Uuk
Detsember, 2020Ühel heal päeval sai Arturil ja Helenil linnaelust kõrini ja nad asusid maamaja otsima. Nad ei vajanud oma ellu enam põnevust. Hoopis vaikust ja rahu otsisid nad peale aastaid kestnud pealinna melu. Peale pikemaid kuulutuste sirvimisi ja tuliseid vaidlusi jäi abielupaar pidama teatel, kus pakuti müüa maja Lääne-Eestis, Nõva lähedal suures männikus. Neid köitis maja hind, mis elektriühenduse puudumise tõttu oli üsna soodne, ilus paik ning eraldatus tsivilisatsioonist.
Majaomaniku, põlise metsavahiga kokku saades tundsid Artur ja Helen siiski huvi, miks ta nii kenast majast loobuda tahab. Vanamees hakkas kohe lahkelt seletama, et kohal pole tõesti vähimatki häda, lihtsalt ta ise on selle jaoks vanaks jäänud, et pood on kaugel ja nõnda edasi. Metsavahi seletamine ja paiga innukas kiitmine muutus viimaks nõnda kahtlaseks, et Artur ja Helen otsustasid võtta mõtlemisaja.
Muidu oli kõrgete mändide vahel asuv puust maja neile just sobivalt suur, kahe toa, köögi ja verandaga, ning mis peamine, ümbritsetud igas suunas kuiva ja samblase metsaga. Nõva alevikuni oli sealt linnulennult kolm kilomeetrit. Seda enam äratas imestust, miks tahtis metsavaht kenast ja vaiksest kinnistust lahti saada. Kui mees ja naine ümbruskonnas maad kuulasid, said nad teada niipalju, et selles metsas olla mõned korrad midagi imelikku juhtunud, nagu oleks seal nähtud „paha vaimu“. Tõsi, säärast juttu rääkis neile kõigest üksainus inimene, kilomeetri jagu eemal elav naabrinaine, kes oli metsavahist veelgi vanem ning kauasest elamisest ilmselt põduraks muutunud.
Peale pikemat kaalumist ja vaagimist otsustas abielupaar maja siiski ära osta, arvates, et kui seal midagi imelikku või vaimudega seotut ongi, võib selle ju jälle maha müüa.
Nii sai nende otsus teoks.
Artur ja Helen seadsid end uues kohas peagi kenasti sisse. Nad tegid korraliku remondi, ostsid maja tarbeks mitu petrooleumilampi ja mitukümmend pakki küünlaid, kaevasid üles ja rohisid puhtaks laokile jäänud aia ning ehitasid uue kemmergu. Kuna neil oli varasematest tööaastatest kõrvale pandud korralik summa raha, ei tarvitsenud mees ja naine niipea tööle minna ning lähiaastatel polnud neil kavatsust ka seda teha. Arturi ja Heleni soov oli lihtne – elada kesk elu keskpäeva ilusas ja vaikses kohas seni, kuni nad veel ise ilusad ja terved on.
Nad jalutasid ringi nõmmemänniku käänulistel radadel, korjasid mustikaid, vaarikaid ja seeni, mida sealkandis leidus külluses, lugesid raamatuid, mis linna-aastatel kokku said ostetud, ning tegid igapäevase elu kohta oma päevikutesse märkmeid. Suurema osa päevast veetsid mees ja naine aga aiamaal, kuhu Artur püstitas ka kilest kasvuhoone, kus pandi kasvama kurgid, tomatid, pipar ja paprika.
Kui saabus talv, istusid nad õhtuti pehmel diivanil küdeva kamina ees, kuulatades vaikselt ja suuril silmil, kuis ümber maja huilgab tuisk ning kuskilt kaugelt kostab huntide kumedat ulgu. Nad magasid senikaua, kuni uni kestis, ja armatsesid paar korda kuus õrnalt, aeglaselt ja kaua, nagu inimesed, kes on äratundmisele jõudnud, et elu on tegelikult lühike ning pole mõtet seda aina rohkem töötades maha magada.
Nii möödus Arturi ja Heleni esimene aasta, ilma eriliste sündmusteta, kuid õnnelikult. Neile meeldis, et nad elavad seal majas kolmekesi, nemad kaks ja nende hallivöödiline kass. Tegelikult elasid nad seal majas küll neljakesi, aga seda mees ja naine muidugi ei teadnud.
