Mälestusi Kalle Ellerist
Jaanuar, 2023Temaga suheldes polnud võimalik ennast kuidagi lõdvaks lasta. Ta lausa nõudis tähelepanu ja keskendatust. Isegi telefonitsi temaga suheldes võtsin tahtmatult valvelseisangu.
Ta oli nagu loodud õpetajaks. Ta oskas õpetada, isegi siis, kui ta seda ehk teadlikult ei teinudki. Aga ta mõjus õpetajana alati, igal pool, kõigile. Talle polnud võimalik vastu vaielda. Ta oli vaieldamatu autoriteet.
Omamoodi mütoloogiline kuju oli ta igal juhul. Alustades juba nimest: Kalle Eller, vahel ka Kallu. Lisaks sellele kasutas ta veel kolmandat nime: Istvan. Võimalik, et kirjapildis ka ungari-päraselt, István. Tihtipeale ka lühendkujul: Kalle I. Eller.
Välimuselt lühemat kasvu, sitke kehaehitusega, heledate lühikeste juustega, terava nina ja kitsa lõuaga, alati sirge selja ja hoiakuga. Helesiniste silmadega, mis sageli olid väga läbitungivad ja tähelepanelikud. Kaasvestlejale vaatas ta alati täpselt, otse ja selgelt silma. Kui temaga koos oli rohkem inimesi, siis vaatas ta kõigile kordamööda alati igaühele otsa samamoodi. Hääl: väga selge, pinev, otsustav.
Oma kehaehitust ja välimust armastas ta mütologiseerida. Tema keha olevat veest raskem, mitte nagu tavalistel inimestel, kes vees iseenesest pinnal püsivad. Tal ei olevat tegelikult vajadust ennast seebi või mõne muu vahendiga pesta, sest tema nahal olla isepuhastusvõime. Mustus lihtsalt langeb tema küljest ära pikapeale. Käekella ei kandnud ta kunagi, sest kõik kellad pidavat tema käes seisma jääma või rikki minema.
Kõikidest liikumisviisidest eelistas ta alati jalgsi käimist. Ükskõik kui pikk oli ka vahemaa, alati läks ta sinna jalgsi. Mitte kunagi ei kasutanud ta mingit motoriseeritud vahendit, nagu mootorratast või mopeedi, ka mitte jalgratast. Kui vähegi võimalik, siis ikka omil jalul. Võis olla päris tavaline, kui ta päevas läbis kolm-nelikümmend kilomeetrit.
Aga jah, välimus. Temas oli midagi, mis paratamatult tähelepanu äratas.
Kord istusime Tartu õllesaalis seltskonnaga kuskil tagapool. Saal oli rahvast täis, 100−150 inimest kindlasti. Korraga ilmusid uksele kaks tüüpi. Üks jäi ukse juurde seisma, teine uuris pikalt seesolijaid. Lõpuks suundus ta otsejoones meie poole. Vaikselt ja tähelepandamatult näitas ta Kallele oma sõrmeotsas olevat sini-must-valge kiviga sõrmust. Pakkus müüa muidugi. Kalle silmitses seda ning tegi märkuse sinise värvi tooni kohta. Tüüp sai aru, et kaupa ei tule. Tõusis püsti ning kõndis minema, koos teda uksel ootava teise tüübiga. Kogu lugu.
Aga perfektne inimeste tundmine. Tol hetkel oli Kalle seal õllekas tõepoolest ainus isik, kellele võis midagi taolist üldse pakkuma tulla. KGB konfiskeeris taolised esemed alati, kui juhtus kätte saama, rääkimata järgnevatest võimalikest sanktsioonidest. Niisugused sõrmused olid tol ajal suur ja ka ohtlik haruldus. Neid võis pakkuda tõesti üksnes väga erilistele ja usaldusväärsetele inimestele.
Perfektseks inimestetundjaks lasi Kalle ka ennast pidada. Ja sugugi mitte põhjuseta. Korduvalt tuli imeks panna, kuivõrd täpselt, vaid mõne hetkega suudab ta inimesest adekvaatse mulje saada. Muidugi, vahel ta ka eksis.
Tal oli teooria, mille kohaselt on igal inimesel teatav sünnipärane soodumus millekski või kellekski. Ning vastavalt oludele peab siis igaüks ise leidma selle töö või tegevuse, mis tema loomusele kõige paremini vastab. Ise pidas ta ennast sünnipäraseks sõjameheks, öeldes, et mõnes teises olukorras käsutaks ta lihtsalt suuremat hulka inimesi ning annaks teistsuguseid korraldusi kui praegu.
