E-kodanikud ja e-tarbijad
Oktoober, 2015Kaks lugu 21. sajandi eestlusest
Unistus digitaalsest nirvaanast
Märt Rask võib endaga rahul olla. Kui toonane justiitsminister 2002. aastal riigikogu ees e-valimiste eelnõu kaitses, polnud tema silmis kaalul ei midagi vähemat kui kuvand Eestist kui progressiivsest riigist. E-valimiste elluviimine näitas Raski sõnul, „kas me oleme kaasaegsed, kas me anname õigusliku aluse selleks, et edendada elektroonika võidukäiku ja inimeste vaba tahte avaldamist selle kaudu, või me oleme tagurlikud ja ütleme, et ei, meie sellega ei tegele. Nii et siin on valik uue ja vana vahel“.[1] Kolmteist aastat hiljem pole kahtlust, et Raski küsimus on saanud jaatava vastuse: e-riigist on saanud meie rahvusliku identiteedi lahutamatu osa, Eesti edasipüüdlikkuse sümbol.
E-valimiste järel postitatakse Facebooki „ainult Eestis“-sõnumiga postitusi ning e-residentsuse projekti müüakse nagu Jakob Hurda „saagem vaimult suureks“ projekti 21. sajandi reinkarnatsiooni.
See e-patriotism pole kõigest oma naba digitaalse imetlemise sündroom – meid tunnustavad ka välismaised kommentaatorid. Maailma juhtivad väljaanded avaldavad artikleid pealkirjadega nagu „Kadestades Eesti digitaalset valitsust“ ja „Teekond Eestini: Kuidas jõuda digitaalsesse nirvaanasse“. Neis hüperboolsetes edulugudes kirjeldatakse Eesti muljetavaldavat e-taristut – erinevaid digitaalseid avalikke teenuseid ühendavat X-teed, internetivalimisi, digiretsepti ja digiallkirjastamist. Samas antakse ka tavaliselt nõu, kuidas teised, mahajäänumad riigid (millegipärast on eriti populaarne näide Prantsusmaa – eks rahvuslikud stereotüübid ole siingi mängus) oma valitsemist reformima peaksid, et nemadki progressiivse Eesti tasemele jõuaks.[2] Võiks arvata, et märtsikuu Foreign Affairsi lugedes nohistas üks vanemapoolne härrasmees Padise kandis rahulolevalt vuntsi ja lõi ühele suletud toimikule templi: „Mission accomplished“. Ainult et see digitaalne nirvaana peaks liberaalse demokraatia toetajatel tundlad võbisema ajama.
E-kodanikest e-tarbijateni
Meenutagem korraks e-riigi ajalugu. Üldjoontes toimus digipööre 90ndate alguses kahel paralleelsel suunal. Esimene neist puudutas riigiasutuste sisemise korralduse internetistamist: loodi riigiasutuste meiliaadressid (esimesena 1991. aastal riigikantseleis), vabariigi valitsuse ftp-serverid (1994), asutustesisesed intranetid, ministeeriumide kodulehed ja lõpuks ühtne ligipääsusüsteem riik.ee. Alates 2000. aastast toimuvad valitsuse istungid paberivabalt, mida Eesti riigijuhid on aastaid uhkelt väliskülalistele demonstreerinud kui e-riigi sümbolit. Huvipakkuvam on aga teine suund, mis puudutab kodanike ja riigi suhestumist. See areng sai alguse 1997. aastal „Tiigrihüppe“ projektiga, mille eesmärk oli suurendada eestlaste ligipääsu arvutitele, luues avalikke internetipunkte ja arvutiklasse, koolitades arvutiõpetajaid ja koostades eestikeelseid õppeprogramme. „Tiigrihüppe“ vajalikkust põhjendati ühemõtteliselt demokraatia arendamise ja avaliku ruumi laiendamisega: internet kiskuvat maha hierarhilised piirid ja võimendavat just väikerahva häält. „Internetis kaalub iga eestlase mõte ja sõna täpselt nii palju, nagu ta väärt on, ja kaalub võrdselt ameeriklase, venelase, sakslase või jaapanlase mõtte ja sõnaga“, nagu ütles Lennart Meri.[3] Sama loogika järgi oli „Tiigrihüppe“ arvutikoolituse eesmärk vähendada sotsiaalset ebavõrdsust, tagades ligipääsu internetile ka maakohtades ja õpetades arvutikasutamist neile inimestele, kelleni internet orgaaniliselt ei pruugiks jõuda.
