Maldorori laulud

LAUTRÉAMONT

I laul

1. salm

Taeva meeleheaks leidku lugeja, kes saanud julgust ja muutunud üürikeseks ajaks niisama elajalikuks kui see, mida ta loeb, eksiteele sattumata oma katkendlik ja metsik rada läbi nende süngete ja mürki täis lehekülgede meeleheitliku mädasoo; sest kui ta oma lugemisse ranget loogikat ning umbusuga vähemasti võrdväärset vaimupinget ei panusta, imbuvad selle raamatu surmavad hoovused tema hinge kui vesi suhkrusse. Poleks hea, kui järgnevaid lehekülgi loeksid kõik; vaid üksikud võivad seda mõru vilja hädaohuta maitsta. Seega peatu, arglik hing, ja pööra kannapealt ümber, enne kui tungid kaugemale neil tundmatuil kõnnumail. Kuula hästi, mida ma sulle ütlen: pööra kannapealt ümber, nõnda nagu poeg pöörab  lugupidavalt pilgu ema näolt, olles seda austusega vaadelnud; või pigem nagu taevarannani sirutuv külmakartlike ja väga mõtlike kurgede nurk, mis lendab talvel jõuliselt, väljasirutatud tiivul läbi vaikuse, kindla punkti poole silmapiiril, kust ühtäkki hakkab uhkama kummaline tugev tuul, mis tõotab maru. Vanim kurg, kes üksipäini moodustab eesliini, vangutab seda nähes pead nagu arukas inimene, ning koos sellega nokka, mida ta ühtlasi plagistab, ega ole olukorraga rahul (poleks minagi tema asemel), samas kui ta sulitu ja kolme kurepõlve vanune kael hakkab üha lähenevat tormi ennustades ärevalt vonklema. Vaadanud kogenud silmil külmavereliselt mitu korda igasse suunda, käänab esikurg (kuna just temal on eesõigus näidata sabasulgi teistele, napima mõistusega kurgedele) valvsalt nukrameelse vahimehehüüu saatel, et ühist vaenlast eemale tõrjuda, geomeetrilise kujundi tipu paindlikult teise suunda (kujund, mille need kummalised linnud möödudes moodustavad, võib olla kolmnurk, kuid kolmandat külge pole näha), olgu pakpoordi või tüürpoordi, justkui vilunud kapten, ning manööverdades tiibadega, mis ei paista suuremad varblase omist, asub lind, kuna ta pole loll, uuele filosoofilisele ja kindlamale teele.

3. salm
Sedastan mõnel real, kuivõrd hea oli Maldoror oma esimesil aastail, mil ta elas õnnelikult; see selleks. Siis märkas ta, et on sündinud kurjaks – erakordne saatus! Hulk aastaid varjas ta oma iseloomu nii hästi, kui võis; viimaks aga, selle keskendumise tõttu, mis polnud talle loomupärane, tõusis veri talle iga päev pähe; nii et suutmata säärast elu kauemini taluda, viskus ta otsustavalt kurjuse teenistusse… sulnis õhkkond! Kes võinuks seda arvata! Millal ta ka ei emmanud mõnd roosijumelist lapsukest, tahtnuks ta selle põsed habemenoaga maha kraapida ning oleks seda ka väga sageli teinud, poleks vaid Õiglus oma pika karistustekorteežiga teda iga kord takistanud. Ta polnud valelik, ta tunnistas tõde ja ütles, et on julm. Kas kuulsite, inimolendid? Ta söandab seda sel väriseval sulel ka uuesti öelda! Niisiis leidub vägi, mis on tahtestki tugevam… Needus! Sooviks ehk kivi raskusjõu seadusi vältida? Võimatu. Niisama võimatu oleks kurjusel liitu heita hüvega. Seda ütlesingi eespool.

5. salm
Olen kogu elu jooksul näinud kitsaõlgseid mehi, ainsagi erandita, panemas toime arvukaid lollusi, nüristamas teisi endasarnaseid ja laostamas hingesid igal võimalikul viisil. Oma tegude ajendit nimetavad nad auks. Neid vaatemänge pealt nähes tahtsin ma teiste kombel naerda, kuid see, veiderdav matkimine, oli võimatu. Ma võtsin taskunoa, mille tera oli vahedast terasest, ning lõhestasin liha kohtadelt, kus mu huuled ühinesid. Hetkeks tundus, et olin eesmärgi saavutanud. Vaatasin peeglist mu oma tahtel moondatud suud! See oli viga! Kahest haavast lahisev veri ei lasknud muide ka mõista, kas see naer oli tõepoolest sama, mis teistel. Ent pärast mõningast kõrvutamist nägin ma selgelt, et mu naer ei sarnanenud inimolendite omaga; tähendab, ma ei naernudki. Olen näinud inimesi, koleda näo ja pimedaisse silmakoobastesse vajunud jubedate silmadega inimesi, kes ületavad kivi karmuse, valuterase jäikuse, haikala julmuse, noorukite häbematuse, kurjategijate sõgeda raevu, silmakirjateenrite ja kõige erakordsemate näitlejate reeturlikkuse, preestrite, nende olevuste iseloomunõnguse, kes on välise eest kõige sügavamal varjul, kes on külmemad kui miski muu taevas või maa peal; olen näinud neid välja kurnamas moraliste, kes on üritanud nende südameid avada, ning laskmas enda peale langeda leppimatul kõrgemal vihal. Olen näinud neid kõiki üheaegselt, kord rusikas kõige tooremal viisil taevasse sihitud justkui lapsel, kes juba oma emale vastu hakkab, küllap erutatuna mingist põrguvaimust, silmad ühtaegu pakil kibedaimat kahetsust ja vaenu, jäises vaikuses, hoidmas vaka all oma südamesse peidetud avaraid ja tänamatuid mõtteid, sest need on täis ebaõiglust ja õudu, ning kurvastamas armast Jumalat tema kaastundes; siis jälle olen näinud neid igal päisel hetkel, alates varasest lapseeast kuni raugapõlve lõpuni, pildumas arulagedaid uskumatuid vandesõnu kõige pihta, mis hingab, nende endi ja jumaliku ettehoolduse pihta, häbistamas naisi ja lapsi ning rüvetamas sedasi kasinusele pühendatud kehaosi. Siis tõusevad merede veed, neelates alused oma sügavustesse; orkaanid ja maavärinad keeravad kummuli maju; katk ja kõiksugu muud tõved laastavad armu paluvaid peresid. Kuid need inimesed seda ei märka. Haruharva olen ma näinud neid punastamas, kahvatumas häbist oma käitumise pärast sel maal. Tormid, orkaanide õed; sinav taevalaotus, mille ilu ma ei tunnista; silmakirjalik meri, minu südame peegelpilt; maa oma salapärase rüpega; sfääride asukad; kogu ilmakõiksus; Jumal, kes sa selle oma helduses lõid, sina oled see, keda ma hüüan: näita mulle inimest, kes oleks hea!… Ent saagu sinu armust kümnekordseks ka minu jõud; sest säherduse eluka nägemisel võin ma imestusest surra – surrakse ka vähema pärast.

