Hüpped biidi saatel
Detsember, 2012William Burroughs. Alasti lõunasöök. Ingl. k. tlk. O. Teppan. Tln, 2011
Biit saabus servapidi Eestisse kuuekümnendail. Nii muusika kui kirjanduse kujul. Kümnendi keskpaiku oli Ivo Linna teismeline ja ainuke viis, mis kõlas huulil siis, oli biit. Ivo eakaaslane Hannes Varblane luges aga samal ajal Tartus Gogoli raamatukogus ajakirjast Inostrannaja Literatura tõlkekatkendeid Jack Kerouaci kümme aastat varem ilmunud romaanist “Teel”.[1]
Kui kuuekümnendail laineid löönud biitmuusika saabus Eesti NSV-sse olulise viivituseta, võeti pikema jututa omaks ja kodustati, siis kirjanduse kümme aastat varasema biidiga ei käidud siin sugugi nii tiidsasti kaasas. Meie kuuekümnendate põlvkonna defineerija Rein Veidemanni sõnutsi kandis seda aastakümmet Eestis loominguline ja poliitiline avangardism, kuid modernismiuurija Tiit Hennoste näeb kümnendi alguses alles üksikute klassikalise modernismi võtete imbumist uusarbujalikku “pühasse luulesse” ning kümnendi lõpus modernismi tulekut proosasse.[2] Ja siiski oli tulijaks modernism, mitte selle võsukesed amodernism või postmodernism, mille mõlema esindajaiks viiekümnendate biitkirjandust, sealhulgas William Seward Burroughsit on peetud.[3]
Hruštšovi-aegses nõukogude Pribaltikas poleks biitkirjandus muidugi kanda kinnitada saanud ka siis, kui kohalik literatuur oleks tolleks ajaks jõudnud kõigi nelja jalaga modernismi karata. Rokenrollile võisid partei ja valitsus veel puhmaskulme kortsutades läbi sõrmede vaadata, kuid seksist töörahva paradiisis kirjutada ei võinud ja droogidest ammugi mitte. Homoseksuaalsus oli kriminaalkuritegu, kinni võis minna juba tööpõlgurlusegi eest. Biitkirjanduse kesksed teemad pidid jääma teraskardina taha impeeriumi varingut ootama.
Kauem kui veerand sajandit oodata ei tulnud. Juunis 1990 esitles äsja perestroika tuultes sildist “ELKNÜ Keskkomitee ja ENSV Kirjanike Liidu ilukirjanduslik ja ühiskondlik-poliitiline ajakiri” vabanenud Vikerkaar biitpõlvkonda ühes tõlkenäidetega Kerouacilt, Burroughsilt, Allen Ginsbergilt, Gregory Corsolt ja Lawrence Ferlinghettilt. “Püha! Püha! Püha! Püha! Maailm on püha! Hing on püha! Nahk on püha! Keel ja noku ja perseauk on pühad!” ulgus Ginsbergi 35 aasta tagune hääl Tõnu Õnnepalu tõlkes,[4]ennustades kultuurihuvilisele nõukogude noorsoole püha kirjanduse pikalt viibinud, kuid vältimatut loojangut.
Samal aastal ilmus eesti biitproosa tüvitekst – Peeter Sauteri romaan “Indigo”; kolm aastat hiljem, juba iseseseisvas Eestis esimene homoromaan – Emil Tode alias Tõnu Õnnepalu “Piiririik”, ning veel kolme aasta pärast Sauteri tõlgitud Kerouaci “Teel” – raamat, mis on omaenesegi loomingus Burroughsi-laadset kollaažitehnikat rakendanud luuletaja Kivisildniku arvates “parim, mida on võimalik terve mõistuse raames kirjutada”.[5]
Tolleks ajaks oli ülbete üheksakümnendate kirjandusbiit juba sedavõrd block-rockin’, et häiris eakamate kaaskodanike und. Ent pornosüüdistused jäid hüüdjaks hääleks ning õiguskaitseorganite poole pöördumisest polnud rohkem abi kui viiekümnendate Ameerikas. Selgus, et türahiinlane siiski pole kriminaalselt ropp sõna.