Uuel sajandil jätkus e-riigi arendamine osalusdemokraatia ja kodanikuhariduse tähe all. 2001. aastal loodud portaal Täna Otsustan Mina, kus kodanikud said kommenteerida seaduseelnõusid ja pakkuda ise välja uusi algatusi, pidi tooma riiki inimestele lähemale ja samas võimaldama kodanikel lähemalt tutvuda seadusloome mehhanismidega. ID-kaardi käikulaskmine 2002. aastal andis võimaluse valimiste internetti kolimiseks: esimesed kohalikud e-valimised toimusid 2005. aastal ja riigikogu e-valimised 2007. aastal. Ka neid uuendusi kirjeldati demokraatia edendamise kaudu: hõlpsam hääletamine pidi tõstma valimisaktiivsust ja tooma eeskätt noori valimiskastide juurde. See oli viis, nagu ütles Mart Laar, tuua Eestisse „rohkem demokraatiat“ – või „paremini välja selgitada valija tegelikku tahet“, kui kasutada Märt Raski sõnu.[4] Raski, Laari ja Meri sõnastuses tähendas e-riigi progress võrdsemat ligipääsu avalikule ruumile, suuremat osalust demokraatlikus protsessis, paremat arusaamist riigi toimimisest ja eeskätt noorte võimustamist riigi asjades kaasalöömiseks.
Kuid „progress“ on keeruline sõna, natuke nagu „eestluski“. Need on terminid, mis tunduvad pealtnäha iseenesestmõistetavad, ent eri inimesed võivad nad sisustada vägagi vastukäivate tähendustega. Nii nagu õige eestlus võib ühele inimesele tähendada kultuurilisi erinevusi austavat kosmopoliitsust ja teisele traditsiooniliste pereväärtuste kaitset, nii on ka progressiivse arengu tähendus erinev, sõltuvalt sellest, kelle käest küsida. Sellel e-riigi visioonil, millest kirjutavad Bloomberg ja Foreign Affairs ning mis domineerib praegu ka meie kodumaises arutelus, pole palju ühist Lennart Meri visandatud arutleva online-demokraatiaga. „Progress“ Bloombergi võtmes rõhutab avaliku sektori kuluefektiivsust, äritegevust soodustavat kiiret bürokraatiat ja head digitaalset taristut. Selles uues „digitaalses nirvaanas“ ei ela mitte aktiivsed kodanikud, kes nutifonide abil osalevad oma kodulinna eelarveplaneerimisel, annavad tagasisidet uutele seaduseelnõudele ja valivad söögipausi ajal parlamenti, vaid ühelt poolt tarbijad, kes suhtlevad riigiga eeskätt siis, kui neil on vaja tasuda makse või saada kätte digiretsepti, ja teisalt ettevõtjad, kelle jaoks digimaailm tähendab ajavõitu asjaajamisel ja uusi ärivõimalusi. Selle maailma e-riik koosneb erinevatest X-tee teenustest, online äri- ja kinnisvararegistritest, digiretseptist ja e-residentsusest. See on maailm, kus „Eestini jõudmist“ mõõdetakse nelja indikaatori põhjal koostatud „digitaalse evolutsiooni indeksiga“, millest kolm mõõdavad ärikeskkonna seisu ja ainult üks mõõdab valitsemisinstitutsioonide digitaalset arengut, põhiliselt selleks, et teha kindlaks, kuivõrd need institutsioonid äri soodustavad.[5] Nii nagu sajandialguse demokraatiakeskne e-riigi utoopia, annab ka Bloombergi e-riik tehnoloogilistele lahendustele laiema tähenduse, mis struktureerib mitte ainult rahvuslikku identiteeti, vaid ka põhimõttelisi arusaamu riigi ja kodanike suhetest. Ent need kaks nägemust on radikaalselt erineva sisuga.
