Tundes on mõtet
Veebruar, 2020„Olen nii ärevil, ei suuda selgelt mõeldagi,“ ütles lektor auditooriumi astudes endamisi. Lektori selline keelekasutus paotab ust ühele talupojatarkusele ehk vaikimisi eeldusele, millest me sageli lähtume: et tunded ja mõtted on väga erinevad asjad nagu tuli ja vesi, mis töötavad teineteise vastu ja mida korraga olla ei saa. Minu kui psühholoogiateadlase töö on välja uurida, millised talupojatarkused tegelikkusele vastavad ja millised pigem mitte. Ja mulle tundub, et tundeid ei tasu tegelikult mõtlemisele vastandada, sest tunnetes on palju mõtlemist, ja mõtet, sees. (Ka mõtlemises on palju tundeid sees, aga see on eraldi artikli teema).
Esmalt, mis on tunded? Kasutan seda terminit praegu katusmõistena sellistele erinevatele afektiivsetele nähtustele nagu tahted, tujud, emotsioonid, stress ja muud seisundid, mida iseloomustab meeldivuse-ebameeldivuse kvaliteet ehk valents ning suunav mõju käitumisele. Afektiivsed seisundid koosnevad hajusalt organiseerunud muutustest kehas ja psüühikas. Näiteks muutused kehas (nagu kiirenev südamerütm), muutused tunnetuses (nagu tähelepanu koondumine) ning muutused teadvuses (nagu ärevilolek) võivad kokku anda emotsiooni, mida nimetame ärevuseks.
Muidugi pole tunded päris seesama, mis mõtlemine. Mõttel ei pruugi olla valentsi ega kaasuvaid kehalisi muutusi. Lisaks kipuvad tunded kulgema mõtetest kiiremini ning paindumatumalt. Aga lähemal vaatlusel selgub, et paljud neist erinevustest on pinnapealsed ning tegelikult pole tunded sugugi mõttevabad. Ärev lektor on end mõnes mõttes ärevaks mõelnud.
Tundes on mõtlemist, sest mõtlemine on enamat kui teadlik sisekõne
Üks tunnete ja mõtlemise ilmne erinevus on tunnete suurem kiirus. Tunne võib tekkida justkui silmapilkselt, enne veel kui sisekõne sõna suust saab. Auditooriumi astuvat lektorit võib ärevus tabada enne, kui ta jõuab mõtiskleda sotsiaalsete riskide ja nende realiseerumise tõenäosuse üle. Peale selle, et kiire, on tunnete tekkimine tihti tahtmatu, kontrollimatu ja teadvuse eest peidetud ehk lühidalt: automaatne. Mõtlemine seevastu nõuab tihti aega ja tahet ning on kontrollitavam ja teadvuses jälgitavam. Kas see tähendab, et tunnetes ei peitu mingit mõtet?
Ei pruugi tähendada, sest me tajume oma mõtlemise jäämäest vaid veepealset osa. Kui psühholoogilise erivarustusega vaadata vee alla, siis võib ka seal, automaatsete protsesside seas, kohata mõtlemist. Mõtlemine sisaldab mitmesuguseid vaimseid tegevusi, mis jäävad maailma meeltega tajumise ja maailma tegudega muutmise vahele: probleemide lahendamine, järelduste tegemine, tagajärgede ettenägemine, valikute langetamine, analüüsimine ja sünteesimine, loovmõtlemine. Aaro Toomela ütleb, et kõiki neid tegevusi iseloomustab individuaalse kogemuse seesmine organiseerimine.[1] Individuaalne kogemus tähendab siinkohal, et mõtlemise materjal on mentaalsed representatsioonid ehk mitmesugused märgid, mis esindavad psüühika jaoks tegelikkust – aistingud, kujutluspildid, mõisted, ideed ja muud teadmise vormid. Individuaalse kogemuse seesmine organiseerimine tähendab seega, et mõtlemise käigus luuakse olemasolevat teadmist kombineerides uut teadmist. Näiteks võib korgitseri kaotanud veinisõber organiseerida olemasolevaid teadmisi uudsel moel ehk mõelda välja, kuidas kork pudelist kruvi ja näpitsate abil siiski kätte saada.
