Globaalne turg, lokaalne kultuur

November, 2019

Boris Groys

Olles Saksamaa kodanik, vaatan ma Trumpi fenomeni Euroopa perspektiivist. Ja nii ma üritan asetada seda läänemaailmas praegu esiletõusvate natsionalistlike liikumiste laiemasse konteksti. Euroopa traditsioon tunneb kolme poliitilise mõtte peavoolu: liberaalset, natsionalistlikku (või fašistlikku) ja sotsialistlikku. Seega erineb see veidi Ameerika traditsioonist, mis eristab liberaale ja konservatiive. Praegu on Euroopas tavaline kõneleda neoliberalismist kui kapitalistliku globaliseerumise ideoloogiast. Tänapäeva poliitikat näibki määratlevat konflikt neoliberalismi ehk globalismi ja parempoolse natsionalismi vahel. See konflikt on domineerinud avalikus ruumis kõikidel hiljutistel ja eesootavatel valimistel, sealhulgas Ameerika presidendivalimised, Prantsuse presidendivalimiste teine voor ja eesootavad Saksamaa valimised.

Piirkonnas, mida kunagi nimetati Lääne-Euroopaks – Prantsusmaal, Hollandis, Belgias, ka Saksamaal – on natsionalistlikud paremparteid muutumas üha mõjukamaks, isegi mõjukamaks kui piirkonnas, mida kunagi nimetati Ida-Euroopaks. Neid parteisid on ikka ja jälle võrreldud 1930. ja 1940. aastate fašistlike parteidega Euroopas. Ja tõepoolest, nad kasutavad samasugust rassistlikku, ksenofoobset retoorikat. Samamoodi nagu nende fašistlikud eelkäijad pooldavad nad „konservatiivset revolutsiooni“, mis oleks suunatud 20. sajandi peamiste ideoloogiate, nimelt liberalismi ja sotsialismi vastu, nagu ka nende ideoloogiatega ajalooliselt seotud poliitiliste institutsioonide vastu. Nende propaganda ründab samasuguseid gruppe nende kodumaal: globaliseerunud kosmopoliitilist eliiti ja immigrante.

Siiski, uus parempoolsus erineb klassikalistest fašistlikest liikumistest, mis olid agressiivsed ja ekspansionistlikud, püüeldes maailma valitsemisele ning uue korra üleüldisele kehtestamisele. Uus neofašistlik parempoolsus on seevastu defensiivne ja protektsionistlik. Uue parempoolsuse, sh Trumpi liikumise ideoloogiat saab võtta kui territoriaalsuse tagasitulekut maailmamajandusse ja -poliitikasse. Külma sõja järgne ajajärk oli globaliseerumise ja – kui kasutada Deleuze’i terminit – deterritorialisatsiooni periood. Tolle perioodi peamine sümbol oli interneti risoomne ja ühtaegu globaalne struktuur. Tänapäeval tuletatakse aga üha sagedamini meelde, et firmadel ja organisatsioonidel, mis internetti käigus hoiavad, on kindel aadress reaalsetel territooriumidel, mis on teatavate riikide võimu all. Nii langeb nendele internetifirmadele kahtlus, et nad esindavad vastavate riikide huve. Neid hakatakse pidama jälitamise vahendiks, propaganda tööriistaks ja libauudiste allikaks. Selle asemel et moodustada riigipiiride ülest virtuaalruumi, paistab internet tänapäeval üha enam riikidevaheliste infosõdade eelistatud lahinguväljana.

See on ainult üks näide poliitika reterritorialiseerimisest, mille tunnistajaks me praegu oleme. Teine – ja tegelikult ka kõige tähtsam – näide on see, et migratsioonist ja eriti immigratsioonist on saanud üldsuse murede kese. Võib julgelt öelda, et vähemalt lääneriikides liigendab poliitilist maastikku esmajoones suhtumine immigratsiooni – uute paremparteide immigratsioonivastane poliitika tuleneb sellest, mida võiks iseloomustada identiteedipoliitika territorialiseerumisena. Nende parteide ideoloogia põhieeldus on selline: igal kultuuriidentiteedil peab olema oma territoorium, millel ta saaks õilmitseda ja peakski õilmitsema, nõnda et teda ei häiriks teiste kultuuriidentiteetide kultuurimõjud. Maailm on ja peabki olema mitmekesine. Aga maailma mitmekesisust saab garanteerida ainult territoriaalne mitmekesisus. Eri kultuuriidentiteetide segamine samal territooriumil hävitaks need identiteedid. Maailm muutuks ühetaoliseks – igavaks, masendavaks. Ja mis kõige tähtsam – see ei tooks enam sisse turismitööstusele, mis lubab rahvusvahelistele turistidele just nimelt teistsugustele territooriumidele reisimist ja erineva kultuuriga kohtumist.