Juhtus mõnikord, et tuli jutuks Lombroso omaaegne teooria, kuidas välimuse järgi on võimalik kindlaks teha isiku omadusi. Teatud kõrva ehitus (nn laskuv kõrv, ilma kõrvanibuta) pidi olema iseloomulik kuritegelike kalduvustega isikutele. Kallele meeldis, kui see jutuks tuli. Ning kui keegi aru ei saanud, missugune see kõrv siis õigupoolest on, pööras ta järsu liigutuse omaenda kõrva ette ning kähvas: „Selline!”
Meie sõpruskonnas oli ta vaieldamatu autoriteet peaaegu kõigis küsimustes, eriti sõjanduse vallas, aga ka ajaloos, keeleteaduses, rahvaluules, metsanduses, pedagoogikas jne. Ka moraalses mõttes.
Kõik Kalle moraalsed hinnangud olid alati selged, järsud ja lõplikud. Kunagi rääkisin talle, kuidas mingites ringkondades olla moodi läinud lasta mõnel kunstnikul vannitoa ja WC seinad kaunistada pornograafiliste maalingutega. Kalle kuulas seda, vaikis ning teatas siis lühidalt oma otsuse: „Samas peldikus maha lasta!”
Sama selgelt ja täpselt võis ta anda hinnanguid millele iganes, vankumatult ja vastuvaidlemist välistavalt. Kahtlemata oli Kalle ideaaliks sõjamehelik käitumine ja hoiak. Kõrgelt hindas ta Jaapani sõjaväelist korraldust, samuti pälvis tema imetluse Soome armee tegevus Teise maailmasõja ajal. Aga ka Vene oma, kus ta ise oli kunagi aega teeninud. Raadioluures, muide.
Ülikoolis oli ta õppinud eesti keelt ja inglise keelt ning vist EPAs ka midagi. Ühtegi neist koolidest ta küll ei lõpetanud, kuid vene sõjaväes arvestati eriti inglise keele oskusega ning pärast täiendavat väljaõpet paigutati ta kuskile läänepiirile NATO vägede suhtlemist pealt kuulama.
Oli muidugi huvitav kuulda, kuidas Kalle nende käsklusi ja teateid imiteeris. Kunagi oli ta oma ülemuse käest küsinud, et miks vene sõjaväes kõiki asju kogu aeg kodeeritakse, aga NATOs lastakse vaba teksti eetrisse. Ülemus siis selgitas, et tegelikult on selliseid spetsialiste, kes neid pealt kuulata suudavad, inglise keelest aru saavad, väga vähe. Ning NATO luure teab seda väga hästi. Nad on lihtsalt välja arvestanud, et nende väheste pealtkuulajate pärast ei tasu kodeerimisele vahendeid raisata.
See, nagu ka paljud teised Kalle jutud, olid väga põnevad. Oli üldse hämmastav, kuidas ta suutis nii paljudest asjadest niivõrd põhjalikke teadmisi omandada. Tundus, nagu oleks tal absoluutne mälu: kõik, mida ta kunagi kuulnud või lugenud oli, näis olevat talle alatiseks meelde jäänud.
Kalle autoriteet oli sedavõrd suur, et me uskusime teda peaaegu pimesi, mis see ka poleks olnud. Kui ta ütles, et tegelikult on kevadised ööd palju pimedamad kui sügisesed, siis see nii ka oli. Kui ta leidis, et tegelikult peaks kaarti vaatama nii, et põhi on all ja lõuna üleval, siis pidasime sedagi õigeks. Enamasti polnud isegi põhjendusi vaja. Piisas sellest, et Kalle oli niimoodi ütelnud.
Kahtlemata olid Kallel olemas paljud juhile vajalikud omadused: karisma, isiksus, autoriteet jne. Omal kombel olime talle ustavad jüngrid, kes olid valmis tema korralduse peale paljutki korda saatma.
Kalle oli paljudega opositsioonis, isegi lausa vaenujalal. Väikseim ja kergemgi vääratus või eksimus võis Kalle viia raevu ning pälvida temalt hävitava ja lõpliku hinnangu. Sellega tuli kogu aeg arvestada. Tõsi küll, need põlguse-hood võisid pikapeale ka vaibuda. Kuid tema hinnangutega pidi igaüks nõustuma.
Kalle raevuhood olid metsikud, kontrollimatud ja hüsteerilised. Alkohol mängis sealjuures oma osa. Ta võis enesevalitsemise kaotada näiliselt tühisel põhjusel. Nagu ta ise mainis, oli ta lühemat aega pidanud viibima ka psühhoneuroloogia haiglas.