Nimelt pesitses all keldris, kartulisalve taga urus, veel ka kääbus Uuk. Ta oli selle paiga elanik olnud terve eluaja, nagu kunagi oli seda olnud tema isa, siis omakorda vanaisa ja nõnda edasi kuni mäletamatute aegadeni välja. Emast ei teadnud Uuk midagi. Ema oli tulnud ühel kevadisel õhtul, võrgutanud isa, elanud urus kuni Uuki sündimiseni ja jälle oma teed läinud. Nõnda oli see kääbuste maailmas alati olnud.
Kartulisalve tagune urg oli pikk, liivane, käänuline ja kuiv, põhi ja seinad vooderdatud sambla, väikeste kuuseokste ning linnusulgedega. Erinevalt inimestest ei vajanud kääbus õnnelikuks eluks enda kõrvale kedagi. Enamik aega meeldis talle vaikselt oma urus istuda, tillukesed käed ümber põlvede põimitud, ja vahtida pärani silmil pimedusse.
Umbes kella ühe ajal öösel hiilis Uuk urust välja, asudes toiduotsingule. Ta silkas pimeda metsa all peaaegu niisama kuulmatult ja kiiresti ringi nagu puude vahel liuglev kakk, jooksu pealt mõnd hiirt, konna või suuremat putukat hambusse haarates. Osa söögist pistis ta nahka toorelt ja sealsamas, mis kõhutäiest üle jäi, võttis talvevarudeks koju kaasa. Kümneid ritsikaid, hiiri, ninasarvikpõrnikad ja väikeseid linde olid tal seintest väljaulatuvate ja teravaks näritud puujuurte otsa torgatud, kus maitsvad palad kuni südatalveni kuivasid. Kui jaht ja söömaaeg läbi said, võttis kääbus taas kätega jalgade ümbert kinni, tardudes poolune taolisse letargiasse.
Üks omadus oli Uukil veel. Kui ta oma jahiretkedel märkas kuskil mõnda ripakile jäetud sädelevat eset või münti, pidi ta selle ilmtingimata pihta panema ja urgu vedama. Säärane komme oli temasse edasi kandunud vististi esivanemailt, kuna uru tagumises, avaramas otsas vedeles kõrge kuhil kõiksugu sädelevaid asju, mis pikkade aegade jooksul sinna kokku tassitud.
Hilistel talvekuudel, kui toiduvarud otsa lõppesid, õues pakane paukus ning rajad umbe tuiskasid, hiilis Uuk vahel nälja sunnil üles tuppa. Seal jahtis ta ämblikke, kärbseid ja hiiri, noppis üles mahakukkunud söögipuru, või kui muud võtta polnud, näppas köögikapist viilu leiba. Õnneks oli Arturil ja Helenil hea uni, mistõttu nad kääbuse ülakorrusele ilmumist ei märganud. Õnneks seetõttu, et kääbusele poleks see meeldinud. Talle meeldis elada oma elu, ilma et keegi tema olemasolust midagi teadnuks, tundmata ka ise vajadust kellegi elust midagi teada. Veelgi vähem meeldis kääbusele aga hirm, mida inimene tema nägemise puhul tundis, kuna sellega kaasnev lõhn oli ta nina jaoks midagi väga vastikut. See oli sedavõrd väljakannatamatu, et ajas Uuki lausa aevastama ja tekitas ebamugava sügelustunde selja keskossa, kuhu ta end hästi kratsima ei ulatunud. Kõige ebameeldivam oli aga see, et hirmu lõhn muutis kääbuse kohutavalt närviliseks. Sellisel puhul tormas see ülimalt ärritunud olevus lausa kiljudes inimesele kallale, hammustades teda säärest, mispeale hammustuspiirkond nahal mustaks ja koorikjaks tõmbus, pudenedes mõni tund hiljem ihu küljest lahti nagu süsi; haavandi ümbrus enam ei paranenudki, mürgine söövitus kulges mööda närvierkusid laiali üle kogu keha ja hiljemalt paari-kolme päeva pärast inimene suri, lämbudes omaenese ülespundunud lihaste spasmide kätte. Selle koletu protsessi vallandasid kääbuse silmahammaste taga asuvad mürginäärmed, mille eritisele pole meditsiin tolle olendi äärmise harvaesinevuse tõttu veel siiani vastumürki leidnud.
