Toimetajalt: Poliitika kui aianduse jätk teiste vahenditega

Aprill, 2021

Ülemaailmne alasti aianduse päev on täpselt kuu aja pärast, 1. mail. Vikerkaar pühendus hortikulturalismile aga juba märtsis. Numbri tuuma moodustab õigusteadlase Hent Kalmo pikk, empaatiline, nukker ja õpetlik essee Konstantin Pätsist kui aednikust – niihästi otseses kui ülekantud tähenduses. Noor Päts kogus ja tõlkis aiandusalast kirjandust. Ühtlasi arendas ta riigiteaduslikke teooriaid tugevate asutuste tähtsusest rahva elukorralduses. Need kaks mõttesuunda kasvasid kokku paternalistlikuks vaateviisiks, mille järgi rahvusriik on nagu aed, mis peab looma rahva tootlikele jõududele head kasvutingimused, tõrjudes samas kaosejõude, mis loodut lagastama kipuvad. Mõistagi kerkib nüüd küsimus: Kust peaks küll välja ilmuma see tark aednik-isa, kes oskab ette näha, millised spontaansed jõud loovad korda ja millised külvavad kaost? Ja kust lõpeb targa aedniku isiklik aiamaa ning algab juba laiem riigipõld? Päts ei kahelnud, et temale ja ta klikile on vajalik tarkus antud, kuid tema kavandatud otsesõnalisi ja metafoorseid aedu tabas lõpuks ikkagi ränk laastamistöö.

Essee tõstatab palju küsimusi: Kuidas ühitada Pätsi aednikuvaimu tema eraärilise slikedamisega? Millised olid 30ndatel võimalikud alternatiivid autoritaarsusele ja miks need – vabameelsem Tartu vaim niihästi Tõnissoni kui ka ülikooliharitlaste kehastuses, sotsiaaldemokraatia, vapslik fašism – osutusid nõrgaks? Kas noorel väikerahval olnukski muid realistlikke mudeleid võtta? Mille poolest erines Päts teistest 20. sajandi keskpaiga poliitilistest „jõumeestest“, alates Ulmanisest ja Horthyst kuni Kekkose ja Nasserini välja? Ja muidugi ei pääse paralleelidest tänapäevaga – kas pätsistlikul korporatiivsel rahvusterviklusel oleks 21. sajandil tagasipöördumise šansse?

Meelis Oidsalu arutlus demokraatiast ja selle võimalikust kriisist toobki arutelu tänapäeva ning uurib, millised demokraatia-nägemused Eestis omavahel võistlevad. Ta eristab ja võrdleb kolme: liberaalset, machiavellilikku ja egalitaarset ehk freudistlikku, jungiaanlikku ja carlrogerslikku.

Ajakirja kaant ehib pilt Toivo Tammiku ja Vergo Verniku kavandist Pätsi ausambale. Heie Treier uurib viimase aja monumentide taustal, millised on nende õnnestumise eeltingimused. Pätsi aegadesse viib meid tagasi ka Vilja Kiisleri arvustus Aino Perviku raamatule „Miniatuurid mälupõhjast“. Lisaks arvustatakse Tauno Vahteri novelle (Johanna Ross), Lauri Sommeri ja Justin Petrone Viljandi-raamatuid (Paavo Matsin), Carolina Pihelga valikkogu (Rita Niineste) ja Elo Viidingu kirjanduskäsitlusi (Hanna Linda Korp).

Wimberg jätkab tänuväärset tööd eesti luule isa Reiner Brockmanni maakeelde tõlkimisel. „Oodatud päev“ sobib imehästi sisse juhatama ka Pätsi kui rahvaisa kultust:

On teada nendele: ta toeks on vaevatuile,
seevastu vaenlaseks on vääraile ja muile ….

Lisaks on lugeda Max Rebu, Triin Soometsa, Anna Kaare ja Viktoria Grahvi luuletusi ning Toomas Raudami, Tauno Vahteri ja Riste Lehari jutte.