Meri, Raski ja Laari visioon e-riigist nägi riigi ja inimeste vahelist suhtlust kui dialoogi, kus riigi ülesandeks on lihtsustada ühiskondlikes asjades kaasarääkimist. Selles nägemuses pole riigi põhiline töö mitte konkreetsete avalike teenuste pakkumine, vaid ühiskonna eri liikmete kokku toomine arutlemaks ja kokku leppimaks, mida me ühiskonnana üldse riigi tasandil saavutada tahame. Nimetagem seda arusaama e-kodanike riigiks. See arusaam e-riigist on jätkuvalt elus, ergastudes aeg-ajalt valdavalt vabakonnast võrsunud ettevõtmiste näol, näiteks Tartu linna kaasav eelarveplaneerimine, mis kasutab online-keskkonda harimaks tartlasi fiskaalpoliitika küsimustes ja samas lahendades kogukonnaelu probleeme asjaosaliste endi osavõtul. Kui poliitikud ja riigiametnikud räägivad e-riigi eduloost, kasutavad nad valdavalt aga hoopis Bloombergi ja Foreign Affairsi termineid: meil on rohkem digitaalset infrastruktuuri, rohkem start-up’e, rohkem digitaalseid teenuseid, mis kiirendavad äritegevust ja õhendavad riiki. Inimeste suhe riigiga ei põhine siin kahepoolsel, kollektiivsel dialoogil, vaid individuaalsetel tarbijasuhetel, mida struktureerivad pealtnäha objektiivsed kuluefektiivsuse- ja tõhususenõuded. Nimetagem seda visiooni e-tarbijate riigiks. E-riik on loonud Eestile küll muljetavaldava rahvusvahelise kuvandi, ent selle käigus on muutunud meie arusaam riigi ja ühiskonna suhtest ning seda suunas, mis viib pigem düstoopiasse kui nirvaanasse.
Utoopilisest nägemusest sotsiotehnilise reaalsuseni
Lihtne oleks arvata, et teekond e-kodanike riigist e-tarbijate riigini on vaid poliitikute pahatahtlikkuse tulem. Pole ju uudis, et „kaasamine“ ja „osalusdemokraatia“ on meie poliitilisel aruteluväljal küll populaarsed loosungid, aga praktikas nähakse kaasamist pigem tüütu formaalsusena, mida on ka „vanamoodsal“, offline-meetodil kõige mõistlikum rakendada ministeeriumide väljatöötatud eelnõudele lühikese etteteatamisajaga heakskiidu saamiseks.[6] Nii võiks pessimistlik vaatleja hõlpsasti näha e-riigi demokraatiadiskursuses ilusat retoorikat, mille taga varjab ennast palju pahatahtlikum sotsiaalse regulatsiooni projekt. See aga oleks mitmel põhjusel eksitav lähenemine. Esiteks pole põhjust arvata, et e-kodanike riigi visionäärid oleksid kuidagi ebasiiramad kui e-tarbijate riigi eestkõnelejad; kui see oleks nii, poleks „Tiigrihüppe“ projekti investeeritud muljetavaldavat poolt miljardit krooni ega oleks ka Täna Otsustan Mina portaali täienduste ja paranduste abil paremini funktsioneerivaks osale.ee-ks ümber disainitud.
Teiseks keskenduks selline lähenemisviis puhtalt tehnoloogia ideoloogilisele funktsioonile ja jätaks tähelepanuta tehnoloogia enda toimimise. Lühidalt: e-riigi lahendused pole olulised mitte üksnes selle pärast, milliseid ideoloogilisi tähendusi nad kannavad, vaid ka selle pärast, mida nad praktilises elus korda saadavad. Süsteemid, mis teevad edukalt seda, mida nad teha lubavad, legitimeerivad sellega ka oma sümboolset väärtust, ning vastupidi, vidin, mis ei tööta, nagu lubatud, jätab pleki ka temaga seostatud tähendusväljale. See, milliseid käitumisharjumusi tehnoloogilised lahendused tekitavad ja kinnistavad, kujundab ühtlasi meie arusaama normaalsest riigiga suhtlemisest. Tehnoloogia ja poliitika on e-riigi süsteemides omavahel lahutamatult seotud. Võiks isegi öelda, et tehnoloogia kaudu etendatakse (enact) ideoloogilisi rolle.[7] Just vaadeldes seda, kuidas e-kodanike riigi ideoloogiat konkreetsetes lahendustes ellu üritati viia, saamegi paremini mõista, miks see projekt nii otsustavalt läbi kukkus ning kas me üldse peaksime selle visiooni kadumist kahetsema.
