Ära jää jumalaga, puberteet!
Jaanuar, 2012Alvar Loog
Ära jää jumalaga, puberteet!
Triin Tasuja, “Armastust on ja armastust pole”
see asi on elu
see ei ole luule
siin pole metafoori
(fs)
1.
Veel 19. sajandi keskpaigas usuti, et mütoloogia ja religiooni kõrval suudab ainult kunst päästa inimese teadvust näljasurmast, milleni tõeluse ning tõe dieet kujutlusvõime lõpuks alati vääramatult viib. Aga see oli ka puhta esteetika kõrgaeg, realismieelne fantaasiaorgia, mil kunst elust veel selgelt ning sihipäraselt eristus. Selles oli tema funktsioon ja peamine olemisõigustus.
Tänapäeval on mingi osa kunstist, sh iseäranis moodne kirjandus, elule väga lähedale tulnud, seda peaaegu kopeerima hakanud. Eriti võib seda märgata luules, kus klassikaline vorm – see aastatuhandeid poeesia pihta pitsitanud korsett – on minetanud oma normatiivse jõu ja autoriteedi. Miski ei sunni enam kirjanduses sõna kõrgeks kunstiks saama. Uus kaanon ütleb hoopis: mida vähem kunsti, seda parem kirjandus. Ja seda nii sisus kui vormis. Sest ka retoorilisus, kui poeesia varasem põhiprintsiip, on (kirjandusajakirjade) luules paljuski diskrediteeritud ning peaaegu täielikult ületatud. Tänapäeva luule töötab enamasti poeetiliste miinusvõtete peal ning taotleb ennekõike üheselt- ja koheseltmõistetavust.
Suur osa luulest on seega muutunud väga isiklikuks, kohati päris füüsiliseks, autori kohalolekut oma tekstides ei piira enam stroofipiirid, kohustuslikud riimid, etteantud silpide arv värsireas, assonantsi- ja metafoorisundus jms. Uue kaanoni kohaselt mõjuvad kirjanduslikus kontekstis kõige paremini need sõnad, mis (autobiograafilist) tegelikkust kõige paremini läbi lasevad; mis ei vahenda mitte vormi (mille nõudmistele autorid varem keskeltläbi igas teises värsis alla jäid), vaid peaaegu füüsiliselt tajutavas psüühilises alastuses elu ennast.
Poola poeet Zbigniew Herbert kirjutas aastal 1957: “annaksin kõik metafoorid / ühe väljendi eest / mis oleks kistud mu rinnast kui ribi … aga see näib võimatu”.[1]Võimatut pole siin midagi, võime nüüd kindlalt väita, olles Herbertist sellest küsimuses pisut enam kui poole sajandi jagu targemad: luules võib “kui rinnast kistud ribi”-efekti väga lihtsalt saavutada varasemaid poeesiakaanoneid eirava väbavärsilise otsekõnelisusega. fs, kes selle vormivõtte Eestis suurde kirjandusse kinnistas, manifesteerib ühes oma tekstis tabavalt: “see asi on elu / see ei ole luule / siin pole metafoori”.[2]
2.
Triin Tasuja on üks neist luuletajatest, kelle puhul distants reaalse isiku ja autorimina vahel on väga õhukeseks kulunud. Tema looming on suuresti vaba 19. sajandi romantismile ja dekadentsile omastest balletipoosidest ning ersats-sentimentalismist, mida suur osa luulest veel 20. sajandil inertsist kopeeris. Ta ei varju sõnade taha, ei mängi lugejate ning iseendaga suurte ja hämarate kujundite vahel peitust, ei kasuta klassikalist vormi push-up’ina; enamikust kaasaegsetest autoritest eristab teda väiksemagi soovi puudumine olla oma värssides sügav või vaimukas.