Ave Taavet 2020
Mõtlemise pidamine representatsioonide organiseerimiseks lubab mõtlemisel olla enamat kui sisekõne. Nagu Daniel Kahnemani kiire ja aeglase mõtlemise raamatust pikemalt lugeda tasub,[2] suudab psüühika representatsioone kombineerida ka kiiresti, tahtmatult, kontrollimatult ja teadvusele nähtamatult. Näiteks uue tehnikaseadmega edukalt opereerimine kasutusjuhendit avamata on märk sellest, et opereerija psüühikas on varasemad ja vahetud kogemused õnnestunult uueks teadmiseks kombineerunud. Automaatne mõtlemine võib mängus olla ka siis, kui mõistame kellegi väljaütlemata tundeid ja soove, näiteks tantsuetendust vaadates. Või kui eksperdid langetavad keerukaid otsuseid kõhutunde najal, näiteks kogenud jalgpallur jooksu pealt sööte jagades.
Mõtlemise laiem määratlus kummutab illusiooni, nagu tundes ei saaks sisalduda mõtlemist, kuna selleks ei näi jäävat aega. Kui mõtlemine saabki olla automaatne, võivad ka automaatselt tekkivad tunded tekkida mõtlemise osalusel. Ühe kinnituse sellele hüpoteesile leiame katsetest, mille korraldas üks tänapäeva vahedamaid emotsiooniteadlasi Agnes Moors.[3] Need katsed olid mängud, kus tagasi-sidet edenemise kohta esitati mängijale nii lühikeseks ajaks, et seda oli võimalik mõista vaid automaatselt mõeldes. Näiteks ühes mängudest vaheldusid ekraanil kiiresti sõnad „kollane“ ja „punane“ ning katseisiku ülesandeks oli nupuvajutusega tabada üht värvidest. Iga katsekord algas teatega, kumba värvi punktide võitmiseks tuleb tabada. Kui vajutus tehtud, ilmus ekraanile sekundi murdosaks (täpsemalt viiendikuks) värv, millele katseisik oma vajutusega seekord pihta sai. Samal ajal mõõdeti tema emotsionaalseid reaktsioone just neile vaevumärgatavatele värvistiimulitele.
Katse iva seisneb selles, et emotsionaalse reaktsiooni tekkimine sellises spetsiaalselt kujundatud olukorras eeldab, et mängija psüühika suudab automaatselt võrrelda kahte teadmist – kumma värvi tabamine seekord punkte andis ning kumba värvi tal õnnestus tabada. Kui kaks värvi kokku langevad, tasub katse-isikul tunda rõõmu, sest ta on võitnud punkte. Kui värvid on erinevad, pole rõõmustamiseks põhjust. Selline teadmiste võrdlemine on representatsioonide organiseerimine ehk mõtlemine! Kui psüühika automaatseks mõtlemiseks võimeline poleks, ei tohiks vaid viivuks esitatud värviline tagasiside katseisikutes mingisuguseid tundeid tekitada. Agnes Moors leidis aga, et osalejates tekitas õigesti vastamine positiivse ja valesti vastamine negatiivse tunde. Seega on piir tunnete ja mõtete vahel hägusam, kui talupojatarkus arvab, sest ka vee alt väljatuiskavates tunnetes osaleb sageli automaatne mõtlemine.
Tundes on mõtet, sest tunne pole kaasasündinud refleks
Talupojatarkus võiks nüüd vastu väita, et isegi kui tunded sisaldavad automaatset mõtlemist, on nad ometi palju paindumatumad kui puhtad mõtted. Näiteks kui bussigraafikut on muudetud, pole keeruline vahetada varasem mõte – „buss väljub kell 13:15“ – uue mõtte vastu: „buss väljub kell 13:10“. Tunde vahetamisega on aga teine lugu. Uudis, et graafikut on muudetud, on võrdlemisi relvitu frustratsiooni vastu, mida tunneb kell 13:13 peatusse jõudnuna bussist maha jäänud reisija. Ka lektori ärevust ei pruugi kuigivõrd painutada mõni uus mõte, nagu „ära muretse nii palju“. Ehk annab erinev paindlikkus talupojatarkusele õiguse tundeid ja mõtteid siiski vastanditeks pidada?
