Pärnu 50 aastat tagasi. Kiri kodukandist
Juuni, 2021
Mul on alati olnud kehv mälu. Nii ei mäleta ma oma põhikooliajast kuni 7. klassini välja peaaegu mitte midagi peale pooltosina juhusliku stseeni. Mäletama hakkan sellest ajast, kui mu sõber, naabripoiss ja pinginaaber Meelis suri. Üks klassiõde ütles hiljem, et ma hakkasin peale seda rääkima. Miks, võiks uurida mõni psühholoog.
Mul on visuaalne mälu. Sellesse jäävad kinni pildid ja tunded, aga mitte sündmused ega faktid. Need on nagu eesti maalid umbes 1970. aastatel, kus realistlikud detailid ilmuvad välja abstraktsetest värvilistest pindadest. Nii olen ma mõnikord vaadanud ka neid töid nagu mäluaukudest välja ulatuvaid pilte. Ja mis on seal fakt? Mälestused ei ole tõde, mälestused on mälupildid. Tõde võib neis muidugi olla, vähemalt siis, kui kaks inimest sama asja ühtmoodi mäletavad. Või kui on olemas mingi „paber“. Aga tegelikult lähevad isegi aastad segi ja mõnikord tundub, et sündmusi ja aastaid ei saa kuidagi klappima. Võib öelda mingi ajavahemiku. Ma käisin keskkoolis 1968–1971 ja elasin Pärnus kuni aastani 1976. Need on need aastad.
Mälestused olevat nostalgiavahendid. Nostalgia on minevikuigatsus. Mul pole nostalgiat vanade aegade suhtes. Pigem ujuvad mälust välja seigad, mida mäletada ei tahaks, milles on midagi negatiivset, ebameeldivat. Sealjuures miskipärast mitte negatiivseid teod, vaid tegemata jätmised, mida hiljem on kahetsetud. Mälestused tegemata tegudest oleks ju huvitav teema.
Pärnu 1960.–1970. aastate piiril oli pisike provintsilinn, mis ärkas ellu suvel. Siis saabusid sinna suvitajad, keda üldiselt juutideks kutsuti. Juudid Moskvast ja eriti vist Leningradist nad enamasti ka olid. Nende kõrval saabusid ka Leningradi hipid ja linnast ja linna lähedal olevast Valgerannast sai kohati hipikoloonia. Ükskord läksime sinna tohutu karjaga mööda maanteed marssides, peale ärakeelatud pidu. Hipikultuur oli oluline asi. Hipide mängimine siis. Lilleline pluus, mille tädi mulle peale pikka nurumist õmbles. Paljajalu käimised suvel, nii et ühel kenal päeval kesklinnas sööklasabas seistes saatis keegi meile kallale miilitsa, kes viis meid jaoskonda. Pesusametist ise õmmeldud püksid. Nimesid ja loosungeid täiskirjutatud tennised. Ümmargused rinnamärgid. Vein ja rahustid (tabled, nagu me ütlesime), mis kokku andsid päris hea kaifi.
Suvel olid peod Vallikäärus. Tollane lava oli puust ja roheline, suure katusealusega. Selle ees oli suur puust tantsupõrand. Bändid mängisid laval ja publik tantsis põrandal, jalutas vallil või võttis Vallikraavi serva all viina. Vallikraav ise oli räpane paik. Sinna läks suur osa kesklinna solgist ja see otse öeldes haises. Aga puid ja põõsaid oli palju enam kui praegu ning nende varjus oli hea veini lürpida.
Alkoholiks oli viin või peedivein ehk kangestatud peletis, millest sai jubeda pohmaka. Mõnikord ka välismaine suhteliselt korralik vermut ja kuivakas ehk kuiv vein. Näiteks Rumeenia valge Murfatlar, mille tollase pudeli kaela küljes oli värviline pael, mille kandmise teksajaki tasku nööpaugus me üksvahe moodi ajasime. Joodi palju, aga mitte nii hullusti nagu mõned aastad hiljem.
Vallikäärus peeti muidugi igasuguseid pidusid. Aga päeviti mängisime me seal tihti raha peale kaarte, kahtekümmend ühte ja mängu, mida kutsuti sekaks (hääldatud venepäraselt, umbes sjeka). Mõnikord ilmus kohale võmmide komando ja sealt oli igas suunas hea jooksu pista. Raha muuseas oli tõeline. Seka panused algasid kümnest kopikast, aga pideva tõstmisega jõuti ikka rubladeni.
Miniseelikud olid moes ja see oli tõesti mini, mille mõõduks oli see, et ta istudes tagumiku alla ei ulatunud. Ja ühel suvel läks miskipärast tüdrukute seas moodi ilmuda peole püksata. Mäletan, kuidas kord kaklesid valli peal (huvitav, isegi koht tuleb silmade ette) publiku ovatsioonide saatel kaks üle linna tuntud peoloomast neiut. Üks oli tulnud peole aluspüksata ning asus mõnitama teist, kel olid püksid jalas. Lööming oli võimas.
Bändid olid. Kunagi oli olnud Loomaaed, mille nelja loomahüüdnimega tegijate hulka kuulusid ka Sokk Jüri Vlassov ja Hobune (Obe) Mati Murumaa, kellest hiljem sai Soku ja Mihkel (Bubi/Pubi) Smeljanski kaaslane Kuldses Trios. Bändi ei olnud minu teadliku peolkäimise ajal enam ammu, aga hüüdnimed elasid. Olid olnud ka Nord (kus oli liikmeks ka Bubi) ja Nemo, kus olulist rolli mängisid bassimängija Jüri Elken, kitarrist Toomas (Tom) Taul ning lauljad ja ka kohalikud hipid Enn Puistama (Puta) ja Kalju Metsamägi, kellest hiljem sai üks diskoisasid ja kelle juures me kuulasime biitlite valget albumit.
Ma käisin 2. keskkoolis, Koidula koolis, mis tollal asus kesklinnas, sajandi alguses ehitatud vanas majas. Maja oli kõrgete lagedega, süngevõitu ja pidevalt hämar. Koolipeod olid väga popid, aga ainult omadele. Nii et kooli vähestel meesõpetajatel tuli valvata uksi ja aknaid, sest sisse proovisid saada ka need, kes koolis ei käinud. Pidude atmosfäär oli alati hämar ja tantsimisel pigem kaelakuti tammumist soosiv.
Ja muusika oli sellele vastav. Linna peod olid palju rajumad. Seal käis higine rokkimine täie hooga. Ja bänd tegi publikuga, mida tahtis. Ükskord (oli see Sindis või rajooni kultuurimajas?) karjus keegi saali: „Ja nüüd kõik pikali!“ Ja nii ka sai. Rajud peod oli ka jaanipäevad, enamasti Audru pargis. Hommikupoole ööd oli linnatee palistatud tee ääres lesivate inimestega, mõni sinna varisenud, mõned paariti amelemas.
Meie kooli bändiks oli minu pidude aja alguses Viking. Viking oli kuulus. Seda vedas Jüri Valkonen, seal mängisid tema noorem vend Andres, Peeter Väljak, Mart Helme, Einar Keskpaik. Jüri Valkonen ja Helme olid vanemad, aga teised minust kaks aastat ees, Väljaku Pets ja Einar käisid mu tädipojaga ühes klassis. Tädipoeg ise oli ränk biitfänn. Ma ei räägigi pidevast Radio Luxembourgi ja muude selliste jaamade kuulamisest läbi ragina. See oli loomulik. Aga tema koostas ja tegi pidevalt ümber ja ümber käsikirjalist umbes A4 formaadis raamatut, milles olid biitlite pildid, laulusõnad, faktid jms. Nende kättesaamine oli tol ajal suhteliselt ilmaime. Eriti pildid, mida müüdi ja vahetati. New Yorgis elanud onu saatis mulle mõned numbrid National Geographicut. Ühes numbris oli pilt koopast (kusagil Lõuna-Euroopas?), kus oli ülipisikeselt näha ka mingi bänd. Me tädipojaga leidsime, et see on kindlasti Beatles. Sest näha mingit suvalist bändi ei ole midagi, aga omada pilti, mille peal on biitlid, see juba on. Arhitekt Mart Port käis Inglismaal mingil konverentsil ja kirjutas sellest raamatu „Arhitekti pilguga Inglismaal“ (1966). See sai kuulsaks, sest selles oli muuhulgas veidi sõimu biitlite aadressil. Aga ennekõike PILT.
Viking tegi ka oma lugusid. Väljaku Petsil oli kõrge ja huvitav hääl. Ning komme teha lauldes sõrmede ja kätega reie peal pisikesi žeste. Mingil ööl muuseas salvestasime mitu tema laulu kooli raadiostuudios. Mina olin raadios hingekirjas kui diktor ja toimetaja, tehnikuks oli Jüri Sandre (Jobs, Džops), meie majas samas trepikojas elanud naabripoiss (Jobsist sai hiljem Tallinnas helioperaator). Meil oli korralik tehnika, stuudiomakid ja suur helipult, saadud Pärnu päris stuudiost, mida valitses Felix Leet. Kuidagi me igatahes saime nädalavahetusel ööseks koolimajja jääda ja salvestada. Pets laulis kitarriga ja hommikul tuli mu klassivend Jaak Anton, kes oli õppinud viiulit, ja mängis peale ka viiulipartiid. Selle salvestuse lõpp oli midagi ebameeldivat, sest me panime kõlarid koridori ja lasime lugusid täie jõuga. Ilmselt kuulis keegi, kes ei pidanud kuulma. Ja neid lugusid ei ole enam kusagil. Andres Oja raamatust „Tsepeliini triumf“ (lk 73) leidsin mõned Petsi tollaste lugude nimed. Nende hulgas „Sädelev tüdruk“, kus Jaak mängib viiulit. Küllap pidi see siis olema üks neist.
Järgmine oluline koolibänd peale Vikingit oli Syrius. See oli põhiliselt meie paralleelklasside poiste punt, kuigi alustatud 6. kaheksaklassilises koolis, kust tulid põhitegijad eesotsas Boris (Borka) Läpussoviga (kellest hiljem sai Leppsoo). Hannes Tääkre, Harri Vares, Andres Tamm, Vambola Leping olid meie paralleelis. Aga Borkat ma lõpetanute nimekirjast ei leidnud.
Mida nad mängisid, jääb hämara peitu (Creedence’i ja Procoli lood nagu olnuks?). Meeles on hoopis muu. Mingitel hetkedel käisin ka nende proovides. Mida ma seal tegin, pole selge. Küllap niisama. Aga meeles on see, kui pehme ja mõnus oli Musima kitarri kael. Ja mingi koolipeo järel läksime Borkaga viimastena minema. Astusime kooli väravast välja, jäime seisma ja panime suitsud ette. Keegi tuli pimeduses ja ma ütlesin õpetajatele vihjates, et hea, tikuvalgel on näod hästi näha. See keegi teretas. Oligi meie kooli õpetaja. Selle järel kõndisime väga kaua mööda valli (mina elasin Akadeemia tänaval, Borka valli otsa juures olevas majas) ja arutasime, mida teha. Lõpuks otsustasime jääda lootma. Suitsetamine koolis oli tol ajal patt, mis võis tähendada koolist väljaviskamist.
2. keskkoolis oli kummaliselt põimunud vabadus ja kord. Suurt osa koolielust vedas nn omavalitsus ehk õpilased ise. Ja see oli tõesti oma valitsus. Aga pikad juuksed olid keelatud. (Mulle ei andnud klassijuhataja 9. klassi lõpus tunnistust kätte, nõudes, et ma enne juuksed maha ajaks. Ma ei ajanud.) Ülikond ja lips olid iga päev kohutuslikud, direktor Armas Kuldsepp kontrollis uksel. Poisid pidid talle muuseas kummardama ja tüdrukud reveranssi tegema. Reveranssi õpetati kehalise kasvatuse tunnis. Mulle jäi igaveseks vastikus nende kehakatete vastu. Aga reveransiga ehk tuleks toime.
Millalgi kümnendi lõpus tuli minu ellu rajooni kultuurimaja. See asus Ülejõel, Rääma alguses Rohelisel tänaval. See oli kultuurimaja nagu ikka, oma ringide, rahvatantsude jms-ga. Seal me tegime muuhulgas amatöörfilme, mida vedas hilisem mitme usulahu piiskop Heigo Ritsbek. Ükskord tegime ka luulekava, kus kindlasti osalesid Herbert Murd (Murdikas, Ärps) ja Aleksander (Alik) Jakovlev ja mina. Võibolla veel keegi. Ja mille nõudlik telefonikõne ära keelas, siis kui publik oli juba ukse taga. Nimetasime siis asja prooviks ja lasime soovijad sisse. Proovi vaatama. Millalgi plaanisime folgikontserti (või pidi see olema hoopis protestilaulude konkurss?). Igatahes on selle aeg suhteliselt hästi paigas. See pidi olema 1970. aasta lõpu paiku. Mul oli plaanis Gustav Suitsu „Sapine kuu“ trummi saatel. Aga tegemata see jäi. Sest kontserdi ajal istusin ma koduarestis tunnistuse pärast, millel vene keel oli puudulik.
Aga olulisim oli bänd nimega Con Amore. See rockbändi kohta väga imelik nimi pärines minu mälu pidi kultuurimaja töötajalt (metoodikult? juhatajalt?). Ise ütlesime Konna Mure.
Selle bändi eellugu oli ilmselt nimetus koosluses, kus ka mina rütmikitarriga kaasa tegin. Teised kaks olid bassimängija-laulja Hillar Sutt ja Murdikas trummidel. Eks me harjutasime mingeid lihtsaid lugusid, mille seas olid kindlasti ka mingid rahvalikud viisid. Igatahes ülevaatusele, kust kõik pidid mänguloa saamiseks läbi käima, kutsusime appi Aarma Jüri, kes oli õppinud klaverit ja mängis kergesti ära suvalise loo. Ja muuhulgas mängisime seal „Mets mühiseb…“. Suur osa tollastest rockmuusikutest olid iseõppinud. Aga samuti suur osa oli ikka mingil määral haritud. Linnas oli lastemuusikakool ja vana väikekodanliku kombe järgi pandi lapsed muusikat õppima. Nii et paljud mulle tuttavatest muusikutest olid õppinud klaverit või viiulit.
Meie bändihakatise ainus pidu, mida ma mäletan (äkki oligi ainus?), oli väljasõit kuhugi „rajooni“. Panime tehnika üles, aga kohale ei tulnud mitte ühtegi hinge. Kuni saabus keegi neiu kusagilt lähedal asuvast teisest kultuurimajast asja uurima. Seal oli pidu vist maki saatel. Igatahes lõppes asi sellega, et meid toimetati sinna teise kohta ja mäng läks käima. Kuni Suti bass üles ütles. Selle järel tegi ta kidraga soolokontserdi. Lõpuks viis see kutsuja meid enda juurde ööbima ja hommikul tagasi sõites (mingis autokongis?), mäletan, õpetas Sutt mulle „Norwegian Woodi“ kitarripartiid, miskipärast alt üles löögiga.
Sutt oli tasemel juba tollal. Mina sain kiiresti aru, et kesine muusikaline kuulmine teeb mu mängimise piinaks nii teistele kui ka mulle endale, ja taandusin taustarollidesse. Millalgi sai siis alguse Con Amore. Selles olid põhilised lauljad bassimängija Sutt ja viiulit mänginud Vello Toomemets (Toomekas). Rütmi mängis Kalju Ammer (kellega miskipärast seostub mingi lauluke konnast, mida ta armastas mängida ja laulda). Trumme mängis Urmas Rondo (Rondokas) ja klahvpille Nõmmiku Mann, kelle eesnimi on mälust täiesti pühitud (äkki oli Einar?). Hüüdnimest hoolimata oli Mann meessoost ja temaga oli suuri probleeme, sest kui teised olid n-ö võtjad, siis tema oli sõna otseses mõttes alkohoolik. Ükskord otsisime teda enne mängu taga ja leidsime kusagilt pildituna. Aga kui ta organi taha tõsteti, siis mängis ära. Helimeheks oli Jobs.
Bändi keskmeks oli Sutt, aga vaieldamatu naistelemmik oli Toomekas. Tüdrukud keelitasid teda otsesõnu oma voodisse ja vanad naised heldisid. Kord sattusime kambaga hulkudes kellegi juurde jooma ja vihase ema rahustamiseks piisas sellest, et Toomekas võttis viiuli ja mängis „midagi ilusat“.
Ühesõnaga, me tegime pidusid. Pidude põhiliseks organiseerijaks oli Murdikas, keda mu ema siiani kollaseks särgiks kutsub, sest tal oli üksvahe erkkollane pluus, mis tol ajal oli haruldane riideese. Kõik oli tollal haruldane ja imelik. Mul oli üksvahe erkkollane suure tutiga kootud müts. See oli selline jubedus, mille kohta mu raamatupidajana töötanud ema sai kolleegide kaudu kuulda ühte ja teist.
Kultuurimaja oli ülipopp pidude koht. Saal oli pilgeni täis, publik trampis ja lõugas. Aga Con Amore peod polnud vähemalt mitte alati lihtsalt mängud, vaid ka etendused. Mõnikord sai vahele luuletusi loetud. Tihti mängisime valgusega, kultuurimajas olid prosed ja reostaadid, mida ma tõmbasin. Kõige võimsam oli mu meelest lillepidu. Selleks sai hangitud (otse öeldes varastatud) öösel Vana-Pärnu poolelt aedadest tohutu hulk lilli. Lilled olid laval ja vannidega lava ees, lilledega olid kaetud mikrofonide jalad. Lilli loopisime rahva sekka.
Miskipärast seostub Con Amorega ainult üks omatehtud laulu jupp: „Sigaretid on otsas, poes korraks vaid käin, nii ütlesid sa, sind ootama jäin… On Ekstra kallis, liig kallis ta… Ja üle kõige on ikka Prii-ima.“ Minu suur lemmik oli Creami „White Room“. Seda laulis Toomekas, kellele see sai üksvahe ka hüüdnimeks. Loo alguses oli pimedaks tehtud saal ja lava. Siis hakkas kostma vaikne viiulimäng (seda originaalis ei ole). See lõppes trummide, kitarri ja valguse plahvatusega, mille sees tõstis Toomekas viiuli pea kohale ja hakkas laulma. Umbes nii, nagu originaalis. Aga mul tõusevad siiani seljakarvad püsti, kui ma sellele mõtlen.
Those were the days. Pärnu oli lahkujate linn. Kui keskkool sai läbi, siis lahkus enamik poisse Tallinna, Tartusse või sõjaväkke. Ja tagasi tulid mõned ning ka nemad alles aastate pärast. Nii läks ka suurem osa nendest, kes siin kirjas. Ja ka teised, keda siin kirjas ei ole. Vist viimasena läksid Borka, Toomekas ja Sutt. Läinute abiga said ellu Keldriline Heli, Väntorel, U.D.A., Kogudus, Fix. Pärnusse jäid Kuldne Trio, Bubi, Sokk ja Hobune. Paljud, üpris paljud on tänaseks surnud. Aga kusagilt lugesin, et Syrius tegutseb aeg-ajalt jälle.