Tasuja puhul, kes räägib ainsuse esimeses isikus ühtviisi nii paatose- kui irooniavabalt iseendast, ei olegi niivõrd tähelepanuvääriv, millest ta kirjutab või kuidas ta kirjutab, vaid kes kirjutab – tema luulemina, mis on kogu oma lihtsuses paradoksaalsel moel keerukam, kui tema tekstide sisu ja vormi matemaatiline summa. Ja selle raskesti määratletava lisamõõtme suudab anda kirjanduslikule käekirjale üksnes kirjutaja enese südameveri, mis ka trükitindi kohati teisiti läikima paneb. Triin Tasuja näib väärtustavat kõigi võimalike rollide hulgas üksnes iseenese kehastamist: “hapra iseendaks olemise julguse keskel / … mind on vaja ainult / sellisena nagu ma olen” (lk 72).
Eelpool kirjeldatud luulekeele revolutsiooni üks positiivseid tulemeid ongi see, et kirjandusse on kuidagi äkki erinevaid hääli ja isiksusi tublisti juurde tulnud, ja seda just noorte või kohati koguni väga noorte kirjutajate hulgast. Varasem luulekaanon, mille juured asuvad antiikajas, nõudis teatavat tõstetust nii sisus kui vormis (teisisõnu sundis, kui muusikast paralleel tuua, justkui falsetiga laulma) ning dikteeris pikkade sajandite vältel poeesias vaikivalt teemad ning hoiaku. Luuletamine oli seega simuleeritud tunde- ja/või mõttesügavusega eputamise kõrval paljuski üksnes aupaklik traditsioonist teadveloleku manifestatsioon, olemasoleva eruditsiooni epigoonlik valamine värsidesse, püüd poeetiliste väljendusvahendite toel enesest targem ning tundelisem näida. Klassikaliste vormikaanonite järgi tehtud luule kujutas enesest keskeltläbi rohkem tehnilis-sportlikku enesetõestust kui stiihilist ja vaba loomingulist eneseväljendust. Spordist enesest võrdlust otsides – loomingu osa oli siin umbes sama suur kui midagi sisulist ja/või isiklikku väljendada võimaldava koreograafia oma iluuisutamises; mingi karakter või emotsioon, niivõrd kui seda iluuisutamises väljaspool tehniliselt ülinõudlikke hüppeid ja pöördeid (resp. semantilist ja süntaktilist stilistikat luules) üldse leidub, peidab end peamiselt üksnes sportlase kostüümivalikus (resp. kõiges tekstivälises klassikalise luule puhul, eelkõige autori eraelus ning imagos).
Selline luulekaanon andis paberil tulemuseks väga palju püüdlikult ühenäolisi autoreid, sest oma laulu ei saa eriti hästi laulda etteantud, st võõral viisil – vaid väga üksikud geeniused suutsid end normatiivsete vorminõudmiste raamides isiksustena kehtestada. Noortel inimestel oli aga kirjandusse asja üksnes täiskasvanutena, olemaks aktsepteeritud-avaldatud pidid nad kirjutama kui “küpsed” kirjanikud (üheks harvaks erandiks oli siin hilisteismelisena iseenda tarbeks uue stiili loonud Arthur Rimbaud). Kõik need noored autorid, kel eruditsiooni või seda sõnades simuleerida suutvat väljendusoskust veel polnud, kelle jaoks eakohased tunded ja mõtted ei olnud veel justkui värsside väärilised, kirjutasid enamasti võõra häälega sisutut ja halba luulet.
On vana tõde, et peaaegu mingisugune tekst – iseäranis ilukirjanduslik tekst – ei sünni mitte inspiratsioonist jms, vaid suurel või kohati peaaegu täielikul määral eelmistest tekstidest. Teisalt on see mitte päris absoluutse väärtusega väide tehtud implitsiitselt üheks peamiseks kunsti hindamise kriteeriumiks. Luule puhul tähendab see, et ei saa justkui olla (head) luuletust, mis oleks väljaspool luuletraditsiooni. Selle kriteeriumi totalitaristlik loomus peitub asjaolus, et kehtiv luuletraditsioon samastatakse automaatselt kogu luulekultuuriga laiemalt, selle piiride ja võimalikkustega. Nimetatud tähenduses kirjutab Triin Tasuja (ühena paljudest, mõistagi) justkui veeuputusejärgset luulet, mis näib olevat ajaloolise mäluta ning seisvat väljaspool traditsiooni.
3.
Triin Tasuja ei seisa väljaspool traditsiooni mitte niivõrd oma luuletuste vormiga, sest samalaadset otsekõnelist vabavärssi viljelesid juba biitnikud ja Bukowski, paljudest hilisematest autoritest rääkimata (Eestis nt Johnny B. Isotamm), vaid eelkõige tema tekstide sisu silmas pidades. Hilisteismelise kolkatüdrukuna tõestas Tasuja esikkogus “Provintsiluule” (2009) läbi sülgepritsiva avameelsuse, et ka puberteetik on inimene; et füüsiliselt, psüühiliselt ja sotsiaalselt “poolkasvanud” inimese ealistest iseärasustest valitsetud maailm mahub päris hästi täiskasvanute kirjandusse, või vähemalt kuhugi selle äärealale.
Triin Tasuja debüütkogu puhul jäi silma, et see püsib harva-, või eesti luules esikkogu kohta koguni seninägematu kindlusega ühes registris – kõik raamatu tekstid toetavad teineteist ning tervik on seeläbi suurem kui osade summa (raske öelda, kui palju sellest kiitusest toimetaja Triin Ploomi arvele tuleb kirjutada). Samasugust tendentsi, et autoriminad ning seega ka luulekogud seisavad üllatavalt hästi koos, on viimasel ajal märgata olnud ka mitme teise debüüdi puhul (nt Andrus Kasemaa, Tuuli Taul jt). See “veeuputusejärgne” uus luuletajate põlvkond näib suutvat leida oma kirjanduslikus käekirjas terviklikuma autoriportree edastamiseks vajalikku tasakaalupunkti eelkäijatest hoopis kergemini. Sest hääl, millega nad luules räägivad, pole konstrueeritud, vaid oma ja orgaaniline – seega seda kas on või ei ole, kolmandat võimalust justkui polegi. Nii kaovad ära vormiliste eneseotsingute eksirännakud, mille jälgi õigustamatusse eklektikasse kalduvad (esik)kogud muidu luule ajaloos alati paksult täis on olnud.
“Oma häälega” kirjutamisel on see õnn ja õnnetus, et seda kasutades on mõttetu ja koguni pisut keeruline oma väljendustes ebasiiras olla. Autobiograafiline ausus ja avameelsus on senini olnud ka Triin Tasuja luule peamine uudsus ning tugevus. Esikkogus kirjutas ta: “Mulle ei ole tundunud alastiolek / mujal kui sõnades / veel kunagi mugav” (lk 36). Tema mõlemad seniilmunud luulekogud meenutavadki keskeltläbi pigem tavalist päevikut, kus autor on oma mõtted, tunded ja läbielamised proosateksti asemel värssides kirja pannud rohkem ökonoomia kui esteetika printsiipidest lähtudes.
Triin Tasuja uute tekstide lugemine, nagu need peale tema esikkogu ilmumist hiljem kimbukaupa Värskes Rõhus ja Vikerkaares avaldamist on leidnud, on minu jaoks olnud nagu huvitav teleseriaal, mille järgmisi osasid soovid näha kohe, kui oled eelmise vaatamise lõpetanud. Tasuja puhul lisandub tavalisele narratiivinarkomaaniale veel empaatia: tegu on ikkagi reaalse inimesega, kes kuskil siinsamas lähedal oma eluõnne ja armastuse nimel iga tund reaalsusega lahinguid peab. Tema tekstide intensiivsus, kus leidub elu ennast rohkem kui kunsti, on mind puudutanud. Kuidas tal on vahepeal läinud, kuidas tal praegu läheb?