Siin on talupojatarkuse poolel võimalus, et tunnete paindumatus viitab nende kuulumisele refleksiivsete, seega olemuslikult mõttevabade reaktsioonide hulka. Refleks on kontekstist sõltumatu spetsiifiline reaktsioon spetsiifilisele stiimulile. Näiteks emased hallhaned on varustatud refleksiivse käitumismustriga, mis paneb neid pesast välja veerenud muna nähes seda nokaga pessa tagasi veeretama. See käitumine on refleksiivne, sest sõltub vaid stiimulist ega kohandu kontekstile. Hani asub veeretama mistahes munalaadseid objekte ja jätkab veeretamisliigutusi isegi siis, kui veeretatav muna tema noka eest üles noppida. On arvatud, et tunded on taoliste refleksiivsete käitumismustrite evolutsioonilised järeltulijad. Sellest vaatest on lektori ärevus hane munaveeretusega sarnaselt evolutsiooni käigus õpitud seos stiimuli ehk rahvahulga tähelepanu alla sattumise ja reaktsiooni ehk võitluseks või põgenemiseks valmistumise vahel. Kuivõrd stiimuli-reaktsiooni ahelas ei organiseerita teadmisi uudsel moel, poleks siin justkui mõtlemisele kohta.
Tõendid tunnete refleksiivsust aga ei kinnita. Kui tunded oleksid refleksiivsed, peaks näiteks madu tekitama ärevust olenemata sellest, kas teda kohatakse metsateel või loomaaias klaasi taga. Kuigi väheseid jätab klaasitagune madu päris külmaks, on enamiku inimeste mao-reaktsioonid metsas ja loomaaias siiski selgelt erinevad. Samuti peaksid refleksiivsed tunded eri kontekstides lahti rulluma töökindlalt ja ühetaoliselt, tegelikult on afektiivsed seisundid aga kontekstide lõikes küll sarnased, kuid mitte identsed.[4] Sama stiimul võib tekitada erineva reaktsiooni, näiteks kui tänane palganumber rõõmustab meid vähem, kui sama number oleks rõõmustanud 10 aastat tagasi. Ja sarnane reaktsioon võib eri kontekstides väljenduda erinevalt, näiteks kui ärritus vanemast naisterahvast naabri suhtes väljendub hääle tõstmises, samal ajal kui samaväärne ärritus meessoost ülemuse suhtes jääb väljendumata. Tunded on küll paindumatumad kui mõtlemine, aga samas paindlikumad, kui refleksi järeltulijalt oodata võiks.
Tõendeid tunnete paindlikkusest pakub ka kultuuride võrdlemine. Isegi kui tuhanded uuritud keeled iseloomustavad tundeid sisult samade intensiivsuse ja valentsi telgede alusel, piiritlevad nad diskreetseid emotsioone mõnevõrra erinevalt. Näiteks pärsia keeles on sõna, mis tähistab leina ja kahetsuse kombinatsiooni, ning dargwa keeles on sõna, mis tähistab leina ja ärevuse kombinatsiooni.[5] Seega sõltub tunnete olemus vähemalt osaliselt kultuurist, mis ei tohiks nii olla, kui tunded oleksid tervikuna evolutsiooni käigus omandatud ja seega sünnist saati suuresti paigas. Sarnasele järeldusele viitab ka emotsiooni näoväljenduste osaline, kuid mitte täielik kultuuriline universaalsus. Kui mõnda aega arvati, et vähemalt üllatus, rõõm, kurbus, viha, hirm ja vastikus väljenduvad kõigi maailma inimeste nägudel äravahetamiseni sarnaselt, siis viimastel aastatel on selgunud, et kultuurilise üksmeele osakaal langeb, kui kasutada avatumaid uurimismeetodeid (nt küsida, mida tunneb pildil kujutatud inimene, ilma vastusevariante ette andmata).[6]
Afektiivsete reaktsioonide kulgemine ja areng ilmutavad seega kontekstitundlikkust, mida oleks raske seletada mõttevaba refleksiivse mudeliga. Tarvis on alternatiivset mudelit, mis seletaks tunnete kiirust ja paindumatust ilma eksliku eelduseta, et tunded on mõtlemisest olemuslikult erinev refleksiivne nähtus. Teksti teine osa tutvustab üht sellist mudelit.