Interneti abil osalusdemokraatia ehitamine põhines juba algusest peale liignaiivsetel eeldustel. Osalusportaali Täna Otsustan Mina autorid eeldasid, et peamine barjäär inimeste ja riigi vahel on bürokraatia: seadusloomes kaasa löömine on tehtud liiga keeruliseks, selleks on vaja liiga palju juriidilist kompetentsi ja liiga palju eri ametnikega taidlemist; TOM pidi looma lihtsa veebifoorumilaadse keskkonna, kus inimesed saaksid minimaalse modereerimise tingimustes oma ideid välja käia, riigiasutustele oli seevastu pandud kohustus teatud populaarsuse kogunud ettepanekutele formaalselt vastata. Toonane peaminister Mart Laar kinnitas, et aja jooksul tekib just portaali kodanikuharidusliku funktsiooni kaudu inimestel kompetents seadusloomes kaasa lüüa ja eestlaste loomuomane terve mõistus aitab vältida portaali muutumist „auru välja laskmise kohaks“.[8] See mõttekäik sobis hästi Laari ja toonase paremliberaalse valitsuse väärtustega, mis rõhutasid ühelt poolt riigi minimaalset sekkumist ja inimeste isiklikku vastutust ning teisalt sõnavabaduse olulisust. Samas sobis see loogika ka internetigurude peavooluarusaamaga veebist kui võrdsustavast, anarhilisest keskkonnast. Selle idee juured ulatuvad Ränioru sünniaastatesse 1970ndatel, kui noored mässajatest programmeerijad nägid internetis vastukaalu üha repressiivsemale riigiaparaadile.[9]
Ent nagu Evgeny Morozov on ilmekalt näidanud, pole internetis midagi, mis teeks teda loomuomaselt demokraatlikuks. Internet ei eksisteeri offline-ühiskonnast eraldi, seal toimuv peegeldab nii ühiskondlikke võimustruktuure kui ka konkreetseid rakendusi, milles suhtlus toimub. Twitter, kus sõnavõtud on piiratud 160 tähemärgiga ja mille algoritmid lükkavad ootamatult populaarsust kogunud sõnumeid uudisvoos kõrgemale, soodustab negatiivse iseloomuga sõnavõtte, samas kui blogikeskkond WordPress, millel on kõrgetasemelised vihakõnet filtreerivad algoritmid ja mis keskendub blogiautorite võimustamisele, soodustab rohkem mõtestatud arutelu. Ebademokraatlikud režiimid nagu Venemaa suudavad rakendada mõlemaid süsteeme enda teenistusse, näiteks palgates tuhandeid trollifarmides töötavaid aktiviste kommentaariumidesse režiimile soodsat fooni looma, võimukriitilisi autoreid verbaalselt mättasse lööma ja üldiselt viisakat arutelu võimatuks tegema. Selmet eeldada, et iga tegevus, kui ta on internetis, toimub vabamalt kui päriselus (lähenemisviis, mida Morozov nimetab solutsionismiks), peaksime vaatlema konkreetseid rakendusi ning seda, kuidas nende rakenduste disain ja ümbritsev ühiskondlik kontekst soodustab demokraatlikku arutelu.[10]
TOM-i puhul sai kiiresti selgeks, et mõtestatud arutelu leidus seal umbes sama palju kui Delfi kommentaariumis. Kasutajad said oma mõtteid välja käia anonüümselt, mis andis trollidele vaba voli esitada sisutühje ettepanekuid erinevate pseudonüümide (näiteks Miki Hiir) all. Kuna ametnikel oli kohustus populaarsetele ettepanekutele vastata, tekitas süsteem paksu verd ka riigitöötajate hulgas, kes pidid oma tööaega Miki Hiirtega tegelemisele kulutama. Ettepanekute autoritel oli keeruline pärast esmast postitust oma ideede üle arutleda ning veebilehel puudus võimalus ettepanekuid kategoriseerida. Väljakäidud ideede hulk langes kolme aastaga 369-lt 97-ni. Kui portaal 2008. aastal suleti, oli see selgelt muutunud e-demokraatia läbikukkumise musternäiteks. Rahvas, nagu selgus, polnud omapäi kaugeltki nii vastutustundlik, nagu Mart Laar lootis. Oli vaja ka struktureeritud vestluskeskkonda, mida TOM paraku ei pakkunud.