6. salm
Küüntel tuleks paar nädalat kasvada lasta. Ah, kui armas on rebida voodist välja lapsuke, kelle ülahuulel pole veel udetki, ning pärani silmil ja teeseldud malbusega asetada peopesa ta laubale ja lükata üle pea ta ilusat juust. Siis aga ühtäkki, kui ta seda kõige vähem ootab, torgata pikad küüned ta pehmesse rinda – kuid nii, et ta kohe ei sure, sest kui ta sureks, ei saaks teda pärastpoole piinlemas näha. Seejärel juua haavu lakkudes ta verd; ning samal viivul, mis peaks kestma niisama kaua kui igavik, laps nutab. Pole midagi nii head kui ta veri, mis on kirjeldatud moel välja lastud ning alles päris soe, välja arvatud tema soolana kibedad pisarad. Inimene, kas pole sa eales maitsnud oma verd, kui oled endale kogemata sõrme lõiganud? Kui hea see on, kas pole? Sest sel pole mingisugust maitset. Ja lisaks, kas ei mäleta sa, kuidas tõstsid kord oma mornides mõtisklustes õnardatud peo oma pisaramärja haiglase näo ette; kuidas too pihk seejärel otsekui saatuse sunnil suundus su suu poole, mis selle karika pisaraist pikkade sõõmudega tühjendas, ise värisedes kui hambad koolipoisi suus, kes kõõritab tolle poole, kes tema rõhujaks sündinud? Kui head need on, kas pole? Sest neil on äädika maitse. See meenutaks justkui armsaima pisaraid, kuid lapse pisarad on suulaele meeldivamad. Tema ei reeda, sest ei tunne veel kurja – see, kes armastab, reedab varem või hiljem… ma aiman seda analoogia järgi, kuigi ei tea, mida sõprus ja armastus enesest kujutavad (tõenäoliselt ei võta ma neid eales vastu; vähemasti mitte inimsoo poolt). Seega, kuivõrd su veri ja pisarad sind ei tülgastanud, siis toida end, toida end julgesti nooruki pisarate ja verega. Köida kinni ta silmad, kui rebid ta tukslevat liha; ning olles pikki tunde kuulnud ta ülevat kisa – sarnast surmakorinatega, mida toovad lahinguväljal kuuldavale haavatute kõrid – ja tõmbunud seejärel laviinina eemale, kiirustad sa kõrvaltoast tema juurde ning teed, nagu tuleksid talle appi. Sa sõlmid lahti ta pundunud närvide ja soontega käed ja annad tagasi pilgu ta laokil silmile, asudes uuesti lakkuma tema pisaraid ja verd. Kui ehe on siis sinu kahetsus! Jumalik säde, mis meie sees peitub ja nõnda harva nähtavale tuleb, ilmutab end – liiga hilja! Kui pakil on süda nüüd sellest, et võite trööstida süütut, kellele on liiga tehtud: “Nooruk, kes te olete äsja talunud jubedaid piinu, kes ometi võis teie kallal toime panna kuriteo, millele ma ei suuda nimegi anda! Oh teid õnnetut! Küllap kannatate koledal kombel! Ja kui teie ema seda teada saaks, poleks ta lähemal surmale, mida nii väga kardavad süüdlased, kui olen mina praegu. Oh häda! Mis on siis hea, mis kuri! On see üks ja sama asi, mille kaudu me raevunult tunnistame oma jõuetust ning kihku pürgida ka kõige sõgedamate vahendite abil lõpmatuse poole? Või on need ometi kaks erinevat asja? Jah… olgu need parem üks ja seesama… sest mis saaks minust muidu kohtumõistmise päeval! Nooruk, andesta mulle; sinu ülla ja püha palge ees on seesama, kes murdis su kondid ja rebis su liha räbalaiks, mis nüüd su keha erinevaist paigust ripnevad. On see mu haige aru hullus, on see salajane, otsekui saaki rappiva kotka instinkt, mis minu arutlusist ei sõltu ja mind seda kuritegu toime panema tõukas? Ja ometigi kannatan ma oma ohvriga võrdselt! Nooruk, andesta mulle. Lahkunud kord sellest mööduvast elust, soovin, et oleksime igavesti ühte põimitud; et oleksime kui üksainus olend, minu suu sinu suu küljes kinni. Ent isegi sellisena pole mu karistus täielik. Siis hakkad sina mind rebima, eales järele jätmata, küünte ja hammastega korraga. Selleks lunastavaks veretööks ehin mina end lõhnastatud vanikutega; ning me mõlemad kannatame, mina lõhkirebitusest, sina minu lõhkirebimisest… minu suu sinu suu küljes kinni. Oo, nooruk, heledate juuste ja nii malbete silmadega, teed sa nüüd seda, mida ma sulle soovitan? Tahan, et teeksid seda, kas või vastu su enese tahtmist, minu südame rõõmuks.” Nõnda kõnelnud, oled sa teinud inimolendile kurja ning pälvinud ühtaegu sama olendi armastuse: see on suurim õnn, mida võib saavutada. Hiljem võid sa ta hospidali toimetada, kuna vigane ei suuda endale ise elatist teenida. Sind hüütakse heaks ning iidse moega hauamonumendil jääb su paljaid jalgu katma loorberipärgade ja kuldsete medalite lasu. Oo sina, kelle nime ei taha ma kirjutada sellele lehele, mis pühitseb kuritegu, ma tean, et su andestus oli ilmakõiksusena piiritu. Ent mina olen ikka veel olemas!