Meie esimene pikem kohtumine sisaldas ka seda tumedamalt poolt. See oli 1969. aasta sügisel, kui mind koos venna Mikuga kutsuti ühele koosviibimisele, kus võeti kõvasti viina ning räägiti asjadest sellisel moel, nagu me polnud varem kogenud.
Kalle rääkis seal meile ja teistelegi, justkui saladuskatte all, kuidas ta oli kunagi poisikesena vene tanke kuskilt tulistanud. Ning veidi hiljem rääkis ta, kuidas ta oli ükskord lennukiga kindrali mundris käinud Kaug-Idas asuvaid vene vägesid inspekteerimas. Muidugi oli see äärmiselt põnev ja lausa uskumatu.
Kalle kauaaegsemad sõbrad ja tuttavad hiljem veidi muretsesid selle pärast ning tegid meile selgeks, et sellised fantaasiad tulevad Kallel ette siis, kui ta on pikemat aega liiga palju joonud. Aga ohjeldamatu joomise perioodid said mööda ning hiljem taolisi luulusid ega ka hirmsaid raevuhooge enam ette ei tulnud.
Kirjaliku väljendusega tundus tal olevat veidi raskusi. Ta küll kirjutas, kuid vähe, justkui pidi ennast selleks sundima. Tema käekiri oli suur, ümar, nagu veidi lapselik, selgesti väljajoonistatud tähtedega.
Tema luuletused ilmusid tolleaegsetes omakirjastuslikes väljaannetes ja mõned neist olid ka üsna raevukad. Toon ära ühe leebema, mida muide ka tihtipeale lauldi:
Kord lõhkusin ma sõbra antud klaasi
Ja talle ytlesin, ei maitse mul su viin.
Mu sõber ytles siis, kui täitis uue klaasi:
Ei sõprust lõhu sa, kui lõhkusid ka klaasi.
Su silmad sinised, kuid selge viin on valge.
Su silmad reetlikud, ei reeda mind ent viin.
Saaks viina siniseks, su silma värviks valge,
Kas siis veel reetlik oleks sinu silmavalge.
Mu ette äkki ilmus imekaunis naine
Ja poole šoppenit ma ehmatasin suult.
Kamraadelt pärisin, kes olla võiks see naine.
Sain vastuseks: See on su oma naine.
Luulega seoses meenub veel üks lugu. Seisime parajasti Kallega kuskil Tartus mingis hiigelpikas õllesabas ning rääkisin talle, kuidas Peep Ilmet, meie mõlema hea sõber, oli tulnud selle peale, et ühe Juhan Liivi luuletuse eeskujul saaks kujundada eesti oma luulevormi, mida ta nimetas siis liivinguks. Juhan Liivi luuletus oli järgmine:
Sügisetuul
raputab puul,
küürutab kõveral kõrrel
kui sandike!
Peep oli selle luuletuse vormi aluseks võttes kirjutanud terve hulga selliseid „liivinguid”.
Seisime Kallega veel hulk aega seal õllesabas. Meie taga rääkisid mingid mehed, kuidas keegi oli talvel purjus peaga traktoriga kraavi sõitnud ja seal magama jäänud, nii et külm ta jalad ära võttis ja need tuli pärast amputeerida.
Lõpuks saime Kallega oma õlled kätte ja istusime maha. Ning siis teatas Kalle: „Tead, ma tegin kah ühe liivingu. Kuulsid, mis need mehed meie taga rääkisid? Selle kohta see ongi:
Massin jäi vaik.
Pehme hää paik.
Valgõss sõs lätsi
Mo jalakõsõ.”
Pärit oli Kalle Võrust veidi lõuna poole jääva Verijärve äärest. Kõikjal ajaloolisel Võrumaal liikudes ja elades kõneles ta alati võro keeles. Hiljem Karulas elades rääkis ta oma naisega eesti keeles, lapsega aga kõneles alati võro keelt.
Kalle kirjatöödest oli kahtlemata kõige ulatuslikum ja mõjukam tema essee „Maarahvast”. Vaevalt et ta ise mõtleski selle avaldamise peale kuskil trükiväljaandes, kuid sel ajal olid mul head suhted EPA ajalehe tegevtoimetajaga ning lugu ilmuski seal läbi nelja numbri, millele järgnes veel ulatuslik mõttevahetus, milles osalesid mitmed tolle aja (1972. a) tuntud inimesed.
Kõige olulisem selles essees oli selge nägemine sellest, et maarahva kultuur ja baltisaksa eeskujudest lähtunud eesti kultuur on erinevad nähtused. Ning et nende segamini ajamine põhjustab hulganisti valesid ja arusaamatusi.