Järgmine suurem online-kaasamisprojekt leidis aset 2013. aastal Rahvakogu näol. See projekt algas Reformierakonna rahastamisskandaalist lähtunud demokraatia legitiimsuskriisi tuules ning pidi pakkuma võimalust usalduse taastamiseks. Presidendi toetusel algatatud ja kodanikuühenduste juhtimisel läbi viidud protsessi abil üritati kodanikke võimalikult tihedalt kaasates kaardistada valitsemissüsteemi probleeme ja pakkuda seadusandlikke lahendusi. Kuigi Rahvakogu erines nii oma geneesilt kui ka eesmärgilt TOM-ist, hõljus läbikukkunud osalusportaali vaim pidevalt tema kohal. „Mis imet saab teha Rahvakogu portaal, mis TOM-ist ja Osalusveebist kuigi palju ei erine,“ küsis Õpetajate Lehes Raivo Juurak.[11] Samalaadseid argumente esitasid ka „Olukorrast riigis“ saatejuhid, kes nimetasid Rahvakogu „auru välja laskmise kohaks“.[12] Rahvakogu toetajad jällegi kulutasid palju energiat selgitamaks, mille poolest Rahvakogu äpardunud TOM-ist erineb.[13] 2000. aastate entusiasm e-demokraatia suhtes oli muutunud tajutavaks skepsiseks, kõiki algatusi mõõdeti eelnenud läbikukkumiste taustal.
Rahvakogu protsessi loomisel võeti tõepoolest õppust TOM-i vigadest. Enam ei eeldatud, et internet iseenesest tekitab soodsa arutelukeskkonna, vaid ettepanekute kogumiseks ja menetlemiseks loodi omaette protseduur, mis põimis online-arutelu ekspertanalüüsidega ning Tallinna laululaval „vanamoodsalt“ kohvi ja koogikestega toimunud arutelupäevaga. Ettepanekuid sai teha ID-kaardiga registreerudes ning ideid lahterdati viide kategooriasse. Ka ühiskondlik kontekst oli elava arutelu jaoks sobivam: äsjatoimunud Silvergate, Rein Raua „moraalsete värdjate“ hüüatus ja ACTA-protestid olid tekitanud suure entusiasmi kodanikuaktiivsuse suhtes ning survestanud parteisid osalusdemokraatiat tõsisemalt võtma. Samas leidus jätkuvalt neid, kes rõhutasid Rahvakogu edu tagatisena just nimelt veebikeskkonda ning kaalutlesid, kas veelgi paremini disainitud keskkond ei tooks kaasa ka veelgi paremat demokraatiat.[14]
Rahvakogu ümber toimunud arutelu näitas ühelt poolt, et 2000ndate alguses domineerinud arusaam internetist kui demokraatia garantiist on asendunud skepsisega. Rahvakogu korraldajate puhul toitis seda mõistmine, et ainuüksi tehnoloogilised innovatsioonid ei taga veel positiivseid tulemusi. Rahvakogus osalejate puhul jäi aga domineerima tunne, et protsess ise oli küll meeldiv, kasu sellest aga suuremat ei olnud.[15] Olukorda ei parandanud asjaolu, et suur osa Rahvakogu ettepanekuid, eriti need, mis puudutasid erakondade rahastamist ja rahvaalgatusi, jäi komisjonidesse toppama.
Interneti kasutamine ühiskondlike asjade ajamiseks on endiselt populaarne küll kogukondlikul tasandil, ent seda ei nähta enam kui „võluvitsa“, identiteedimarkerit, mis ühe hoobiga lahendab demokraatiaprobleemid ja annab Eestile rahvusvahelise tuntuse. Lugu e-kodanike Eestist sündis konkreetsete lahenduste najal ning nende lahenduste läbikukkumine õõnestas omakorda usku interneti demokratiseerivasse kõikvõimsusesse.[16] Tehnoloogia, mida me tavaliselt peame neutraalseks tööriistaks, oli keskne tegutseja nii e-kodanike ideoloogia sünni kui surma juures. Selle naiivse unistuse hukku pole mõtet taga nutta.
Neoliberaalne unistus e-tarbijate riigist
Ilmselt olekski olnud liigoptimistlik loota, et veebi fetišeerimise asemel keskenduks avalik arutelu taas kord poliitiliste küsimuste lahendamisele kollektiivse tegutsemise abil, olgu siis veebis või reaalsuses. E-patriotism ei ole kuskile kadunud, lihtsalt tema tähendus on muutunud. Kiidukõned e-riigist ei maini TOM-i ja Rahvakogu praktiliselt kunagi, e-valimiste puhul rõhutatakse eeskätt nende efektiivsust ja põhiliselt keskendutakse võrku kolinud avalikele teenustele: tõhusale maksuametile, kiiresti kättesaadavatele registritele, e-tervise süsteemile ja viimastel aastatel üha rohkem ka e-residentsusele, projektile, mis oma olemuselt taandub samuti teenuste paketiks, pakkudes välismaalastele kiiret ligipääsu Eesti riigisektorile ning võimaldades registreerida ettevõtet ja tasuda makse kas või Austraaliast. Need uued lood räägivad sellest, kuidas digitaalne ühisturg elavdab majandust, kuidas veebis läbipaistvad institutsioonid vähendavad korruptsiooni (ja seega elavdavad majandust) ning kuidas välismaised e-residendid toovad oma ettevõtted Eestisse (ja loomulikult sellega ikka ja jälle elavdavad majandust).[17]
Miks peaks kellelgi olema midagi sellise e-patriotismi vastu? Sellisel visioonil on oma võlu, sest ametnikega suhtlemine kipub reeglina olema väga tüütu tegevus ning strateegiliselt on riik alustanud e-tarbijate riigi ehitamist sümboolselt olulistest teenustest: maksuametist, tervishoiust ja koolist. Kriitikud on küll juhtinud tähelepanu, et kohalikes omavalitsustes ja teatud asutustes, näiteks autoregistrikeskuses, toimub suhtlus ikka paberi kaudu, ent suurte teenuste edukas võrgustamine on e-tarbijate riigi visioonile kõvasti tuge andnud.
Ainult et riik ei toimi sama loogika järgi nagu eraettevõtted ning avalike teenuste arvutistamise allutamine turuloogikale võib tuua kaasa halbu tagajärgi. Kuluefektiivsus, kiirus ja ühetimõistetavus on väärtused ettevõttes, mille eesmärke ja väärtusi määravad aktsionärid ning mille tulemusi mõõdetakse üheseltmõistetavalt rahas. Ühiskondlik elu seevastu kujutab endast just nimelt võimuvõitlust ja arutelu ühiste väärtuste üle, mida efektiivsus ja kiire otsustamine võivad hoopiski häirida. Näiteks Sten Tamkivi unistus riigist, „mille parlament võtab vastu mõne juriidilises inimkeeles kirjutatud seaduse asemel selle seaduse mõttes õiget vastust väljastava arvutiprogrammi lähtekoodi“, on musternäide olukorrast, kus erasektoris mõistlik loogika ühiskonna tasandil ei toimi.[18] Tamkivi näide koodist, mis arvutab automaatselt käibemaksu, mõjub küll esmapilgul paeluvalt, ent kui kujutada ette ühiskonda, kus algoritmid otsustavad, kas mõne kodaniku eneseväljendus kujutab endast vihakõnet või kas kurjategija emotsionaalne seisund võiks osutuda süüd kergendavaks asjaoluks, tekib üsna düstoopiline pilt. Paljude seaduste puhul pole mitmetitõlgendatavus mitte probleem, vaid eesmärk – netigurude keeles, it’s a feature, not a bug. Kuna inimeste väärtused arenevad ajas, on vaja ka seaduste tõlgendamisel täpsust, mis ühelt poolt välistab kuritarvitamise, teisalt aga võimaldab individuaalsete kaasuste menetlemisel liikumisruumi ja diskussiooni, mille kaudu seadusi nende rakendamisel n-ö „uuesti luuakse“. Arvutitega võib saavutada küll efektiivsuse, seda ühiskondlikku taasloomet aga mitte.
Teiseks, kui mõista riiki kui hiiglaslikku äpipoodi, siis taanduvad kodanikud individuaalseteks tarbijateks, kelle põhiline ülesanne on kasutada inseneride ja ametnike disainitud lahendusi, selmet probleemipüstituste ja lahendusvariantide üle kollektiivselt arutleda. Piltlikult öeldes on tegemist nägemusega maailmast, kus kodanike ülesandeks jääb ainult teeaukudest piltide tegemine ja Instagrami laadimine, mitte arutlemine selle üle, kuhu ja millal teid üldse ehitama peaks või kas autoliikluse asemel peaks ehk üldse raudteedele keskenduma.