7. salm
Olen sõlminud lepingu kõlvatusega, et peredes segadust külvata. Mäletan ööd, mis sellele ohtlikule liidule eelnes. Nägin enda ees hauakivi. Kuulsin majasuurust helendavat jaaniussi mulle ütlemas: “Ma valgustan sind. Loe hauakirja. See ülim korraldus ei pärine minult.” Avar verekarva valgus, mille nägemisel mu lõuad lõksatasid ja käed rippu vajusid, laotus silmapiirini välja. Ma toetusin varemeis müürile, sest olin pikali kukkumas, ning lugesin: “Siin puhkab nooruk, kes suri kopsuhaigusse – teate ise, mispärast. Ärge paluge tema eest.” Paljudel meestel poleks ehk olnud nii palju julgust kui mul. Sel ajal heitis mu jalge ette pikali üks ilus alasti naine. Kurvalt ütlesin talle: “Võid püsti tõusta.” Ulatasin talle käe, millega õetapja lõikab läbi sõsara kõri. Jaaniuss mulle: “Hei, sina, võta kivi ja tapa ta ära.” “Miks?” pärisin mina. Tema mulle: “Ole hoolas, nõrgim, sest mina olen tugevaim. Tema nimi on Kõlvatus.” Pisarad silmis, raev südames, adusin ma enda sees ärkavat üht tundmatut jõudu. Ma võtsin suure kivi; pika pingutamise peale vinnasin selle oma rinna kõrgusele; tõstsin selle käsivarte abil oma õlale. Turnisin mööda üht mäeveeru tipuni välja; sealt viskasin jaaniussi lömaks. Tema pea tungis mehepikkuselt maa alla; kivi põrkus tagasi kuue kiriku kõrgusele. Siis kukkus see uuesti alla ühte järve, mille veed hetkeks alanesid, õõnestudes pöörisena tohutuks ümberpööratud koonuseks. Veepinnale ilmus uuesti rahu; verekarva valgus ei säranud enam. “Oo häda, oo häda!” karjatas ilus alasti naine, “mida sa tegid?” Mina talle: “Ma eelistan temale sind; kuna mul on õnnetutest hale. Pole sinu süü, et igavene õiglus su on loonud.” Tema mulle: “Ühel päeval annavad inimese mulle õiguse; rohkem ma sulle sellest ei räägi. Lase mul minna, et võiksin oma otsatu kurbuse merepõhja peita. Üksnes sina ja ilged koletised, kes sagivad neis mustades sügavikes, ei põlga mind ära. Sina oled hea. Jumalaga, sina, kes sa mind armastasid!” Mina talle: “Jumalaga! Veel kord: jumalaga! Jääd mulle alati armsaks…! Tänasest alates hülgan ma vooruse.” Ning seepärast, oo ilmarahvad, kui kuulete talvist tuult ulumas merel ja randadel, suurte linnade kohal, mis juba ammu mind leinavad, või külmadel polaaraladel, öelge: “See, mis möödub, pole Jumala vaim – see on vaid kõlvatuse läbilõikav ohe, mis kõlab kokku montevideolase raske ägamisega.” Lapsed, seda ütlen teile mina. Nii et tulvil haletsust laskuge põlvili; ja lugegu inimesed, arvukamad kui täid, pikki palveid.

9. salm
Kavatsen nüüd ilma meeleliigutuseta ja täiel häälel deklameerida selle tõsise ja külma salmi, mida kohe kuulda saate. Pange tähele, mida see sisaldab, ning hoidke end rusuva mulje eest, mida see teie hämmeldunud kujutlusvõimele häbimärgina üritab jätta. Ärge arvake, et olen suremas, ma ei ole veel luukere ning vanadus pole veel mu laubale kleepunud. Seega loobugem igasugu võrdlustest hinge vaakuva luigega ning ärge nähke enda ees muud kui koletist, kelle palet mu rõõmuks te näha ei või; ent see on vähemgi jube kui ta hing. Kurjategija ma ometi pole… aitab sellest teemast. Hiljaaegu nägin uuesti merd ja lonkisin mööda laevatekke ning mu mälestused sellest on elavad, otsekui oleksin sealt lahkunud eile. Kui saate, olge sellegipoolest sama rahulikud kui mina, lugedes neid ridu, mille kinkimist teile ma juba kahetsen, ning ärge punastage mõttest sellele, mis üks inimsüda on. Oo siidisilmne polüüp! Sina, kelle hing on minu omast lahutamatu; sina, kauneim kõigist maamuna asukaist, kes sa kamandad neljasajast iminapast haaremit; sina, kelles on üldises üksmeeles ning justkui oma loomulikul asualal üllalt koos ja purustamatu sidemega seotud malbe seltsivuse voorus ning jumalik nõtkus, miks ei ole sa minuga, sinu elavhõbedane kõht vastu minu alumiiniumist rinda, istumas üheskoos mõnel rannakaljul, jälgimaks vaatemängu, mida ma nii väga armastan!

Vana ookean, kristalsete lainetega, proportsioonidelt sarnaned sa nende asuursete laikudega, mida võib kohata muserdatud samblal; oled maa kehale löödud tohutu sinikas – mulle meeldib see võrdlus. Nõnda, esimesel pilgul su peale, kõlab pikk kurbuseohe, mida võiks pidada su maheda briisi sosinaks, jättes kustutamatu jälje sügavalt vapustatud hinge ning meenutades neile, kes sind armastavad, ilma et seda alati adutaks, inimese karme algusaegu, mil ta esimest korda sai tunda valu, mis teda enam ei jäta. Tervitan sind, vana ookean!

Vana ookean, su harmooniliselt kerajas kuju, mis toob rõõmu geomeetria tõsisele näole, meenutab mulle vägagi inimese väikesi silmi, mis on tillukesed nagu metsseal ning täiuslikult sõõrja piirjoonega nagu öölindudel. Sellegipoolest on inimene end läbi aegade ilusaks pidanud. Mina aga oletan pigem, et inimest paneb oma ilusse uskuma üksnes eneseuhkus; et päriselt ta ilus ei ole ning aimab seda isegi; sest miks muidu vaatab ta oma ligimese palet nii suure põlgusega. Tervitan sind, vana ookean!

Vana ookean, oled samasuse sümbol – alati iseendaga võrdne. Olemuse poolest sa ei muutu ning kui su lained on mõnel pool marus, on nad eemal, kusagil mujal, kõige täielikumas rahus. Sa ei ole nagu inimene, kes peatub tänaval, et näha, kuidas kaks buldogit teineteist kaelast purevad, ent ei peatu, kui möödub matuserong; kes on hommikul avatud ning õhtul tusane; kes naerab täna ja nutab homme. Tervitan sind, vana ookean!

Vana ookean, pole sugugi võimatu, et sa varjad oma rinnas midagi, millest inimesel on tulevikus kasu. Andsid talle juba vaala. Sa oled häbelik – ei lase loodusteadlase ablastel silmadel oma siseehituse tuhandet saladust aimata. Inimene hoopleb alatasa ja tühiste asjade pärast. Tervitan sind, vana ookean!

