Relvad naistele

KRISTJAN HALJAK

Andke relvad naistele, kohe. Ma nimetasin seda kabinetti ebardite toaks. Ohvitseride kasiinos, raudteelaste kohvikus, reivil mererannal, ohvridiskol, seal kõikjal on naise keha kena vaikne kohakene, kuhu sumbuda, kaunid mälestused, juba nad vaatavad mujale, kadedate nälkjad silmad abielude tuhases kraatris. Kui me seisame planeediga ilmaruumis ühe koha peal, kestab aeg ühe koha peal ükskõik kui pikalt. Olgugi et mina olen selle peale välja tulnud, et elavana Haidese hiietagusesse ilmaruumi tungida, olgugi et minul on jätkunud julgust armastuse pärast sündida, surra ja üles tõusta, jätkub mul ka julgust armastuse pärast ajaga suhted katkestada. Seepärast jumalad mind kardavadki ja korraldasid nõnda, et ma jäin emade läbi sündimata, seepärast, jumalate ülima imetluse jõul, jõudsin ma fantaasias unelmate ülima ametkonna kõige kõrgema korruse tagumisse kabinetti rikkumata, sinna, kus isa Nikomachose viinapuu all joon ühel alatisel hommikupoolikul otse kiirkeedukannust väikeste isamaaliste inimeste pattudest keedetud leent – ja niiviisi argipäev, tänane päev, päris harilik hailige esmaspäev saab ometi igav ja suurepärane, taevas kummub pühadusetult, pühaduseta paistab päikegi õhk-maa tüüpi rakettide taustal, mets on tasane kui põlenud tempel ja keskkütteradiaatorite vulisev allikas põtkib madalamal sagedusel kui hieromahhia – ent äkki haaras tugev ja limane käsi minu õlast ja kostis käskiv, isalik hääl, mis küsis: „Kas sa tunned mind?“ „Tunnen, isand,“ hüüan mina ja proovin põlvili langeda, aga miski takistab mind. „Sa ei tunne oma ihu, õnnetu,“ lausus hääl. Ja kuigi olen noor, imestan selle üle väga ja lausun endamisi: „Tõesõna, mu oma ihu on mulle tundmata, või võib-olla seda ehk polegi ühes minuga.“ Ent puhaku rahus, ütlen ma veel, see taevas siin ja niisamuti minu enda ihulise patrooni luud-kondid, mälu, mõtted, sõnnik. Aga kui isand räägib, lasevad sõbrad-ametnikud jalga, ja rahune maha, tohman, ära hooli isanda igast sõnast, ega neid relvi naistele ilma asjata antud, just nüüdsama koputab kliitori uksele triviirium, ja sisse astus üks valgeid riideid kandev joomavend suurte kasside saatel, rahune maha, tohman, ühe ja sama planeediga seisame samas ilmaruumis sama koha peal, ega sul meist pääsu pole, koputab kliitori uksele ida trivirium multiplex, hoiab kätega kobsaari naise õlgade ümbert kinni, seesama kiviraidur, keda teispoolsuses väga heaks suprematistiks peetakse, rahune maha, tohman, sinu lustlikust kujust nakatunud naine küsib endale justsama kopsakamat peekrit, peeker siia, mõttemunk, nõuab jalamaid veini, veel veini, ja veidi veel, mina vaatan imetlusega tema sääri, ametkonnas ootab hea hulk märgi inimesi hauaplaate, mida ehtida – mis mulle vastik on, nende inimeste lõhn, vaherahu, aupaklik variser, selles metsikus maailmas on võimalik enda eest seista, streikimine ei ole enesetapp, nälgimine ei ole mõttetu, surra ei jõua alati, vang on filosoof, ori on filosoof – tema saatuse muutumine sõltub karistusaja algusest, keskajast ja tulevikust. Kuulge isand, kas te ei tahaks suitsetades pisut ettevaatlikum olla? Isand ei taha, isand ei vabanda, isand ei ole oma suitsuga ettevaatlikum. Isanda jutt on lühike, ta räägib ilmetult, monotoonselt, kuid painava intonatsiooniga. Mina ei kuula isandat, ma joon, ma vaatan naisi, ma ei kuula isandat, isanda hääl tuleb tappa endas nii vara kui võimalik, enne kuula külalisi, istu nendega teelauda, nende vestlustel on teispoolsusega rohkem asja, nagu minulgi. Mina tean väga hästi: kõike tööd ei jõua ära teha, ma ei looda iial, ka tapatööd mitte, et teen töö kiiremini ära ja istun hinge tõmbama, nagu ma maha istun, leitakse mulle kohe uus töö, töö on lolli lõbu, mida siis teha isanda ja tööga, kas avalikult loobuda, see oleks veel hullem, mädaned kodutalus, vaestemajas, kõnged nälga, töölkäimine on paratamatus, aga seal, töökohas, ei maksa tööd rabada, vaid peab nukerdama, ei tohi pingutada, peab viilima ja venitama, see tähendab, töö