Mürad, kajad, võimendused, multiplikatsioonid
Aprill, 2023
P. I. Filimonov. Pealtpanekud ja altminekud. Katkueelse aja kroonikad. Tallinn: EKSA, 2022. 288 lk. 27.99 €.
P. I. Filimonovil on ikka jube hea kirjanikunimi. Mõjub kuidagi kaalukalt. Mõjub nagu kirjanik. Keegi, kelle ees tunned aukartust. Umbes nagu Turgenev või Tolstoi või Dostojevski. Kui seltskonnas öelda, lugesin Filimonovit, võib see olla ju päris efektne. Ahah, Filimonovit, öeldakse selle peale, teame Filimonovit küll, kuigi tegelikult võib-olla ei tea. Ütlesin enne kirjutama asumist sõbrale, kes vist kirjandusmaailmaga on pigem pealiskaudselt kursis, et hakkan Filimonovi viimasest raamatust arvustust kirjutama. Filimonovi…, vastas sõber, ta on ju päris tuntud.
Ja kirjanik Filimonov ongi. Kirjanik on keegi, kes kirjutab. Võtab toolil istet ja hakkab kirjutama. Veel pimedaimalgi tunnil need, kes juhtuvad tema kojast mööda jalutama – aga jalutajaid on –, võivad ju mõelda: näete, meie jalutame tema kojast mööda, aga tema kirjutab.
Kui läksin Filimonovi viimasele raamatule vastavasse kohta järele, olin ausalt öeldes ka natuke kohkunud, sest raamat tundus nii paks. Kes ikka tänapäeval nii pakse raamatuid loevad – võib-olla spetsialistid. Kuigi mina kui praegusel hetkel kriitik – ma olen ka ju spetsialist… noh, jah. Aga ka spetsialisti-kriitiku aeg on kallis (tegelikult küll ei ole) ja temagi lauanurgale koguneb lugemata raamatute virn. Ja need raamatud karjuvad ja tekitavad süütunnet ja soovi kriitika- ja kirjanduselust üldse taanduda. Kuigi samas, ega Filimonovi raamat nüüd teab mis hüperpaks ka pole, ligi 300 lehekülge, paks paber lihtsalt, see petab ära. Eks kirjastaja on valinud paksema paberi, sest paks raamat mõjub kaalukamalt, iseenesestki mõista.
„Pealtpanekud ja altminekud“ on igati moodne… mis see õige žanrimääratlus olekski… vist ikka romaan. Meil on võtta kaheksa eraldiseisvat juttu, mille tegelased, hakkab ilmnema, on mingitpidi omavahel seoses. Mida rohkem ilmnema hakkab, seda huvitavamaks muutub ka raamat (kuigi ega alati ju ei tahagi, et raamat huvitavaks muutuks, huvitavus võtab tihtipeale vähemalt minu jaoks mõnu ära). Siis oskad juba kaasa elada ja tunda. Kuigi Filimonovi tegelastest ja nende motiividest ei saa muidugi väga kiiresti sotti. Peab ikka laskma settida, peab sumpama läbi tähemürade ja kirjandusilude tihnikute. Võib-olla end vahel ka ära petta lastes. Aga niimoodi Filimonov kirjutab ja hästi teeb, et kirjutab.
Tegelased elavad tal linnas ja ajavad omi asju. Toimub Filimonovi raamatutes palju ja „Pealtpanekud ja altminekud“ pole erand. Minu jaoks isegi liiga palju. Ei jõua kõiges järge pidada. Hiljuti hakkas Facebookis silma Urmas Vadi lause, et ta tahab lugeda selliseid tekste, kus ikka midagi toimub, mitte ei ronita silmadega mööda tapeeti üles. Ma ei ole sellega 100 protsenti nõus, aga saan aru, mida Vadi mõtleb, ja tundub, et Filimonov on just sellele Vadi nõudele vastav kirjanik.