Millenniumivahetuse eel õnnistas nördinud Veidemann, monstrumi sünnitanud Vikerkaare kunagine peatoimetaja biidieelsest nõukaajast, uut “obstsöössuse” invasiooni eesotsas Sauteriga “sitt-nikk-kräkk mudeli” sildiga.[6] Ent ristisõda püha kirjanduse eest oli juba kaotatud. Biit oli nii kõvasti läbi löönud, et vaid mõni aasta hiljem serveeris ka Veidemanni enda debüütromaan[7] lugejaile nii, khm, keppi kui küpsist nimega E, mille koha pealt isegi samal aastal ilmunud Allen Ginsbergi tõlkevalimik oli vakka kui sukk.
Biitpõlvkonna kuldsest triost oli niisiis aastaks 2003 eestikeelse raamatuga esindatud kaks kolmandikku. Kolmainsuse viimane liige Burroughs on Kivisildniku sõnutsi “ignorandilegi” sobiva Kerouaciga võrreldes “juba järgmine level”, mille “lugemiseks on vaja ise ka millelegi pihta saada”. Tõesti-tõesti, Burroughsit on raske lugeda; lugejasõbralikkus jääb tema tähtteosest “Naked Lunch” (1959) võib-olla isegi kaugemale kui terve talupojamõistus.
Romaaniks saab “Naked Lunchi” pidada vaid väga tinglikult – kui mahukat proosaga täidetud kaantevahet. Siin puudub nii siduv lugu kui üldse igasugune mõtestatud struktuur. Tekst koosneb kakofooniliselt kokku kuhjatud laastudest-sketšidest, mida Burroughs ise nimetas harjutusteks (routine). Kaudsel moel tõukuvad need autori kui oma abikaasa tapnud narkomaani süümepiinadest ja rikkalikust elukogemusest, ent uusausast pihtimusrealismist jääb see kõik parsekite kaugusele. Pigem püüab Burroughs meeleheitlikult olemise ja mõtlemise piire ületada või nende alt läbi tungida, sukeldudes hammaste plaginal alateadvuse musta mülkasse.
Tulemuseks on kogu hootise absurdikoomika juures psühhoanalüütiliselt eeskujulik õpikunäide Hieronymus Boschi maalitud põrgust, mis koosneb lihalik-sürrealistlikest või lauspornograafilistest fantaasiatest, külgnedes kõikvõimaliku ulmega horrorist antiutoopiani, leitmotiivideks liha värinad, genitaalid, homoseks, sado-maso, vägivald ja droogid. Õõvastava haardega kujutlusvõimest sündinud ääretu prügimägi, silmapiirini ulatuv, muljetavaldavalt suurejooneline kaos. “Kõik mis on kunagi visatud ära / tuleb meie silmadesse tagasi / ja ehitab sinna pilvelõhkujaid.”[8]
Selles püdelas, kirbelt lehkavas saastaookeanis hulbib igasugu kasutuskõlbulikku kraami eksistentsialismist ühiskonnakriitikani. Pigista aga nina kinni ja õngitse. Vaja võib minna mõningast moraalsest eneseületust, ja sellestki ei pruugi piisata, sest keeleliselt on see ohjeldamatu logorröa vähemalt sama rikas kui perversse kujutlusvõime poolest. Tõsi, hoogne ropendamine leevendab mõneti košmaaride rõlgust, just nagu kunstipärane vene sõim aitas Juri Lotmanil raske sõjaolukorraga kohaneda.[9]
Vaevalt et leidub palju Sven Vabari moodi lugejaid, kes leiaksid “Naked Lunchi” olevat raamatu, mida ilgusest hoolimata ei saa käest panna.[10] Ma panin seda küll vähimategi raskusteta tosinaid kordi käest; pidin hoopis tublisti pingutama, et üle paarikümne lehekülje järjest lugeda. Takistuseks polnud seejuures mitte niivõrd teksti ilgus, kuivõrd keerukast monotoonsusest tingitud igavus.
Mihkel Kunnusel on küllap õigus, et näiteks Prousti või Tammsaare puhul on igavus lapsik argument, mille põhjus on lugejas endas ja väheses süvenemises,[11] kuid vaevalt et temagi soovitaks Burroughsisse sama põhjalikult süüvida kui Dostojevskisse. “Naked Lunchil” on homoporriga märksa rohkem kokkupuutepunkte kui “Idioodiga”.
Sellegipoolest on “Naked Lunch” viimase viiekümne aasta kultuuris verstapost, millest ei saa üle ega ümber. See miinusmärgiga küllusesarv on mõjutanud tervet leegioni loovvaime ja teoseid. Näiteks ainuüksi Burroughsi jälestuse-segusele putukafetišile toetub vähemalt David Cronenbergi “Värinaist” (“Shivers”, 1975) ja Ridley Scotti “Võõrast” (“Alien”, 1979) saati kaks tervet filmižanri: tulnukahorror ja kehahorror. Mõjudest Maarjamaa kirjandusele oli eespool juttu.
Nii oluline raamat lihtsalt pidi kord maakeelde ümber pandud saama. Tänavu sai see Olavi Teppani vahendusel teoks.
Tõlkija julgusele tuleb au anda – “Naked Lunch” on veel jupp maad keerukam ja krüptilisem tekst kui Olavi Teppani poolt tunamullu eestindatud Irvine Welshi “Trainspotting”. Selle viimase ilmumise puhul märkis tõlkija muuhulgas: “tõlkisin puhtalt kiusu pärast. Olen umbes sada korda kuulnud, et “Trainspotting” on tõlkimatu ja seda pole mõtet eesti keeles välja anda. Nimetagem seda piiblikompleksiks. Mina väidan, et tõlkimatut asja pole olemas. On ainult tekste, mis võimaldavad suuremal määral täpset tõlget (näiteks euroseaduste ja kasutusjuhendite ebatäpne tõlkimine ei tule kõne allagi), ja on tekste, milles esiplaanile kerkib pigem tõlgendamine (poeesia).”[12]
Mõnes mõttes tuleb sellega nõustuda. Piibel ju on eesti keelde tõlgitud, lausa korduvalt. Ikka on mõtet tõlkida, küsimus on pigem, kuidas. Piiblist vähem olulisi tekste, näiteks ilukirjandusteoseid, meil üldjuhul ju mitu korda ei tõlgita ja sestap on alati oht, et liigse innuga täpsusest loobunud tõlge võib kasvõi aegade otsani jääda eesti lugejale algteosest eksitavat muljet looma.
Olavi Teppani “Naked Lunchi” tõlge on, nagu Sven Vabargi oma arvustuses ütleb, mööndustega loetav, aga jätab omajagu soovida nii täpsuse kui ka poeesia vallas.
Asi pole selles, et tõlge on raskesti loetav – seda on Burroughsi ingliskeelnegi tekst, mis paneb küllap proovile ka iga anglosaksi keeleoskuse. Ekstaatilise kirjutisena on “Naked Lunch” nii ehk naa nagu Ilmutusraamat, mille lugeja ei saa iial kindel olla, et ta on seda lõpuni mõistnud.
Asi on selles, et tõlke järjekindel ebatäpsus ajab eestikeelse “Alasti lõunasöögi” pahatihti asja ees, teist taga aiva segasemaks, kusjuures kaotsi läheb ka poeetika. Too ebatäpsus sisaldab nii juhuslikuna mõjuvaid lisandusi (there is something (never specified) horribly wrong with him – “temaga on midagi kohutavalt valesti (mis nimelt, ei ole ühelgi juhul täpsemalt määratletud)”), kärpeid (stigmata of his needle wounds – “nõelaarmid” pro“nõelaarmide stigmad”) kui lihtsat suvalisust (sit back,play it cool – “sea end kindlamalt istuma, nõjatu vastu tooli seljatuge”). Või näiteks sagedat originaali elliptilisest lauserütmist loobumist komasid sidesõnadega asendades, mis ei tundu vähem põhjendamatu.
Kogu see lõdvarandmeline vabameelsus viitaks nagu originaali hooletupoolsele lugemisele ja sellele, et ka toimetaja Ilme Rääk pole algtekstis näpuga järge ajanud. Korrektuur on see-eest korralik, trükivigu on üksikuid.
Kogu Burroughsi keelepruugi fantaasiarikkust ja mängulisust eesti keeles edasi anda küllap ei saagi. Näiteks narkoslängi meil teadagi napib ning võõrastavad vasted on mingil määral paratamatu pahe (junk– “ködi”; ehkki mulle tundub, et nii “ködist” kui “saastast” etem oleks öelda lihtsalt “hero”).
Terminoloogiline ebajärjekindlus ja eristuvate stiilitasandite puudumine ei tohiks aga olla vältimatu ei narkoleksika (junky, drug addict – narkomaan; with-drawal– ärajätt, võõrutus, ärajääm), roppuste (cock– munn; prick – türa, munn) ega muu sõnavara puhul (con man – sullar, pätt; hustler – sullar, suli).
Lisaks veidrad vasted (Mugwump– partorg), anakronismid (videokassett), sõnamonstrumid (pelotakihlveovahendaja) ja nõnda edasi. Näiteid võiks tuua jõuludeni, aga tõmbame siinkohal joone alla ühe teretulnuma leiuga: gold-bricking cocksuckers – venivillemid-munnilutsijad.
All in a day’s work ehk tegijal juhtub, nagu raamatuski kirjas. Kõigest hoolimata on ju tore, et eesti kirjasõna esmane kolmikhüpe biidiklassikute suunas on poole sajandiga sooritatud, miska selle maa keel võib edaspidi vabalt biiti süveneda või ka selle ületada, jõuda rahvusliku breikbiidini.
Kes tahab täpsemalt teada, mida Burroughs tegelikult kirjutas, võib ju iga kell originaali vaadata. See on netis vabalt saadaval.
[1] H. Varblane, Kerouaci “Teel”: autsaiderite kultusromaan 50-ndatest tänaseni. Eesti Päevaleht, 07.09.2007.
[2] Vt vastavalt: R. Veidemann,Kuuekümnendate põlvkond eesti kultuuris ja ühiskonnas.Rmt-s: R. Veidemann, Ajavahe. Mälestusi, pihtimusi, esseid. Tallinn, 1996, lk 268–279; T. Hennoste, Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. 18. ja 19. loeng. Vikerkaar, 1996, nr 3, lk 69–70; nr 4, lk 86.
[3] Vt T. S. Murphy, The Amodern William Burroughs. London, 1997; J. Kraavi, Postmodernismi teooria ja postmodernistlik kultuur. Ülevaade 20. sajandi teise poole kultuuri ja mõtlemise arengust. Viljandi, 2005, lk 46–47.
[4] A. Ginsberg, Järelmärkus Howl’ile. Tlk T. Õnnepalu. Vikerkaar, 1990, nr 6, lk 1.
[5] Eesti Päevaleht, 19.05.2006.
[6] R. Veidemann, Sitt, nikk ja kräkk murravad kirjanduse(ks). Eesti Päevaleht, 17.04.1999.
[7] R. Veidemann, Lastekodu. Memorandum. Tallinn, 2003.
[8] H. Krull, Praht. Rmt-s: H. Krull, Kornukoopia. Sada luuletust. Tallinn, 2001, lk 93.
[9] J. Lotman, Mitte-memuaarid. Akadeemia, 2007, nr 3, lk 465–466.
[10] S. Vabar, Sealpoolsuse valu ja selle vaigisti. Eesti Ekspress, 24.04.2012.
[11] Vikerraadio Kultuurikaja, 15.09.2012.
[12] “Trainspotting” nüüd ka eesti keeles. Intervjuu tõlkijaga. Koolibri, 28.04.2010, nr 48.