Tundes peituv mõtlemine avab olukorra motivatsioonilise tähenduse
Emotsioonide ja muude tunnete teaduslik seletamine on endiselt vaidluste tallermaa.[7] Püüdmata kõiki häid pakkumisi integreerida, keskendun ühele minu jaoks atraktiivsele lähenemisele, mida võiks nimetada afektiivseks tõlgendusteooriaks.[8]
See lähenemisviis võrdleb tundeid regulatiivsete süsteemidega, näiteks auto püsikiirusehoidja.[9] Kiirusehoidja on suhteliselt lihtne süsteem, mis reguleerib suurema süsteemi ehk auto toimimist väljundi abil, mille ta on välja mõelnud kaht sisendit võrreldes. Kiirusehoidja üks sisend on arusaamine, millise kiirusega auto parasjagu liigub. Teine sisend on autojuhi soovitud sõidukiirus. Süsteemi väljund on kahe sisendi erinevus, mis mõjutab mootori jõudlust. Kui tegelik kiirus jääb soovitust aeglasemaks, lisab kiirusehoidja mootorile jõudu ning kui tegelik kiirus ületab soovitut, siis vähendab seda. Sellest lihtsast tehtest (ehk negatiivsest tagasisideringest) piisab, et auto käituks eri olukordades, nii tõusul kui langusel, eesmärgipäraselt. Tõlgendusteooria väidab, et afektiivsed seisundid tekivad suuresti samal põhimõttel: tunnete tuum on tõlgendussüsteem, mis reguleerib käitumist, teisendades kaks sisendit uudseks väljundiks.
Tõlgendussüsteemi sisendid on tajutud olukord ja soovitud olukord. Tajutud olukord on inimese parim pakkumine selle kohta, mis tema ümber ja sees parasjagu toimub. Mõnikord on see ilmselge, näiteks kui kuulaja ütleb lektorile otsesõnu, et kahtleb tema asjatundlikkuses. Teinekord nõuab olukorra tajumine aga järeldamist – kui auditooriumis haigutatakse, siis kas see näitab ettekande igavust, vähest und või hapniku vähesust ruumis? Teine tõlgendussüsteemi sisend on soovitud olukord ehk pilt maailmast, mis vastab inimese vajadustele, motiividele, väärtustele, normidele ja eesmärkidele ehk lühidalt, motivatsioonile. Soovid võivad olla enam või vähem esiplaanil. Loengu ajal võib lektori fookuses olla soov jõuda oma slaidiesitlusega lõpuni. Samal ajal on tagaplaanil ka teisi soove, näiteks teha nalja ja vältida ise naerualuseks sattumist või meeldida kuulajatele ja areneda esinejana.
Tõlgendussüsteemi väljund on afektiivne tõlgendus ehk arusaamine olukorra motivatsioonilisest tähendusest. Mida auditooriumi ees seismine lektorile pakub, millega teda ähvardab ning mida ta selles olukorras mõjutada saab? Olukorra motivatsiooniline tähendus ei ole olukorra omadus, vaid olukorra ja inimese suhte omadus. Ühe ja sama olukorra motivatsiooniline tähendus võib seega inimeseti erineda. Näiteks taimetoidu puudumine menüüst ei tähenda omnivoorile suurt midagi, aga taimetoitlasele tähendab see vastuolu tema sooviga täita kõhtu oma tõekspidamisi ohverdamata. Olukorra motivatsiooniline tähendus võib erineda ka ühe ja sama inimese lõikes. Kui taimetoitlasel juhtub parasjagu kõht täis olema, pakub taimetoiduta menüü motivatsiooniliselt vähem riuklikku olukorda.
Kuna olukorra motivatsiooniline tähendus sõltub nii olukorrast kui indiviidist, nõuab selle tunnetamine kahe representatsiooni teatud tüüpi organiseerimist – ehk mõtlemist. Tõlgendusteooria kohaselt on mõtlemine seega mitte tunnete vastand, vaid enamiku tunnete tekkimisel osalev protsess! Mõtlemine pole tunnetes päris vältimatu, sest mõned tunded – näiteks mure nutva lapse pärast – võivad käivituda kas evolutsioonilise või individuaalse arengu käigus õpitud assotsiatsiooni kaudu. Aga valdav enamik täiskasvanud inimese tundemaailmast on minu hinnangul tõlgenduste abil paremini seletatav kui assotsiatsioonide kaudu.
Tõlgendusteooria suudab seletada ka seda, miks mõtlemist sisaldavad tunded võivad siiski olla kiired ja paindumatud. Tunded tekivad kiirelt ja muus mõttes automaatselt seetõttu, et tõlgendussüsteemi ees seisev mõtlemisülesanne ehk tajutud ja soovitud olukordade võrdlemine on üsna lihtne. Lektori meelehärmi tekkimiseks piisab, kui tema tõlgendussüsteem tuvastab, et tajutud pilt haigutavast kuulajast ei lange kokku soovitud pildiga innukast kuulajast. Tunnete paindumatuse võib aga omistada asjaolule, et üks kahest tõlgenduse käigus võrreldavast pildist – soovitud olukord – ei ole ülemäära läbiräägitav. Eksistents, mis jätab kustutamata nälja ja janu või rahuldamata vajaduse olla kaaslaste poolt omaksvõetud ja osata oma tahtmist saada, muutub üsna pea talumatuks. Kui vajaduste rahuldamist saaks lõputult edasi lükata, kaotaksid nad oma liikumapaneva ning elu säilitava ja arendava jõu.