Vana ookean, erinevad kalaliigid, keda sa toidad, pole üksteisele vendlust vandunud. Iga liik elab omaette. Teisenemised meelelaadis ja kehaehituses annavad rahuldava selgituse sellele, mis esialgu näib vaid normist hälbimisena. Samamoodi on inimesega, kel pole sääraseid vabandusi võtta. On ühe maalapi hõivanud kolmkümmend miljonit inimolendit, tunnevad nad kohustust end mitte naabrite olemisse segada, vaid on kui juurtega oma maatükis kinni. Suurest väikseni elab iga inimene justkui metslane oma koopas ning väljub sellest vaid harva, et külastada teises koopas samamoodi kössitavat ligimest. Suur üleilmne inimpere on kõige nõdrema loogika vääriline utoopia. Lisaks sellele paneb sinu külluslike rindade nägemine mõtlema tänamatusele, kuna kohemaid meenuvad need arvukad vanemad, kel oli Looja vastu piisavalt tänamatust, et oma armetu ühenduse viljadest loobuda. Tervitan sind, vana ookean!

Vana ookean, sinu aineline suurus on hoomatav alles siis, kui püütakse hinnata, missugust teojõudu oli tarvis, et kutsuda esile kogu su mass. Sind ei saa üheainsa pilguga haarata. Sinu vaatlemiseks on vaja, et nägemine keeraks oma teleskoopi sujuva liigutusega kõigi nelja ilmakaare poole, just nagu matemaatik on võrrandi lahendamiseks sunnitud uurima eraldi kõiki võimalusi, enne kui raskused ületab. Inimene sööb toiduaineid ning teeb lihavama väljanägemise nimel teisigi parema saatuse väärilisi pingutusi. Mingu ta nii punni, kui tahab, va oivaline konn. Ole muretu, sinuga ta mõõdult võrdseks ei saa; vähemalt nõnda ma oletan. Tervitan sind, vana ookean!

Vana ookean, kibedad on su veed. Neil on täpipealt sama maitse nagu sapil, mida kriitika destilleerib ning kunstide, teaduse ja kõige muu peale valab. Kui keegi on geenius, tehakse ta lolliks; kui keegi teine on kehalt kaunis, saab temast jõletu küürakas. Tõsi, inimene peab jõuliselt tunnetama oma ebatäiuslikkust, millest kolm neljandikku võlgneb ta muide iseendale, et seda nõndaviisi arvustada! Tervitan sind, vana ookean!

Vana ookean, vaatamata oma meetodite suurepärasusele pole inimesed ka teaduslike uurimisviiside toel ikka veel suutnud sinu peadpööritavaid sügavikke mõõta; leidub sinus ju sääraseid, mille on ligipääsmatuks tunnistanud ka kõige pikemad ja raskemad sondid. Kalad… neile on see lubatud – aga mitte inimestele. Olen sageli juurelnud, mille sügavust on lihtsam hinnata, kas ookeani või inimsüdame oma! Sageli, kui seisin laevatekil, käsi laubale tõstetud, ning kui kuu kõlkus ebakorrapärasel moel mastide vahel, leidsin ma end kõike asjassepuutumatut kõrvale heites selle keerulise küsimuse kallal pead murdmas! Jah, mis neist kahest on sügavam, läbitungimatum: kas ookean või inimsüda? Kui kolmkümmend aastat elukogemust võivad mingi punktini otsust ühele või teisele poole kallutada, olgu ma volitatud ütlema, et hoolimata ookeani sügavusest ei suuda ta selles võrdluses inimsüdame sügavusega võistelda. Olen kokku puutunud inimestega, kel on olnud voorusi. Nad surid kuuekümneaastaselt ja mitte keegi ei jätnud hüüatamata: “Ta toimis siin maa peal parimal moel, teisisõnu, oli halastav – ja ongi kõik, pole mingit nippi, igaüks saab sellega hakkama.” Kes mõistaks siis, kuidas kaks armastajat, kes veel eile teineteist jumaldasid, lähevad ühe vääritimõistetud sõna pärast lahku, üks ida, teine lääne suunas, hinges viha, neimajanu, armastuse ja süütunde astlad, ega näe teineteist enam kunagi, kumbki mähkunud oma uhkesse üksindusse. See on ime, mis ilmutab end iga päev uuesti, kuid on sellest hoolimata ime. Kes mõistaks, miks nauditakse mitte üksnes üldiselt ligimeste äpardusi, vaid eraldi ka oma kalleimate sõprade omi, tundes ühtaegu nende pärast piina? Rea lõpetuseks üks ümberlükkamatu näide: inimene ütleb silmakirjalikult “jah” ning mõtleb “ei”. Sellepärast jagubki neil inimsoo metsseapõrsastel üksteise suhtes nii palju usaldust ja nad ei ole egoistid. Psühholoogial on veel tublisti arenguruumi. Tervitan sind, vana ookean!

Vana ookean, sa oled nii võimas, et inimesed on seda omal nahal tunda saanud. Asjata rakendavad nad kõiki oma geniaalsuse varusid… sinu üle nad võimu ei saa. Nad on oma isanda leidnud. Ütlen, et nad on leidnud millegi neist endist tugevama. Sel millelgi on nimi. See nimi on: ookean! Hirm, mida sa neisse sisendad, on säärane, et nad peavad sinust lugu. Sellele vaatamata tantsitad sa nende raskeimaid masinaid nõtkelt, elegantselt ja hõlpsasti. Lased neil teha võimlemishüppeid kuni taevani ning imepäraseid sukeldumisi sinu valduste põhjani – tsirkuseartist oleks sinule kade. Õnnelikud on nad siis, kui sa ei voldi neid lõplikult oma pulbitsevate kurdude vahele, et viia neid ilma raudteeta reisile su vesisisikonda – vaatama, kuidas käituvad kalad, ning iseäranis, kuidas käituvad nad ise. Inimene ütleb: “Mina olen targem kui ookean.” See on võimalik, koguni üksjagu õige, kuid ookean kohutab teda rohkem kui tema ookeani – seda pole tarvis tõestama hakata. See uuriv esiisa, meie õhus rippuva maamuna algusaegade kaasaegne, naeratab kaastundest, kui on tunnistajaks merelahingutele rahvaste vahel. Ennäe sadakonda inimkäte loodud leviaatanit. Ülemate tundeküllased käsud, haavatute karjed, kahuripaugud – see on lärm, mida tehakse meelega, et vaid mõni sekund surnuks lüüa. Paistab, et draama on lõppenud ning ookean kõik oma kõhtu pistnud. Tema suu on jõletu. Kui suur peab see veel olema allpool, tundmatuses! Krooniks sellele jaburale komöödiale, mis pole isegi huvitav, ilmub viimaks taevalaotusse mõni väsimusest aeglane kurg, kes tiibu lehvitamast jätmata karjub: “Etskae!… Niru lugu! Ennist olid allpool mingid mustad täpid. Sulgesin korraks silmad ja nüüd on need läinud.” Tervitan sind, vana ookean!

Vana ookean, oo suur erak, kui silmitsed oma tüünete valduste pidulikku üksindust, tunned sa õigusega uhkust oma sünnipärase toreduse üle ning selle tõelise kiidu üle, mida kibelen aina sulle laulma. Kiikudes naudinguga oma majesteetlikus aegluses, mis on ülevaim omadusist, mille kõigevägevam sulle on kinkinud, veeretad sa kesk tumedat salapära üle kogu oma hunnitu pinna võrratuid laineid, tundes meelerahu oma igavesest jõust. Need järgnevad üksteisele paralleelselt, lühikeste vahedega. Vaevalt on üks neist alanenud, kui teine talle juba paisudes otsa jookseb, saadetuna sulanduva vahu nukrameelsest mühast, mis annab meile teada, et kõik on vaht. (Nõnda surevad ka inimolendid, need elusad lained, üksluiselt üksteise järel, üksnes vahuse mühata.) Ülelendav lind puhkab neil usalduslikult ning andub nende liikumisele, mis on tulvil uhket nõtkust, kuni ta tiivaluudes on taastunud harjumuspärane jõud, millega palverändu õhuavarustes jätkata. Tahaksin, et inimese suursugusus poleks muud kui sinu suursugususe kehastunud helk. Ma nõuan paljut, kuid mu siiras soov teeb sulle au. Sinu moraalne suurus, lõpmatuse võrdkuju, on üüratu kui filosoofi mõte, kui naise armastus, kui linnu jumalik ilu, kui poeedi mõtisklused. Sa oled kaunim kui öö. Vasta mulle, ookean, tahad sa olla mu vend? Liiguta ennast ägedalt… veel… veelgi ägedamalt, kui soovid, et võrdleksin sind Jumala neimaga; siruta välja oma sinkjashallid küünised, rajades tee omaenese rüppe… nii on hea. Veereta oma hirmuäratavaid laineid, jõle ookean, keda mõistan vaid mina ning kelle ette ma põlvili langen. Inimese suursugusus on laenatud, see ei avalda mulle põrmugi muljet: sina aga küll. Oo! Kui sa lähened, hari kõrge ja kohutav, ümbritsetud käänulistest kurdudest nagu õukonnast, metsik ja hüpnootiline, veeretades oma vooge üksteise otsa, teadlikuna sellest, mis sa oled, ning kui sealsamas tood sa oma rinna sügavusest justkui mulle tabamatust rängast kahetsusest vaevatuna kuuldavale selle tuhmi ja katkematu müha, mida sind silmitsevad inimesed koguni kindla kalda peal värisedes nii väga kardavad, siis näen ma, et mulle ei kuulu auväärt õigus end sinuga võrdseks pidada. Seepärast annaksingi sinu üleolekut tunnistades kogu oma armastuse sulle (ja mitte ükski ei tea selle armastuse mõõtu, mida kätkevad mu püüdlused kõige kauni poole), kui sa vaid ei paneks mind valulikult mõtlema mu ligimeste peale, kes moodustavad sinuga kõige iroonilisema kontrasti, kõige jantlikuma antiteesi, mida loodu sees eales on nähtud: ma ei suudaks sind armastada, ma vihkan sind. Miks tulen ma tuhatkord tagasi sinu juurde, sinu sõbrakäte juurde, mis avanevad, et silitada mu lõõmavat laupa, millel nende puudutusest palavik kaob! Ma ei tunne sinu varjatud saatust, kõik sinusse puutuv huvitab mind. Ütle mulle siis õige, kas oled sa elupaigaks varjuvalla valitsejale? Ütle, ookean… ütle seda mulle (ainult mulle, et mitte kurvastada neid, kes on seniajani tundnud vaid pettekujutlusi); ja ütle siis, kas loob Saatana hingus torme, mis su soolased veed pilvini kergitab? Sa pead seda mulle ütlema, sest mind rõõmustaks teadmine, et põrgu on inimesele nii lähedal. Tahan, et see jääks mu pöördumise viimaseks salmiks. Tahan seetõttu veel üksainus kord sind tervitada ning sinuga jumalaga jätta! Vana ookean, kristalsete lainetega… Minu silmad märguvad ohtraist pisaraist ja mul pole jõudu, et jätkata; sest ma tunnen: käes on hetk naasta tooreilmeliste inimeste juurde; ent… julgust! Tehkem see suur pingutus ja viigem meile saatusest määratu siin maa peal kohusetundlikult täide. Tervitan sind, vana ookean.

Prantsuse keelest tõlkinud Anti Saar

 

ANTI SAAR

Lautréamont’ist ja “Lauludest”. Ainult head
Krahv de Lautréamont, õige nimega Isidore Ducasse sündis 1846. aastal Uruguays, sealse Prantsuse konsuli sekretäri pojana. Pärast napilt dokumenteeritud lapsepõlve Montevideos saadeti ta Prantsusmaale, kus ta hakkas isa mahitusel valmistuma polütehnilisse instituuti astumiseks. Isidore’i lütseumiaastad möödusid Tarbes’is ja Paus Püreneede jalamil. Viibinud veel lühiajaliselt sünnimaal Uruguays, siirdus noormees aga Pariisi, üüris tagasihoidliku korteri, hakkas õpingute asemel lugema prantsuse ja inglise kirjandusklassikat ning selle kõrvalt kirja panema oma esimest suurteost, mis pidi paraku jääma ka viimaseks. “Maldorori laulude” 1. osa ilmus anonüümselt, autori kulu ja kirjadega 1868. aastal. Ülejäänud viis laulu võttis avaldada Lacroix’ ja Verbœckhoveni kirjastus Brüsselis. Autori eluajal ilmus veel kaks proosaluulevihikut, “Poésies I” ja “Poésies II”, siis aga, 1870. aasta sügisel, kui Preisi väed olid parajasti Pariisi piiramas, suri Lautréamont ühes Montmartre’i võõrastemajas seniajani ähmastel asjaoludel.