Viimaks tasub korraks peatuda e-residentsuse projektil, mis toob kõige reljeefsemalt esile e-tarbija loogika neo-liberaalse baasi. Esitades e-residentsust kui paratamatust („kui seda ei tee Eesti, teeb seda keegi teine“), maalib projekti eestvedaja Taavi Kotka maailma, kus kapitali hõõrdevaba liikumine on enesestmõistetav, kus ühiskondlike hüvede tagatis on eeskätt majanduskasv ning kus riigi huvides on tegeleda eeskätt ambitsioonikate ja edukate maailmakodanike (näiteks Elon Muski) Eestisse meelitamisega.[19] Selles visioonis sisaldub terve hulk klassikalisi poliitilisi valikuid: otsus lihtsustada kapitali liikumist ajal, kui tööjõu liikumine muutub üha ksenofoobsemas Euroopas keerulisemaks; otsus keskenduda rahvusvahelistele ettevõtetele vajalike e-teenuste väljatöötamisele, samas kui Eesti digitaalses infrastruktuuris võiksid oma koha leida ka sellised teenused nagu näiteks veebipõhised keeletestid, millest võiks lisaks ettevõtjatest e-residentidele olla kasu ka tuhandetel pärisresidentidel. Need on poliitilised valikud, mis peaksid olema ühiskondliku arutelu objektiks, ent esitades neid osana e-riigi visioonist, on need muudetud iseenesestmõistetavateks lähtekohtadeks. Ning olles harjunud võtma e-riiki kui 21. sajandi eestluse alustala, ei pruugi me märgatagi, millist ühiskonda meile selle loosungiga müüakse.
Eesti e-patriotismi ajalugu valgustab tehnoloogia rolli rahvusnarratiivi kujundamisel: internetivalimised, digiretsept ja e-residentsus on saanud käibesõnadeks mitte ainult inseneride seltskonnas, vaid sümboliteks, mida kasutatakse üldiselt, kui tahetakse väljendada uhkust oma riigi üle – ütle mulle, mis äppe sa kasutad, ja ma ütlen sulle, kes sa oled. Tehnoloogia ei ole mänginud siin pelgalt passiivset, ideoloogiat kandvat rolli, vaid kujundanud otsustavalt selle identiteedi tähendust, mida digitaalse maailma kaudu väljendatakse. Esimeste osalusportaalide läbikukkumine lõi mõra diskursusesse, mille kohaselt hierarhiavaba interneti ja terve talupojamõistusega eestlase kohtumise tulemuseks saab olla vaid uue kvaliteediga osalusdemokraatia. Samas kinnistavad e-residentsuse-laadsed projektid ja digitaalsete teenuste suhteline edu üha rohkem arusaama, et e-Eesti tulevik on maailm, kus patsiga poisid loovad Garage48 tüüpi üritustel uusi avalikke teenuseid ja kodanike ülesanne on otsustada, kas nad tahavad neid kasutada tarbijate või ettevõtjatena. Identiteedi sidumine tehnoloogiaga on aga ohtlik tee, sest kui utoopilise visiooni põhjal välja mõeldud vidinad ükskord valmis on ehitatud, võib nende väljalülitamine vägagi keeruliseks osutuda.
Veelgi enam, nii e-kodanike kui ka e-tarbijate riigi retoorika varjab ekspertteadmiste poliitilisust, ning laseb e-lahenduste tellijatel ja väljatöötajatel kujutada ennast kui „räpasest“ poliitikast üle olevaid spetsialiste. See „tehnokraatlik poos“ aga varjab tegelikult vägagi spetsiifilisi ideoloogilisi eesmärke, mida eelnevalt eritletud saigi.[20] Olgu tegemist e-residentsuse turundajate või Rahvakogu kokkukutsujatega, hästi toimiva demokraatia huvides on tagada, et juba nende e-lahenduste loomise juures toimuks ühiskondlik diskussioon, kus sõna saavad rohkemad kodanikud kui need, kes ennast Garage48 hackathon’idel koduselt tunnevad. Naiivne visioon e-kodanike riigist on praeguseks suuresti asendunud komplekssemate arusaamadega kogukonnapoliitikast ja kodanikuühiskonna arengust. Oleks aeg ka e-tarbijate Eesti kriitiliselt üle vaadata ning selle utoopilisemad arendused koos ülevõimendatud retoorikaga kollektiivselt ümber kujundada.
[1] Vt Riigikogu Valimise Seaduse eelnõu (748 SE) teine lugemine. Riigikogu stenogramm 20.01.2002, http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200201301300#PKP-2000008503.