Ave Taavet 2020
Tundes peituv mõte aitab ressursse otstarbekalt investeerida
Tõlgendusteooria järgi on tunnetes mitte ainult mõtlemist, vaid ka mõtet ehk ratsionaalsust. Ratsionaalsust võib muuhulgas määratleda otstarbekusena: ratsionaalne on mistahes käitumine, mis aitab pikemas perspektiivis eesmärke saavutada. Sellest vaatest on kiirusehoidja ratsionaalne, kuna ta aitab mäkketõusul autol aega kaotamata eesmärgi poole liikuda ning mäest laskumisel kütust säästa. Tunnete mõju käitumisele on sageli, kuigi mitte alati, samalaadselt ratsionaalne.[10]
Mõned tunded aitavad õigel ajal pingutada ehk ressursse investeerida. Kui tajutud olukord jääb soovitust mõnevõrra maha, võivad tekkida ebameeldivad tunded nagu ärevus ja viha, mis mobiliseerivad nii kehalisi kui psüühilisi ressursse. Neis tunnetes osalev autonoomse närvisüsteemi sümpaatiline haru kiirendab skeletilihaste tõhusamaks käitamiseks südame ja kopsude tööd ning laiendab lihastööga tekkiva soojuse hajutamiseks higinäärmeid ja nahalähedasi veresooni. Psüühiliste ressursside mobilisatsioon seisneb sageli tähelepanu pühendumises tundega seotud info töötlemisele muu info arvelt. See võib olla tajutav näiteks tunnelnägemise, teisenenud ajataju või eneseunustamisena. Kehalisi ja psüühilisi ressursse mobiliseerivad ka positiivsed tunded nagu elevus ja lootus, mida tekitab soovitud olukorra käeulatuses olek. Paljude intensiivsemate negatiivsete ja positiivsete tunnete üks mõte on seega aidata inimesel eesmärkide nimel pingutada, nii nagu kiirusehoidja lisab mäkketõusul gaasi.
Vähem intensiivsed tunded seevastu aitavad sageli ressursse säästa ja taastada, nagu püsikiirusehoidja säästab allamäge sõites kütust. Tajutud olukorrad, mis vastavad täielikult soovitud olukorrale või suisa ületavad seda, võivad tekitada positiivseid tunded, näiteks kergendust ja rahulolu. Nende malbete tunnete üheks rolliks peetakse kehaliste ja psüühiliste ressursside lahtihaakimist juba saavutatud pürgimuste teenistusest. Füsioloogiliselt väheneb autonoomse närvisüsteemi sümpaatilise haru aktivatsioon ning suureneb parasümpaatilise haru panus puhkamisse, seedimisse ja kudede taastamisse. Psühholoogiliselt väheneb tähelepanu eksklusiivsus ning see võib väljenduda hajeviloleku, aga ka loovusena. Huvitaval kombel toovad osalt sarnaseid muutusi kaasa ka madala intensiivsusega negatiivsed tunded nagu abitus ja kurbus, mida tekitavad soovitud olukorrast püüdmatult kaugele jäävad tajutud olukorrad. Nende tunnete üks mõte on kehaliste ja psüühiliste ressursside vabastamine lootusetuks muutunud eesmärkide poole püüdlemise teenistusest.
Tõlgendusteooria vaatleb tundeid seega nii mõtestatud kui mõttekate nähtustena. Näiteks lektor, kellele ärevus oleks täiesti tundmatu, ei viitsiks ilmselt loenguteks piisava põhjalikkusega valmistuda. Mis saab aga siis, kui ärevus või muud tunded kasvavad oma abistavast rollist välja ning kujunevad otstarbekust pärssivaks probleemiks? Nagu teksti kolmandas osas juttu tuleb, avab mõtlemise roll tunnetes ukse ka afekti reguleerimisele.
Kui tundes on mõtet, siis saab tunnet ka ümber mõelda
Pragmaatik (eeldusel, et ta nii kaugele on jaksanud lugeda) küsiks nüüd, kas sellest kõigest mingit tolku ka on? Õigustatud küsimus, sest nähtuse mõistmine pole tingimata rakenduslik. Näiteks hingamise ja seedimisega saavad kenasti hakkama ka need, kes füsioloogiat ei tunne. Ka tunnete tundmiseks pole tundeid tunda vaja, aga tunnete reguleerimisel võib sellest abi olla küll.
Tunnete reguleerimine seisneb mitmesugustes teadvustatud ja teadvustamata käitumistes, millega inimesed oma afektiivseid seisundeid sihipäraselt muuta püüavad. Näiteks paljud reageerivad loomaaia klaasitagusele maole esmalt hirmuga, kuid asendavad selle tunde hetk hiljem leebema ärevuse või positiivsema elevusega. See ongi afekti regulatsioon. Afekti regulatsioonile võib läheneda kui oskusele, mida arendada eneseabiraamatu, meditatsioonitundide või psühhoterapeudi toel. Aga enamiku inimeste psüühika tegeleb afekti regulatsiooniga ka täiesti omal algatusel.
Sageli tekib afekti reguleerimise vajadus siis, kui tõlgendussüsteem lähtub olukorra motivatsioonilise tähenduse väljamõtlemisel liiga kitsast soovide ringist. Näiteks kui koogitükki võrrelda ainuüksi maitsenaudingu motiiviga, on igati mõttekas vajutada koogi suunas liikuvale käitumisele isutunde näol gaasi juurde. Psüühika kui terviku seisukohalt on aga mõttekas silmas pidada lisaks ka muid, näiteks hea tervise ja välimusega seotud soove. Afekti regulatsiooni süsteem käivitubki siis, kui mõni tunne, näiteks koogiisu, läheb vastuollu oluliste eesmärkidega nagu dieedipidamine. Regulatsioonisüsteem püüab sel juhul isutunnet vähendada, mõeldes näiteks tundidele, mis koogitüki kaloraaži kulutamiseks tuleks veeta spordisaalis. Regulatsioonisüsteem on psüühika lahendus tõlgendussüsteemi mõningasele müoopilisusele.
Afekti reguleerimise süsteemi töövahenditeks on eri strateegiad, mida võib jagada nelja rühma.[11] Üks variant on muuta tegelikku olukorda. Näiteks inimene, kes ei soovi kogeda õudusfilmist tingitud õõva, võib lihtsalt kanalit vahetada! Teine variant on juhtida oma tähelepanu. Kui õudusfilmi mingil põhjusel vaatamata jätta ei saa, võib mõttes sellegipoolest tegeleda millegi meeldivamaga. Kolmandaks võib proovida tagasi keerata tunde väljendusi, näiteks aeglustada oma hingamist filmist tingitud pingeseisundi maandamiseks. Neljas ja siinkohal kõige huvitavam viis afekti reguleerimiseks on muuta tõlgendust ehk olukorra motivatsioonilist tähendust. Näiteks võib õudusfilmi vaadates mõelda sellele, kuidas film õieti tehtud on, muutes filmitegelase õnnetu käekäigu täiesti ebaoluliseks.
Kuivõrd tõlgendust võib pidada mõtlemiseks, pole ümbertõlgendamine muud kui mõtlemise muutmine. Selgub, et tunnete muutmine mõtlemise kaudu on sageli kõige tõhusam ja oluliste kõrvalnähtudeta viis afekti reguleerimiseks. Näiteks leidsime me 2016. aastal Donald Trumpi valimisvõidust häiritud inimesi küsitledes, et kõige paremini kohanesid vastajad, kes kasutasid šokiga toimetulekuks kõige sagedamini ümbertõlgendamist.[12] Meie uurimistulemus liitub pika tõendite riviga ümbertõlgendamise kasulikkusest, eriti olukordades, mida pole võimalik muuta. Huvitaval kombel napib ses tõendirivis aga selgeid vastuseid küsimusele, millest ümbertõlgendamine täpsemalt koosneb. Koos heade kolleegidega pakkusin hiljuti välja uue teoreetilise mudeli, mis rakendab afektiivse tõlgendusteooria selle probleemi lahendamise teenistusse.[13]
Ümbertõlgendamine algab taju või soovi korrigeerimisest
Ümbertõlgendamise aktiivaine otsingud teeb keerukaks ümbertõlgendamiseks liigituvate käitumiste paljusus. Lektorid üle ilma võitlevad esinemisärevuse vastu kümnete eri mõttemuutustega, öeldes endale näiteks, et on piisavalt hästi ette valmistunud; et kuulajate arvamus pole tegelikult oluline; et ärevus parandab sooritust; et valu läheb mööda; et nad tulevad toime, mis iganes ei juhtu; et nende tugevused asuvad mujal; et igavus on kuulaja rumaluse süü; et seda teemat ei saagi kaasakiskuvalt käsitleda; et see, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Kuidas taolist paljusust süsteemselt analüüsida? Üks variant on appi võtta tõlgendusteooria tees, et tõlgendus tekib tajutud ja soovitud olukorra võrdluses. Tõlgenduse muutmine peaks seega alati algama kas tajutud või soovitud olukorra korrigeerimisest.