Uuki elus oli taolist ärritust ette tulnud kaks korda. Esimesel korral siis, kui ta sattus ühe metsa eksinud seenelise taskulambi valgusvihu sisse, ning teisel korral siis, kui ta kohtus metsavahile külla tulnud sõbraga, kes öösel külmkapist õlut võtma läks. Mõlemad juhtumid lõppesid traagiliselt.
Juhuseid, kus kääbust märgati silme eest mööda vilksamas, oli olnud rohkem. Õnneks polnud inimene neil puhkudel taibanud, keda või mida ta õieti nägi, pidades viirastuslikku välgatust enamasti omaenese meelepetteks, mistõttu taolised kohtumised nii kurvalt ei lõppenud. Ka aastakümneid Nõval elanud metsavaht oli aja jooksul üht-teist kummalist tajunud ja kuulnud, kuid alles pärast sõbra kohutavat surma otsustas ta minema kolida, kartes, et sama saatus võib tabada teda ennastki.
Artur ja Helen, nagu öeldud, Uuki ei näinud. Ei näinud nad teda ka järgneval paaril aastal, kuigi kääbus külastas ülakorrust veel mitmel puhul. Nende hallitriibuline kass nägi küll. Kassi hirm aga, erinevalt inimese omast, ei lõhna kääbuse jaoks sugugi mitte halvasti, mistõttu ei ärritanud nende öine kohtumine Uuki üldse. Ainus, mida mees ja naine omal nahal tunda said, oli mõne ehte ja hõbelusika mõistatuslik kaotsiminek, mida kumbki ei osanud lahti seletada.
Aeg kõndis oma kuuldamatul linnusammul edasi. Möödus kolm ja pool aastat, kui Helen ühel vaiksel hommikul mehele kõrva sosistas, et ootab temalt last. Artur sattus uudist kuuldes alguses suurde segadusse, mis peagi eufooriliseks vaimustuseks muutus – esimese lapse ilmumine neljakümneaastaste inimeste ellu mõjub peaaegu alati uskumatu imena! Nad laulsid ja tantsisid ning suudlesid ja kallistasid teineteist terve päeva. Peale esimese elevuse jahtumist ütles Helen, et sügise saabudes vajavad nad muidugi nüüd juba paremaid elamistingimusi, et vähemasti elekter ja duširuum peaksid neil siis olema ja pood võiks ka lähemal olla. Kui Artur seepeale rõõmsalt teatas, et küllap nad saavad hakkama metsaski, polnud naine sellega aga enam nõus. Vähe sellest, esimest korda seal elatud aja jooksul ärritus ta tõsiselt.
„Mõtle ometi mõistusega, mida sa räägid, mõtle meie tulevasele lapsele! Me ei saa enam rantjeesid mängida nagu seni. Meil on alles veel ainult paari kuu elamise raha, sa pead varsti tööle minema ja pealegi vajab laps sooja vett ja süüa ja arstiabi lähedust.“
Artur istus ohates voodiservale ja noogutas alla andes pead. Muidugi oli naisel õigus. Lihtsalt kahju oli lahkuda armsaks saanud kodust. Nad otsustasid minema kolida mitte enne, kui Artur linnas kusagilt tööd saab ja nad endile uue ning mõistliku hinnaga korteri on leidnud. Väiksemate asjade pakkimisega alustas Helen siiski juba järgmisel päeval.
Uuk istus urus ja kuulatas ülevalt kostvaid hääli. Need tundusid kuidagi teistsugused kui tavaliselt. Ometi oli ta taolisi helisid varemgi kuulnud. Siis taipas ta, et need hääled tähendavad inimeste väljakolimist. Üldiselt kääbused oma aega inimeste peale mõtlemisele ei raisanud, kuid sedapuhku tegi Uuk erandi. Tal oli hea meel, et neil kahel oli sedavõrd hea uni olnud, mis lubas tal näguripäevil köögis ämblikke jahtida ning kapist leiba näpata. Esimest korda elus tundis kääbus midagi, millele ta ei osanud nime anda, aga mida inimesed kutsuvad endi keeles „tänutundeks“.