[2] L. Bershidsky, Envying Estonia’s Digital Government. BloombergView, 04.03.2015; B. Chakravorti, C. Tunnard, C. Ravi Shankar, The Way to Estonia. Foreign Affairs, 24.03.2015.
[3] Loodi Tiigrihüppe sihtasutus. Postimees, 22.02.1997.
[4] M. Laar, Valitsus avas oma internetiportaali TOM. Eesti Raadio, 25.06.2001, https://arhiiv.err.ee/vaata/uudised-valitsus-avas-oma-internetiportaali-tom; Riigikogu Valimise Seaduse eelnõu (748 SE) esimene lugemine. Riigikogu stenogramm, 13.06.2001, http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/200106131300#PKP-2000007991; W. Drechsler, Ü. Madise, E-voting in Estonia. Trames, 2002, kd 6, nr 3, lk 237.
[5] Digital Evolution Index. http://fletcher.tufts.edu/eBiz/Index.
[6] Vt nt: Eesti poliitika ja valitsemine 1991–2011. Koost. R. Vetik. Tallinn, 2012.
[7] Tehnopoliitika kontseptsiooni, millel järgnev arutelu põhineb, on põhjalikumalt arendanud: T. Hughes, Networks of Power: Electrification in Western Society, 1880–1930. Baltimore, 1983. Vt ka: G. Hecht, The Radiance of France. Cambridge, 1998; P. N. Edwards, The Closed World. Cambridge, 1996.
[8] M. Laar, Valitsus avas oma internetiportaali TOM.
[9] R. Barbrook, A. Cameron, The Californian Ideology. Science as Culture, 1996, kd 6, nr 1, lk 44–72.
[10] E. Morozov, The Net Delusion. New York, 2012.
[11] R. Juurak, Katkem kogu maa rahvaportaalidega. Õpetajate Leht, 18.01.13.
[12] Kalle Muuli ja Anvar Samost saates „Olukorrast riigis“. Raadio 2, 13.01.13.
[13] Vt nt: M.-L. Jakobson, Rahvakogu riskianalüüs. ERR Uudised, 01.02.13, http://uudised.err.ee/v/arvamus/f2e9605f-c900-4879-96cd-98e033d602e6; J. Kivirähk, Rahvakogust võiks saada Eestile uus musternäidis. ERR Uudised, 11.01.13, http://uudised.err.ee/v/arvamus/d1c0e806-0d6c-4dea-9710-0de45cc17829.
[14] Vt nt: J. Kivirähk, Rahvakogust võiks saada Eestile uus musternäidis; A. Korobeinik, Rahvakogu 2.0. Postimees, 25.03.13.
[15] H. Hinsberg, Rahvakogu tulemus: võim kaotas, kuid inimesed lähenesid. Postimees, 22.11.13.
[16] Siinkohal jääb praegu vaatlemata e-valimiste küsimus, mis kuulub kahtlemata e-kodanike riigi diskursusesse. See süsteem on Keskerakonna ja Reformierakonna vastasseisu tõttu omamoodi huvitavalt politiseeritud ning vääriks eraldi käsitlust, milleks selles essees ruumi ei jagu.
[17] Vt nt: J. Parts, E-riik ei ole vaid virtuaalne maailm. ERR Uudised, 27.09.11, http://uudised.err.ee/v/eesti/0edf88bb-291a-4562-b407-9a2d1fbf9703; T. Kotka, Kui seda ei tee Eesti, siis teeb seda keegi teine. Memokraat, 13.10.14, http://memokraat.ee/2014/10/kui-seda-ei-tee-eesti-siis-teeb-seda-keegi-teine/.
[18] S. Tamkivi, 101 ideed. Müürileht, 2015, märts.
[19] T. Kotka, Kui seda ei tee Eesti, siis teeb seda keegi teine.
[20] „Tehnokraatlik poos” on ajaloolaselt Ken Alderilt pärinev mõiste, millega ta kirjeldab Prantsuse revolutsiooni aegseid insenere ja sõjatööstureid, kes aitasid kaasa revolutsioonilise ühiskonna ehitamisele, ent eitasid samas, et nende osaluses oleks olnud midagi poliitilist olnud – nad kasutasid lihtsalt oma ekspertteadmisi. K. Alder, Engineering the Revolution: Arms and Enlightenment in France, 1763–1815. Princeton, 2014.