4.
Eelmisel aastal ilmunud “Armastust on ja armastust pole” on Triin Tasuja teine luulekogu, mis jätkab nii stiili kui sisuga sealt, kus kaks aastat varem ilmunud “Provintsiluule” pooleli jäi. Ka tekstide sisuline lähtepositsioon, neid kandev konflikt on ikka sama: asjad on Triin Tasuja elus nii, nagu nad ideaalis olema ei peaks. Autor on vahepeal kolinud Tamsalust Tartu ning selle keskkonnavahetusega seoses saab uues raamatus lõplikult selgeks, et probleem polnud ja pole siiski provintsis. Noore luuletaja senist elusaatust ei sobi kõrvutada Tšehhovi kolme õega; sest see provints asub temas endas ning ei kanna mitte Tamsalu või Tartu, vaid Triin Tasuja nime. Ise on ta seda kahtlustanud algusest peale, sest juba esikkogu avaluuletuses kirjutas ta enda kohta ootamatult julge kujundikasutusega: “iga provints on omamoodi Tšernobõl / aga võib-olla olen mina tuumaelektrijaam / mille plahvatamistõenäosus on kohast sõltumatu” (“Provintsiluule”, lk 5).
Tasuja firmamärgiks on kujunenud piinlike olukordade ning neist tõukuvate tunnete ülemõtlemine, neile sõnadest monumentide püstitamine. Ta kirjutab elutargalt, et “armastus on tugevatele nagu viin tarkadele / me nõrkus ega lollus ei vääriks kumbagi” (lk 25), ent tekstide järgi otsustades pruugib ta mõlemat liigselt. Ta võtab ühest komistusest alati mitu kukkumist, igast kukkumisest teeb luuletuse. Triin Tasuja luulemina karakteri piirjooned avalduvad nende kukkumiste nurgas, katsetes end alati kas lubaduste (lk 36–37), enesehaletsuse (lk 46–48), eneseveenmise (lk 12–13), eneseõigustuse (lk 60–61), tagantjäreletarkuse (lk 14–16), nostalgia (lk 41–43), melanhoolia (lk 25), kaine analüüsi (lk 28–29, 38–40) jm saatel püsti tagasi ajada. Põhjused, miks ta ikka uuesti kukub (“pole aimu kui / kaua ja sügavale”, lk 18), on seotud ealiste iseärasustega: “saada kahekümneseks tähendab / perioodilist maailmavärinat” (lk 12), “noorus raisk / see on just nendel hetkedel / mil tähtis ja tarkolemine / võib veel kaua / kaua kannatada” (lk 31).
Kuidas aga tekstid neid konflikte kannavad? Minu meelest päris hästi, ehkki pean tunnistama, et esikkogu mõjus mulle värskema ja terviklikumana. Küllap on põhjus ka selles, et debüüt oli väga hea ning järgmises raamatus pole mingit suurt stilistilist muutust või kvalitatiivset arengut toimunud. Võib kujundlikult väita, et Triin Tasuja on tulnud teisele kohtamisele sama kleidiga. Raske öelda, kas see reedab kitsukest garderoobi või suurt enesekindlust või mõlemat.
Õigupoolest on kerge muutus Triin Tasuja kirjanduslikus käekirjas võrreldes esimese koguga siiski aset leidnud, ent suuremat pilti see eriti ei mõjuta. Paaris tekstis (lk 21, 58) flirdib ta vemmalvärsilike riimidega, üks luuletus (lk 25) kompab arglikult klassikalise luule kõrgstiili, teisal (lk 52–53, 76) lisandub sellele veel tema vanaema noorusajal naisluules moes olnud kujundikasutus. Kahes kohas, kus miski eelnev seda ei ennusta, kirjutab Tasuja ootamatult, et “teineteist on / suudlemata suudlustes ja / silmade sügavas viinas…” (lk 58) või “pühendus sulle / mu pisaravee ja südameverega / algusest lõpuni kirjutet” (lk 64). Mispeale võpatasin lugedes nii õudusest kui pettumusest, sest juba paari aasta eest, kohe pärast “Provintsiluule” lugemist, oli mus tekkinud lootus näha juba lähimas tulevikus just Triin Tasuja tekstides sisemist kirglikkust ühendatuna vormilise nullstiiliga, nagu seda eesti kirjanduses senini veel ideaalsel kujul ei kohta. Nüüdsete tendentside kohaselt näib Tasuja vaikselt hoopis vastassuunas liikuvat.
Ka neid väljendeid, mis oleks “kistud rinnast kui ribi”, on uues kogus vähem kui eelmises. Tekstid on keskeltläbi natuke lodevamad, Tasuja pilk oma elule ning selles aset leidnud sündmustele on justkui antud pisut suuremalt ajaliselt ja emotsionaalselt distantsilt. Esikkogu suhteliselt karmi ja otsekohese väljaütlemisega pungiliku provintsiplika on uues raamatus kohati välja vahetanud sooja pea ja ara südamega poetess, kelle väljaütlemistes leidub nii (ennast)nunnutavat naiivsust (lk 41–43, 44–45, 54–55) kui ka sentimentalistlikku läägust (lk 63–64, 71), mida ta ise veel eelmises kogus otsesõnu taunis (“Provintsiluule”, lk 44). Positiivse näitena vastupidisest tooksin eelkõige luuletuse “Lahkuminekud” (lk 70), kus autori noorus ja naiivsus on nii vormis kui sisus vooruseks mängitud.
Triin Tasuja näib kirjandust kui praktikat viljelevat rohkem meditsiinilistel kui esteetilistel eesmärkidel (“need read / ilma milleta oleks küll / ennast juba ammu ära tapnud”, “Provintsiluule”, lk 29). Seda enam saab olema huvitav jälgida, kuhu temanimeline seriaal lugejaid tulevikus nii stilistilises kui sisulises plaanis viib. Praegu pole vahetu ausus jõudnud veel tema tekstides literatuurseks ja ebaisikuliseks poosiks kinnistuda. Ent eelpool mainitud väljenduslik lodevus, mis avaldub teadvuse vaba voolu või (autokommunikatiivse) otsekõne kriitikavabas mahakirjutuses, võib süvenedes viia luuleni, kus puudub keele poeetiline pingestatus ja koos sellega ka igasugune intensiivsus; kui eespool kasutatud kujundit järgida, siis oleks see justkui iluuisutamine, kus pole enam mingit “ilu” (st kunsti), üksnes uisutamine.
Kivisildniku tegevus Jumalike Ilmutuste sarja väljaandjana on eraldi esiletõstmist väärt, kuna täidab kodanikualgatuse korras suure tühimiku meie kirjanduskultuuris, mille on jätnud riikliku kirjastuspoliitika puudumine. Pisut vähem olen subjektiivselt rahul sarja (kaane)kujunduse ning sellel kasutatud värvivalikute suure kattumisega, mis teeb kogud natuke anonüümselt ühenäoliseks – kuni selleni välja, et raamatupoes ja ka esitlustel märkan uusi raamatuid üksnes siis, kui neid teadlikult ja pingsalt teiste seast ostin.
Objektiivselt võiks Triin Tasuja uue kogu toimetamistegevusele ette heita mõningast lohakust, mis algab sellest, et raamatu pealkiri on kaanel ja tiitellehel kirjutatud eri moodi. Otsimatagi hakkavad tekstist (nt lk 10, 11, 16) silma õigustamatud semantikavead. Ka kogu jaotamine viieks tsükliks pole just kõige paremini õnnestunud, nagu ka tsüklitele pandud pealkirjad.
[1]Z. Herbert, Valitud luuletused. Tlk H. Lindepuu. Laiuse, 2008, lk 26.
[2]fs, 2004. Tallinn, 2004, lk 41.
