Kontrrevolutsiooni laste hiilgus ja viletsus

Kadri Liik

Mul oli sel suvel Moskvas üks äärmiselt huvitav kohtumine. Istusime ümber laua koos umbes kümne vallandatud propagandistiga, kes kurtsid, et Putin on reetnud putinismi, suveräänse demokraatia ja neid endid. Nad ei öelnud seda muidugi päris nii otse: nende viimase viieteistkümne aasta karjäär oli nad võõrutanud otsesest kõneviisist. Geniaalsete manipulaatorite seltskonnas on tavaks rääkida kodeeritud keeles, paljuütlevate vihjetega, tahtlike mitmetimõistetavustega, lõikava irooniaga. Ning pealegi on nad intelligentsed ja enesest lugupidavad inimesed, kelle jaoks otsesõnu kaevata, et “mind vallandati”, oleks lihtsalt labane ja au pihta käiv. Aga siiski: nördimus oli ilmne ja sõnum selge. Tegelikult, kui järele mõelda, siis võib-olla sõnumi selgus oligi nördimuse määra näitajaks – sest “juhitava demokraatia” hiilge-
aegadel ma nende inimestega rääkida ei suutnud. Ma ei osanud õiget keelt: ma võisin ehk aru saada, mida mulle kommunikeeriti, aga ma ei osanud sõnastada oma küsimusi selles õiges irooniliste vihjete keeles, mis oleks neile mõista andnud, et vestluskaaslane asub samas infoväljas ja on usaldusväärne. Nüüd aga – me rääkisime!

Vladislav Surkovi seal ei olnud, aga olid mitmed tema kolleegid, mentorid ja õpilased. See oli klassikaline, inim-
ajaloo jooksul miljoneid kordi kuju võtnud seltskond: revolutsiooni lapsed, keda revolutsioon on sööma hakanud. Tõsi, minu vestluskaaslaste revolutsioon oli pigem kontrrevolutsioon. Nii “juhitav demokraatia” kui “suveräänne demokraatia” olid mõlemad sündinud reaktsioonina 1990. aastate täielikule, seadustest kammitsemata vabadusele, kus nooblid ideaalid ja merkantilistlikud kired omavahel segunedes moodustasid kaootilise ja prognoosimatu avaliku ruumi, mida lõpuks hakkasid ohtlikuna tajuma ka need asjaosalised, kellel sogases vees suurte kalade püüdmine tegelikult täitsa hästi välja tuli.

“Juhitav demokraatia” astus lavale esimesena, juba sügaval Jeltsini ajal. Tema sisu oli lihtne: kuna rahvast ei saa usaldada poliitiliste valikute juurde, sest ta teeb prognoosimatuid, ohtlikke ja vastutustundetuid otsuseid (sest kes siis tõemeeli valib Žirinovskit või Lebedit, eks ole?!), aga mitme kandidaadiga valimised kui väline legitimeeriv element on ikkagi vajalikud, siis tuleb valimisprotsessi meediamaastiku ja poliitilise välja osava manipuleerimisega “juhtida”, nii et see annaks alati soovitud, “õige” tulemuse. Jeltsini tagasivalimine 1996. aastal oli värske ja veel rohmaka “juhitava demokraatia” närviline peaproov – aga kõik läks korda.

“Suveräänne demokraatia” on Surkovi loodud kontseptsioon juba uuest sajandist ja Putini võimu ajast. Selle keskmeks oli küsimus, kelle käes on “juhitava demokraatia” juhtimise õigus ning kellel seda olla ei tohi. “Rooli” tagant aeti minema oligarhid, regionaalsed eliidid ning kõik Lääne valitsused ja organisatsioonid; juhtimisõigus jäi Kremlisse koondunud keskvõimu ning temale lojaalsete taustajõudude kätte. “Suveräänne” just sellele viitabki: Kreml seadis endale sihiks olukorra, kus mitte keegi, ei kodus ega väljas, ei saaks talle tingimusi ega käitumisliine dikteerida.