Parempoolne propaganda näeb sellise reterritorialiseerunud ja mitmekesistatud maailma põhivaenlast globaliseerunud deterritorialiseerunud eliidis. Eliiti – seda kuulsat 1 protsenti – süüdistatakse ükskõiksuses rahva ja tema territooriumile installeeritud tehnoloogilise infrastruktuuri vastu – see teema läbis kogu Trumpi valimiskampaaniat. Globaliseerumist tajutakse kui eraldusjoonte loojat iga üksikühiskonna sees. Väike vähemus lõikab globaliseerumisest kasu, aga enamus jääb maha. Lisaks ohustab seda enamust immigratsioon. Globaalsed rahanduslikud, tehnoloogilised ja infotrendid hävitavad traditsioonilisi elustiile ja elukutseid ning muudavad kasutuks omandatud oskused ja kultuurilised harjumused – oskused ja harjumused, mida on rakendatud mitmeid põlvkondi. Traditsiooniliste elukutsete ja tööharjumuste kao muudab rängemaks teistsuguse kultuuritausta ja elustiiliga immigrantide sissevool. Eliit selle peatamiseks midagi ette ei võta – kinnitades sellega, et harilike inimeste saatus teda ei huvita. Seega hakkavad nood harilikud inimesed tundma ja ütlema, et eliit on nad reetnud ja aeg oleks midagi probleemiga ette võtta. Ainus küsimus on: mida teha?

Ajalooliselt me teame sellele küsimusele ainult kahte vastust: sotsialism ja natsionalism. Aga rohkem võimalikke vastuseid pole ka loogilisest vaatepunktist. Vaadakem uuesti seda pilti, mida ma just äsja maalida püüdsin. Globaliseerumine esineb kahes vormis: rikas globaliseerunud eliit ja vaesed immigrandid. Kui näha oma riiki globaliseerumise ohvrina, tuleb valida: kas ühineda vaeste immigrantidega rikka eliidi vastu (sotsialistlik lahendus) või ühineda rikka eliidiga vaeste immigrantide vastu (natsionalistlik lahendus).

On selge, et – vähemalt hetkel – lääneriikide elanikkond on lükanud sotsialistliku valiku tagasi ja kaldub natsionalistliku valiku poole. Ka selle põhjus on kaunis selge: neoliberaalse globalismi võit sotsialistliku internatsionalismi üle Külma sõja lõpul. Ajalooperioodil pärast Berliini müüri langemist hävitati ju Lääne vasakpoolsus süstemaatiliselt – kõigepealt Lääne kommunistlikud parteid ja seejärel sotsiaaldemokraatia koos tema sotsiaalriigiga. Kõik sotsialistlikud mudelid – nii radikaalsed kui ka mõõdukad – kuulutati majanduslikult ebaefektiivseks, ajalooliselt diskrediteerituks ja iganenuks. Seega kujunes viimastel aastakümnetel välja teatav konsensus: sotsialism on majanduslikult ebaefektiivne ja ka üldiselt paha. See ongi natsionalistliku, neofašistliku valiku tegelik põhjus: kui neoliberaalsel sotsialismivastasel propagandal õnnestus laiemat elanikkonda veenda, et sotsialism on majanduslikult laastav, blokeerus sotsialistlik valik ja ainuvõimalikuks jäi neofašistlik. Muidugi ei olnud see tagajärg, mida neoliberalismi teoreetikud oleksid ette näinud. Aga nad ei osanud seda ette näha üksnes seetõttu, et eirasid kaht olulist asja. Vaadelgem neid nüüd lähemalt.

Mis on sotsialistliku internatsionalismi ja neoliberaalse globalismi tegelik erinevus? Sotsialistlik internatsionalism põhineb rahvusvahelisel solidaarsusel, samal ajal kui neoliberaalne globalism põhineb ülemaailmsel konkurentsil. Globaalsel turul konkureerib igaüks igaühe vastu – iga üksikisik iga teise üksikisikuga, iga riik iga teise riigiga jne. Sotsialism, põhinedes solidaarsusel, on konkurentsi kontekstis mõistagi ebaefektiivne. Seega kui uskuda, et konkureerimine ongi see, mida inimesed tegema peavad, langeb sotsialism automaatselt arvestusest välja. Just seda neoliberaalne ideoloogia usubki. Muidugi eeldab see ideoloogia ka konkurentsi ausust. Aga kes vastutab globaalse konkurentsi aususe eest? Sellist asutust pole. Muidugi ütlevad Ameerika poliitikud aeg-ajalt, et nad peavad ennast vastutavaks ülemaailmsete asjade eest. Aga siis tärkab kahtlustus, et nad tõlgendavad seda vastutust viisil, mis teenib nende enda huve kõigi teiste huvide arvel.

Milles konkurentsi ausus tegelikult seisneb? Kas konkurents on aus siis, kui taandub edukusele turul? Võib-olla on selline konkurents ebaaus, sest eelistab teatavat inimtüüpi, teatavat kultuuriidentiteeti, teatavat eluviisi, mis põhineb majandusedul. Võib-olla oleks hoopis hea mõte kaitsta neid inimesi, kelle kultuuriidentiteet ei sobitu nii kergesti globaalsesse konkurentsisüsteemi – aidata ja kaitsta neid, võib-olla isegi institutsionaalse ja sõjalise jõuga. Näiteks mis juhtub siis, kui Ameerika kaubad ei ole enam nii edukad ja Ameerika tööjõu oskused muutuvad ebaadekvaatseks? Siis võib riik ütelda: ostke Ameerika tooteid ja palgake ameeriklasi. (Vrd: Kaufe nicht bei den Juden!)

Nõnda muutub teekond neoliberalismilt neofašismile piisavalt ilmseks. Ja see tee on tõesti väga lühike. Nii neoliberalism kui ka neofašism usuvad konkurentsi – see neid rahvusvahelisest sotsialismist eristabki. Neoliberaalid kalduvad arvama, et nemad jäävad selles konkurentsis alati võitjaks. Kaotajaks jääb alati too kuulus Teine. Liberaalid on valmis jutlustama Teise tunnustamist, Teisest lugupidamist jne. Aga paistab, et nad ei suuda kuidagi ette kujutada olukorda, milles nemad ise muutuvad nondeks Teisteks. Mäletan ühe liberaalse Berliini professori juttu Saksa televisioonis umbes samal ajal, kui sai algus parempoolne liikumine Angela Merkeli immigratsioonipoliitika vastu. Ta ütles, et sakslased peaksid immigrante aktsepteerima, sest need jäävad alati saksa ühiskonna kõige madalamasse sektorisse ega kujuta endast seega mingit ohtu sakslaste enamusele. Kuid parempoolsed saksa meeleavaldajad selles nii kindlad ei olnud – ja just nimelt see ebakindlus kallutas nad paremradikalismi poole. Seega võib julgelt öelda, et soov konkurentsireegleid muuta tuleb kahtlusest, kas need reeglid ikka on ausad – kusjuures „ausat“ mõistetakse peamiselt kui soodsat. Seega ütleb Trump ikka ja jälle, et kaubanduslepped USA ja teiste riikide vahel on ebaausad – ja „ebaaus“ tähendab siin lihtsalt USA-le ebasoodsat.

Traditsiooniliselt on kultuuriidentiteedi mõiste ja identiteedipoliitika üldisemalt seostunud USA-s vähemuste poliitikaga. Vähemuste poliitika eesmärk on kaitsta vähemusi enamuse kultuurilise, poliitilise ja majandusliku domineerivuse eest – et tugevad ei domineeriks nõrkade üle. Seega on identiteedipoliitikat peetud Ameerikas traditsiooniliselt vasakpoliitikaks. Seetõttu paistab üllatav, kui valge enamus algatas identiteedipoliitika paremalt. Kuid mõlemat liiki identiteedipoliitika põhjus on sama. Tänane USA ei tunne ennast küllalt tugevalt konkurentsis muu maailma riikidega nagu Hiina ja Mehhiko. Trump on selle nõrkusetunde üle võtnud ja ekspluateerib seda. Eriti huvitav oli jälgida tema esinemist debattides vabariiklastest konkurentidega. Kõik nood ülistasid igal võimalusel Ameerikat ja kõike ameerikalikku: „hiilgavaim rahvas maa peal“, „suurim tsivilisatsioon inimkonna ajaloos“, „särav linn mäe otsas“. Ainult Trump rääkis, et kõik Ameerikas on üks häda, viletsus ja häbi – lennujaamad, kiirteed, linnasüdamed, sõjad ja rahulepingud. Tema ei kujutanud USA-d ajaloolise võitjana, vaid kaotajana. Ja nõnda ta võitiski nii paljude ameeriklaste südame ja mõistuse – kuulutamata Ameerika ülimust, vaid maalides Ameerikat ähvardava lüüasaamise tonti. Ta esitas Ameerika identiteeti lüüasaava identiteedina ja kogu globaalset süsteemi USA hävitamise vahendina, ameeriklasi nende enda loodud Külma sõja järgse korra peamiste ohvritena ning Ameerika eliiti reeturitena, kes müüvad globaliseerunud turul USA maha. Valimistulemused näitavad, et märkimisväärne osa ameeriklastest näeb samuti USA-d allakäiva jõuna ning iseennast hiljutiste ajalooprotsesside ohvrina. USA on hakanud ennast mõtestama õnnetu maana, isegi masohhistliku maana, mida igaüks on ekspluateerinud ja röövinud. Nii muutubki Ameerika identiteedi päästmise ja kaitsmise küsimus pakiliseks – ja identiteedipoliitika muutub tõeliselt neofašistlikuks, sest see ei kõneta enam vähemusi, vaid kogu riiki.

Identiteedipoliitika nihkumine vasakult paremale on vähem üllatav, kui esmapilgul paistab. Esiteks, Euroopa traditsioonis on kultuuriidentiteedi mõiste olnud alati parempoolse poliitika alusmõiste. Teiseks – ja mis veelgi tähtsam – selle nihke on teinud võimalikuks kultuuriidentiteedi loogiline struktuur, kuivõrd see identiteet seostub indiviidi etnilise päritoluga, sooga ja seksuaalse orientatsiooniga. Identiteedipoliitika toodab nähtust, mida võiks nimetada „vertikaalseks solidaarsuseks“. Solidaarsuse mõiste on ajalooliselt seostunud ekspluateeritud klasside võitlusega ekspluateerivate klasside vastu. Niisiis klassivõitluse kontekstis oli solidaarsus alati „horisontaalne solidaarsus“. See oli rõhutute solidaarsus rõhujate vastu. Marksistlikus traditsioonis määratleti klassi majanduslikult selle rolliga tootlike jõudude arengus. Selle traditsiooni järgi lakkab tööline, kes kogub endale varanduse, olemast tööline ja hakkab esindama kõrgemat klassi. Horisontaalne solidaarsus isikuga kaotab kehtivuse, kui isik jätab maha oma klassi. Ehedalt vasakpoolne identiteedimõiste on klassiidentiteet.

Kuid muidugi ei ole asjad sama lihtsad siis, kui kultuuriidentiteet ja rõhutu staatus on kirjutatud sisse rõhutu kehasse. Naistevahelist solidaarsust dikteeris nende ebasoodne majanduslik ja sotsiaalne positsioon võrreldes meestega. Mustanahaliste solidaarsust dikteeris nende ebasoodne positsioon võrreldes valgetega. Aga mis siis, kui naisest saab ettevõtja ja mustanahalisest poliitik? Kas teised naised või mustanahalised peaksid nüüd oma solidaarsusest temaga lahti ütlema? Ühelt poolt on see naisettevõtja ja too must poliitik oma klassivõitluse positsiooni muutnud, minnes rõhutute poolelt rõhujate poolele. Võib väita, et nende tõus klassiredelil pole teinud midagi teiste naiste ja mustanahaliste saatuse muutmiseks. Õigupoolest olekski vale näha sellises klassitõusus märki naiste või mustanahaliste kui terviku sotsiaalsest ja majanduslikust edenemisest. Teisalt aga, kui see, kellel on oma kindel identiteet, tõuseb tippu, muudab ta seda, mida võiks nimetada tema „identiteedireitinguks“. Teoreetiliselt on kõik identiteedid küll võrdsed, kuid praktikas on eri identiteetidel erinev reiting – see seostub erineva ootusega sotsiaalsele ja majanduslikule edule, erinevate eeldustega identiteedi kandja sotsiaalsele staatusele. Siin teiseneb horisontaalne solidaarsus vertikaalseks.

On kerge näha, kuidas nihe horisontaalselt solidaarsuselt vertikaalsele kutsub esile fašistliku poliitika. Benito Mussolini on hea näide. Ta alustas oma karjääri internatsionalistliku sotsialistina. Kuid Esimese maailmasõja alguses muutis ta oma orientatsiooni – ja andis muutusele huvitava seletuse. Ta kirjutas, et Itaalia olukorda analüüsides mõistis ta, et absoluutne enamus itaallasi on vaesed. Rikas on ainult väike vähemus – 1 või 2 protsenti. Muutus Itaalia sotsialistist Itaalia natsionalistiks ei muutnud seega just palju: kahe positsiooni erinevus puudutas ainult väikest osa rahvastikust. Oli ju ilmselgelt parem seda väikest osa mitte kõrvale heita, vaid hoopis koopteerida see suuremasse natsionalistlikku liikumisse, nii et ka rikkad itaallased saaksid anda panuse Itaalia elanikkonna heaolusse ning tugevdada Itaalia positsiooni rahvusvahelises konkurentsis. Seega ei näinud Mussolini nihet sotsialismilt natsionalismile kuigi olulisena. Hitler aga kirjeldas oma ideoloogiat kui „natsionaal-sotsialismi“. Solidaarsuse idee hoitakse seal alles, aga sellest saab vertikaalne solidaarsus ühe etnilis-kultuurilise kogukonna seas, kes võitleb teiste etnilis-kultuuriliste kogukondadega. Teisisõnu, solidaarsuse mõiste allutatakse konkurentsi mõistele. Seetõttu jääbki fašism ühitatavaks kapitalismiga, mis põhineb konkurentsi mõistel. Tänapäeval on meil läänes samuti kaks peamist poliitilist jõudu: konservatiivsed liberaalid ja natsionalistlikud parempoolsed. Mõlemad mõtlevad konkurentsi terminites – kuid liberaalid soovivad ainult majanduslikku konkurentsi, samal ajal kui natsionalistid on valmis kehtestama tingimusi, mis, nagu nad usuvad, võimaldaksid neil kui just mitte võita, siis vähemalt mitte kaotada.

Kultuuriidentiteeti nähakse sellises konkurentsis ühe peamise eelisena. Nagu Michel Foucault on näidanud, on eelkõige just „inimkapital“ see, mis teeb indiviidid tõeliselt konkurentsivõimeliseks. Foucault’ järgi saab inimkapitali määratleda kui harjumuste, oskuste ja normide summat, mille indiviid saab päranduseks oma perekonnalt ja vahetult keskkonnalt.¹ Just sellist inimkapitali peetaksegi silmas, kui kõneldakse kultuuriidentiteedist. Sellest siis ka säärane kaitsehoiak immigratsiooni vastu. Immigratsiooni nähakse jõuna, mis hävitab konkreetsed kultuuriidentiteedid ja pihustab ühiskonna aatomiteks, viies üldise ühetaolisuseni: iga maa hakkab nägema välja nagu iga teine maa. Kultuuriline mitmekesisus kaob. Euroopa parempoolses traditsioonis on selline immigratsiooni kaudu toimuv homogeniseerumine seostunud amerikaniseerumisega. Ka tänapäeval võib parempoolsest ajakirjandusest leida konspiratsiooniteooriat, mille järgi on nüüdse immigratsioonikriisi ameeriklased teadlikult põhjustanud. Selle teooria järgi on USA laastanud Lähis-Ida eesmärgiga vallandada immigrantide voog Euroopasse. Niiviisi hävineks Euroopa rahvuslik identiteet: kõik linnad, kaasa arvatud Pariis ja London hakkaksid lõpuks välja nägema nagu Ameerika siselinnad. Ameerika kiirtoit ja massikultuur võidutseksid rafineeritumate ja sügavamate kultuuriliste juurtega Euroopa kultuuride üle. Seegi on põhjus, miks mõningad parempoolsed olid Trumpi võidu üle nii üllatunud. Eurooplaste enamus on alati näinud USA-d hegemoonilise jõuna globaliseerumisprojekti taga – ja nad olid šokeeritud, nähes, kuidas see jõud on muutunud eneses nii ebakindlaks.

Siinkohal on tähtis mõista, kuidas isiku identiteedi määratlusel pole midagi pistmist sellega, kuidas isik ise ennast identifitseerib. Identiteet, nii nagu seda praegu mõistetakse, ei ole subjektiivne hoiak, vaid genealoogiline või sotsioloogiline fakt. Isiku identiteeti määratletakse tema vanemate identiteediga ning sünnikoha ja -ajaga. Muidugi võib mõni juudina või sakslasena sündinu oma identiteedist lahti ütelda. Aga teiste silmis see lahtiütlemine ainult kindlustab ja taastoodab teatavat eneseeituse malli, mis on ajalooliselt juba hästi tuntud – ja mida tajutakse nendele identiteetidele tüüpilisena. Inimesel endal pole ei defineerimisväge ega suveräänsust omaenda identiteedi üle. Identiteetide tootmine on alati teiste töö. Identiteedimõiste praegune populaarsus seostub üha lisanduvate identiteedidokumentidega nagu passid ja sünnitunnistused ning muud bürokraatlikud vormid, mis võimaldavad ühiskonnal teada saada üksikisikute genealoogiat – ja niiviisi ka nende identiteeti. Internet on teinud genealoogilise informatsiooni kättesaadavamaks kui kunagi varem. Nüüdisajal on oma genealoogilist minevikku suhteliselt kerge avastada. Nüüdisaegne identiteedimõiste sõltub globaalsetest infovõrgustikest ja rakendub üksikisikutele sel määral, kuidas nende genealoogiad on neis võrgustikes dokumenteeritud. Ja infoajastu tingimustes ei pääse genealoogilise kontrolli eest peaaegu keegi.

Genealoogia on tihedalt seotud ökoloogiaga. Teatud liiki, st sama identiteediga inimloomade taastootmine nõuab nende biotoopide püsivust, milles taastootmine aset leiab. Seetõttu polegi parempoolsete parteide mõtlemine niivõrd kultuuriline või majanduslik kuivõrd ökoloogiline. Need parteid laiendavad ökoloogilisi muresid nii, et hõlmata inimloomi, püüdes korraldada konkreetseid ökosüsteeme viisil, mis soosib teatavate identiteeditunnustega inimkehade taastootmist. Ja nagu teiste loomadegi puhul on siin peamiseks mureks ökosüsteemide stabiilsus, nende kaitsmine sissetungivate loomade eest, kes võiksid juba olemasoleva ökoloogilise tasakaalu hävitada. Sellist konkreetsete ökosüsteemide kaitsmist võiks mõista kui kaupade, kapitali ja inimeste globaalsete voogude katkestamist. Aga päris nii see asi ka ei ole.

Laialdane huvi territoriaalse mitmekesisuse ja erinevuse vastu tuleneb globaalse kultuurituru ja iseäranis turismi laienemisest. Tänapäeva kultuuritarbija huvitub kultuuriturgude mitmekesisusest ja ehtsusest. Siin mängibki keskset rolli kultuuriidentiteedi mõiste. Üksikuid kultuuritooteid väärtustatakse siis, kui need peegeldavad oma tootjate kultuurilist identiteeti. Vastasel juhul tajutakse neid ebaehtsana. Prantsusmaale reisides tahavad turistid kogeda midagi eriomaselt prantsuspärast – ja nad pettuvad, nähes hiina restorani või McDonald’sit. Teatava identiteediga kehade (taas)tootmine seostub teatavate globaalse reitinguga kultuurikaupade tootmisega. Seetõttu tahavadki parempoolsed parteid hoida mõned identiteedid puutumata ning nende reitingud kõrgel ja konkurentsivõimelised. Selles mõttes sobivad uued parempoolsed parteid täiesti kokku nüüdisaegse neoliberaalse globaliseerumisega, mis laseb erinevate identiteeditunnustega inimloomadel konkureerida globaalsel laval.

Seetõttu ei tõrjuta immigrante mitte kui „teistsuguse identiteediga“ inimesi, vaid kui agente „suurest maailmast“, milles igasugused identiteedid kaovad. Brüsselis kuulen ma, kuidas flaami sõbrad kurdavad, et nende peamine probleem immigrantidega on see, et nood eelistavad flaami keelele prantsuse keelt. Olen kuulnud midagi sarnast ka Saksamaal – paljude muude asjade hulgas süüdistatakse immigrante Saksamaa amerikaniseerimises, sealhulgas inglise keele igapäevases kasutamises saksa asemel. Koos hirmuga mitmesugust liiki loomade ja taimede kadumise ees on hakatud muret tundma ka saksa või flaami inimlooma võimaliku kadumise üle. Euroopa riikides kõneldakse palju immigrantide „integreerimise“ vajadusest vastavatesse rahvuskultuuridesse. Kuid igaühele on selge, et aset leiab hoopis vastupidine protsess: immigrantide sissevool kiirendab kohalike Euroopa kultuuride integreerumist amerikaniseerunud, globaliseerunud ingliskeelsesse maailma. Jällegi tajutakse (ja vihatakse) immigrante impeeriumi agentidena, taas nähakse nende saabumist Euroopasse USA vandenõuna. Immigrandivastane tunne on tegelikult impeeriumivastane tunne. Ja see tunne pole uus – õigupoolest oli see Euroopa Liidu loomise üks peamine motiveerija.

Selles mõttes on igati loogiline, et üks nendest, kes aitasid rajada Euroopa institutsioone, mis moodustavad veel praegugi Euroopa Liidu aluse, oli Alexandre Kojève, kes Teise maailmasõja lõpust kuni surmani 1968. aastal esindas Prantsusmaad varajastes diplomaatilistes jõupingutustes luua ühendatud Euroopat. Kojève kirjutas esimesed seadused, mis reguleerisid Euroopas tariifide poliitikat ning mõjutasid Brüsseli bürokraatia edasist arengut. Kuid Kojève’i kõige tähtsam panus sõjajärgsesse poliitikasse oli uue Ladina impeeriumi projekt.

Kojève kirjutas, et ladinamaad – iseäranis Prantsusmaa – ei suuda kergesti leida kohta maailmas, milles domineerib kommunistlik Nõukogude Liit ja protestantlik USA. Seega on neil tarvis luua Ladina impeerium, mis põhineks Prantsusmaa, Itaalia ja Hispaania liidul ning millel oleksid kultuurisidemed Maghrebi araabiamaadega ja Ladina-Ameerikaga. Sellel impeeriumil pidanuks olema ainult üks eesmärk: kaitsta katoliiklike – või pigem postkatoliiklike – ladina kultuuride eluviisi. Kojève paneb ette kultuurilise biopoliitika või kultuuriökoloogia projekti: inimlooma ladina variandil tuleb lasta elada tema traditsioonilist eluviisi, sest ainult siis oleks ta tõeliselt õnnelik. Euroopa imperiaalse bürokraatia roll olekski kaitsta seda eluviisi Nõukogude Liidu ja USA agressiivsete ja ekspansiivsete impeeriumide vastu. See on projekt, mis ei põhine ühelgi spetsiifilisel tulevikulubadusel, ühelgi spetsiifilisel ideoloogial ega ajaloolisel missioonil. Selle asemel on eesmärgiks minevikust pärineva eluviisi taastootmine.

Enne poliitikuks hakkamist oli Kojève filosoof. Filosoofina kuulutas ta juba 1930ndatel välja ajaloo lõpu – mille all ta pidas tegelikult silmas ideoloogiate lõppu. Kojève’i järgi muudab ideoloogiate lõpp inimesed loomadeks. Kuulsas 6. joonealuses raamatule „Sissejuhatus Hegelisse: Loengud „Vaimu fenomenoloogiast““ ütleb Kojève, et pärast ajaloo lõppu jääb loodus alles. Seejärel viitab Kojève seal Marxile, kes oli ennustanud, et ajalooline paratamatuse riik, mis vastandab inimese loodusele ja ühe klassi teisele, asendub vabaduse riigiga, mis avab inimsoole võimaluse nautida Kojève’i sõnul „kunsti, armastust, mängu jne jne“ kooskõlas loodusega. Kuid joonealuses oma raamatu teisele trükile on Kojève pessimistlikum, mööndes, et ajaloolise inimese kadumine tühistaks ka traditsioonilised arusaamad kunstist, armastusest ja mängust: „Seega tuleb tunnistada, et pärast Ajaloo lõppu konstrueeriksid inimesed oma ehitisi ja kunstiteoseid nagu linnud pesi või ämblikud võrke, esitaksid oma kontserte konnade ja tsikaadide kombel, mängiksid nagu noorloomad ning tegeleksid armastusega nagu täiskasvanud elukad.“²

Kuid veel tähtsam on see, et ajaloo lõpus kaotaks inimloom ka keele, mis on ainus tarkuse meedium; kõne ehk logos kaoks: „Liiki Homo sapiens kuuluvad loomad reageeriksid vokaalsignaalidele tingrefleksidega. Ära ei kaoks mitte üksnes filosoofia, püüdlus diskursiivse Tarkuse poole, vaid ka see Tarkus ise. Sest neis ajaloojärgsetes loomades poleks enam mingitki diskursiivset arusaamist maailmast ja iseendast.“³ Kojève’i silmis oli Euroopa inimene juba ajaloojärgne inimene: rahunenud, ilma tõelise auahnuseta, võimetu ohverdumiseks – ühiskond, mis ei koosne inimestest, vaid inimloomadest. Võib öelda, et see, mida siin näeme, on üks postfašistliku projekti varaseid versioone. Siin on teatavaid jälgi fašistlikust murest säilitada spetsiifilised kultuuriidentiteedid puutumatuna. Ja see paneb ette vertikaalse solidaarsuse sama kultuuriidentiteediga ühiskonnaliikmete vahel. Kuid Kojève uskus, et Ladina Euroopa oleks ainult esimene samm ülemaailmse üleüldise ja ühetaolise riigi poole, mida Kojève seostas sotsialistliku või pigem kommunistliku ühiskonnaga.

Ja just nimelt selles punktis sünnivadki uued parempoolsed protestiparteid. Euroopa eluviisi ökoloogiline kaitsmine näib kokku kukkuvat – Euroopa Liidu bürokraadid kaotavad oma valdava liberaalse orientatsiooni tõttu rahva usalduse. Muidugi on liberaalid protektsionistliku ja isolatsionistliku kultuuripoliitika vastu. Kui liberaalid kõnelevad kultuurist, peavad nad silmas kultuurilist informatsiooni – ja selle vaba liikumist üle riigipiiride. Seevastu parempoolsed parteid ei mõista kultuuri mitte kui kultuurikaupade või kultuurisündmusi puudutava informatsiooni kogusummat. Nende jaoks on kultuur pigem teatav maailmas olemise viis – olemisviis, millesse laps sünnib ja mis kujundab tema hoiakuid, harjumusi ja käitumismalle. See kultuurilise kujundamise protsess leiab aset ammu enne, kui lapsest saab interneti kasutaja, sisu pakkuja ja kultuuritarbija. Kui parempoolsed parteid rõhutavad teatava kultuurilise identiteedi puutumatust, siis peavad nad silmas seda kultuuri igapäevast, harjumuspärast ,„formaliseerimata“ ökoloogilist tähendust – millel pole midagi tegemist kultuurikaupade levitamisega või kultuuriinformatsiooni ringlusega. Aga isegi kui liberaalidel ja natsionalistidel pole ühist arusaamist kultuurist, on nende vaatepunktid kergesti ühitatavad majanduslikul ja poliitilisel tasandil. Majanduslik liberaliseerimine ja globaliseerimine ühelt poolt ja kultuurinatsionalism teiselt poolt ei välista teineteist sugugi – just nimelt seetõttu, et kultuuriformatsioonid toimivad de facto eeltingimusena selleks, et indiviidid saaksid efektiivselt osaleda majanduslikus ja poliitilises konkurentsis. See on põhjus, miks meie aja poliitikat ja kunsti määratleb kultuurilise globaliseerumise ja äärmise kultuurikonservatismi kombinatsioon.

Seega võib öelda, et niihästi neoliberaalne kui ka neofašistlik ideoloogia tähtsustavad mitmekesisust ja erinevust, kuid toodavad de facto kultuurilist ühetaolisust. Neoliberaalne ideoloogia usub, et globaalset mitmekesisust peaks esinema igas paigas maa peal. Aga see tähendab muidugi seda, et kõik paigad muutuvad sarnaseks, sest pakuvad sama mitmekesisuste hulka. (Nii nagu mitmekesiseid kaupu täis kaubamajad on igal pool maailmas sarnased.) Seda ühetaolisust kritiseeribki uus parempoolsus, mis usub, et tõeline mitmekesisus tähendab seda, kui eri paikadel on eri kultuurilised tunnused. See idee tundub paljudele ahvatlev. Aga sel on üks probleem: seda saab ellu viia ainult kontrolli- ja tõrjemehhanismidega. Ja need mehhanismid on igal pool maailmas sarnased – isegi kui kultuuriidentiteedid, mida need mehhanismid peaksid kaitsma, on erinevad. Püütakse kaitsta poola, ungari või india kultuuriidentiteeti. Need on muidugi väga erinevad – aga kui neid konserveerimispraktikaid uurida, torkab silma nende ühetaolisus. Ja just selle ühetaolisusega seisavad silmitsi nende eri paikade inimesed oma igapäevaelus. Mitmekesisust suudavad aga kogeda üksnes globaalsed turistid.

Globaliseerumine viib möödapääsmatult globaalse ühetaolisuseni – ja vastupanu globaliseerumisele viib samuti globaalse ühetaolisuseni. Kui nii, siis miks pole tänapäeva poliitika, olgu neoliberaalne või uusparempoolne, valmis seda tõsiasja aktsepteerima? Miks ta rõhutab jätkuvalt erinevust ja mitmekesisust? Põhjus on taas selles, et ühetaolisuse tahtmist seostatakse sotsialismiga – ja pärast Külma sõja lõppu on kõik sotsialismiga seostuv tabu. Selle illustreerimiseks lubatagu mul mainida üht teksti, mis on kirjutatud Külma sõja alguses ja käsitleb just nimelt seda teemat. „Märkustes kultuuri defineerimise poole“ (1948) kõneleb T. S. Eliot universaalse ja homogeense kultuuri väljavaatest kui millestki möödapääsmatust.⁴ Eliot on konservatiiv ja tema arusaam kultuurist vastandub arusaamisele kultuurist kui kultuurikaupade summast. Ta mõistab kultuuri enam-vähem samal viisil nagu nüüdisaja parempoolsed parteid – kui ökoloogiliselt määratletud biotoopi eri sorti inimloomade taastootmiseks. Samas ei usu ta, et sääraste biotoopide kaitsmine saaks olla edukas. Ja ta ei usu ka seda, nagu saaks selline kaitse midagi head teha. Skepsise põhjuseks on Elioti käsitlus migratsioonimustrite nihkest. Ta kirjutab, et varasemal ajal rändasid hõimud ja väikesed etnilised grupid tervikuna üheskoos – tuues kaasa oma kultuuri, oma eluviisi. Hilisemal ajal aga pole migratsioon toimunud enam kogu Volk’i tasandil. Selle asemel said migrantideks indiviidid, kes lahkusid oma kultuuri keskustest ja põlisareaalidest – ning seega ei transportinud nad oma kultuuri selle terviklikkuses, vaid segasid seda nende populatsioonide kultuuriga, mille sekka nad elama asusid.⁵ Eliot kõneles sellest uut tüüpi migratsioonist seoses kolonialismi fenomeniga. Teda pani muretsema eurooplaste mõju lääneväliste kultuuride püsimisele. Nüüdisajal aga seostub migratsioon pigem inimeste liikumisega läänevälistest maadest Läände. Elioti sõnastatud mured saavad seega tänapäeva eurooplastele veelgi teravamalt tuntavaks.

Aga Eliot ei usu migratsiooni peatamise ja Euroopa kultuurilise biotoobi kaitsmise võimalikkusesse. Ta kirjutab: „Aga kui rahuldudagi „Euroopa kultuuri“ ideaaliga, siis me ei suuda paika panna mingeid määratletavaid piire. Euroopa kultuuril on oma piirkond, kuid puuduvad määratletavad piirid ja Hiina müüre püstitada ei saa. Arusaam puhtalt eneseküllasest Euroopa kultuurist oleks sama saatuslik nagu arusaam eneseküllasest rahvuskultuurist – lõppude lõpuks sama absurdne kui säilitada kohalikku puutumatut kultuuri ühes Inglismaa maakonnas või külas. Seetõttu me oleme sunnitud hoidma maailmakultuuri ideaali, mööndes samas, et tegu on millegagi, mida me ei saa ette kujutada.“⁶

Nüüd tuleks küsida: miks ei saa säärast kultuuri ette kujutada? Eliot vastab sellele küsimusele, heites kõrvale kõikide hegellik-marksistliku traditsiooni „maailmaplaneerijate“ jõupingutused luua maailmariiki. Külma sõja alguse vaimus süüdistab ta „meie Vene sõpru“, nagu ta ütleb, soovis juurida välja kõik kultuurierinevused ja luua „ühetaoline“ maailmakultuur, mis inimkonna dehumaniseeriks. Need süüdistused näevad helges valguses ajaloolist minevikku, milles inimkonna inimsus avaldus konfliktides, konkurentsis ja rivaalitsemises. See, mis ajendab Elioti kuulutama maailmakultuur projektiks, mida ei saa ette kujutada, on põhiolemuselt teatav nietzscheaanlik vastumeelsus mõtte ees rahustatud, ajaloojärgsest, sotsialistlikust inimsoost. Samasugune vastumeelsus ühendab tänapäeva natsionaliste ja liberaale neile iseloomulikus kiidulaulus inimkapitalile ja -loovusele. Me oleme jõudnud tagasi 19. sajandisse – olles tunnistajaks globaliseerunud turu ja lokaliseerunud kultuuri, interneti ja Marine Le Peni kombinatsioonile. Ja nii nagu 19. sajandil on ainus alternatiiv sellele kombinatsioonile sotsialistlik, mis püüaks laiendada kultuuri ökoloogilist kaitset kogu maailmale. Aga paistab, et see alternatiiv vajab veel aega, et globaalses poliitilises praktikas uuesti aktualiseeruda.

Inglise keelest tõlkinud Märt Väljataga