Uuk silkas uru tagumisse otsa ja ronis läikivate asjade kuhila otsa, asudes sajandite jooksul kokku tassitud prosside, käevõrude, sõrmuste, kaelaehete, uuride ja kõikvõimalike eri suurusega müntide seas vilkalt ringi sobrama. Võtnud mõne sädeleva asja pihku, kaalus ja vaagis ta seda mõnda aega, visates siis hunnikusse tagasi. Raske oli leida seda õiget. Mõni ese tundus liiga kehv, mõni jälle liiga hea. Alles pärast mitmendat tundi, olles otsingutega peaaegu aardekuhila põhja välja jõudnud, jäi kääbuse silm pidama millelgi, mis tundus õige. See oli keskmise suurusega kuldmünt, millesse vermitud habemega mehe nägu oli ülakorrusel elava mehe näoga väga sarnane. Uuk silitas peopesal õrnalt helklevat raha. Kuna erinevaid kuld- ja hõbemünte vedeles ta ümber aga veel sadu ja sadu, polnud tal sellest ka liiga kahju loobuda.
Nii juhtuski, et kui Helen järgmisel päeval toidukapist nõusid välja tõstis, leidis ta supitaldrikute tagant riidenutsaku, millesse oli peidetud kuldraha.
„Näe, mis metsavaht siia maha unustatud on!“ hüüdis ta Arturile.
Mõlemad uurisid imestunult säravat münti, mille ühel küljel oli kujutatud ristilöödud õnnistegijat, teisel aga habemega meest, parem käsi hoidmas mõõka, pahem toetumas inimese pealuule.
„Kuule, see tüüp on ju täitsa sinu nägu!“ puhkes naine äkki naerma.
„On jah minu nägu!“ imestas Artur. „Kas me peame selle nüüd talle ära viima?“
Olles veidi järele mõtelnud, leidsid nad, et metsavaht ei võinud seda münti sinna siiski unustada, kuna peale sissekolimist sai kõik riiulid puhtaks küüritud ja uued paberid peale pandud. Järelikult oli keegi teine selle vahepeal sinna toonud. Ent kes küll? Selle üle juurdlemise lükkasid mees ja naine edasi, kuna õhtu polnud enam kaugel ja neil oli plaanis veel mere äärde jõuda.
Nädalapäevad hiljem sõitsid Artur ja Helen üle hulga aja Tallinnasse, külla naise emale. Ühtlasi oli neil plaanis üle vaadata ka mõningad müügis olevad korterid ja tööpakkumised, viimased rohkem Arturit silmas pidades.
Kuid pealinnas veedetud aja jooksul ei leidnud Helen mitte ühtegi hinna ja asukoha poolest sobilikku elamist ning Artur mitte ühtegi tööpakkumist, mis talle kui kutselisele teatrivalgustajale meeltmööda olnuks. Seetõttu jalutasid nad linnast lahkumise eelõhtul üsna mõrus meeleolus mööda vanalinna kitsaid tänavaid, leidmata õiget rõõmu isegi kohvikus istumisest. Et vaadata merre loojuvat päikest, olid nad parasjagu üles Toompeale suundumas, kui mees ühe antikvariaadipoe aknas tuld põlemas nägi, mis tõi talle omakorda meelde pintsakutaskus oleva kuldmündi. Artur tegi ettepaneku vanakraamiärist läbi astuda.
Väheldase valgusega ruumi sisenedes märkasid nad leti taga hallipäist meest lehte lugemas. Viisakalt teretanud, võttis Artur raha taskust välja, asetades selle antikvaari ette klaasletile, tundes huvi, mis ajastust münt pärit on ja kui suur selle väärtus olla võiks.
Tervitusele vastamata katkestas vanahärra lehelugemise, kõõritades väsinult mündi poole. Ühtäkki muutus ta ilme tähelepanelikumaks. Võtnud raha pihku, uuris ta seda luubi all hoolega mõlemalt poolt, tõusis siis püsti ja vaatas mehele uudishimulikult otsa.
„Kust te selle saite?“ küsis ta.
Artur vaatas omakorda Heleni poole, oskamata selle teravas toonis küsimuse peale midagi asjalikku kosta.
„Asi on nimelt selles,“ jätkas antikvaar, „et olles vanade rahade alal juhtumisi asjatundja, julgen ma teile kinnitada, et see üks äärmiselt haruldane münt on, seda haruldasem, et tundub olevat ehtne. Seepärast ma küsingi, kust te selle saite?“
„Mis selle mündi siis nii eriliseks teeb?“ söandas Helen seepeale küsida.