tegemata jätma, mitte ühelegi käsule ei hakka ma avalikult vastu, ei keeldu, see oleks mulle hukatuseks, aga ma venitan villast, ma kuulan ära kõik, mida mul kästakse teha, ma noogutan, ja lähen tegema, aga ei tee, ma venitan villast, kõige sagedamini isegi ei alusta, see on selge, ära tee täna seda, mida sa võid teha homme, aga meibi ei tee homme ka, see on selge. Aga ometi ei nüristu minu reageerimisvõime, ei ole kunagi nüristunud, ei nüristu kunagi, aga annan relvad naistele, kõik relvad naistele, isandat ei kuula, isandat põlgan, aga relvad annan naistele, naise jalge ette asetan mõõga, viirused ja püstolkuulipilduja, minu elu, minu valik, ei sure sina täna, ei sure mina homme, musi, ära heida meelt, mingem vargsi ekstaasi, pugegem ürgse, efemeerse koodina ihust välja, ja jälle kooris koondume sisemisse kokogemu, si, si, musse, sesissesisse, kaevandusest sügavamale ei lasta, kaevandusest sügavamale ei lasta, kui just täna öösi ei lasta, ehk külalised lasevad, igatahes ei tasu midagi liiga visalt taotleda, millestki liiga kangekaelselt keelduda, ükskõik, kas sind viiakse üle teise linna, teise barakki või teise poolsusesse, ehk toob see head, ehk halba, igal juhul pole tarvis endale etteheiteid teha, Haides Trismegistos on eksisteerinud igavesti, või vähemasti väga kaua, ilmaruumis oli enne mind palju halvem, ka kuraditosin või oli mind enne või kolm, iga ajalugude ja kroonikate tähelepanelik uurija teab, et kui midagi, mida tõeluse parimal kujul on üks, on miskipärast mitu, on jutu mõte ikka üks ja sama, kastratio, kastratio, roheline siidist öökuub, kaardin, keerd-trepp, valamu, kahe laia aknaga! Kartesiaanist varssavlasena kogun ennast kiiresti ja panen need vahejuhtumid saatjast jumaluse, juhuse arvele. Sellest hoolimata jääb mu umbusk alles puutumata, nõndaviisi ei lähe naised mulle lõppude lõpuks mitte ealeski kalliks maksma, neile pühendatud aega ei pea ma veetma isandaga, ei pea ma veetma tema sõjameestega, neile pühendatud aja annab maailm mulle andeks, ma ei tee endale etteheiteid, ärge kahtlustage mind nõrgas mõistuses, see ei ole nii, muidu jäävad teie arutlusest vaid räbalad järele, mõtlete, et see pole loogiline, ma vastan, on. Sealt tuleb minu advokaat uue kosmilise suvaga, talaar seljas, ta viipab mulle lahkelt ja läheb aknast välja, enne surub mul kätt ja soovitab vastata nõudmistele, mida isand esitab, võimalikult lühidalt, hoiduda omapoolsest algatusest ja loota kõiges muus juhuse peale, panin samal ajal tähele, et kabinetis on mitu ajakirjanikku, sandarmid, üks vaikne halastajaõde, kergelt muigel näoga, sümpaatne, praegu on üksinduseks vilets aeg, ja on ju üsna lihtne mõista, et mina olen kogu selle uue elevuse põhjuseks, mul oli see ükskõik, seepärast jumalad mind kardavad, seepärast jumalad mind kardavad, ärge kahtlustage mind nõrgas eneseteadvuses, praha kaitse, kaliningradi avang, donetski lõppmäng. Ja on muidugi teaduse leiutisi, mis püüavad peatada ja ära hoida kristuse kannatusi, aga teevad seda kõik, et kristust hävitada, ja on muidugi üksiklasi, tõelisi üksiklasi, kes advokaat Demosthenes ka oli, kes tahavad uskuda, kes usuvad ja jäävad uskuma, et mina olen temagi pärast valanud alumiiniumi hõnguga higi, mina, kes ma ameti tõttu käisin vaatamas haigeid ametnikke raha ja viletsuse superministeeriumi novitsiaadis, et loendada koos nendega Eesti rahva vaimse kõrbe üle trooniva Sfinksi sabajõhve, kõike selleks, et vältida külaliste pilke, kõike selleks, et vältida külaliste pilke, seepärast jumalad mind kardavad, ja metsaline H., see halastaja ingel, see hävituse ingel, ulatab üle põlvkondade haigutava kuristiku mulle väikese läbipaistmatu kotikese oma tundekasvatuse oopiumiga, selle musta pehme renessansliku kiviga, mille fantaasia on imponeeriv, iga nanomeeter täis bareljeefe, uskmatuid, julgeid, reetmata figuure ja ornamentide rägastikke, kõike, et eirata vere ja kapitali väljavoolu ja aktsiaturgude ajudeta tuska. Andke relvad naistele. Kohe. Ma nimetasin selle liidu ebardite toaks.