Toimetajalt: Aastaga ei lõpe midagi

Detsember, 2021

Sotsiaalmeedias levib nali, et oleme vaikselt lähenemas 2020. aasta märtsi 660ndale päevale. Koroonaviiruse pandeemia hakkab varsti tiksuma kolmandat aastat – kui aastal kui ajaühikul üldse veel mingit tähendust on. Aastanumbri vahetus on traditsiooniliselt hetk kokkuvõtete ja lõpparvete jaoks, praegu aga domineerib üldine ärevus klassikaliste küsimuste osas: “Kuhu edasi?” ja “Mida teha?”

Vikerkaare detsembrinumbris vaatavad pikka plaani USA majandusajaloolane Adam Tooze ja Rootsi geograaf Andreas Malm, kes hoiavad koroonakriisi kõrval fookuses globaalset keskkonnakriisi – probleemi, mille lahendamiseks tuleb näha rasket vaeva mitme aastakümne jooksul, üksikutest aastatest rääkimata. Andreas Malm kirjeldab, kuidas viimaste aastate poliitilised konfliktid, ebavõrdsuse suurenemine ja üleüldine kriisiseisundi tunnetus on loonud pinnase uutlaadi fossiilfašismi esiletõusmiseks, mis põhineb fossiilkütustel töötava majanduse kaitsmisel ja kliimamuutustest tingitud piirolukordade ära kasutamisel. “Fašism [ei olnud] midagi harilike aegade jaoks. Massid ei oleks pidanud seda veetlevaks, kui poleks tundnud maapinda kadumas jalge alt. Ükski domineeriv klass ei oleks selle teenuseid palunud, kui tema domineerimine oleks püsinud kindlana,” kirjutab Malm. Kui rohepööre kiireneb, võivad energiatöösturid leida, et võitluses elu eest pole patt ka paremäärelt abi küsida. “Selles stsenaariumis võime ette kujutada, kuidas fossiilkapital hakkab toimima domineeriva klassi eliitjõuna, astudes esile, et sõlmida tehing paremäärmuslusega – rahastamise abil, koalitsiooniläbirääkimistel, asudes samale poolele sümpatiseerivate elementidega repressiivses riigiaparaadis, või mõne teistsuguse töövõtuvormi kaudu –, et kaitsta ennast ja fossiilkapitali üldiselt eksistentsiaalse struktuurse kriisi eest. Ülejäänu võib jätta kujutluse hooleks.” 

Majandusajaloolane Tooze annab ülevaate Malmi laiemast tööpõllust, nentides, et Malm on üks väheseid analüütikuid, kes tõepoolest mõistab meid ootava kriisi suurust ning vähemalt üritab anda sellele ka proportsionaalseid vastuseid. Ta on “traagiline realist”, kes nõuab kliimamuutuste ületamiseks massimobilisatsiooni, majanduse täiemahulist rakendamist tööstusliku rohepöörde teenistusse, uue ajastu “sõjakommunismi”. See on midagi hoopis muud, kui peavoolu poliitikute samm-sammuline lähenemine (mida nädalavahetuste jutusaadete juhid kritiseerivad liigse tormakuse eest). Tooze: “Kuid säärase poliitika usaldamine seal, kus asi puudutab kliimamuutust, on planetaarse katastroofi retsept. Malm sunnib meid näkku vaatama otsustavale küsimusele: milline on sotsiaaldemokraatlik kriisipoliitika? Kui tahta tema versioon ökoloogilisest leninismist tagasi lükata, siis milline on meie tegevusloogika katastroofi palge ees seistes? Millised on meie poliitilised valikuvõimalused, kui on igati põhjust arvata, et jäänud on väga vähe aega?”

Viiekümnendat juubelit tähistav Andrei Ivanov astub Vikerkaares üles jutustusega “Katkine mängusõdur” ning tema loomingut mõtestavad lahti Irina Belobrovtseva ja Jaan Ross. Belobrovtseva keskendub Ivanovile kui loomeprotsessist, kehalisusest ja metafüüsikast kirjutavale autorile. Ross vaatleb, millist rolli mängib linnaruum jutustuses “Tuhk” ja Ivanovi loomingus laiemalt.

Laura Mallene annab ülevaate läbipõlemisohust ajakirjanike seas. Oht on suur: ühelt poolt iseloomustab tööd rutiinipuudus, pidevalt kaelas tiksuvad tähtajad, kiired tehnoloogilised muutused ja sektori enda kriis; teisalt kohtavad ajakirjanikud oma töös sageli traumaatilisi olukordi ja neil puudub tugi oma kogemuste läbiseedimiseks ja hinge tõmbamiseks. Piret Põldver kirjutab ilukirjanduslikus essees “Ärevus vist?” ühe põlvkonna kokkupuutest alkoholiga ja sellest, kui keeruline on mõnda aega lihtsalt mitte juua. Lisaks võib lugeda ilukirjanduslikke palasid Jüri Kolgilt ja Elo Selirannalt ning luuletusi Aleksandra A.T.-lt, Teele Lemberilt ja Kristel Rebaselt. Arvustamisel on Andrus Kivirähki “Mälestused” ja Taavi Liiase “Helmandi silmus”.

Värsket ühiskondlikku ja kultuurilist enesepeegeldust pakub Vikerkaar ka uuel aastal – nii paberajakirjana kui ka e-raamatuna. Tellige see 27 euro eest siit. Detsembrinumbri lõpetab aastasisukord. Tänavused numbrid olid isolatsioonist (1–2), Konstantin Pätsist (3), kehadest, elust ja muust (4–5), igapäevast (6), sõjast (7–8), variast (9), tehnovisioonidest (10–11) ning kliimast ja kirjandusest (12). Uuel aastal juba uued teemad.