ka paremaks: rahvatervis, haridus, valitsemine. Suurel määral tänu Hiina investeeringutele on mõned Aafrika riigid asunud industrialiseeruma – muidugi koos kõigi seda saatvate ühiskondlike ja ökoloogiliste hädadega, nagu korruptsioon, saastamine, ressursside ja tööjõu kurnamine. Samas on Aafrika hilinenud arenguhüppel mõned lootustandvaid eeliseid – nii nagu telefoniliinide puudumise tõttu mindi seal kohe üle mobladele, võidakse laiade elektrivõrkude puududes minna kohe üle lokaalsele rohe-energiale. Tulevik kuulub igal juhul Aafrikale – isegi kui see ei kujune kuigi helgeks. Meie kõigi huvides oleks, et kujuneks.

Vikerkaares jagab Rein Kuresoo tähelepanekud hiinlaste “arendustegevuse” laastavatest tagajärgedest. Sigrid Solnik kirjutab Eesti abist Aafrikale ning Toomas Liivamägi meenutab koolmeistritööd Ghanas. Gabrielle Hecht käsitleb seda, kuidas Aafrika kuld ja uraan on toitnud 20. sajandi ajalugu ja millise jälje jätab inimtegevus aafriklaste kehadele. Hasso Krull süüvib sellesse, milliseid õppetunde inimolust pakub bušmanite tsivilisatsioon, kõige kestvam ja edukam inimkonna ajaloos: “Just võrdväärse jagamise idee ongi see, mille tõttu nende kogukond paistab tänapäeva inimesele anarhistliku utoopiana”. Karin Veski teeb juttu 19. sajandi Aafrika-teemalise misjonikirjanduse stereotüüpidest. Näiteks Hans Tiismann ei suutnud aru saada, miks pärismaalased kahtlustavad jumalasõna kuulutajaid materiaalsetes huvides: “nemmad kaua aega ei tahha egga jõua arro sada, mis ammetmees missionär ehk mis tö Jummalarigi tö õiete on.” Andrei Liimets uurib, kuidas koloniaalstereotüübid elavad edasi Lääne filmides. Aksel Haagensen kirjutab Lõuna-Aafrika fotograafi Juhan Kuusi elutööst. Triinu Pakk, Heili Sepp ja Kaia Sisask annavad eri vaatenurga alt ülevaate Aafrika nüüdiskirjandusest.

Ajakirja tuuma moodustabki miniantoloogia kaasaja Aafrika kirjandusest. Esindatud on nii inglise- kui prantsuskeelsed novellikirjanikud ja mõni luuletajagi. Kes veel kahtleb, kas tulevik kuulub Aafrikale, lugegu neid lummavaid jutte. Toimetuse eriline tänu kuulub Heili Sepale, kelle ideest käesolev number alguse sai.

PS. Natuke operatiivset vastukaja tarkadelt meestelt:

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon