Naine ja kuu: Kiirpilk maailmarevolutsiooni puberteeti

Märts, 2021

MARIKA MIKLI

Moskvas ilmuv teooria, kirjandusloo, kriitika ja bibliograafia ajakiri Novoje Literaturnoje Obozrenije avaldab 1996. aasta 20. numbris Eric Naimani artikli “Punase ukse taga: sissejuhatus NEP-i gootikasse”. Artikkel annab linnulennulise ülevaate varase nõukogude ajaloo ideoloogilistest heitlustest, toetudes tollastele teaduslikele ja kirjanduslikele üllitistele. Muuhulgas vaatleb Naiman ka seksuaalsust (sh eriti naist) puudutavaid probleeme 1920. aastail.

Sel vanade seaduste (ka loodusseaduste) ümberhindamise kõrgajal püüti teiste igandite seas revideerida üht igakuist tsüklilist nähtust naise elus. Sverdlovi-nimelise Kommunistliku Ülikooli rektor Ljadov avaldas raamatu, mille aluseks olid tema loengud kõrgemas parteikoolis. Ljadov kinnitas, et pideva suguelu (sh menstruatsiooni) määris naisele kaela kapitalism. Mitte ühtki looma ei valitse sugutung kogu aasta vältel, väitis Ljadov, loomad alluvad sellele vaid kevaditi ja see olevat normaalne. Ka inimene olevat väga pikka aega samuti talitanud, mida tõendavat terve hulk ajaloolisi mälestisi. Eraomandi tekkega muutus ka naine eraomandiks, kes pidi igal ajal olema valmis oma isanda kirge rahuldama.

Ljadov oli küll tähtis parteiajaloolane, kuid tema seisukohti ei võetud ümberlükkamatu tõena. Nii näiteks kritiseeris Ljadovit 1925. aasta 1. jaanuari Izvestijas Tervishoiu rahvakomissar Semaško. Semaško arvates olid nii Ljadov kui ka tema mõttekaaslane, psühhoneuroloog A. B. Zalkind (avaldas komsomoliajakirjanduses hulga artikleid sugukihust) võhikud nii bioloogia kui ka ajaloo faktide suhtes ja püüdsid Marxi pahupidi keerata. Ka paljudel loomadel on menstruatsioon, väitis Semaško, ja mis puutub kapitalismieelsesse aega, põdesid igakuist tõbe juba vanad roomlannad.

Seksuaalsete (sh menstruatsiooniga seotud) tabude “universaalse” tähenduse üle olid psühhoanalüütikud ja antropoloogid juba ammu pead murdnud. Kuid varase nõukogude kultuuri uurijaid huvitasid sealjuures eriti just need spetsiifilised sotsiaalsed pinged ja häired, mis tõid seksiteema koguni nõukogude valitsuse keskse häälekandja lehekülgedele. Uurigem meiegi Eric Naimani juhatusel, kuidas noor totalitaarsuse poole kulgev riik suhtus inimkehasse ja selle seksuaalsusesse.

Aastatel 1918–1921 dikteeris loomingulisi kujundeid organiseeritud, kollektiivse keha diskursus. Nõukogude ühiskonna kollektiivseid saavutusi näidati proletkultlikus luules ja proosas enamasti kehalise sümboolika kaudu. Kollektiivset keha ülistati ekstaatilistes hümnides: proletariaadi psühholoogias kanduvad ühest maailma äärest teise võimsad vaimsed voolud, nii et pole enam olemas miljoneid päid, on vaid üks maailmapea. Kollektiviseeritud polnud mitte üksnes keha, vaid ka selle sisemised füsioloogilised protsessid.

Kuid NEP-i ajal hakkas kollektiivne keha lagunema. Teades, kui tähtsat osa füsioloogiline kujundlikkus mängis sõjakommunismi diskursuses, pole midagi imestada, et ka NEP-i ajal väljendus üldine ideoloogiline pinge arutluste kaudu keha ja eriti soolisuse üle. Seksuaalküsimuse domineerimine oli üsna loomulik meeleheitele viidud skisoidses kollektiivis, kes püüdis säilitada ideoloogilist puhtust ja oli samal ajal sunnitud sõlmima oma vaenlasega kaubandusliku lepingu. “Me astume kodanlusega teadlikult vabaabiellu,” ütles Karl Radek 1922. aastal.

Bolševistlikud liidrid püüdsid tagasipöördumist heterogeensuse juurde seletada kuidas oskasid, kuid neid piinas teadmine, et kollektiivne keha laguneb, ja mis veel hullem – see heterogeenne kogum (sh seksuaalsus) ei allu enam kontrollile.

Sõjakommunismi päevil nõukogude riigi rajajad seksuaalküsimustega ei tegelnud, soolistele erinevustele ja selle tagajärgedele tähelepanu ei pööratud. Põllumajanduse rahvakomissariaadi ajakirja Punane Kündja esimeses numbris 1919. aastal väidab Rjurik Ivnev veendunult, et kui naisel on mehega võrdsed õigused, siis kaovad iseenesest ka kõik keerulised sugudevahelised probleemid. Ja üldse – sotsialistlikus ühiskonnas pole ei mehi ega naisi – on vaid täieõiguslikud kodanikud, seltsimehed…

NEP-i tagajärjel muutus sooküsimus taas aktuaalseks. 1925. aastal väitis Leningradi ülikooli professor endokrinoloog A. V. Nemilov, et pole olemas inimest kui niisugust, vaid on mees ja naine. Nemilov oli palju aega pühendanud niisuguse ilmingu väljaselgitamisele nagu hormoonide “diktatuur” naise ajus ja tema arvates ei saanud naist tema bioloogilisest tragöödiast päästa ei ühiskondlik toitlustamine ega ka ühiskondlik lastekasvatus.

Niisiis sai soolisest erinevusest omamoodi ekraan, kuhu häiresignaalidena projitseerusid teisedki pinged, mida põhjustas ühiskonna suundumine sõjakommunismi ideelisest ühtsusest NEP-i määramatusse. Kuna tubli kommunist ei saanud endale lubada poliitilist opositsiooni NEP-i suhtes, kanaliseeriti allasurutud tunded vastikusse sugulise heterogeensuse ja seksuaalsuse vastu.

Suguline küsimus koondas töölisi miitingutele ja köitis lugejaid Komsomolskaja Pravdas ning Izvestijas. Partei ja komsomoli jaoks oli seksuaalsus nii kontrolli vahendiks kui ka eesmärgiks. Bioloog V. Zavadovski rääkis 1926. aastal tungivast vajadusest kutsuda noori korrale uue, proletaarse, teaduslikult põhjendatud eetika abil. See eetika tulevat toime asjadega, mille puhul traditsioonilised meetodid on jõuetud. Zavadovski pidas siinjuures väga tähtsaks oskust oma instinkte talitseda, kasutada pidurdusreaktsiooni, mis nõudvat pidevat ja visa treeningut.

Nõukogulik seksuaaldiskursus oli 1926.–1927. aastal just nimelt selline “treening” – protsess, kus diskussioon kõigepealt erotiseeriti, et teda hiljem osavalt politiseerida. Siin mängisid väga tähtsat osa kirjandus ja kriitika. Näiteks kirjutas kirjanik teose, mis puudutas sugulisi küsimusi. Sellele järgnes viivitamatult kriitiliste kirjade ja artiklite laviin, mis kvalifitseeris teose pornograafiliseks ja provotseeris nn dispuute ja kommentaare ajakirjanduses. Tegelik eesmärk oli aga eraelu autonoomsuse hävitamine, intiimse koloniseerimine. Õpetliku näite tõi 1927. aastal ÜK(b)P KK kirjastusosakonna juhataja Sergei Gussev, kelle arvates õhk on seksiprobleemidest lausa paks ja pole mingi ime, et kõik see, millest alatasa kirjutatakse, jõuab ka pioneeride teadvusse, olles sealjuures muutunud füsioloogilisest probleemist ühiskondlikuks.

Gussevi retoorika lubab oletada, et selliseid vaidlusi tajuti kui ühiskondlikku survet seksuaalsusele. Revolutsioonieelsel ajal tuli seksikirjanduses tihti ette, et kangelannat võrgutav isik oli autori alter ego. Kümme aastat pärast revolutsiooni töötas tekstuaalne võrgutamine juba märksa kõrgemal metatekstuaalsel tasandil. Võrgutajaks oli võim oma häälekandjate abil ja objektiks mitte raamatukangelased, vaid reaalsed lugejad.

Paljude poleemikat tekitanud nn pornograafiliste tekstide keskmeks oli vuajerism – tekste serveeriti kui mõne naise kirju või pihtimust, pretendeerides dokumentaalsusele. Lugeja seisis otsekui kellegi ukse taga ja nägi läbi lukuaugu ähmaselt vaid selle teise üksikuid kehaosi. Ühesõnaga – lugejast sai sissetungija ja samal ajal oli ta ise riiklikul tasandil sissetungi ohver.

1920. aastatel tunti nõukogude kultuuri kõigis valdkondades ärevust selle “vana” ees, mis NEP-i tagajärjel ajaloo prügikastist välja oli roninud. Ja eriti mugavaks kaevikuks “elavale laibale” peeti seksi. Ülalmainitud A. Nemilov avaldas 1925. aastal ülimenuka raamatu “Naise bioloogiline tragöödia”. “Iga suguakt on eelkõige ülimalt tähtis protsess, kuna sellel võivad olla määratud tagajärjed,” kirjutas Nemilov. Nemilovi arvates sai minevik taaselustuda just suguakti tagajärjel. Võis moodustuda geenide kombinatsioon, mille kandja muutuks oma kaasaegsetele raskeks koormaks, sest selle asemel et tegelda ühiskondlikult kasuliku tööga, tuleks kodanikel turgutada kollektiivile ebavajalikku isendit.

1920. aastal soovitas L. Sorohtin seksuaalkasvatust ja marksistlikku pedagoogikat käsitlevas artiklis võtta kurss aseksualiseerimisele, sest minevikupärandina leiduvat nõukogude elus veel sugulist räpasust ja patoloogiat, mida nepmanid püüdvat taaselustada.

Kuid NEP-i aastate nõukogude ideoloogid meenutasid heldimusega oma kuldaega – sõjakommunismi, mil valitses maksimaalne sublimatsioon. NEP-i aastatel koostatud kasvatusjuhendid tütarlastele seovad Kodusõja-aegse karskuse ja kasinuse tihti faktiga, et paljud naised kannatasid noil näljaseil aastail amenorröa (menstruaaltsükli katkemise) all. Peaaegu kõigis tollastes sugulisust käsitlevais artiklites püüti tõestada revolutsiooni ja kodusõja nõrgendavat mõju inimese sugukihule. Revolutsioonilistes tingimustes muutuvat seksuaalenergia sotsiaalseks energiaks.

Näib, et NEP-i argipäevale eelistati sõjakommunismi ja raugematut klassivõitlust. Määratledes nepmaneid kui “naudingumasinaid” ja naisi kui kapitalismi viimase staadiumi põhilisi ihalusobjekte, jõudsid nõukogude pedagoogid hirmuäratavate järeldusteni: mees hakkavat naise, oma orjatari juures kultiveerima just neid omadusi, mida tal endal vaja läheb. Haaremiõhkkond – vürtsitatud toidud, erootilised laulud, tantsud, jutud, organismi teatud osade kunstlik kultiveerimine – muutvat vaba, harmooniliselt arenenud naise kohutavaks elajaks, kes muule ei mõtlevatki kui oma isanda sugukihu rahuldamisele.

Naine olevat aga niigi üks õnnetu olend. Meile juba tuttav endokrinoloog A. Nemilov tunnistas kõigepealt lugejaile ausalt üles, et enne revolutsiooni ei saanud kommunistid bioloogilisest ebavõrdsusest rääkida, et mitte tumedatele jõududele midagi kätte mängida. Kuid NEP-i ajaks oli sugude sotsiaalne ja juriidiline võrdsus kindlalt kätte võideldud ja enam polnud tarvidust ilmselgeid asju maha vaikida. Ja bioloogiline ebavõrdsus on Nemilovi arvates palju sügavam ja tõsisem, kui arvavad need, kes ei tunne loodusteadusi. Nõukogude endokrinoloog määratles naist kui iseoma keha vangi, hormonaalsete protsesside tahtetut ohvrit. Naise õnnetu saatus tuleneb tema füsioloogiast, väitis Nemilov. “Naise väikesesse ja haprasse kehasse on loodus pannud hiiglasuured munasarjad (nagu jõehobusel)” ja lisaks olevat naisel veel – näiteks loomadega võrreldes – hüpertrofeerunud sisesekretsiooninäärmed. Naise suguorganid tähistasidki Nemilovi jaoks seda traagiliselt suurt osa, mida seksuaalsus on inimese arengus mänginud. Puhtalt nn inimlikuks peab Nemilov aga naise kiimalisust ja vastavate organite tugevat arengut.

Nemilov opereeris enamjaolt lääne allikatega, kombineerides neid unikaalse nõukoguliku (ja NEP-i) kogemusega. Kuid kõikidest naisega seotud košmaaridest ajas talle (ja teistelegi) kõige rohkem hirmu peale füsioloogiline, loodusest sõltuv tsüklilisus naise elutalitluses. See projitseeris vaimusilma ette ajaloo tsüklilise kordumise paratamatuse.

Kuid samas esines Nemilovi populaarteaduslikus loomingus ka optimistlikumaid momente. Oma raamatus elust ja surmast seletas ta eshatoloogiliselt meelestatud lugejaile kannatlikult, et elu kvaliteet olevat palju tähtsam kui elu pikkus ja et inimene peaks püüdlema meeldiva, rõõmsa elu poole. Kuidas sobib sellise vaatega Nemilovi arusaam naise õnnetust, agoonilisest elust? Raamat elust ja surmast annab ehk võtme selle küsimuse jaoks.

Nimelt kirjeldas Nemilov selles raamatus juhtumit, mida olevat justkui ise pealt näinud: rong sõitnud ühele naisele otsa ja lõiganud ta pooleks: alumine pool oli verest tühjaks jooksnud ja elutu, ülemine kehapool, mille veresooned rong oli kinni surunud, elas veel veerand tundi – hingas ja pilgutas silmi.

Võimalik, et Nemilovi jaoks oli emantsipatsiooni sümbol nimelt selline naine – ilma alumise kehapooleta, oma sooliste iseärasuste vanglast vabanenud. Võimalik, et Nemilov materialiseeris selle koletisliku juhtumi kaudu ajendi, mis pani teda kirjutama “Naise bioloogilist tragöödiat”.

Segadust ja ideoloogilisi vasturääkivusi produtseerinud NEP ei kestnud teatavasti kaua. Taas tuli aeg, mis ületas sõjakommunismi kaotatud paradiisi igatsevate teadlaste ja literaatide julgeimadki unistused. “Rahvaste isa” peletas kerge käeliigutusega kõik viirastused. Samasuguse kergusega vabastati naisekeha talle NEP-i ajal inkrimineeritud agoonilisusest.

Igavese nooruse eestvõitlejad nõukogude endokrinoloogias ei tegelnud enam munandite siirdamise ja seemnejuhade sulgemisega, et suurendada hormonaalset sisesekretsiooni ja vähendada ejakulatsiooni. Endokrinoloogid tegid nüüd teistlaadi katseid, süstides patsientidele preparaati, mis oli valmistatud rasedate naiste uriinist. Sel moel raviti 12 000 patsienti, nende seas Gorkit, Zetkinit ja Kuibõševi. Ja sigiminegi oli muutunud enesestmõistetavaks. Oma kõnes eesrindlikele kombaineritele 1935. aasta detsembris rõhutas seda ka Stalin:

“Meil räägivad praegu kõik, et töötajate materiaalne olukord on märgatavalt paranenud, elu on muutunud paremaks, elu on muutunud lõbusamaks. See on muidugi õige. Kuid see viib selleni, et elanikkond on hakanud palju kiiremini sigima kui vanasti. Suremus on vähenenud, sündivus suurenenud, puhast juurdekasvu tuleb võrratult rohkem. See on muidugi hea ja me tervitame seda. (Lõbus elevus saalis.)”

Ilmunud Vikerkaares 1996, 11–12