„Eriliseks teeb selle asjaolu, et Liivimaa viimane ordumeister Gotthard Kettler lasi sääraseid kuldnaid vermida Tallinna mündikojas ligi nelisada viiskümmend aastat tagasi, et maksta sõduritele Ivan Julma vastu sõdimiseks palka, kuna aga ordu oli pikka aega kestnud sõja tõttu vaesunud, sai ta noid rahasid lüüa mitte just väga suures koguses. Mis selle mündi aga iseäranis hinnaliseks muudab, on asjaolu, et neid on meie päevil teada veel ainult kaks eksemplari, üks asub Peterburi linnamuuseumis, teine ühe Inglismaa miljonäri eravalduses… Ja nüüd lööte teie mulle siin letti äkki kolmanda. Niisama sellised aarded maas ei vedele. Seepärast küsin ma veel kord, kust te selle saite?“
Helen vaatas korra Arturi otsa, kelle näos peegeldus endiselt nõutus, ja pöördus antikvaari poole.
„See on meie perekonna reliikvia,“ vastas ta siis üllatava rahulikkusega. „Mulle pärandas selle mu vanaema leeripäeval, temale omakorda tema vanaema ja nõnda edasi. On selline asi kuidagi seadusevastane? Kutsute meile politsei nüüd või?“
„Ei, ei, mis te nüüd, muidugi mitte,“ tõmbus kaupmees seepeale kohe tagasi. „Tahan öelda vaid niipalju, et kui peaks juhtuma, et te sellest hindamatust aardest kunagi loobuda kavatsete, siis ärge seda palun mõnel suvalisel oksjonil maha müüge, vaid võtke ühendust minuga. Tean siin linnas ühte inimest, kes käiks selle eest välja summa, millega võiksite osta endale korraliku maja ükskõik kuhu ja elada seal nii mõnegi aasta, ilma et lillegi liigutama peaksite. Ütlen seda teile muidugi vaid puhta omakasu eesmärgil, kuna tahaksin seda kuldnat veel mõne korra imetleda, sest Inglismaale või Peterburi minejat minust ju enam pole.“
Vana antikvaari silmad olid võtnud kummalise läike, kui ta oma juttu lõpetas. Võis aimata, et ta meeled hõljusid tervenisti tolle haruldase mündi lummuses. Mees ja naine tänasid teda põhjaliku seletuse eest, lubades kaupmehega vajaduse korral kindlasti ühendust võtta.
Hämarast ruumist sooja suveõhtu kätte astusid nad juba hoopis uues meeleolus.
„Milline uskumatu vedamine, kas pole?“ lausus mees häälevärinal.
„Jah,“ vastas naine hajameelselt naeratades, libistades sõrmedega üle kõhu. „Kui see münt tõepoolest nii palju väärt on, kui ta mõista andis, võiksime oma elamise nüüd küll kuhugi rahulikumasse kanti otsida.“
„Muidugi mõista! Siia kära ja müra sisse ei koli me kohe kindlasti enam tagasi.“
Artur võttis Heleni ümbert õrnalt kinni, pühkides teise käega otsaeest higi, mis sinna viimaste minutite jooksul kogunenud oli.
„Aga kuhu üldse kolida?“ küsis ta veidi hiljem, kui nad juba üleval Toompeal loojanguvärvides merd vaatlesid. „Võib-olla Põltsamaale või Türile, need on ju päris ilusad linnad?“
„Pigem ikka mõnda läänepoolsemasse kohta, Pärnusse või Kuressaarde, kus on rohkem päikest ja kus leiduks ka meile erialast tööd.“
„Sul on õigus, need on tõesti paremad linnad… Ja kuule, siis ei pea me oma Nõva majast ka ju loobuma! Mõtle, kui tore on seal vahel kesk vaikust verandal täiskuud imetleda.“
„Minu poolest imetle seal kuud või ükskõik mida muud, aga mind ja meie poega ära sinna küll tulema sunni!“ vastas Helen seepeale naerdes.
„Miks? Sulle ei meeldi seal enam?“
„Ma ei tea, vist küll, kuidagi süngevõitu tundus see maja viimasel ajal.“
„Nojah, eks ma võin sinna ju üksi ka minna. Aga oota… kust sa üldse võtad, et meile poeg sünnib?!“
„Ära vaeva sellega oma pead, kallis. Naised lihtsalt tunnevad mõningaid asju ette.“