“Suveräänse demokraatia” sündi ja loogikat uurides pole huviväärtuseta Surkovi analüüs NSV Liidu allakäigu põhjustest. “See suletud ühiskond, kus resultaate hinnati ennekõike parteidogmaatilisest, aga mitte pragmaatilisest seisukohast, tootis ebaefektiivset eliiti,” on ta nentinud. “Pole midagi imestamisväärset selles, et NSV Liidu ajaloo ühel kõige dramaatilisemal momendil osutusid võimu juures olema isikud, kes polnud tasemel.” Süsteem ei suutnud ka ühiskonnale pakkuda midagi, mida too tahtnuks: “no ja kellele on vaja impeeriumi, mis ei suuda pakkuda oma kodanikele ei leiba ega vaatemänge?”[1]

“Leib ja vaatemängud” saidki “suveräänse demokraatia” alustaladeks. “Leib” oli tegelikult nafta, mille hind just Putini võimule tulles kerkima hakkas ning võimaldas tal pakkuda ühiskonnale elustandardi tõusu ja eliidile kobedaid korruptiivseid sissetulekuid, kuid samuti maksta ära Venemaa välisvõla, nii et võlausaldajad ei saanud pretensioone esitada ega tingimusi seada. “Vaatemängud” olid aga Surkovi ja ta kolleegide korraldada – ning nad saavutasid selles uskumatu vilumuse.

Venemaa poliitikast sai aastateks omalaadne segu silmamoondusest, reality show’st ja teemapargist. Ühiskonna põhimassidega manipuleeriti küüniliselt ja halastamatult – kuigi nad ei pannud seda pahaks, sest leiba jätkus ja virtuaalse poliitika karussell lõi illusiooni liikumisest, poliitilisest draamast, kus “head valitsejad” alati võidavad. Intelligents ja eliit aga, kui nad järgisid põhilisi reegleid ning olid asjakohaselt küünilised, said õiguse ise stsenaariumi kirjutamises kaasa lüüa, endale näitemängus osi valida või piletitulust osa saada. Surkov teadis, et eliit vajab mõningat vabadust: primitiivsed parteidogmaatilised päitsed teevad ta tõrksaks ja ebaefektiivseks, aga improviseerimisõigust omades võib temast saada mängujuhi lojaalne ja andekas abiline.

Aleksandr Dugin väidab, et see, mis toimus, oli unikaalne, paralleelideta. Tal võib olla õigus. Vähemalt mina ei oska tuua näidet, kus niisugune poliitiline süsteem oleks sama haritud ühiskonnas sama kaua sama sujuvalt töötanud. Ning see tekitab kaks küsimust, millele ma juba hulk aega vastust otsin. Esiteks, miks Venemaa? Mis tegi just Vene ühiskonna selliselt manipuleeritavaks? Sest “juhitava demokraatia” süsteemi või asjaomaste manipuleerimisvõtete eksportimine pole õnnestunud: samad PR-gurud ja manipuleerijad jäid Ukraina 2004. aasta valimistel sügavalt häbisse.

Teiseks aga tundub kõnekas manipuleerijate endi taust. “Juhitava demokraatia” reasõdurid võivad olla tüüpilised serviilsed oportunistid, aga selle strateegid tulevad hoopis teistsugusest lastetoast. Mõned on endised dissidendid, paljudel on juured rahvusvähemuste hulgas, peaaegu alati on nad humanitaar-haridusega. Mõned muide nimetavad ennast Juri Lotmani õpilasteks – ning kuigi see on ehk meelevaldne, ise endale võetud tiitel, mitte biograafiline fakt, siis kindlasti ei ole see juhuslik: semiootikal on selles äris oma koht, sest märkide keel on võimas vahend.

Aga miks? Miks lähevad kõigi liberaalieeldustega ja paljude liberaalsete sümpaatiatega inimesed vabatahtlikult teenima propagandistlikku režiimi, mille sihiks on needsamad väärtused naeruväärseks paroodiaks õõnestada? Miks ei panusta nad pigem reaalselt liberaalse demokraatliku süsteemi loomisse? Ma ei tea – aga ma haistan, et vastus sellele küsimusele läheks kaugemale kui raha või 1990. aastate traumeerivad kogemused. See hõlmaks vanu ja hämaraid aegu ning asju: Vene eliidi ja masside elupõlist omavahelist usaldamatust, serviilseid suhteid tsaariga, tsaari enda ebakindlust, ühist hirmu revolutsioonide ees (“Vene mäss, mõttetu ja halastamatu…”). Usaldamatust oma rahva ja tema otsustusvõime suhtes. Usaldamatust elu suhtes üldse ning naiivseid meeleheitlikke katseid seda kontrollida.