Tegelasteks taksojuht, torulukksepp, toidukuller, kooliõpetaja, helilooja jne – selles mõttes linnasotsioloogiliselt päris esinduslik valim. Kõiki selliseid inimesi – või oleks õigem öelda funktsioone? – leidub linnas, nad kõik on ka sedasorti tegelased, kellel ja kellega on palju anonüümsemat sorti kontakte. Õpetajal ja heliloojal on need anonüümsed kokkupuuted ilmselt kõige vähem instrumentaalset laadi, kuigi eks ka neid võib mõneti anonüümseteks pidada.
Torumees oma spetsiifilise ja hermeetilise lingoga on moodsas urbanistlikus komöödiakirjanduses („Pealtpanekuid ja altminekuid“ võib sellisesse žanri ääri-veeri liigitada küll) vaat et kindla peale minek. Kes poleks kuulnud lõbusaid jutte suhtlemisraskustest torumeestega. Toidukuller on natuke uuem nähtus ja temaga kokkupuuted sageli põgusamad kui torumehega, aga naeru ja nuttu võib pälvida sealtki. Ja kooliõpetaja. Filimonov on ise ka kooliõpetaja. Pole küll ilus ega ka sophisticated autori ja teksti vahele biograafilisi paralleele tõmmata, aga vahel nad siiski tulevad ja ega Filimonovile autorina pole sellised mängud ka võõrad.
Helilooja on muidugi hea leid. Heliloojaid võiks kirjanduses rohkem olla. Mulle on Filimonovi puhul ikka meeldinud, et ta kirjutab ka muusikast, rohkem kui paljud teised, kellest enamik ei kirjuta muusikast ju üldse.
Rohkem küll on ta loomingus esinenud rockitausta, aga seekord pälvib tähelepanu ka n-ö süvamuusika. Mul lihtsalt on nõrkus ka muusikakirjanduse vastu. Ma tahaks, et Thomas Manni „Doktor Faustuseid“ oleks ühe asemel 72.
Filimonovi heliloojakäsitluse suureks puuduseks on kahjuks helilooja nimi – Bart Narvo. Päris halb nimi ausalt öeldes. Saan aru, et „Pealtpanekud ja altminekud“ on mingis mõttes ka peeglitagune maailm, aga ikkagi – Bart Narvo?! Iga kord, kui lugesin „Bart Narvo“, käis seljast üle ebameeldiv judin.
Nimede üle reflekteerimisele pöörab ka Filimonov ehk natuke liiga palju tähelepanu. 6. osa „Linnupetted“ algab nii: „Nõnda on kord juba kujunenud, et Jean Radugin vihkas oma elus kahte asja. Esiteks vihkas ta oma nime“ (lk 181). Ja siis arutatakse paar lehekülge nimede metafüüsikast. Olen elu jooksul samuti vahel püüdnud jutu kirjutamist alustada ja paar korda on läinud ka nii, et olen alustanud samuti nime üle süvajuurdlemisest. Siis olen aru saanud, et see ei vii kuhugi, selline jutt on kahjuks surnult sündinud. Kui asi algab nimest, siis on lugu n-ö pastakast imetud, on jäänud mulje.
Arvustust alustasin kirjanikuks olemise ja tuntud olemise üle mõlgutamisest. Ikka ju mõtled, et miks keegi tänapäeval üldse kirjanik on. Keegi eriti raamatuid ei loe ja kuulsaks sellega ei saa. Samas nagu teatav sundus kirjutada esineb, sest kirjutatakse ju palju. Kirjutatakse rohkem kui loetakse. Filimonov ütles 2019. aasta lõpus Loomingus ilmunud intervjuus Piret Põldverile, et ta loeb küll 50 lehekülge päevas. Olevat selline distsipliini hoidmine. Kas tal on kirjutamisega ka sarnane rutiin, sealt teada ei saa, aga „Pealtpanekute ja altminekute“ põhjal võiks öelda, et on. Selles raamatus on mingisugust rutiinset professionaalsust.
Filimonov tundub kirjutamist ja ka oma kultuuriteadmisi nautivat ja päris tihti kaob, nagu eespool mainisin, kompulsiivsete üksikasjade rägastikku. Selles mõttes võib ta meenutada ka Jacques Derridad, David Foster Wallace’it või Jüri Kolki. Kõik suurepärased autorid, aga võivad aeg-ajalt osutuda üsna väsitavateks. Nii ka Filimonov. Tema seni kõige paksem raamat on olnud „Thalassa, Thalassa“ (2013), mis küündis pea 500 leheküljeni. Selline globaalse, võiks öelda, et robertobolanoliku haardega romaan. Selle retseptsioonis kohtasin ka mitut puhku väljendeid – oleks vajanud toimetajat, või siis et muidu huvitav, aga ka väsitav.
Selline väsitavus on postmodernsele kirjandusele kuidagi iseloomulik olnud. Proovitakse kogemust ammendada, aga seda, mida ammendada, on lihtsalt nii palju. On küllalt pikalt räägitud, et postmodernism on surnud, isegi nii pikalt, et sellise jutu uuesti ülesvõtmine tundub asjatundmatu, aga Filimonov vastab paljuski postmodernse kirjaniku üldtunnustatud kriteeriumidele ja ajale kuidagi jalgu jäänud ta ei tundu.
Esiteks – me ei tea tast eriti midagi (nagu me ei tea eriti midagi näiteks ka Thomas Pynchonist). Piret Põldveri üks küsimus on ka sellele tõdemusele ehitatud, et me ei tea Filimonovist suurt midagi. Aga ei küsita, vastab Filimonov. Erinevalt Pynchonist ta küll tahtlikult ei põikle ega müstifitseeri ja kui küsitakse, siis vastab.
See on muide üldse väga hea intervjuu. Filimonov vastab täpselt, huvitavalt, karismaatiliselt.
Teiseks – ta romaan võib, nagu juba mainisime, olla ennastreflekteeriv ja seda isegi väsitavuseni ja sellest väsitavusest isegi omakorda aru andes, mis tegelikult võib olla veel hoopiski see kõige hullem asi („Siinkohal tuleb jälle üle rääkida. See peatükk on üldse üleni selline, kus tuleb lakkamatult üle rääkida“, lk 227).
Kolmandaks – äkki ka paranoia. „Elu ilma paranoiata on raske ja prognoosimatu,“ kirjutab ta muu hulgas ilusa numbriga leheküljel 100.
Neljandaks – popkultuuri kohalolu.
Viiendaks – mängud biograafiate ja autobiograafiatega ja pseudobiograafiatega. Ta eelmine romaan „Hariton Naganovi surm ja ajatus“ (2017) liigitub sinna lahtrisse.
Kuuendaks – matemaatilisus. „Pealtpanekute ja altminekute“ Bolti kuller Erik U. mõtleb elust kui teatavast arvutimängust ning taksojuht ja isehakanud vabakutseline tuvikütt Jean Radugin on vandenõuteoreetik, samuti väga postmodernne ja ka matemaatiline nähtus.
Äkki ka filmilikkus (erinevused ja sarnasused Jean Radugini ja „Taxi Driveri“ Travis Bickle’i vahel). Avastasin teksti üle lugedes, et olin mitu korda kirjutanud Filimonovi asemel kogemata Filmimonov. Nimenaljad lipsasid läbi.
Filimonovi raamatud kubisevad efektsetest ja nutikatest lausetest. Neid ei pruugigi kohe märgata, nad võivad olla peitunud vähem efektsete taha. Laenasin raamatukogust ta esimese eesti keeles ilmunud romaani „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“ (2010), kus keegi hea inimene on hariliku pliiatsiga lauseid alla jooninud. Neid oli päris palju ja seda oli huvitav vaadata. Raamatu retseptsioon on mingis mõttes ära tehtud. Aga muidu üldiselt nii sõnaohtra teksti puhul ei pruugigi seda laadi väikesed nüansid ja kõrghetked nii hästi silma jääda. Võib-olla teeb Filimonov sellega ka oma talendile karuteene, mine sa tea. Äkki ta võiks väikeseid aforismiraamatuid välja anda. Neid ostetakse, need saaksid kuulsaks ja muudaksid elusid, sest aforismidele on ju omane elusid muuta. Samas, tekstitihnikus on ka hea tuhnida.