Taju on vahetevahel korrigeeritav seetõttu, et me ei tunneta maailma mitte vahetult, vaid mentaalsete representatsioonide vahendusel. Näiteks tajudes sõprust, ei toetu me ühelegi kindlast meeleorganist pärinevale aistingule, vaid mentaalsele mudelile, mille oleme keele, kultuuri ja kogemuse põhjal omandanud. Taju taoline tuletuslikkus jätab õhku võimaluse, et tajume mõnd olukorda veidi valesti. Näiteks kui sõber pole mu küllakutsele vastanud, siis võin esimese hooga tajuda selle põhjusena sõbra leiget suhtumist minusse. Järele mõeldes võin aga tajuda ka võimalust, et sõber pole mu kutset lihtsalt märganud. Need ühe ja sama olukorra eri tajumuljed viivad eri emotsionaalsete tagajärgedeni – esimene solvab, teine mitte. Kui mu afekti regulatsiooni süsteem soovib mind solvumisest säästa, saab ta hääletada emotsionaalselt soodsama tajumulje poolt. Muidugi ei saa musta lihtsalt valgeks mõelda. Aga paljud tundeid tekitavad olukorrad on piisavalt mitmetähenduslikud, et tajukorrektsiooniks oleks arvestatavat ruumi.
Tajukorrektsiooni käigus võib abi olla nii tajumuljete usutavuse vähendamisest kui suurendamisest. Näiteks kui raadios mainitakse anonüümset liiklusõnnetuse ohvrit, kelle sugu ja vanus langevad kokku mõne tuttavaga, võib tajumulje just selle tuttava õnnetusse sattumisest tunduda põhjendamatult usutav. Sellises olukorras on abi murettekitava tajumulje usutavuse vähendamisest, ilma et mõne teise mulje usutavus tingimata suureneks. Teinekord on aga abi vastupidisest tajukorrektsioonist, mis suurendab meeldiva tajumulje usutavust ilma teiste muljete usutavust vähendamata. Näiteks võistluseks valmistuv sportlane võib peas läbi mängida ennekõike edukaid stsenaariume. Enamasti saab usutavuse vähendamist ja suurendamist kasutada aga üheaegselt. Näites saab lektor vähendada oma usku võimalusse, et higi tema otsaesisel on kaugele näha, ja samal ajal suurendada usku võimalusse, et isegi kui see on näha, siis ei suhtu kuulajad sellesse halvustavalt.
Lisaks tajutud olukorra korrigeerimisele saab regulatsioonisüsteem korrigeerida ka soove, mille valguses tõlgendussüsteem olukorrale hinnanguid annab. Võimaluse selleks annab tõsiasi, et inimestel on peale esiplaanil oleva soovi enamasti tagaplaanil ka rida teisi soove. Näiteks võib lektoril loengusaalis olla esiplaanil soov pidada kütkestavaid loenguid, kuid tagaplaanil keerelda ka soov arendada oma teadmisi. See annab regulatsioonisüsteemile võimaluse soove esi- ja tagaplaani vahel ringi liigutada. Näiteks olukord, kus kuulaja esitab küsimuse, millele lektor vastust ei tea, võib esmapilgul näida ebameeldiv, kuna on vastuolus esiplaanil oleva sooviga pidada kütkestavat loengut. Lektor võib end aga paremini tunda, kui nihutab kütkestava loengu soovi kõrval esiplaanile ka soovi ennast arendada, millega tekkinud olukord on kooskõlas.
Soovikorrektsioon võib seisneda nii soovide esiplaanilt eemaldamises kui ka sinna lisamises. Näiteks võib tunnustusest ilma jäänud töötaja endale meenutada, et tunnustuse jagamine sõltub onupojapoliitikast ja seega on selle saamine üpris väärtusetu. Sel juhul väheneb esiplaanil oleva soovi väärtus ilma ühegi tagaplaani soovi väärtuse suurenemiseta. Alternatiivina võib tunnustuseta jäänud töötaja lisada esiplaanile mõne uue soovi. Näiteks meenutada, et tunnustusest ilmajäämine on hästi kooskõlas seni tähelepanuta jäänud sooviga mitte tekitada kolleegides kadedust. Nagu tajukorrektsiooni versioone, saab ka soovikorrektsiooni versioone kasutada paralleelselt. Näiteks saab sõnu puterdav lektor lasta lahti soovist esitada perfektne sõnaline sooritus ning keskenduda kuulajates hea õpikogemuse tekitamisele.
Tõlgendusteooria aitab seega eristada nelja ümbertõlgendamise strateegiat – algse tajumulje usutavuse vähendamine, alternatiivse tajumulje usutavuse suurendamine, esiplaanisoovi väärtuse vähendamine ja tagaplaanisoovi väärtuse suurendamine. See klassifikatsioon on üks näide tõlgendusteooria kasulikkusest tunnetega toimetuleku mehhanismide mõistmisel.
Niisiis oleme astunud kolm sammu täpsema talupojatarkuse suunas. Esimene samm laiendas mõtlemise tähendusruumi veepealselt sisekõnelt veealusele representatsioonide organiseerimisele ja nihutas tunnete tähendusruumi refleksiivselt reaktsioonilt regulatiivse süsteemi suunas. Teine samm tutvustas tõlgendusteooriat, mis näeb tundeid käitumise enamjaolt mõttekate regulaatoritena. Mõtterikaste tunnete tuumaks on kiirusehoidjat meenutav tõlgendussüsteem, kus mõeldakse enamasti automaatselt välja olukorra motivatsiooniline tähendus. Tõlgendusteooria lubab tunnetel olla kiired, ilma et nad peaks olema mõttevabad ja paindumatud – ilma et nad peaksid olema refleksiivsed. Kolmas samm asus tõlgendusteooria abil kaardistama afekti muutmist mõtlemise muutmise teel ehk ümbertõlgendamist. Kui tunded tekivad tajumulje ja soovide võrdlusest, siis saab tundeid muuta tajumuljet ja soove korrigeerides.
[1] A. Toomela, Kultuur, kõne ja Minu Ise. Tallinn, 2016.
[2] D. Kahneman, Thinking, Fast and Slow. London, 2011.
[3] A. Moors, Automatic Constructive Appraisal as a Candidate Cause of Emotion. Emotion Review, 2010, kd 2, nr 2, lk 139–156.
[4]4 A. B. Eder, K. Rothermund, Emotional Action: An Ideomotor Model. Rmt-s: Handbook of Psychology of Emotions. Toim. C. Mohiyeddini jt. Hauppauge (NY), 2013, lk 28.
[5] J. C. Jackson jt, Emotion Semantics Show Both Cultural Variation and Universal Structure. Science, 2019, nr 366, lk 1517–1522.
[6] L. F. Barrett jt, Emotional Expressions Reconsidered: Challenges to Inferring Emotion from Human Facial Movements. Psychological Science in the Public Interest, kd 20, nr 1, lk 1–68.
[7] L. F. Barrett, Navigating the Science of Emotion. Rmt-s: Emotion Measurement. Toim. H. L. Meiselman. Oxford, 2016, lk 31–63.
[8] A. Moors, Automatic Constructive Appraisal as a Candidate Cause of Emotion; C. S. Carver, Control Processes, Priority Management, and Affective Dynamics. Emotion Revue, 2015, kd 7, nr 4, lk 301–307; A. Moors, Appraisal Theory of Emotion. Rmt-s: Encyclopedia of Personality and Individual Differences. Toim. V. Zeigler-Hill, T. K. Shackelford. New York, 2017, lk 1–9.
[9] C. S. Carver, Control Processes, Priority Management, and Affective Dynamics.
[10] Sealsamas.
[11] J. J. Gross, H. Uusberg, A. Uusberg, Mental Illness and Well-Being: An Affect Regulation Perspective. World Psychiatry, 2019, kd 18, nr 2, lk 130–139.
[12] A. Mehta jt, The Regulation of Recurrent Negative Emotion in the Aftermath of a Lost Election. Cognition and Emotion, 2019 oktoober, lk 1–10.
[13] A. Uusberg jt, Reappraising Reappraisal. Emotion Review, 2019, kd 11, nr 4, lk 267–282.