Sest kontrollida lõpuks ju ikkagi ei saa. “Suveräänse demokraatia” suveräänsus sai esimese hoobi 2009. aasta majanduskriisis, mis paljastas, mil määral on Venemaa sissetulekud sõltuvuses naftahinna kõikumistest, USA kinnisvarahindadest ja eurotsooni kriisist. Ei mingit suveräänsust…

Ning vaatemäng vilistati välja 2011 aasta 24. septembril, mil Putin teavitas oma naasmisest Kremlisse. Naasmist ju tegelikult eeldati, protestid vallandas just selle kommunikeerimise labane ja fantaasiavaba maneer. Rahva eest valikute tegemine oleks alla neelatud, aga võimu viitsimatus selle legitimeerimiseks vähemalt dramaatiline intriigki leiutada oli liig. Ma ei tea, mis juhtus, et Surkovi tundlik manipulaatoritaju teda korraga alt vedas. Miks võttis mustkunstnik juba kolmandat korda oma kübarast välja ikka sellesama valge jänese, kui publik juba ammu ootas musta hobust…?!

Tulemuseks oli “juhitava demokraatia” krahh. Venemaa uus võimusüsteem, kuigi veel ennast otsiv ja paika loksumata, tugineb oluliselt enam kõvale käele. Eliit, mis Surkovi ajal sai lubada erinevaid valikuid ja teatavat autonoomiat, peab praegu ilmutama pea täielikku lojaalsust – sest Putinit ei hirmutanud mitte ainult rahvas, kes barrikaadidele kippus, vaid enamgi veel eliit, mis pakkus talle oma teeneid läbirääkija ja vahendajana, selle asemel et tema eest surema tõtata. Putini vaatevinklist oli see just seesama, mida Surkov täheldas NSV Liidus – ebakvaliteetne eliit.

Spindoktorid lasti lahti. Mitteametlikud reeglid, mis varem olid elu ja suhteid korrastanud, ühtäkki enam ei kehtinud. Muutuste üheks markantsemaks ja eliidis enim paanikat tekitavaks näiteks sai just nimelt Surkovi enda vallandamine, mille juures, nagu Putini naasmisegi juures, polnud oluline mitte fakt ise, vaid selle toimumise viis: Surkovi vastu astus välja Venemaa kõvakäelise karistusorgani,
Uurimiskomitee pressiesindaja. Mitte juht, vaid pressiesindaja. See on nagu kapral tulistaks kindralit; nagu soldatid ja talupojad akadeemikute üle kohut mõistmas; nagu 1930. aastad, ühesõnaga… Kõik nägid, mis toimus, ning mitte keegi ei tunne ennast enam turvaliselt.

Välja arvatud ehk ainult Surkov – sest tema teab täpselt, mis ja kus on võim, ning märkide keel on tal kõigele vaatamata jätkuvalt elegantselt selge. Pärast pressiesindaja ülesastumist sõitis ta oma kodukanti Tšetšeeniasse, käis Ramzan Kadõroviga kalal ning postitas sellest Facebooki pildi. Rohkem polnudki vaja. Kõik teavad, et kui Uurimiskomitee võib inimesi arreteerida, siis Kadõrov ei arreteeri kunagi kedagi: tema laseb segavad isikud ilma pikema jututa lihtsalt maha; kui vaja, siis päise päeva ajal Moskva kesklinnas. Uurimiskomitee jäi korraga väga vaikseks. Ning räägitakse, et peatselt olla Surkov tagasi Kremlis, kus tema uueks väljakutseks saavat SRÜ riikide Euroopa Liidust eemal hoidmine…

 



[1] В. Сурков, Суверенитет – это политический синоним конкурентоспособности. Rmt-s: PRO суверенную демократию. Toim. L. Poljakov. Moskva, 2007, lk 36.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon