Paremäärmuslus Itaalias: kas pelgalt marginaalne mässumeelne arhipelaag?

Märts, 2009

Daniele Monticelli

Daniele Monticelli
Paremäärmuslus Itaalias: kas pelgalt marginaalne mässumeelne arhipelaag?

Itaallaste kollektiivses mälus (ja teatud ajani ka institutsionaalses retoorikas) sündis Itaalia Vabariik vastupanuvõitlusest natside-fašistide vastu ning antifašism oli oluline ühisväärtus kõigile selles võitluses osalenud ja hiljem parlamendis esindatud poliitilistele jõududele (kommunistidest kristlike demokraatide ja libe­raa­li­de­ni). Itaalia Vabariigi sõjajärgne, 1948. aastal vastu võetud põhiseadus kehtestab lisasättega keelu uuesti organiseerida laialisaadetud fašistlikku parteid. On aga selge, et kaua kestnud totalitaarse režiimiga pole sugugi nii lihtne järsku ja täielikult arveid klaarida ega ajalooraamatus lõplikult uut lehekülge pöörata. Seda näitab ka Eesti kogemus. Karin Priesteri käsitlus Itaalia sõjajärgsete paremäärmuslike organisatsioonide loomusest aitab esile tuua selle ürituse problemaatilisi aspekte.

 

Järjepidevus

Ehkki Priesteri käsitluses jääb äärmusparempoolsete grupeeringute roll sõjajärgse Itaalia “ametlikus” poliitilises elus veidi tagaplaanile, ei piirdunud nende tegevus põhiseaduslikule keelule vaatamata üksnes parlamendivälise poliitikamaastikuga. Tegelikult oli parlamendis esindatud ka endise fašistliku režiimi ja Salò vabariigi tähtsate tegelaste loodud neofašistlik partei MSI (Itaalia Sotsiaalne Liikumine), mis osales 1950. aastatel mitme Lõuna-Itaalia linna valitsemises ning oma populaarsuse haripunktil 1970. aastate alguses kogus Itaalia üldvalimistel peaaegu 10% häältest. MSI saadikud toetasid mitut kristlike demokraatide juhitud valitsust, eriti dramaatiliseks muutus aga olukord 1960. aastal, kui MSI toetus sai Fernando Tambroni valitsuse sünni oluliseks teguriks. See vallandas mitmes linnas anti­fašistliku protestilaine, mille politsei vägivaldselt maha surus, tappes kümme inimest – nende hulgas mitu endist vastupanuvõitlejat. Seda episoodi tuntakse Itaalia ajaloos “Reggio Emilia veretöö” nime all ning see iseloomustab hästi veel üht tähtsat fašismi järjepidevuse tasandit sõjajärgses Itaalias. Fašistlikusse parteisse kuulumise ning režiimi toetamise ja selles osalemisega seotud isikliku vastutuse küsimuse oli kommunistist justiitsminister Palmiro Togliatti lahendanud 1946. aastal suure amnestiaga, mis võimaldas endistel fašistidel oma positsioonid säilitada, eriti korrakaitse- ja kohtuorganite eesotsas. Kui Eesti KaPo meetmeid on vahel võrreldud KGB omadega, siis Itaalia politsei ja karabinjeeride puhul on olnud põhjust rääkida mitte ainult fašistlikest meetmetest, vaid veel tänapäevalgi levinud fašistlikust ideoloogiast – Genova G-8 meeleavalduste puhul toime pandud politseivägivalla uurimise käigus on näiteks ilmnenud, et korrakaitsjad sundisid kinnipeetud demonstrante laulma fašistlikke laule ja andma roomaliku tervitusega au Mussolini piltidele.

 

Paremäärmuslased ja pingestrateegia

Uute Itaalia paremäärmuslike organisatsioonide puhul tuleb minu arvates alati meeles pidada neidsamu järjepidevusjooni. Fašism tekkis küll pärast Esimese maailmasõja lõppu revolutsioonilise protestiliikumisena (oli ju Mussolini algselt maksimalistlik sotsialist), aga selle edu tagas hoopis kaikameeste tegevus, kes karmi korra kehtestamise nimel murdsid konte streikivatel töölistel ja talupoegadel, teenides niimoodi parteile revolutsioonihirmus elavate Itaalia suurtöösturite ja keskklassi toetuse. Salò vabariigi pöördumine fašismi algaegade sotsiaalsete ideaalide poole ei vääri eriti tähelepanu, kuna see oli tingitud pigem Mussolini vihast ta reetnud kuninga ja parteijuhtide vastu ning õigupoolest oli ju tegemist natside juhitud nukuriigiga. Uus 1960. ja 1970. aastate paremäärmuslus on mingil määral samamoodi ambivalentne. Ühelt poolt sarnaneb see oma kujunemise ja arengu poolest pal­juski samaaegse vasakäärmuslusega: ülimalt ideologiseeritud rühmitused, mis kasvavad välja suurtest protestiliikumistest ning “spetsialiseeruvad” tänavalahingutele politseiga ja vägivallategudele vastasrühmituste vastu – “tina-aastatest” 1 tuttav stsenaarium mitmeski Itaalia linnas. Vasakäärmuslikul ja neofašistlikul terrorismil, milles nad kulmineeruvad, on aga üks oluline vahe. Punaterroristid suunasid oma aktsioonid konkreetsete isikute (poliitikute, kohtunike, ajakirjanike jne) vastu, keda nad tapsid, haavasid või röövisid, – võttes seejärel selle eest avalikult vastutuse ning levitades pikki ja fanaatilisi kirjalikke seletusi oma tegude kohta. Paremäärmuslaste käsi seevastu on mängus terves reas pommirünnakutes, kus ajavahemikul 1969–1984 hukkus või sai vigastada mitusada inimest. Nende terroriaktide eest ei võtnud avalikult vastutust keegi ning rünnakute korraldajad ja toimepanijad on seni enamasti karistamata jäänud. Rünnakuid uurinud kohtunikud on siiski suutnud niihästi kindlaks teha paremäärmuslike rühmituste vastutuse – Bologna raudteejaama pommiplahvatuse eest on süüdi mõistetud näiteks Nuclei Armati Ri­volu­zionari liikmed – kui ka avastada nende sidemeid Itaalia ja USA salateenistuste kõrgete ametnike, Itaalia poliitikute, sõjaväelaste ja korrakaitsjatega, kes esmalt pakkusid terroristidele logistilist abi ning hiljem üritasid rünnakutega seotud juurdlust igati takistada ja ümber suunata, lavastades näiteks süüdi anarhiste. Kui lausa vandenõuteooriad kõrvale jätta, on musta terrorismi laiem poliitiline tähendus ikkagi üsna selge: selle kohta on Itaalias tarvitusel (radikaalsemal juhul) “riiklike massimõrvade” või (mõõdukamal) “pingestrateegia” mõiste. Paremäärmuslaste terroritegusid kasutati ära, toetamaks katset kut­suda hirmu abil ellu autoritaarne valitsus, mis teeks lõpu 1968. aastast alguse saanud suurele protestilainele ja vasakjõudude mõjuvõimu kasvule. Sellest poliitilisest atmosfäärist annab vahest kõige paremini aimu paremterrorismi puudutavates juurdlustes sageli mainitav salajane loož P2 (Propaganda Due), mida juhtis Salò vabariigi tegelane Licio Gelli ja kuhu kuu­lus hulk kindraleid, parlamendisaadikuid, katoliku kiriku kõrgeid vaimulikke, suurettevõtjaid, pankureid ja isegi paar ministrit. P2-l oli oma parempoolne poliitiline programm, mis nägi ette valitsemissüsteemis autoritaarse pöörde teostamist.

 

Berlusconi ajastu: ajaloo ümberkirjutamine ja paremäärmuslus võimul

P2 liikmete nimekirjas leidus teiste seas ka praeguse Itaalia peaministri Silvio Berlusconi nimi ning on kindel, et “teises Itaalia vabariigis”, nagu mõned politoloogid seda prantsuspäraselt nimetavad, on toimunud väga oluline nihe “esimest” va­ba­riiki (1946–1992) iseloomustanud an­tifašistlikest väärtustest eemaldumise ja paremäärmuslike seisukohtade legitimeerimise suunas. See on lunaraha, mida Berlusconi maksab samuti “temast paremal” asuvatele valitsuskoalitsioonipartneritele Rahvusliidule ja Põhja Liigale.

Rahvusliit on MSI (ja seega kaudselt fašistliku partei) järeltulija. Kuigi selle juht Gianfranco Fini on viimasel ajal hoidnud päris mõõdukat joont ning äärmuslikumad tegelased (nagu Priesteri artiklis mainitud Pino Rauti ja Alessandra Mussolini) on parteist lahkunud, läheb siiski paljude parteijuhtide ja lihtliikmete ajalooline hinnang fašistlikule režiimile ja Teise maailmasõja sündmustele otseselt vastuollu nii Itaalia põhiseaduses sätestatu kui ka n-ö ametliku historiograafilise traditsiooniga. Seetõttu on Berlusconi valitsuse retoorika võrreldes eelmiste valitsustega nendes küsimustes kõvasti muutunud ja keskendub peamiselt leppimisvajadusele ning mõlemal poolel võidelnute ideaalide ja väärtuste võrdsustavale respekteerimisele – see on midagi umbes niisugust, kui Eestis tuldaks välja ideega võrdsustada ajaloolises hinnangus metsavennad ja NKVD karistussalklased.

Põhja Liiga on kadunud Jörg Haideri Austria Vabadusparteiga sarnanev paremäärmuslik poliitiline jõud, mis kogub toetust, kanaliseerides põhjaitaallaste rahulolematust ja kinnismõtteks muutunud turvalisusemuret populistlikult kseno­foobsetesse loosungitesse ja tegudesse. Berlusconi valitsuses kuulub Põhja Liigale siseministrikoht ning selle ministeeriumi välismaalasi diskrimineeriv poliitika on juba pälvinud nii Euroopa Liidu kui ka mitme teise rahvusvahelise organisatsiooni hukkamõistu.

Parlamendis esindatud paremäärmuslaste kuulumisel valitsusse on lisaks muule seegi ohtlik tagajärg, et nii legitimeeritakse ka parlamendiväliste paremäärmuslaste tegevust avaliku arvamuse tasandil. Viimasel ajal sagenenud rünnakutele mustlaste laagrite vastu, välismaalaste peksmistele ja avalikule mõnitamisele reageeritakse järjest leigemalt, vahel isegi mõistva suhtumisega, otsekui viiksidki ründajad või peksjad ellu muidu vaikselt kannatavate itaallaste tegelikke soove. Olen ise juhtunud kuulma üsnagi kõrgel kohal olevat Itaalia diplomaati Tallinnas väitmas, et mustlaslaagritele tuleks heita tuumapomm.

Kui lisada Berlusconi ajastule iseloomulik seadusandliku võimu rolli de facto tühistamine, lakkamatud püüded kohtuvõimu täidesaatvale võimule allutada ning peaministri võimalus otseselt mõjutada suuremat osa Itaalia massimeediast, siis on mõistetav, miks vahel räägitakse Berlusconi režiimist kui uuest fašismist. Kui ka Priesteri artiklis käsitletud üli­ideologiseeritud paremäärmuslus Itaalias võimul olevas paremleeris väga suurt rolli ei mängi, siis sellega sageli (näiteks Forza Nuova puhul) lõikuv “praktiline” ja populistlik paremäärmuslus on laialt levinud ning seda tuleb kindlasti pidada Berlusconi fenomeni tähtsaks koostisosaks.

 

1 Itaalia “tina-aastatest” vt eesti k-s ka: I. M o n t a n e l l i, M. C e r v i, Aldo Moro juhtum. Tlk H. Kaal. Tallinn, 2004; samuti nt: O. L o o n e, Kuumad seitsmekümnendad Itaalias. Sirp, 14.09.2007. Toim.