Poeedi loomingu vastuvõtt on tema suuruse vääriliselt mitmekesine. Varasem, reduktsionistlik kriitika näeb Lautréamont’is epatööri ja narri, lihtsalt ullikest või tüüpilist skisofreenikut. Esimese suure tunnustuse pälvib varalahkunud kirjanik sürrealistidelt, eelkõige André Bretonilt, kes loeb laule kui “konvulsiivse kirjanduse manifesti” (vrd ka ta “Nadja” lõpulauset: “Ilu on KONVULSIIVNE või pole teda üldse.”)[1]. Hans Rudolf Linder aga leiab Lautréamont’is “ühe kõige hämmastavama ja ehtsama jumalaotsija”. Julien Gracq nimetab teda “moodsa kirjanduse suureks sonijaks”. Hilisematest kommentaatoritest rõhutab Jean Marie Gustave Le Clézio “Laulude” müüdilaadsust ja unenäolisust, Maurice Blanchot nende iselaadset sidusust ja mõtteselgust.

Prantsuse tänapäevases kirjanduses ongi “Maldorori laulude” autori mõju võimatu eirata just alates sürrealistidest, kes tema pool sajandit varjusurmas viibinud loomingu kilbile tõstsid. Tänini nimetavad lahterdamishimulised kirjandusloolased Lautréamont’i protosürrealistiks (pannes ta sageli paari Arthur Rimbaud’ga) ning sürrealistide ülempreester Breton, kes oma kibedas teises sürrealismi manifestis (1930) ütleb lahti suuremast osast senistest kambajõmmidest (nimetades reeturiks ja petiseks muuhulgas Rimbaud’d), vannub Lautréamont’ile ikka igavest truudust. Isehakanud krahvist saab vaba ja kompromissitu geeniuse võrdkuju – ning ühtlasi moodsa kirjanduse kurikuulsamaid misantroope.

Kui viimast silmas pidades mõelda Lautréamont’i loomingule – mis on rõhutatult sünge, iga inimliku mõõdupuu järgi hinnates räpane, võigas ja õel –, on põhjust küsida: mil määral on siin tegu kurjuse (või koguni Kurjuse) ning mil määral trotsiga, mil määral inimvaenu ning mil määral mässuga kirjanduslike eelkäijate vastu? Mil määral on “Maldorori laulude” ülesehitus tingitud ainesest ning vastupidi: mil määral on vorm ja stiil tinginud teemad ja tooni? Ning siit juba edasi, üldistavalt: mil määral on kirjanduse, puhta kirjanduse juures üldse alust ja õigust kõnelda “inimlikest mõõdupuudest”, hinnata seda õilsaks või räpaseks, hüveliseks või kurjaks? Kui Lautréamont’i kangelane materdab “absurdseid inimarmastusetiraade”, millega on täidetud “inimkonna raamatud” (II laul), on see siis vastuhakk inimesele või sellele, kelleks ta on end kujutlenud ja/või kujundanud kirjasõnas – milleski, mis on läbini kunstlik ja võlts ning ühtaegu eksklusiivselt inimomane? “Maldorori laulud” on raamat raamatute vastu, ent mitte üksnes – see on ülestõus diskursuse vastu, kui väljenduda foucault’likult. “Ärgu lugeja minuga pahandagu,” praalib autori luulemina V laulu algul, “kui mu kirjutisel pole õnne talle meeldida. Sa nõustud vähemasti, et mu ideed on ainulaadsed.” “Maldorori laulude” ainulaadsusega nõustudes peab tõlkija küll möönma, et ei tähelda seda niivõrd ideedes (võtkem “Poeesid” – nende kommenteeritud väljaandes leidub vähe ridu, milles poleks märgatud mõne varasema autori plagiaati), kuivõrd sõnakasutuses, laulude kujundikeeles – nimelt selles, mida Lautréamont teeb kirjandusliku keelega.

Diskursiivsed praktikad muutuvad ajas ja erinevad valdkonniti, ent kui diskursuse kord kehtib, on see kehtinud ikka ja alati. Järelikult on ka protest selle korra vastu alati ajakohane, igavene ja… lootusetu. Ja ehk on Lautréamont’i looming hilisematest ideoloogilistest sürrealistidest paremini ajale vastu pannud just viimaste võitluse päevakajalisuse tõttu, poliitilisuse tõttu. Lautréamont nende eelkäijana jääb aga värskeks, kuna tema sõda on puhtam ja isetum, juba ette ja igavesti luhtumisele määratud. See on sõda tontidega, eesmärgipäratu sõda sõja enese pärast, võitlus sõna jõul ja sõna vastu, luule olemus.

On pisut kahju, et ajakirjaformaat sunnib piirduma tõlke fragmendiga, kuna “Maldorori laulude” tõeline löögijõud avaldub nende massis, tekstivoo raugematus intensiivsuses. Alles siis, kui lugeda seda sundmõttelist mana suuremas koguses, tuleb üksikute pentsikute allegooriate ja võrdluste varjust esile autori mäng võrdlusprintsiibi enesega; alles siis saab mõnest apsakana mõjuvast grammatilise isiku teisenemisest peadpööritav karneval, milles minategelane on vaheldumisi mina, sina ja tema – viimaks veel vastuvõtja, lugeja ise. Ning alles siis hakkab selguma teose teema ja stiili rabav ja paratamatu kongeniaalsus. Vägivalla- ja enesevigastamismotiivid, millest kihab iga laul, näivad olevat lahutamatus vastastiksõltuvuses vägivallaga, millest Lautréamont laseb osa saada keelel enesel, haikalad ja raisakotkad, täid ja tarantlid, polüübid ja kärnkonnad mõjuvad nüüd ainuvõimalike protagonistidena jne.

Maldoror moondab, nikastab ja muserdab ennast, lõikab endale sisse, määrib end iseenese vere ja roojaga. Ning täpselt sedasama teeb tema kirjanduslik keel. Ja just see on skandaalne: autor jääb tabamatuks. Ta ei paku enam lugejale seisukohta ning võtab talt seega jalgealuse, millele toetuda. Ta hävitab ja loob maailma üheainsa žestiga – “Minge vaadake ise, kui te mind uskuda ei taha” (VI laul, “Laulude” lõpp) –, kumb neist tegudest parajasti aset leiab, sõltub juba lugejast. On see oma lugemisega kord sinnamaale jõudnud, tuleb tal looja- või hävitajatöös tahes-tahtmata vastutus võtta. Teda on hoiatatud, isegi ähvardatud – oojaa, rohkem kui üks kord. Koos Maldororiga on ta nüüd inimsoo sõber ja vaenlane, laste puhtuse kaitsja ning määrija, halastamatu mõrtsukas ja hea samariitlane.

Koos Maldororiga vaatab lugeja nüüd peeglisse ega tunne end ära: “Mis vari see on, mis võrratu jõuga mu toaseinale joonistub, tema pisenenud silueti fantasmagooriline peegeldus” (IV laul). See tähendusrikas kujund väärib pikemat peatust. Võiks öelda, et säärane äratundmatus viitab ühele väga iselaadsele vandeseltslusele autori ja lugeja vahel. Kui need kaks ei tunne ära teineteist ega iseend teineteises, peab see tulenema selle materjali iseloomust, mida nad jagavad, mis peaks andma neile näo ja identiteedi. Klassikalises kirjanduses on selleks materjaliks moraalsed hoiakud, esteetilised eelistused, huumorimeel vms. Antud juhul aga ei saa mingist säärasest ühisosast juttugi olla. See materjal jääb tuvastamatuks või osutub vastuvõtlikule hingele liiga vängeks väljakutseks.

Moraalsete hoiakute üle pole vist mõtet pikemalt polemiseerida – peaks lugeja säilitama kaine meele ja vähemalt minimaalse distantsi loetavaga (ja kindlasti peab seda tegema tõlkija), tuleb tal kõvasti pingutada, et niisugust materjali oma hinge mahutada või end Maldororiga samastada.

Mis puutub huumorimeelde, siis see avaldub Maldorori juures vaid groteskse, pühadust teotava ja talitsematu naeruna: “See oli tugevam kui tema. Ta ei mõelnud sellega midagi halba. … Kui palju pigistas ta huuled kokku, et mitte solvata oma jahmunud vestluskaaslast. Paraku andis tema iseloom inimloomusele järele ja ta naeris nagu lammas” (VI laul). Pole kerge Maldororiga kaasa naerda ning kerge pole ka Maldororil naerda kaasinimeste naeru: “Neid vaatemänge pealt nähes tahtsin ma teiste kombel naerda, kuid see, veiderdav matkimine, oli võimatu” (I laul).

Esteetilised eelistused tühistatakse lõhkiaetud kujundites, võrdlustes, kus võrdlus-aine absoluutne suvalisus jätab kujundist alles vaid rootsu. Kuulsaim näide pärineb VI laulust, kirjeldusest seitsmeteistaastase nooruki Mervyni kohta. Selletaolisi – või mis tähendab “selletaolisi”? – kujundeid leidub “Lauludes” kamaluga. Neid kujundeid ei saa lugeda stiilis “Mervyn oli ilus [kuidas?] nagu õmblusmasina ja vihmavarju juhuslik kohtumine lõikuslaual”, vaid stiilis “Mervyn oli ilus nagu õmblusmasina ja vihmavarju juhuslik kohtumine lõikuslaual [kuidas nii!?]”. Teisisõnu, küsimus pole siin enam selles, kui tabavad on vasted, vaid küsitavaks saab vastavusprintsiip kui selline, selle enesestmõistetavus.

Niisiis, mis on see jagamatu ühisosa – see, mida pea ega süda ei jaga, see, millest jagu ei saa, tume vari Maldorori toaseinal? Usutavasti võib siinmaal öelda: see on tähendusest tühjenenud keelevõime ise, keelevõimetus – hirmuäratav õõnsus sõnade taga, hirmuäratav siledus näo taga, millelt on lõigatud huuled ja mis on triigitud siledaks. Midagi loomalikku? Ei – kõige ebaloomulikum asi kogu looduses; miski, mida loomadel pole (pole võimet, pole ka võimetust), miski, mille eest inimene hoidub kogu oma terve mõistuse jõuga… ja mis teda ometi vastupandamatult tõmbab – meelemürkides, armastuses, luules. See on kalduvus teha sõnu, mis ühest mõtet kokku ei anna. Lautréamont’i poeetilised troobid on minetanud harjumuspärase funktsiooni. Need ei toimi psüühilise või füüsilise maailma nähtuste korrastajate ega ilmestajatena, vaid saavad oma suvalisuses, manipuleeritavuses ja vägivaldsuses sümptomaatiliseks kirjelduseks (kirjandus)keelele enesele. Ning selle kirjeldusega pole kerge leppida: kui keel lubab midagi sedavõrd kaalutut ja mõttetut nagu õmblusmasina ja vihmavarju juhuslik kohtumine lõikuslaual, tähendab see, et ta lubab endaga teha kõike; et temaga on võimalik kokkuleppele jõuda milles iganes – keel pole muud kui odav libu, juurteta ja lastetoata. Meie, inimesed, lävime keelega pahaaimamatult – ta rahuldab meid, käitub kombekalt ega varja oma nime… ja nüüd leidub ühtäkki keegi, kes kisub ta seltskonnas alasti; kes näitab, et meid on petetud, et oleme end rüvetada lasknud, et oleme ühed hoorajäägrid kõik. Keele tõde – nähke!

Lautréamont’i kujundikeele amorfsus ja süüdimatus paneb tahtmatult mõtlema “Lauludes” sageli korduvale vihjele maailma ja inimkonna “algusaegadele”. Naiivne oleks väita, et Lautréamont’i laulukeel noid aegu mingil viisil reflekteeriks, kuid vahest pole päris vale kujundlikult öelda, et “Laulude” keele iselaadne alastus võiks olla omane alles väljakujunemata, poeetilistesse normidesse ja stampidesse “rõivastamata” keelele. Ning siit edasi pole ehk kohatu ka järgmine paralleel. Kaks aastat enne Maldorori I laulu ilmumist maalib Gustave Courbet Türgi diplomaadi Khalil-Bey tellimusel pildi “Maailma päritolu”, mis saab kunstiringkondades kiiresti kuulsaks, kuid mida avalikult eksponeeritakse alles 20. sajandi lõpus. Maailma päritolu Courbet’ interpretatsioonis kujutab endast ülima anatoomilise täpsusega, kuid kõiki akadeemilise kunsti norme rikkudes maalitud alasti vittu. Või mis tähendab “alasti vittu”? Vittu ei saagi olla muidu kui alasti. Ükski Teise keisririigi ametlikult tunnustatud kunstnikest ei maalinud vittusid. Ja siiski lubasid tolleaegsed standardid salongides eksponeerida erootilisi, isegi pornograafilisi stseene – üksnes tingimusel, et need on maalitud akadeemiliselt korrektselt; et neil kujutatud inimihu on rõivastatud ebaloomulikku mahedasse valgusse ning puhastesse ja läiketa, justkui puuderdatud toonidesse. Näib, et see, milles nii Courbet kui ka Lautréamont varasemast traditsioonist eristuvad, seisneb pigem kujutamislaadis kui -aineses. Ja nii on Lautréamont’i keele tõel ja Courbet’ kunsti tõel ehk tõesti midagi ühist? Võib-olla näitab ka Lautréamont meile omal moel maailma päritolu? Ja miks ei peaks selline asi meid hirmutama? Lembeluule või, hüva, ka kõige obstsöönsema burleski lugeja süütust vuajeristiseisusest on meid korraga alandatud kaassüüdlaseks talumatult madalas algorgias. Me kõik oleme oma keelega käinud seal (vt veel kord Courbet’ “Maailma päritolu”)[2].

Oma ehmatavas ja kummati äratuntavas ning loetavas (kuivõrd tõlgitavas) väljenduslaadis äratab Lautréamont’i tekst meis salakavalalt ja ometi avameelselt, koguni deklaratiivselt osaduse millegagi, mida keeldume eneses möönmast; millegagi, mis on must-valgel meie ees, räägib meiega ja meie eest, ronib meile kirjanduse egiidi all naha vahele, kuid ähvardab meid ära lõigata mis tahes adekvaatsest suhtlusest – me seisame silmitsi oma keelevõimetusega. Kui meiega ei tehta halba nalja (ei pigistata silma kinni, ei joonistata õhku jutumärke, ei hakata esimesena naerma), peab see, mida tõsiselt võtta ei anna, järelikult olema halb nali. Lepitamatu eksistentsiaalse õõnsuse, mida tähistaja suvalisus sisendab, mätsib terve mõistusega inimene kinni sõimu ja pilgetega: Lautréamont on kõigest pajats ja ekstravagant! Ja lugejal on tõesti põhjust hädakisa tõsta – mitte üksnes enda, vaid ka teiste “omataoliste” eest – sest loetav pole solvanud teda isiklikult, vaid kirjutanud mõra tema kui keeleolendi konstitutsiooni. Ja näe, ta ei kõla enam uhkelt.

Kui nüüd mõelda korraks kohustuslikule küsimusele: “millena ilmutab end kuri “Maldorori lauludes” – kas millegi substantsiaalse, iseseisva ja olemuslikuna või millegi aktsidentsiaalse, sõltliku ja hälbimuslikuna?”, siis tohib ehk eelneva valguses arvata, et olemuslikku kurjust, mille vastu astuvad oma didaktilistes traktaatides välja moraaliapostlid (silmakirjatsejad, nagu leiab Lautréamont), ei paista “Laulude” autori jaoks eksisteerivat. Ja kui midagi säärast ka olemas on, on see puhtalt ja ainuomaselt inimlik nähtus: nii nagu hunt pole kuri väljaspool õpetlikke muinasjutte, pole seda ka Maldorori hüäänid ja püütonid.

Ja kui kokkuvõtteks nõustuda, et kogu oma erakordsuse, tõlgendamatuse ja lahterdamatuse juures annavad “Maldorori laulud” lugejale selle häiriva osadusekogemuse, mis teda kui keeleolendit kõige universaalsemal tasandil defineerib, siis laheneb ka vasturääkivus kahe sedastuse vahel, millele (varasemad) kriitikud ja kommenteerijad on sageli tähelepanu juhtinud – enamasti just selleks, et kirjeldada autori kursimuutust, tema väljakasvamist kurjuselaulikust hüve apologeediks.[3] “Laulude” autor kõneleb “vaid iseenda, mitte omataoliste eest” (IV laul). “Poeesides” aga teatab ta, et “luuletada tuleb kõigil, mitte ühelainsal inimesel”.

See kõlab tuttavalt – jah, tõepoolest, mõniteist aastat pärast seda, kui Lautréamont kirjutas “Maldorori laulud”, avaldas üks teine neetu ja jumaldatu, tema sakslasest sugulashing teose, mille pühendas “kõigile ja ei kellelegi”.

Krahv de Lautréamont’i senise retseptsiooni kohta Eestis on siinkirjutajal vähe andmeid. Kas ja kuivõrd tunti tema loomingut esimese vabariigi ajal ja varem, nõuaks põhjalikumat uurimist. Tõenäoliselt esimene eestikeelne katkend “Maldorori lauludest” – paari lehekülje pikkune jupp III laulust – leidub igatahes Ain Kaalepi tõlkeluulekogus “Peegelmaastikud I” (1976).

Üsna hiljuti avaldas siinsega suures osas kattuva valiku “Maldorori laulude” katketest võrguajakiri Ninniku (tlk Kristjan Haljak).[4] Nõnda keerulise poeetikaga autori puhul, nagu seda on Lautréamont, mõjub käesolev eestindus loodetavasti mitte topelduse, vaid rikastava võrdlusainesena.

Ja veel: 2002. aastal ilmus Eestis anonüümselt raamat “Ornitoloogi pealehakkamine”, milles seikleb, mõtiskleb ja peab meeliülendavaid kõnesid keegi Lautréamont’i-nimeline tegelane. Vastutuse selle teose autorsuse eest (ning ühtlasi Betti Alveri debüüdipreemia) võttis endale multitalent Erkki Luuk. Eravestluses siinkirjutajaga on Luuk küll tunnistanud, et polnud tolleks ajaks oma prototüübi loomingust ridagi lugenud, kuid sellele vaatamata jääb nii “Ornitoloogi pealehakkamine” kui ka Luugi hilisem looming Lautréamont’ile rohkemgi truuks kui Lautréamont ise – vähemalt sedavõrd, et suurem osa eespoolsest arutlusest võiks sama hästi käia Luugi tekstide kohta.



[1] A. Breton, Nadja. Tlk A. Saar. Tallinn, 2013, lk 115.
[2] Miks mitte ära märkida ka tõsiasi, et 1955. aastal omandas selle maali oksjonil prantsuse psühhoanalüütik Jacques Lacan, kelle kontsepte võiks arvatavasti viljakalt rakendada ka “Maldorori laulude” analüüsimisel. Praegu võib pilti näha Orsay muuseumis.
[3] Tõsi ta on, et selleks annavad ettekäänet mõned katked neist käputäiest kirjadest, mis autorist maha on jäänud. Pankur Darasse’ile kirjutab Lautréamont pärast I laulu ilmumist: “Olen valinud täiesti uue meetodi ja laulan edaspidi vaid lootusest, rahust, rõõmust ja kohustusest.” Asjaolust, et kiri on adresseeritud närutava poeedi poolt rikkale metseenile, piisab, et antud lubadust mitte ülearu tõsiselt võtta.
[4] http://www.eki.ee/ninniku/index2.php.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon